2-25-614/23
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.02.2026 |
|
Hagi tagamise abinõu, millega keelatakse kostjal tasuda kellelegi raha, ei piira kostja õigusi. Sellisest hagi tagamise abinõust ei tulene kostjale ühtegi aktiivset kohustust, samuti ei piira see vähimalgi määral tema võimalust täita oma lepingulisi kohustusi kolmandate isikute ees, kuivõrd kostjal on võimalik tasuda raha kohtu määratud deposiitkontole. (p 11)
Asja omandi üleandmise või õiguse ülekandmise kohta sõlmitud käsutustehing on õiguslikult neutraalne ega saa üldjuhul olla näilik või vastuolus heade kommetega. (p 19)
|
2-18-11694/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Euroopa Kohtu varasemast praktikast ei saa järeldada, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on nähtud kostjale hüvitise maksmine ette üksnes juhul, kui ajutiste meetmete taotlejal on tuvastatud süü. Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi tõlgendada selliselt, et iga isik, kes taotleb ajutist meedet, on kohustatud maksma selle meetmega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist, kui intellektuaalomandi õigus, mille alusel see meede võeti, tunnistatakse hiljem tühiseks. Küll aga on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises. Seega tuleneb viidatud Euroopa Kohtu lahendist, et Euroopa Liidu õigusega on kooskõlas TsMS § 391 lg-s 1 sätestatuga sarnane süüst sõltumatu vastutus. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kuid juhtumi asjaolusid saab kohus arvestada kahjuhüvitise summa hindamisel. Sisuliselt vastab see VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud võimalusele vähendada kahjuhüvitise suurust kahjustatud isikust või muudest asjaoludest tingituna. (p 15)
Menetlusvälisel isikul võib olla õigus nõuda hagi tagamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 16)
Vt. RKTKo nr 2-15-7163/191, p 13 (p 16)
VÕS § 1049 konkretiseerib, millisel juhul on majandus- või kutsetegevusse sekkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 6) õigusvastane. Seega ei ole õigusvastane mistahes äritegevuses ettevõetav samm, mis võib kahjustatud isiku majandustegevust ebasoodsalt mõjutada. Õigusvastasus eeldab üldjuhul tahtlikku tegevust, mille eesmärk on seisata majandus- või kutsetegevus. (p 17)
Erinevalt majandus- või kutsetegevusse sekkumisest ei sätesta seadus omandi rikkumise puhul lisanõuet, et kahju tekitaja tegevus peaks olema vahetult suunatud kannatanu omandi rikkumisele. (p 17.1)
VÕS § 1049 määrab kindlaks isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise juhud, mida saab pidada VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks. See tähendab, et isiku tegevuse VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks lugemiseks peavad ühtlasi olema täidetud ka VÕS § 1049 eeldused. (p 17.2)
Asjatundja arvamused on üldiselt võrdse kaaluga tõendid ning kohus võib selgitada pooltele, et asjas selguse loomiseks on pooltel põhjendatud taotleda ekspertiisi korraldamist (TsMS § 293 lg 1 esimene lause). Kuigi ka eksperdiarvamus ei ole iseenesest muust tõendist suurema kaaluga (TsMS § 232 lg 2), võib see aidata kõrvaldada poolte esitatud eriteadmistega isikute arvamustes esinevad lahkarvamused või nende lahknevuse ulatust vähendada. (p 24)
Kuna sageli on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (RKTKo nr 2-14-6942/143, p 13.2). Küll aga peab hageja saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks esmalt välja tooma, millist tulu oleks ta tavapäraselt ilma rikkumiseta teeninud. Kostjal on võimalik seepeale tõendada, et konkreetsel juhul (tuues esile asjakohased põhjused) poleks hageja väidetud tulu siiski saanud. Hagejal on seejärel võimalik omalt poolt tõendada, et vaidlusalusel juhul oleks tema teenitud tulu olnud ilma kostja rikkumiseta isegi tavapärasest suurem. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 20). (p 19)
Saamata jäänud tulu suuruse väljaselgitamiseks tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi hageja võimalikust sissetulekust arvata maha tema säästetud kulud ehk vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 20)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võimaldavad TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohtul otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 18). See ei tähenda aga, et kohus võiks kriitikavabalt kostjalt välja mõista hageja väidetud müügitulu, arvamata sealt maha vähemalt mingeid kulutusi, mis võiksid üldise elukogemuse kohaselt hagejale tekkida. (p 21)
