1-20-1599/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2024 |
|
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)
Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)
|
| 2-20-7985/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.03.2024 |
|
Sissenõudjal tekib TMS § 65 lg 1 kohaselt arestipandiõigus arestitud asjale (TMS § 110 kaudu vastavalt: arestitud nõudele) alates arestimise ajast. Ühisvara jagamisel TMS § 14 lg 2 kohaselt saab sissenõude pöörata (sh arestida) ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele. Nende arestimine enne ühisvara jagamist ei ole võimalik, sest see, millised esemed jäävad ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule, selgub alles pärast ühisvara jagamist. Arestipandiõiguse tekkimiseks ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele (sh kinnisasja müügist laekuvale rahale) tuleb need pärast ühisvara jagamist eraldi arestida. (p 13.2)
Teise võlausaldaja kasuks varem tekkinud arestipandiõigus ei pruugi anda talle tulemi jaotamisel eelist ka võrreldes sama nõude hiljem arestida lasknud võlausaldajaga. Seda juhul, kui hilisem võlausaldaja vaidlustab edukalt teise võlausaldaja nõude või arestipandiõiguse kehtivuse. Sissenõudjal on TMS § 109 kohaselt õigus esitada kohtutäituri koostatud jaotuskava vaidlustamiseks hagi. Jaotuskava vaidlustamine annab võimaluse välistada ebaõiglased tagajärjed, mis kaasnevad sellega, et raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes (vt RKTKm nr 2-19-6210/26, p 17). (p 15)
Võlausaldaja esitatud ühisvara jagamise hagi tagamiseks võib õige abinõu olla keelumärge, mitte eelmärge (vt ka RKTKm nr 3-2-1-113-15, p 9). (p 16.3)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi rahuldamise üks eeldus on see, et võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada (vt RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). See eeldus on täidetud ka juhtudel, kui mõnel teisel võlausaldajal võib olla sissenõudja ees eelisõigus, st ühisvara jagamisest saadu arvel võidakse kas täielikult või osaliselt täita ainult eelisõigust omanud teise võlausaldaja nõue ja hageja nõude rahuldamiseks raha üle ei jää. Sellisel juhul võib aga olla paranenud hageja majanduslik positsioon, sest tema nõue võidakse teiste sissenõudjate puudumisel või nende nõuete vähenemisel rahuldada selle vara arvel, mis võlgnikule tekib tulevikus. (p 11)
Ühisvara jagamise nõude rahuldamiseks ei ole vaja ega ka võimalik tõendada, kuidas täitemenetluse tulem jaotuks. (p 12.1)
Kohus ei saa asuda ise täitemenetlust korraldama ega kohtutäituri eest täitetoiminguid tegema. TMS § 52 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll esemete müügist saadud raha arvel, kuid see toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (TMS § 105 jj) ja kuulub TMS § 3 lg 1 kohaselt kohtutäituri pädevusse. (p 12.2)
Ühisvara jagamisel TMS § 14 lg 2 kohaselt saab sissenõude pöörata (sh arestida) ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele. Nende arestimine enne ühisvara jagamist ei ole võimalik, sest see, millised esemed jäävad ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule, selgub alles pärast ühisvara jagamist. Arestipandiõiguse tekkimiseks ühisvara jagamise tulemusel võlgnikule jäävatele esemetele (sh kinnisasja müügist laekuvale rahale) tuleb need pärast ühisvara jagamist eraldi arestida. (p 13.2)
Võimalik on see, et võlgnikule ühisvara jagamisel jäävate konkreetsete esemete asemel arestitakse võlgniku tulevane nõue saada endale osa enampakkumise tulemist (vt RKTKm nr 2-22-4541/22, p 10). (p 14)
|
| 2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
| 2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
| 2-21-5718/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2023 |
|
PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. (p 14)
PankrS § 82 lg 3 neljandat lauset kohaldatakse üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt ei ole kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja. (p 16)
Ei ole välistatud, et kohtuliku kompromissi tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (p 17)
