/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 123| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-5903/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)

Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat).

Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65; 23. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38-39; 15. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).

Kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14). (p 18-21)

2-17-18470/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2019

Saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). (p 10)

Kahjuna võib olla käsitatav olla vara tegeliku väärtuse ning müügitulemi vahe, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud TsMS § 391 kaitse-eesmärgiga. Vara tegeliku väärtuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 65 teisest lausest. (p 11)

Pankrotivara müügitulem ei ole üldjuhul käsitatav vara tegeliku väärtusena. Küll võib vara soetamismaksumus olla käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena, seda nii vara soetamise hetkel kui ka edaspidi. Kui hageja suudab tõendada vara soetamismaksumuse, on see käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena ka vara müügi hetkel. Kostja saab sellisel juhul tõendada, et vara väärtus müügi hetkel on hageja väidetust (vara soetamismaksumusest) väiksem. (p 12)


Ainuüksi äriühingu netovara seisust ei saa järeldada äriühingu püsivat maksejõuetust. (p 13)


Juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks määrata, saab kohus muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 41; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 41). (p 14)

2-18-13663/94 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.05.2019

Kui asjas on mitu kostjat, siis eeldab hagi tagamise abinõude rakendamine, et hageja põhistab iga kostja osas eraldi, millistel asjaoludel põhineb tema nõue ning vajadus hagi tagada. Kostjaid ei saa käsitada ühtse grupina, isegi siis, kui neid on palju. (p 14)

Kohus peab hindama, kas kõigi kostjate vastu esitatud nõuete alusena hagiavalduses esitatud asjaolud on küllaldased, et saaks hagi ja selle tagamise taotluse lugeda TsMS § 363 lg 1 p-de 1 ja 2 ning TsMS § 381 lg 2 järgi nõuetekohaselt põhistatuks. (p 18)

2-18-16690/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul sarnaselt vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ulatuslik diskretsiooniõigus. Ka esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud esialgne õiguskaitse peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 11)

Lapsesse puutuva meedias kajastamine kuulub õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 12)

Kohus saab menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu.

Lapsega seotud perekonnaasjades võib olla lubatav abinõu keeld avalikustada kohtumenetluse ajal lapsesse puutuvat meedias. (p 14)

Kuigi TsMS §-dest 38 ja 41 tuleneb keeld kohtumenetlusega seotud informatsiooni avalikustada, ei hõlma see kogu lapsesse puutuvat informatsiooni. (p 16)

Välistatud ei ole, et asjakohane võib olla ka selliste lapsesse puutuvate asjaolude avalikustamise keelamine, mis ei puuduta käimasolevat kohtumenetlust. (p 17)

Kuigi TsMS § 378 ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi, siis ei saa välistada, et lapsega seotud asjades võib lapse parimate huvide põhimõtte eripärast tulenevalt olla põhjendatud kohaldada erandlikel juhtudel lapse heaolu ohustamise takistamiseks abinõusid ka kolmandate isikute vastu. Kuna vanem otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi lapse asemel, on eelkõige lubatav aga üksnes abinõude kohaldamine vanemate suhtes. Vaidlusalune õigussuhe piirdub vanemate ja lapse vahelise õigussuhtega, kuhu ei ole hõlmatud kolmandad isikud. (p 18)

Ühise hooldusõiguse korral ei saa üks vanematest avalikustada lapsesse puutuvat meedias teise vanema nõusolekuta. (p 19)


Kohtutel on kaalutlusõigus otsustada, kas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses või alles lõpplahendi tegemisel.

Asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses.

Kui hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud kulud on põhimenetluse kuludest eristatavad, siis oleks üldjuhul põhjendatud, et hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kaebemenetlusega seotud riigi õigusabi tasu vastavas kohtuastmes määraks kindlaks iga kohtuaste, kes määruskaebust menetleb.