|
2-24-15950/23
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.10.2025 |
|
Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõue ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud (vt ka RKTKm nr 2-23-18026/106, p 12). Hagi tagamisel (sh õigussuhte esialgsel reguleerimisel TsMS § 377 lg 2 mõttes) peab kohus tulenevalt TsMS § 381 lg-st 2 kontrollima, kas hageja on nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 kohaselt. Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Kohus saab hageja põhistuse alusel hinnata, kas tema väidetud asjaolud on omavahel kooskõlas, samuti võivad hageja väiteid usutavamaks muuta viited asjakohaste tõendite olemasolule (vt ka RKTKm nr 3-2-1-83-16, p 16). Kui kostja on esitanud hagi ja hagi tagamise taotluse kohta enda seisukoha, tuleb arvesse võtta ka kostja põhistatud seisukohta. Kostja seisukohta peab arvestama ka ringkonnakohus hagi tagamise peale esitatud määruskaebust läbi vaadates. (p 8)
Kui hagi tagamise korras taotletakse kinnistusraamatusse omandi saamise tagamiseks eelmärke seadmist, siis peab hageja põhistama, et tal on õigus nõuda kostjalt endale just selle konkreetse kinnisasja omandi üleandmist. (p 9)
|
2-24-15515/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2025 |
|
Laeva arestimisele ei laiene TsMS-i sätted hagi tagamise tavapäraste eelduste osas. Laeva arestimine eeldab üksnes seda, et esineb arestimise alus ning asjaomase laeva arestimine on seaduse järgi lubatud. Arestimise aluse esinemist ja konkreetse laeva arestimise lubatavust tuleb avalduses TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistada. (p-d 13 ja 14)
Kui laeva arestinud Eesti kohtule allub ka arestiga tagatud merinõude lahendamine, siis on laeva arestimise avalduse lahendamine osa hagimenetlusest, mitte hagita menetlus, ja seda ka juhul, kui laeva arestimise avaldusele ei järgne hagiavalduse esitamist (RKTKm nr 3-2-1-91-13, p 12). Kui aga laeva arestinud Eesti kohus ei ole pädev merinõuet sisuliselt lahendama, siis ei ole laeva arestimise taotluse lahendamine osa hagimenetlusest, vaid iseseisev hagita menetlus (vt sarnaselt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 28). (p-d 16 ja 17)
Piisav tagatis, mis võimaldab laeva LAÕS § 783 lg 1 kohaselt arestist vabastada, on üldjuhul selline, mis katab merinõudest tuleneva põhivõla ning sellelt arvutatava viivise, samuti nõude maksma panemisest tekkivad võimalikud menetluskulud. Tagatise sobivad vormid on nt tagatissumma tasumine kohtu deposiiti või samas summas pangagarantii esitamine. (p 18)
|
1-24-4647/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
KrMS § 1414 lg 1 ja § 378 lg 1 p 4 näevad ette eraldiseisva tagamisabinõu, mis on eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. See ei too kaasa samu tagajärgi, mis hagi tagamiseks nõude arestimine TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. TsMS § 378 lg 1 p 4 rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi, kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Kohus ei saa luua menetlusvälise isiku vastu täitedokumenti, mille alusel saaks temalt nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p-d 29-31)
KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid saab kohaldada kolmanda isiku varale selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada kahtlustatava või süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandiks on vaid juhtum, kus teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (p 41)
Kohus pole seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. Kui kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri tagamistaotluse aluseks olevatest asjaoludest, on ta pädev kohaldama KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. (p 43, vt ka p 44)
Isik, kelle suhtes kohaldatakse KrMS § 1414 lg 1 alusel mõnd tagamisabinõu, peab olema menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. Kaasamine võib toimuda ka pärast tagamismääruse tegemist. Seda saab teha ka ringkonnakohus. (p 45)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses nimetatud erand on KrMS § 1414 lg 2 alusel kohaldatav vara aresti kõrval ka muude tagamisabinõude kohaldamisel üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 46)