|
| 2-21-17205/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2022 |
|
TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt tuleb hagi tagamisel lähtuda hagi tagamise taotluses nõutust. (p 10)
Hagi tagamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus langetab kõigi asjaoludega arvestades (vt nt RKTKm nr 2-16-15386/57, p 14) ning millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. (p 11)
|
| 2-18-2243/179
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole osanike koosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla osanikul õiguslikku huvi esitada osaühingu vastu hagi osanike otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib seni, kuni jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud otsuse tühisust (TsÜS § 38 lg 2 teine lause) või tunnistatud otsust kehtetuks (ÄS § 178 lg 1). Kui aga üks osanik on osanike koosoleku otsuse kehtivuse vaidlustanud, võib teisel osanikul, kes soovib koosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada otsuse vaidlustamise hagiga ühiseks menetlemiseks vastavasisuline tuvastushagi eesmärgiga vältida hagi õigeksvõtu mõju (vt nt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm 14.12.2011 nr 3-2-1-133-11, p 21; RKTKo 12.01.2011 nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse tuvastamise hagi tuleb esitada juriidilise isiku vastu. Sellise hagi esitamisel on kohaseks kostjaks juriidiline isik. (p 18)
ÄS § 184 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele osaniku nõudel uue liikme. Kohus saab koostoimes TsMS §-ga 602 määrata juhatuse asendusliikme juhul, kui äriühing on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vt RKTKo 18.12.2019 nr 2-17-10474/80, p 38). (p 29.1)
Hagi tagamise korras juhatuse liikme määramise eesmärk erineb ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel juhatuse asendusliikme määramise eesmärgist. Kohus võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet. Sellise hagi tagamise (vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise) eesmärk on eelkõige olulise kahju või omavoli vältimine (TsMS § 377 lg 2), tagamaks menetluse ajaks õigusrahu. Hagi tagamise korras osaühingule juhatuse liikme määramisel ei tule juhinduda ÄS § 184 lg-st 6. (p 29.2)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme kandidaadi kohta tuleks osanikele esitada rohkem andmeid, kui need, mis võimaldavad osanikel aru saada, millist isikut soovitakse juhatuse liikme kohale valida. (p 22)
Samuti ei saa juhatuse liikme valimise otsuse tühisust tuua kaasa kandidaadi väidetav ebakompetentsus, juhtimiskogemuse puudumine või suur töökoormus. (p 23)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata.
Järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Samuti ei pea kohus põhjendama ühe alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist siis, kui hageja ei ole oma alternatiivseid nõudeid järjestanud. Kui hageja on järjestanud oma alternatiivsed nõuded ja kohtu arvates ei ole hageja esmane nõue põhjendatud, tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et kohus jätab esmase alternatiivse nõude rahuldamata (vt RKTKo 11.12.2013 nr 3-2-1-129-13, p 14). Samas ei pea kohus ühe järjestamata alternatiivnõude rahuldamise korral võtma teiste alternatiivnõuete kohta kohtulahendi resolutsioonis seisukohta (vt RKTKo 19.12.2012 nr 3-2-1-165-12, p 24). Kui aga kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. (p 25)
Kui kostja on apellatsioonimenetluses õigustamatult vaidlustanud hagi rahuldamata jätmise, on ringkonnakohtul võimalik kaaluda, kas jätkata kaebuses esitatud nõude menetlemist või jätta see TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 20)
|
| 2-20-12697/14
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.03.2021 |
|
Vt kohtutäituri kasuks kantava keelumärke lubatavuse kohta RKTKm 07.03.2011, nr 3-2-1-167-10, p 14. (p 13)
Kohtunikuabi jaoks kehtib ka muidu formaliseeritud kandemenetluses PKS § 27 lg 6 järgne eeldus, mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka (vt RKTKm 08.11.2017, nr 2-16-16048/16 p 15.3, samuti p 16 viitega RKTKm 20.01.2016, nr 3-2-1-60-15). (p 14)