Kuna riigi õigusabi tasu reguleerib eriseadus, ei ole riigi õigusabi tasu kandmise otsustamisel menetluskulude jaotuse regulatsioon TsMS § 173 lg 1 mõttes asjakohane. Riigi õigusabi tasu kandmine otsustakse menetluskulude jaotusest eraldi, asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist. (p 24)


Riigi õigusabi tasuga seotud küsimusi saab Riigikohus analüüsida juhul, kui ringkonnakohus on riigi õigusabi taotlust käsitlenud kohtulahendis, mille peale Riigikohtule kaevatakse. (p 22)

2-14-10489/150 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.02.2019

Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)

TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).

Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)


TsMS § 377 lg-s 4 on silmas peetud olukorda, kus ringkonnakohtu või Riigikohtu menetluses on põhivaidlus või kus neile on esitatud kaebus põhiasjas tehtud lahendi peale. Vastasel juhul oleks isikul õigus esitada sama sisuga taotlus mitmele kohtule, mistõttu muutuks sisutuks TsMS § 390 lg-st 1 tulenevad kaebeõiguse piirangud, sh hagi tagamise tühistamisest keeldumise peale. (p 13)


TsMS § 191 lg 1 esimene lause on kohaldatav ka eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotluse lahendamisel (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.4). (p 9)

Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)

TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).

Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)

2-14-58411/148 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018

Kui kostja rikkus kohtumäärustest tulenevaid kohustusi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud võimalike rikutud kaitsenormide (TsMS § 206 lg 3, § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) kaitse-eesmärgiga ning kostja on kaitsenormi rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050), siis on selle kaitsenormi rikkumisega tekitatud kahju hüvitatav ka VÕS § 127 lg 2 järgi. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kahju tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks piisab, kui kaitsenormi vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 14.1).

Kui asjaolud annavad alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, millega kostja tekitas hagejale tahtlikult kahju (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika), siis on hageja kahjuhüvitise nõue kvalifitseeritav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 17.1)


Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks mh tunnistaja ütlus.

Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotleb, saab hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus on esitatud õigel ajal ning tegemist on lubatavate ja asjakohaste tõenditega TsMS § 238 tähenduses, peab kohus tunnistajad üle kuulama. (p 15.3)


TsÜS § 31 lg-st 5 tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, saab eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda. Juriidilisel isikul on võimalik tõendada vastupidist, s.o et juhatuse liige tegutses isiklikes huvides. (p 16.2)


Muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest võib juriidiline isik vastutada VÕS § 1054 lg-te 1-3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. (p 16.3)


TsMS § 457 lg 1 ja § 461 lg 1 kohaselt koostoimes § 463 lg-ga 2 on jõustunud kohtumäärus, sh hagi tagamise määrus menetlusosalistele kohustuslik ja seda tuleb täita. Poolel on õigus nõuda TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi kohtulahendi sundtäitmist, algatades sissenõudja avalduse alusel TsMS § 461 lg 3 ja TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täitemenetluse (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 16). (p 17.1)

2-16-19282/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)


Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).

VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)


Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)

Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)

2-18-6491/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12).

Kui hagi tagamise korras soovitakse kohustada kostjat menetluse kestel elatist tasuma, on üldjuhul mõistlik kostja enne hagi tagamist ära kuulata. Kostja ärakuulamine on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 384 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja enne hagi tagamist ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige, kui taotletud on vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist (vt ka nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 19). (p 16)

Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 83 16, p 16). (p 21)

Hagi tagamisena kostjat menetluse kestel elatist maksma kohustamisel tuleb esmajoones hinnata TsMS § 377 lg 2 eeldusi, mille kohaselt on hagi tagamine põhjendatud juhul, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Hagi tagamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus langetab kõigi asjaoludega arvestades (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15386/57, p 14). TsMS § 377 lg-s 1 nimetatud hagi tagamise eelduseid ei pea TsMS § 378 lg 3 p 4 kohaldamiseks esinema. (p 12)

Hagi tagamisena kostjat elatist maksma kohustamiseks ei pea esinema erandlikke asjaolusid. Piisab sellest, et hagi tagamiseta ei ole võimalik kindlustada alaealistele lastele menetluse kestel piisavat ülalpidamist. (p 14)