Asjaolu, kelle kuriteost vara pärineb, ei ütle midagi selle kohta, kellele see vara kuulub. (p 32)
Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, kuidas jõudis kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Notarikontol olev raha kui nõudeõigus krediidiasutuse vastu kuulub notari vara hulka. (p 33)
Õigustatud isiku (eelduslikult hoiustaja) õigus nõuda notarilt notarikontol hoiustatud vara käsutamist vastavalt käsundile kuulub õigustatud isiku vara (TsÜS § 66) hulka ja põhimõtteliselt võib see olla konfiskeerimise objekt. Kui nõudeõigus notari vastu on tagamisabinõu objekt, on see õigustatud isik kriminaalmenetluses tehtud tagamismääruse adressaat, kes saab õigusi kaitsta kriminaalmenetluses. (p-d 34 ja 37)
KarS § 394 järgi karistatava rahapesu mõiste hõlmab muu hulgas vara muundamist (vt nt RahaPTS § 4 lg 1 p 1). See tähendab mh nii kuritegelikku päritolu vara väärtust kandva eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega) kui ka vara tsiviilõigusliku omaniku vahetamist. Kuna vara muundamine on üks rahapesu toimepanemise viis, ei saa kuriteoga saadud vara selle käigus üldjuhul kaotada rahapesu vahetu objekti kvaliteeti. (p 50)
|
2-23-18026/106
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 35 ei välista Eesti kohtu kui põhikohtuasja lahendava kohtu õigust võtta hagi tagamisel Eesti riigisisese õigusega ette nähtud meetmeid, nt keelata TsMS § 378 lg 1 p 4 alusel teisel isikul kostjale vara üle anda või kostja suhtes muid kohustusi täita, millega võib siduda ka kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või maksta raha selleks ettenähtud pangakontole. Seda sätet saab kolleegiumi hinnangul Eesti kohus kui põhikohtuasja lahendav kohus kohaldada ka välisriigis asuva isiku suhtes. Siiski saab selline keeld (sarnaselt nõude arestimisega) kolmanda isiku suhtes kehtida vaid eeldusel, et talle on hagi tagamise määrus kätte toimetatud. (p 16.4)
|
2-24-10559/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.02.2025 |
|
Hagi tagamise tagatise eesmärk on tagada kostjale vähemalt osaliselt tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi (RKTKm nr 3-2-1-98-16, p 10). (p 12)
Tagatise nõudmine ja selle suuruse määramine TsMS § 383 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKm nr 3-2-1-10-10 , p 14). (p 12)
Kuigi rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb TsMS § 383 lg 11 järgi tagatis üldjuhul anda, on kohtul TsMS § 383 lg 12 järgi ka rahalise nõudega hagi puhul õigus kaaluda, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis muudaksid tagatise nõudmise ebaõiglaseks. Selliseks asjaoluks on mh see, kui hagi tagamine ei saakski kostjale kahju tekitada ehk kostjal ei saaks tekkida TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud nõuet. (p 12)
Mitterahalise nõudega hagi tagamisel kuulub kohtu kaalutlusruumi (TsMS § 383 lg 1) mh selle hindamine, kas hagi tagamine võib põhjustada kostjale kahju, mille hüvitamist saaks kostja hagejalt nõuda nt hagi rahuldamata jätmise korral (TsMS § 391 lg 1 p 1). (p 13)
Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb arvestada mh VÕS § 127 lg-s 4 sätestatuga. Hüvitada tuleb kahju, mis on hagi tagamise taotluse esitamisega põhjuslikus seoses ja mis kostjal hagi tagamiseta ei tekiks. Seega ei saa hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda juhul, kui hagi on küll tagatud, kuid kostjale tekkis kahju muul põhjusel kui hagi tagamise tõttu. (p 14)
|
2-24-6219/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Kui hagi tagamise määrus tühistatakse määruskaebemenetluses TsMS § 377 lg 1 eelduse puudumise tõttu, võib see TsMS § 391 lg 1 p 2 ja TsMS § 391 lg 2 koostoimes tähendada seda, et hageja makstud hagi tagamise tagatise tagastamise alused võivad tekkida juba enne asjas lõpliku kohtulahendi tegemist. Õige ei ole järeldus, et tagatis peab jääma deposiiti kohtumenetluse lõppemiseni. (p 13)
|
2-23-9874/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kolleegium selgitab, et piiriülestes vaidlustes tuleb kohtutel kontrollida, kas vaidlus allub Eesti kohtule ja missuguse riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. (p 10)