Kui täitemenetlust on alustatud eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule sissenõude pööramiseks ning välja on kuulutatud ühe abikaasa pankrot, siis ei kuulu abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Kui kohtutäituril on õigus müüa eelduslikult ühisvara hulka kuuluv kinnistu, on kohtutäituril ka õigus taotleda keelumärke seadmist. Keelumärke sissekandmiseks ei ole vaja abikaasa pankrotihalduri nõusolekut. (p-d 15.1 ja 15.4)
Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-104-15, p 9). (p 15.2)
Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-1-15, p 9). (p 15.2)
Pankrotihalduril ei ole enne ühisvara jagamist võlgnikule kuuluva ühisvara käsutamise õigust PankrS § 36 lg 1 järgi (vt RKTKm 09.01.2019, nr 2-17-11697/39, p 13; RKTKo 21.05.2014, nr 3-2-1-38-14, p 16 ja RKTKm 16.12.2015, nr 3-2-1-108-15, p 19). (p 15.1)
|
| 2-20-5086/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2020 |
|
TsMS § 378 lg 1 p-d 1−9 ei ole suletud loetelu hagi tagamise abinõudest. TsMS § 378 lg 1 p 10 võimaldab kohtule diskretsiooniõiguse hagi tagamise abinõu valikul, kui abinõu ei ole kirjeldatud lg 1 p-des 1−9. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei tähenda siiski täielikku valikuvabadust hagi tagamise üle otsustamisel. Diskretsiooniõiguse sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemusega ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1−9 sätestatud abinõudega (vt Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13). (p 14)
TsMS § 378 lg 1 p 10 eraldi võttes ei võimalda kohaldada sellist hagi tagamise abinõu, kus rahalise nõude täitmise tagamiseks peab kostja maksma iga kuu konkreetse rahasumma deposiitkontole olukorras, kus ta alles peaks selle raha hankima, kuni kogu nõudesumma täitumiseni.
Juhul kui täidetud on hagi tagamise eeldused, saab kohus arestida kostja arvelduskontod kogu nõudesumma ulatuses. Seejuures on kohtul TsMS §-st 385 tulenevalt kohustus määrata rahalise nõudega hagi tagamise määruses kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. (p 15)
Olukorras, kus kostja toob esile, et tal on kinnistu, mille väärtus ületab oluliselt kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud nõude või hüpoteegi väärtust, tuleks kohtul ka seda hagi tagamise abinõu valikul arvestada. Olukorras, kus kinnistu väärtus ületab oluliselt sellele seatud hüpoteegi või hüpoteegiga tagatud nõude väärtust, võib olla põhjendatud ka kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine kui kostjat vähem koormav hagi tagamise abinõu võrreldes arvelduskontode arestimisega. (p 16)
|
| 1-17-4309/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)
Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)
Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)
Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)
Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)
|
| 2-19-17384/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.05.2020 |
|
Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)
VÕS § 654 lg 2 järgi on pandiõiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et töövõtulepingu esemeks on ehitis või selle osa, mis asub tellija kinnisasjal, st pandiõiguse tekkimine on välistatud juhul kui ehitatakse võõral kinnisasjal.
VÕS § 654 lg 2 mõttes on tellija kinnisasjal asuva ehitise mõistega hõlmatud ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis juhul, kui hoonestusõigus ei kuulu kinnisasja omanikule. VÕS § 654 lg 2 kohaldub praegusel juhul selle tõttu, et kinnisasjal ehitustööde tellijaks oli kinnisasja omanik. Asjaolu, et kinnisasi koormati pärast töövõtulepingu sõlmimist hoonestusõigusega ning töövõtuleping tuli kasuks ka hoonestusõiguse omanikule, ei välista VÕS § 654 lg 2 kohaldamist. (p 11)
VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)
VÕS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi on nõudega seotud tagatised tagatisteks, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud, ning nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale.
VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)
AÕS § 631 lg 2 sätestab erisättena hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse eelmärke seadmise võimaluse. AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaldamiseks ei pea eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendama eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Hagi tagamise korras eelmärke seadmine AÕS § 631 lg 2 teise lause järgi ei tähenda õigussuhte esialgset reguleerimist TsMS § 377 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole selle sätte kohaldamisel vaja tuvastada, kas esinevad TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud eeldused. (p 13)
|
| 2-19-4765/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.02.2020 |
|
Kui TsMS § 382 järgse hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.
Objektiivseks hagi kohest esitamist takistavaks asjaoluks ei saaks olla väide, et kavandatava hagi lubatavus oli hageja jaoks õiguslikult ebaselge. (p 10.1)
TsMS § 382 järgsel hagi tagamisel ei saa kohus kohe kontrollida veel esitamata hagiavalduse vastamist formaalsetele nõuetele, kuid ülejäänud hagi tagamise eeldused (sh TsMS § 377 lg-d 1, 2 ja § 381 lg 2) peavad siiski olema täidetud (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 13 ja Riigikohtu 22. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-13663/94, p 13 koos viidetega varasemale praktikale). Muu hulgas tuleb kohtul hinnata kavandatava hagi õiguslikku perspektiivikust. (p 10.2)
TsMS § 696 lg 1 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale esitada määrusega puudutatud menetlusosaline. Nimetatu tähendab kaebeõigust siis, kui vaidlustatav määrus riivab või kitsendab määruskaebuse esitaja õigusi (vt ka Riigikohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-17, p 16). (p 9.3.1)
Ringkonnakohus peab hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendama mõistliku aja jooksul. Määruskaebuse lahendamine hagi tagamise menetluses peaaegu kuus kuud pärast selle esitamist ei mahu üldjuhul mõistliku menetlusaja raamidesse. (p 10.3)
TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)
Täitemenetluse peatamise vaidlustamiseks ei ole piisav vaid formaalne võlgniku staatus. See järeldus kehtib ka juhul, kui täitemenetluse võlgnik on asja omanik ja/või tema vastu oleks täitmisel isiklik nõue. Ka sellisel juhul peaks võlgnik põhjendama, kuidas täitemenetluse peatamine tema õigusi riivab. (p 9.3.2)
TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)
Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)
Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)
Kui hagejale määratakse hagi esitamiseks 20 päeva pikkune tähtaeg, kuid tähtaja kulgema hakkamine seotakse määruse jõustumisega, võidakse sellega eksida TsMS § 382 lg 2 teise lause eesmärgi vastu, võimaldades hagejale tegelikkuses hagi esitamiseks oluliselt pikema tähtaja kui üks kuu. Kuna kohtumääruse peale, millega kohus andis TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja hagi esitamiseks (TsMS § 660 lg 1), ei ole määruskaebuse esitamise õigust, siis ei saa pidada lubatavaks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise sidumist hagi tagamise määruse jõustumisega. (p 10.4)
Kohtumääruse resolutsioonis ei tule märkida, et kohtu määratud tähtajaks (täiendava) hagi esitamata jätmise korral tühistatakse hagi tagamine. Hagi tagamise tühistamine ei saa tuleneda (automaatselt) tingimuslikuna samast määrusest, millega kohus hagi tagamise abinõu kohaldas. Viitel TsMS § 382 lg 2 kolmandale lausele saaks olla üksnes selgitav tähendus. Küll aga puudub kohtul diskretsiooniõigus jätta hagi tagamine tühistamata olukorras, kus hageja ei esita hagi, milleks kohus talle TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja määras. (p 10.5)
TMS § 222 järgse hagi üheks peamiseks eesmärgiks lg 1 kohaldamise korral on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule. Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest. TMS § 222 annab täitemenetluses mitteosalevale isikule sellesse täitemenetlusse sekkumise õiguse. (p 11.1)