Kui hagi on esitatud alaealistele lastele elatise saamiseks, tuleb hagi tagamisel hinnata laste ja ülalpidamist andma kohustatud vanemate varalist seisundit. Hagi tagamine TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel eeldab, et hageja on TsMS § 377 lg 2 mõttes põhistanud, milles seisneb vajadus vältida olulist kahju. Lapsevanema, kelle juures alaealised lapsed elavad, varanduslikust seisundist tulenevalt võiks olla hagi tagamine põhjendatud siis, kui hagi tagamata jätmisega kaasneks oht, et alaealiste laste toimetulekuks menetluse kestel ei jätku piisavalt vahendeid. Hagi tagamiseks ei anna alust ainuüksi see, et vanemad on kohustatud oma alaealisi lapsi võrdselt ülal pidama.

Hagi tagamine võib kostja varandusliku seisundi tõttu olla põhjendatud siis, kui oleks oht, et hagi tagamata jätmise korral osutub osaliselt või täielikult võimatuks täita hagi rahuldava kohtulahendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuet. Eelnimetatud ohu põhistatuse korral saab kohus hagi TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel tagada ka siis, kui lapsevanemal, kelle juures alaealised lapsed elavad, oleks piisavalt vahendeid, et üksi lapsi kohtumenetluse ajal täielikult ülal pidada. (p 15)

Asjakohane on vältida olukorda, mil hagi tagamise korras mõistetakse välja elatis suuremas ulatuses kui see, mis arvestatava tõenäosusega mõistetakse välja asja lõpplahendis. Hagi tagamisel esitatud seisukohad ei ole siiski asja sisulisel lahendamisel asja arutavale kohtule siduvad (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 29). (p 17)


Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12). (p 16)

Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 83 16, p 16). (p 21)

2-18-2982/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1).

Kui kinnistu omanik ei ole teises tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele oleks selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Kinnistu omaniku nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on see võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel rahuldada (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 15)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajaks tuleks täitemenetlus üldjuhul TsMS § 377 lg 1 ning TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 12)

Eelöeldu ei tähenda, et hagi tagamise korras täitemenetluse peatamiseks piisab sellest, et täitedokumendi aluseks olev tehing on teises tsiviilasjas vaidlustatud. Kohus peab täitemenetluse hagi tagamise korras peatamisel lisaks TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise alusele hindama ka hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse nõuetele vastavuse muid tingimusi ning hagi, nõude ja tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust ja hagi õiguslikku perspektiivikust. Olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega poolte vaidlust läbi vaadanud, piisab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks sellest, et hageja põhistab hagi tagamise taotluses, et kostjal ei pruugi nõuet olla. Hagi tagamise teiste eelduste täidetuse nõuet täitedokumendi liik aga ei mõjuta. (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 13-19). (p 13)


Kinnistu omanik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. (p 14)

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1). (p 15)

2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)

Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)


Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)


Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)

Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)


Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)


Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)

Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)


Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)


Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse.

VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35)

Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale.

Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36)

Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel.

Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38)

Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)


Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)


Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)

Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)

Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)


Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

2-16-17776/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Viidatud sättest tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). (p 13)


Vaatamata sellele, et kohtul on TsMS § 377 lg 2 alusel vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel ulatuslik diskretsiooniõigus (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11) ja TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole ammendav, ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13). (p 15)

2-18-1633/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2018

Formaalses kinnistusraamatumenetluses ei kohaldu hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3. (p 16)

Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)


Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)


Hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3 ei kohaldu formaalses kinnistusraamatumenetluses. (p 16)


AÕS § 63 lg 3 esimese lause kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. AÕS § 63 lg 4 kohaselt rakendatakse AÕS § 63 lg-t 3 ka sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. Käsutamisega AÕS § 63 lg 3 esimese lause ning AÕS § 63 lg 4 tähenduses on hõlmatud ka kinnistusraamatusse keelumärke sissekandmine. Seega ei saa pärast eelmärke sissekandmist sissekantud keelumärge takistada eelmärke alusel kinnistu omandikande muutmist. (p 15)

Pärast eelmärget sissekantud keelumärge ei takista eelmärke maksmapanekut ka juhul, kui keelumärge tagab ajaliselt enne eelmärget sissekantud asjaõiguse (nt hüpoteegi) teostamist. (p 15)

2-15-4981/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018

Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 p-des 12-13, 19 ja Riigikohtu 10. jaanuari 2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10 p-s 17 toodud seisukohti.