Kui kostjate alaline elukoht ei ole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus) art 6 lg 1 järgi liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt. Eesti kohus peab sellises olukorras pädevuse kindlaks tegema TsMS normide järgi. (p 10)
Abikaasade varasuhetele kohalduv õigus määratakse REÕS § 58 lg 3, § 57 lg 1 ja § 6 alusel, mille järgi sõltub kohalduv õigus abikaasade ühisest elukohast abielu sõlmimise ajal. (p 11)
Esimese astme kohtud saavad keerulise õigusliku küsimuse korral õigussuhte kvalifitseerimist edasi lükata olukorras, kus hinnatakse hagi perspektiivi menetlusse võtmisel, sest eelistada tuleb hagi menetlusse võtmist ning keerulise õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Kuid kohus ei saa hagi tagamise taotlust lahendades lükata edasi hagi perspektiivi hindamist. (p 16)
Võimalik hagi tagamata jätmine selle õigusliku perspektiivituse tõttu ei takista hagi menetlemist, st ei ole välistatud, et hagi osutub hiljem siiski õiguslikult perspektiivikaks ja rahuldatakse (RKTKm nr 3-2-1-121-15, p 10). (p 25)
Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19; RKTKo nr 2-15-15138/56, p 18.1). (p 17)
Kuigi reeglina vastutab lepingus sõlmitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud isikud, võib abielusuhe teatud juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. (p 19)
PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 18 kohaldamisala on PKS1995 § 20 lg-ga 2 võrreldes oluliselt kitsam. Uute kriteeriumite lisamisega soovis seadusandja välistada suuremate ühekordsete tehingute korral ühe abikaasa tegevuse tõttu abikaasadel solidaarvastutuse tekkimise. (p 21)
Abikaasal saab ka ühisvara ühise valitsemise korral tekkida kolmanda isiku ees kohustus üksnes juhul, kui tal on selle kolmanda isikuga mõnel VÕS §-s 3 nimetatud alusel tekkinud võlasuhe. (p 22)
|
2-23-17002/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.10.2024 |
|
TsMS §-st 7 tulenevalt on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kui hagi tagamise menetluses on hagejal kohustus oma nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistada, siis on ka kostjal või muul menetlusosalisel õigus piirduda hagi tagamise taotluse või hagi tagamise määruse peale esitatavas määruskaebuses vastuväidete põhistamisega. Kohtul tuleb kontrollida haginõude ja hagi tagamise eelduste põhistatust kostja väidete pinnalt. TsMS § 235 teise lause järgi võivad pooled ja muud menetlusosalised oma väidete usutavamaks muutmiseks esitada ka oma väiteid kinnitavaid tõendeid. Kuna esitatud tõendeid tuleb hinnata üksnes väite põhistatuse hindamise kontekstis, ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt ega anna esitatud tõenditele lõplikku hinnangut TsMS § 232 lg 1 tähenduses. (p-d 14.1–14.2)
Tagatise suuruse määramine TsMS § 383 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus. Kui rahalise nõudega hagi tagamise eest antava tagatise maksimumsumma oleks liiga suur, piiraks see ebamõistlikult hagejate võimalust saavutada hagi tagamise eelduste olemasolul hagi tagamine ning muudaks rikutud õiguste kaitseks hagiga kohtu poole pöördumise ebaotstarbekaks (RKTKm nr 2-20-5086/52, p 17). Üldjuhul on ka mitterahalise nõudega hagi tagamise korral põhjendatud lähtuda TsMS § 383 lg-s 11 sätestatud tagatise ülemmäärast. (p 17)
|
1-20-1599/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2024 |
|
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)
Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)
|
2-20-7985/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.03.2024 |
|
Sissenõudjal tekib TMS § 65 lg 1 kohaselt arestipandiõigus arestitud asjale (TMS § 110 kaudu vastavalt: arestitud nõudele) alates arestimise ajast. Ühisvara jagamisel TMS § 14 lg 2 kohaselt saab sissenõude pöörata (sh arestida) ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele. Nende arestimine enne ühisvara jagamist ei ole võimalik, sest see, millised esemed jäävad ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule, selgub alles pärast ühisvara jagamist. Arestipandiõiguse tekkimiseks ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele (sh kinnisasja müügist laekuvale rahale) tuleb need pärast ühisvara jagamist eraldi arestida. (p 13.2)