Kui TMS § 222 järgse hagi esitaja kasuks oleks kinnistusraamatusse sisse kantud keelumärge, kuid see oleks sisse kantud ajaliselt hiljem kui sissenõudja kasuks seatud hüpoteek, ei takistaks selline keelumärge täitemenetlust. Kinnistu enampakkumisel müümise järel tuleks selline keelumärge TMS § 158 lg 3 alusel kinnistusraamatust kustutada (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). (p 11.2)
Sundtäitmist takistavaks õiguseks TMS § 222 lg 1 tähenduses saab mh olla kolmanda isiku omandiõigus. Õiguslikult on lubatav hagi, milles väidetakse omandiõigust sundenampakkumisel olevale esemele. (p 11.2)
Olukorras, kus hageja soovib tagasivõitmise hagiga saavutada pankrotivõlgniku omandist välja läinud vara tagasi pankrotivara hulka arvamist (vt PankrS § 119 lg 1, Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 54 tagasivõitmise mõtte kohta), võiks hageja lisaks tagasivõitmise nõudele esitada ka TMS § 222 järgse nõude vara arestist vabastamiseks, seda täitemenetluse võlgniku (kes võib tagasivõitmise hagi kostjaga kattuda) ja eriti täitemenetluse sissenõudja vastu. (p 11.3)
Olukord on teistsugune siis, kui täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping. Hüpoteegiga tagatud nõuded on võlgniku täite- või pankrotimenetluse korral üldjuhul eelistatud teistele nõuetele.
Üks sellise eelistamise tagajärgedest on see, et isegi täitemenetluse peatamise korral ja kinnistu võimaliku tagasivõitmise korral pankrotivarasse jääks hüpoteek kinnistut koormama ja hüpoteegipidajal oleks õigus nõuda oma nõuete rahuldamist pankrotiseaduses sätestatud korras (viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11).
Täitemenetluse peatamise võiks saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)
|
| 2-18-6491/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.11.2018 |
|
Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 16). (p 21)
Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12).
Kui hagi tagamise korras soovitakse kohustada kostjat menetluse kestel elatist tasuma, on üldjuhul mõistlik kostja enne hagi tagamist ära kuulata. Kostja ärakuulamine on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 384 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja enne hagi tagamist ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige, kui taotletud on vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist (vt ka nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 19). (p 16)
Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 83 16, p 16). (p 21)
Hagi tagamisena kostjat menetluse kestel elatist maksma kohustamisel tuleb esmajoones hinnata TsMS § 377 lg 2 eeldusi, mille kohaselt on hagi tagamine põhjendatud juhul, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Hagi tagamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus langetab kõigi asjaoludega arvestades (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15386/57, p 14). TsMS § 377 lg-s 1 nimetatud hagi tagamise eelduseid ei pea TsMS § 378 lg 3 p 4 kohaldamiseks esinema. (p 12)
Hagi tagamisena kostjat elatist maksma kohustamiseks ei pea esinema erandlikke asjaolusid. Piisab sellest, et hagi tagamiseta ei ole võimalik kindlustada alaealistele lastele menetluse kestel piisavat ülalpidamist. (p 14)
Kui hagi on esitatud alaealistele lastele elatise saamiseks, tuleb hagi tagamisel hinnata laste ja ülalpidamist andma kohustatud vanemate varalist seisundit. Hagi tagamine TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel eeldab, et hageja on TsMS § 377 lg 2 mõttes põhistanud, milles seisneb vajadus vältida olulist kahju. Lapsevanema, kelle juures alaealised lapsed elavad, varanduslikust seisundist tulenevalt võiks olla hagi tagamine põhjendatud siis, kui hagi tagamata jätmisega kaasneks oht, et alaealiste laste toimetulekuks menetluse kestel ei jätku piisavalt vahendeid. Hagi tagamiseks ei anna alust ainuüksi see, et vanemad on kohustatud oma alaealisi lapsi võrdselt ülal pidama.