Muudetud seisukoha järgi on TsMS § 391 lg 1 p 1 kahju hüvitamise erikoosseis, st TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamine ei tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo. Samas ei ole välistatud, et hagi tagamist taotlenud isik vastutab hagi tagamisega teisele poolele kahju tekitamise eest muul alusel, nt kui hagi tagamist taotlenud isiku käitumine on kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes.

Muudetud seisukoha järgi ei ole hagi tagamist taotleva isiku saamata jäänud tulu VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, mistõttu TsMS § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. (p-d 11-14)


Vt saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12, 14. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14 ja 30. märtsi 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 13.

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)


Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 14)

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)

2-17-18239/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018

Selle kohta, mida tuleb kohtul hagi tagamisel kontrollida, vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18.

Hagi õigusliku perspektiivikuse hindamisel võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 10). Seega ei ole asja läbivaatavale maakohtule edasisel menetlemisel kohustuslik ringkonnakohtu hagi tagamise menetluses antud hinnang hagi õigusliku perspektiivikuse kohta. (p 12)


Hagi õigusliku perspektiivikuse hindamisel võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 10). Seega ei ole asja läbivaatavale maakohtule edasisel menetlemisel kohustuslik ringkonnakohtu hagi tagamise menetluses antud hinnang hagi õigusliku perspektiivikuse kohta. (p 12)

2-17-15902/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018

Pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 2, lg-te 2 ja 3 ning § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt pankrotiseaduse § 119 lg 1 alusel kinnistu omandi üleandmise nõue on tagatav eelkõige eelmärkega. Hagi esitajat kaitseb hagi tagamiseks sissekantava eelmärke korral AÕS § 63 lg 3 esimene lause, mille kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Sama kehtib AÕS § 63 lg 4 kohaselt sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. (p 9.1)

Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 9.1, p 10 ja p 11 annotatsioone. (p 10 ja 11)


Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524 p-de 9.1-11 annotatsioone. (p 9.2, p 10 ja p 11)

2-17-3903/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.04.2018

Avaldajad esitasid avalduse kaasomandi ebaseadusliku ümber- ja juurdeehituse kõrvaldamiseks ning palusid esialgse õiguskaitse korras avalduse tagamiseks seada puudutatud isiku korteriomanditele märge (märkus või vastuväide) asjas toimuva õigusvaidluse kohta. Avaldajate avalduse tagamiseks ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse vastuväidet (AÕS § 63 lg 1 p 2). Avaldaja avalduse tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse märkus (AÕS § 63 lg 1 p 4). AÕS § 79 lg 2 järgi saab analoogia alusel kanda kinnistusraamatusse märkuse, mis muudab kaasomanike õigusjärglaste jaoks nähtavaks kaasomanike ühiseid huve puudutavad kohtuvaidlused. Sellise märkuse sissekandmisega kinnistusraamatusse tagatakse kaasomanikele nende huve puudutavas kohtuvaidluses saavutatud positiivse lahendi täidetavus. Õigusvaidluse kohta märkuse kinnistusraamatusse sissekandmiseks hagi tagamise korras (esialgse õiguskaitse korras) annab võimaluse TsMS § 378 lg 1 p 10 (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 11). (p 12-14)

Kohtul on ka omal algatusel õigus valida taotleja soovist lähtudes õiguslikult kõige sobivam märge (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 10). (p 15)

2-16-16667/36 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 09.04.2018

TsMS § 392 lg 1 p-s 2 sätestatud esimese eelduse puhul on tegemist olukorraga, kus ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagejal nõue, mille tagamist hageja taotles. Teine eeldus on kohaldatav siis, kui puuduvad hagi tagamist õigustavad asjaolud TsMS § 377 järgi. Sellisel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui hagi tagamise ajal ei olnud alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (p-d 8 ja 9).