Teise võlausaldaja kasuks varem tekkinud arestipandiõigus ei pruugi anda talle tulemi jaotamisel eelist ka võrreldes sama nõude hiljem arestida lasknud võlausaldajaga. Seda juhul, kui hilisem võlausaldaja vaidlustab edukalt teise võlausaldaja nõude või arestipandiõiguse kehtivuse. Sissenõudjal on TMS § 109 kohaselt õigus esitada kohtutäituri koostatud jaotuskava vaidlustamiseks hagi. Jaotuskava vaidlustamine annab võimaluse välistada ebaõiglased tagajärjed, mis kaasnevad sellega, et raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes (vt RKTKm nr 2-19-6210/26, p 17). (p 15)
Võlausaldaja esitatud ühisvara jagamise hagi tagamiseks võib õige abinõu olla keelumärge, mitte eelmärge (vt ka RKTKm nr 3-2-1-113-15, p 9). (p 16.3)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi rahuldamise üks eeldus on see, et võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada (vt RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). See eeldus on täidetud ka juhtudel, kui mõnel teisel võlausaldajal võib olla sissenõudja ees eelisõigus, st ühisvara jagamisest saadu arvel võidakse kas täielikult või osaliselt täita ainult eelisõigust omanud teise võlausaldaja nõue ja hageja nõude rahuldamiseks raha üle ei jää. Sellisel juhul võib aga olla paranenud hageja majanduslik positsioon, sest tema nõue võidakse teiste sissenõudjate puudumisel või nende nõuete vähenemisel rahuldada selle vara arvel, mis võlgnikule tekib tulevikus. (p 11)
Ühisvara jagamise nõude rahuldamiseks ei ole vaja ega ka võimalik tõendada, kuidas täitemenetluse tulem jaotuks. (p 12.1)
Kohus ei saa asuda ise täitemenetlust korraldama ega kohtutäituri eest täitetoiminguid tegema. TMS § 52 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll esemete müügist saadud raha arvel, kuid see toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (TMS § 105 jj) ja kuulub TMS § 3 lg 1 kohaselt kohtutäituri pädevusse. (p 12.2)
Ühisvara jagamisel TMS § 14 lg 2 kohaselt saab sissenõude pöörata (sh arestida) ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele. Nende arestimine enne ühisvara jagamist ei ole võimalik, sest see, millised esemed jäävad ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule, selgub alles pärast ühisvara jagamist. Arestipandiõiguse tekkimiseks ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele (sh kinnisasja müügist laekuvale rahale) tuleb need pärast ühisvara jagamist eraldi arestida. (p 13.2)
Võimalik on see, et võlgnikule ühisvara jagamisel jäävate konkreetsete esemete asemel arestitakse võlgniku tulevane nõue saada endale osa enampakkumise tulemist (vt RKTKm nr 2-22-4541/22, p 10). (p 14)
|
2-21-4820/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2023 |
|
Vt RKTKm nr 2-16-17776/39, p 15; RKTKo nr 3-2-1-67-10, p 28. (p 14)
Äriseadustiku (ÄS) § 185 lg-s 2 sätestatud keelatud tegevuse lõpetamise nõuet ei saa esitada üldsõnaliselt konkurentsi osutamise lõpetamise nõudena, vaid sellise nõude esitamisel peab osaühing nõudma juhatuse liikmelt konkreetset toimingut, mis on vajalik selleks, et juhatuse liikme tegevus ei oleks enam vastuolus ÄS § 185 lg-s 1 sätestatuga. Näiteks saab nõuda seda, et juhatuse liige astuks tagasi osaühinguga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtorgani liikme kohalt (ÄS § 185 lg 1 p 3). (p 15)
|
2-22-6607/51
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.05.2023 |
|
TsMS § 390 lg 1 teise lause mõttes määratakse tagatava hagi hind kindlaks TsMS 17. ptk sätete alusel, lähtudes esitatud nõuetest. Maakohtul tuleb hagi tagamise taotlust ja ringkonnakohtul maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades määrata kindlaks tagatava hagi hind. Riigikohus ei saa hagi tagamise menetluses hagihinna määramise eesmärgil täita maakohtu asemel eelmenetluse ülesandeid, sh selgitada välja hageja nõudeid, samuti hinnata sel eesmärgil tõendeid (TsMS § 688 lg 5). (p 17)
|
2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
2-22-2527/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.04.2023 |
|
Vt RKTKm nr 3-2-1-83-16, p 15. (p 15.1)
Vt RKTKm nr 2-20-15376/34, p 16. (p 15.1)
Vt RKTKm nr 3-2-1-147-16, p 12. (p 15.1)
Kohus peab määrama hagejale hagiavalduse puuduse kõrvaldamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel, kuid mitte hagi tagamise avalduse lahendamisel. Juhul kui kohus on jätnud hagi tagamise avalduse rahuldamata hagiavalduse puuduse tõttu, on hagejal õigus hagiavalduse puudus kõrvaldada ja esitada uus hagi tagamise avaldus. (p 15.1)
Vt RKTKm nr 2-19-12055/20, p 14.3 (p 15.2)
Kui maakohus on hagi taganud ja kostja esitab maakohtu määruse peale määruskaebuse ning selle määruskaebuse menetlemisel ilmneb, et hagi võib olla õiguslikult perspektiivitu, siis võib ringkonnakohus TsMS § 3401 lg 1 järgi määrata hagejale tähtaja selleks, et viimane esitaks ringkonnakohtule hagiavalduse muudatused, mille alusel saaks hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks, ning otsustada alles pärast selliselt määratud tähtaja möödumist, kas rahuldada kostja määruskaebus või mitte. (p 15.4)
Vt RKTKm nr 3-2-1-170-14, p 11. (p-d 11 ja 12)
Vt RKTKm nr 3-2-1-83-16, p 14. (p 11)
Vt RKTKm nr 3-2-1-86-12, p 9. (p 11)
Vt RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 13. (p 12)
Hagejal ei saa pärast pankroti väljakuulutamist olla õiguslikku huvi garantii realiseerimise keelamise vastu, kuivõrd garantii realiseerimine ei saa põhjustada hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi. (p 13)
|
2-21-5718/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2023 |
|
PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. (p 14)
PankrS § 82 lg 3 neljandat lauset kohaldatakse üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt ei ole kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja. (p 16)
Ei ole välistatud, et kohtuliku kompromissi tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (p 17)
|
2-21-3244/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.12.2022 |
|
Kui tulevane sissenõudja esitab TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi olukorras, kus tal ei ole veel TMS § 187 lg 2 järgi nõutavat täitedokumenti, saab tulevane sissenõudja esitada TMS § 190 p 3 järgi tagasivõitmise hagi ka siis, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti kahe aasta jooksul enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist (sarnaselt TMS § 189 lg-le 1). TMS § 189 lg-s 1 sätestatu kohaldub analoogia korras üksnes juhul, kui abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi esitatakse TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel. Analoogia ei kohaldu TMS § 190 p 2 alusel esitatud hagi korral, kuna enne täitemenetluse alustamist esitatud hagi ei saa asetada kostjaid olukorda, kus nad ei saa tõendada, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. (p 14.1.3)
Tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib TMS § 187 lg 2, mis annab sissenõudjale (TMS § 5 lg 1) võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument (TMS § 2 lg 1), tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 190 reguleerib täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita eeldusel, et täidetud on ka TMS §-s 190 sätestatud eeldused (vt RKTKo nr 2-15-16664/48, p 13). (p 14.1.1)
TMS § 190 p-st 3 tuleneb maksimaalne tähtaeg, mille jooksul peab pärast abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist olema algatatud täitemenetlus, et see abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe tagasi võita. See tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mida peab kohus kohaldama omal algatusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-41-13, p 13). (p 14.1.2)
Võimalik tulevane sissenõudja saab TsMS §-le 369 tuginedes esitada TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi juba enne TMS § 187 lg 2 järgi nõutava täitedokumendi saamist (vt RKTKm nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). Hoolimata sellest on seaduses reguleerimata olukord, kus täitedokumendi saamisele suunatud kohtumenetlus ei jõua lõpule enne TMS § 190 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. See tähendab, et sissenõudjal ei pruugi olla võimalik alustada võlgniku vastu täitemenetlust kahe aasta jooksul arvates abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest. Sel juhul oleks abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmine välistatud hiljemalt kahe aasta möödudes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest (TMS § 190 p 3). Täitemenetluses ühisvara jagamise tagasivõitmise regulatsioon on seega lünklik.