Hageja võib nõuda TsMS § 391 lg 1p 2 järgi kahju hüvitamist hagi tagamise aluse puudumise tõttu juhul, kui hagi tagamiseks ei olnud alus ja tagamine on seetõttu täielikult tühistatud või kohus tuvastab, et konkreetne hagi tagamise abinõu ei olnud hagihinda arvestades proportsionaalne (s.o tegemist on ületagamisega). Ainuüksi hagi tagamiseks ebakohase abinõu valimine ei anna alust TsMS § 391 lg 1 p 2 järgseks vastutuseks, kuna abinõu ekslik valik ei muuda hagi tagamist sisuliselt põhjendamatuks (p 9).

TsMS § 391 ning VÕS § 1043 on eri- ja üldnormi vahekorras. Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on ammendavalt sätestatud TsMS § 391 lg-s 1 (erinorm) ning kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1043 (üldnorm) (p 10).

2-17-8524/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018

Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge kannete tegemist kinnistusraamatusse, erinevalt keelumärkest. Selliselt võimaldab eelmärge paindlikumalt kui keelumärge arvestada lisaks hageja huvidele ka kostja huvidega. Ka menetluslikult on hagejale eelmärke sissekandmine lihtsam, sest AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul juhul tuleks TsMS § 377 lg 1 esimese lause ja § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise alust (kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuks muutumise oht) kohtule põhistada. (p 9.1 ja 9.2)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. Asja õige lahenduse huvides oleks siiski otstarbekas, kui kohus määraks enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul hageja peaks kohtule teatama, kas ta soovib eelmärke seadmist. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib hageja jaoks olla otstarbekas taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. Seega ei oleks hagejal märkuse sissekandmise korral eelduslikult vaja esitada uut hagi, kui kostja peaks kinnistu võõrandama, sest TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtiks praeguses asjas tehtav hagi rahuldav lahend ka kostja üld- või eriõigusjärglase suhtes. (p 11)

TsMS § 378 lg 1 p 10 saab lugeda seaduseks AÕS § 631 lg 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse abil nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnistut puudutav kohtuvaidlus. Sellisel hagi tagamise abinõul on üldine seos TsMS § 378 lg 1 p-s 2 nimetatud abinõuga (keelumärke sissekandmine) ning ka AÕS § 63 lg 2 esimeses lauses ning lg 5 esimeses lauses nimetatud abinõudega (hagi tagamise korras võib kinnistusraamatusse kanda eelmärke ja vastuväite). (p 11)


Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. (p 9.1)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib menetlusosaline taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. (p 11)

2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15)

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)

2-16-15386/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.02.2018

Likvideerimismenetluse alustamine ei pruugi iseenesest tähendada, et isik on halvas majanduslikus olukorras. Samas tähendab likvideerimine siiski äriühingu vara jagamist ning lõppastmes ühingu äriregistrist kustutamist, mis tähendab äriühingu õigusvõime lõppemist (ÄS § 2 lg 3). Seega seisneb kohtuotsuse täitmise võimatuse oht eelkõige selles, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on äriühingu vara juba laiali jagatud, ühing äriregistrist kustutatud ning täitemenetlus muutunud võimatuks. (p 14)

Likvideerimismenetluses ei ole tagatud hageja nõudele vastava summa säilimin e likvideeritava äriühingu varas ning kohtuotsuse täitmine võib olla hiljem raskendatud. (p 15)


Kui pangakonto arestimise järel oli hageja nõue täies ulatuses tagatud, siis ei olnud likvideerimismenetluse peatamine hagi tagamiseks vajalik ega seega ka proportsionaalne abinõu. (p 16)

Kokku: 123| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json