Ei ole teada kaalutlusi, mis võimaldaksid pidada niisuguse lünga olemasolu seadusandja poolt kaalutletuks ja soovituks. Lisaks ei ole teada kaalutlusi selle kohta, et seadusandja oleks teadlikult soovinud eristada abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise tähtaega sarnasest tagasivõitmise instituudi tähtajast – TMS § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on nimelt seotud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Seaduse lünk tuleb ületada TsÜS § 4 kohaselt analoogia alusel. Sätteks, mis reguleerib sarnast õiguslikku olukorda, saab pidada TMS § 189 lg-t 1.
Abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel ei saa kohus enne vajalike tingimuste saabumist lõpuni lahendada. Seni on kohtul võimalik alternatiivselt TsMS § 356 lg 1 alusel menetlus peatada või määrata hagejale täidedokumendi esitamiseks tähtaeg (vt RKTKm nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). (p 14.3)
Kuigi kolleegium on varem leidnud, et TsMS § 369 järgse tagasivõitmise hagi tagamise korral TsMS § 377 lg 3 alusel on seaduses mh ette nähtud võimalus nõuda hagejalt TsMS § 383 lg 1 alusel tagatist (RKTKm nr 2-20-10358/92, p 15.2), ei tähenda see, et tagatise nõudmine on kohustuslik. TsMS § 383 lg 1 kohaselt on hagejalt tagatise nõudmine kohtu kaalutlusotsus (vt nt RKTKm nr 3-2-1-10-10, p 14). Abstraktsed viited kahju tekkimisele ei ole tagatise taotluse rahuldamiseks piisavad (RKTKm 3-2-1-9-10, p 11).
Kui kohus tagab ühisvara jagamise kui olemuslikult mitterahalise nõude ning rakendatud ei ole TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid, ei ole hagejalt tagatise nõudmine TsMS § 383 lg 11 järgi kohustuslik.
Põhjendamatu hagi tagamise korral on kostjal võimalik hagejalt nõuda TsMS § 391 alusel hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 16)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda täitemenetluses ühisvara jagamist (vt RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2).
Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel on õiguslikult lubatav, on lubatav ka ühisvara jagamise nõue (sarnaselt olukorrale, kus sissenõudja on esitanud tagasivõitmise hagi, tuginemata TsMS §-le 369). Sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt RKTKo 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 2-15-16664/48, p 14; 3-2-1-149-13, p 59). Koos tagasivõitmise nõudega esitatud ühisvara jagamise nõuet on võimalik hagejate kui tulevaste võimalike sissenõudjate huvide kaitseks tagada (TsMS § 377 lg 3). (p 14.2)
Kui hagejal puudub võlgniku (kostja) vastu täitedokument ning ta esitab TsMS §-le 369 tuginedes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, tuleb kohtul hagi tagamisel tulenevalt TsMS § 381 lg‑st 2 kontrollida mh seda, kas hageja rahaline nõue vähemalt ühe kostja vastu on õiguslikult perspektiivikas ning kas hageja on oma nõuet põhistanud TsMS § 235 mõttes. Lisaks peab hageja olema astunud vajalikke samme selleks, et saada rahalise nõude kohta täitedokument TMS § 187 lg 2 tähenduses vähemalt ühe tehingu poole vastu (nt esitanud hagi tsiviilkohtumenetluses või tsiviilhagi kriminaalmenetluses). Kuigi vähemalt üldjuhul on kohus hagi esitamise korral tsiviilkohtumenetluses kontrollinud, et rahaline nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 mõttes, ei tähenda ainuüksi selle nõude kohtule esitamine ega hagiavalduse kohtumenetlusse võtmine automaatselt seda, et kohus saab hagi tagamisel lugeda rahalise nõude usutavaks ega peaks rahalise nõude õiguslikku perspektiivikust hindama. (p 15.1)
Kui kohus tagab ühisvara jagamise kui olemuslikult mitterahalise nõude ning rakendatud ei ole TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid, ei ole kohustuslik määrata TsMS § 385 järgi hagi tagamise määruses kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. (p 16)
|
2-21-17205/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2022 |
|
TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt tuleb hagi tagamisel lähtuda hagi tagamise taotluses nõutust. (p 10)
Hagi tagamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus langetab kõigi asjaoludega arvestades (vt nt RKTKm nr 2-16-15386/57, p 14) ning millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. (p 11)
|