Hagi tagamine võib kostja varandusliku seisundi tõttu olla põhjendatud siis, kui oleks oht, et hagi tagamata jätmise korral osutub osaliselt või täielikult võimatuks täita hagi rahuldava kohtulahendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuet. Eelnimetatud ohu põhistatuse korral saab kohus hagi TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel tagada ka siis, kui lapsevanemal, kelle juures alaealised lapsed elavad, oleks piisavalt vahendeid, et üksi lapsi kohtumenetluse ajal täielikult ülal pidada. (p 15)
Asjakohane on vältida olukorda, mil hagi tagamise korras mõistetakse välja elatis suuremas ulatuses kui see, mis arvestatava tõenäosusega mõistetakse välja asja lõpplahendis. Hagi tagamisel esitatud seisukohad ei ole siiski asja sisulisel lahendamisel asja arutavale kohtule siduvad (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 29). (p 17)
Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12). (p 16)
|
| 2-18-2982/15
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.11.2018 |
|
Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1).
Kui kinnistu omanik ei ole teises tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele oleks selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Kinnistu omaniku nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on see võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel rahuldada (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 15)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajaks tuleks täitemenetlus üldjuhul TsMS § 377 lg 1 ning TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 12)
Eelöeldu ei tähenda, et hagi tagamise korras täitemenetluse peatamiseks piisab sellest, et täitedokumendi aluseks olev tehing on teises tsiviilasjas vaidlustatud. Kohus peab täitemenetluse hagi tagamise korras peatamisel lisaks TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise alusele hindama ka hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse nõuetele vastavuse muid tingimusi ning hagi, nõude ja tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust ja hagi õiguslikku perspektiivikust. Olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega poolte vaidlust läbi vaadanud, piisab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks sellest, et hageja põhistab hagi tagamise taotluses, et kostjal ei pruugi nõuet olla. Hagi tagamise teiste eelduste täidetuse nõuet täitedokumendi liik aga ei mõjuta. (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 13-19). (p 13)
Kinnistu omanik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. (p 14)
Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1). (p 15)
|
| 2-16-9519/78
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.10.2018 |
|
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)
Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)
Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse.
VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35)
Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale.
Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36)
Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel.
Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38)
Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)
Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)
Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
|
| 2-16-17776/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.10.2018 |
|
TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Viidatud sättest tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). (p 13)
Vaatamata sellele, et kohtul on TsMS § 377 lg 2 alusel vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel ulatuslik diskretsiooniõigus (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11) ja TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole ammendav, ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13). (p 15)
|
| 2-18-1633/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2018 |
|
Formaalses kinnistusraamatumenetluses ei kohaldu hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3. (p 16)
Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)
Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)
Hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3 ei kohaldu formaalses kinnistusraamatumenetluses. (p 16)
AÕS § 63 lg 3 esimese lause kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. AÕS § 63 lg 4 kohaselt rakendatakse AÕS § 63 lg-t 3 ka sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. Käsutamisega AÕS § 63 lg 3 esimese lause ning AÕS § 63 lg 4 tähenduses on hõlmatud ka kinnistusraamatusse keelumärke sissekandmine. Seega ei saa pärast eelmärke sissekandmist sissekantud keelumärge takistada eelmärke alusel kinnistu omandikande muutmist. (p 15)
Pärast eelmärget sissekantud keelumärge ei takista eelmärke maksmapanekut ka juhul, kui keelumärge tagab ajaliselt enne eelmärget sissekantud asjaõiguse (nt hüpoteegi) teostamist. (p 15)
|
| 2-17-15902/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2018 |
|
Pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 2, lg-te 2 ja 3 ning § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt pankrotiseaduse § 119 lg 1 alusel kinnistu omandi üleandmise nõue on tagatav eelkõige eelmärkega. Hagi esitajat kaitseb hagi tagamiseks sissekantava eelmärke korral AÕS § 63 lg 3 esimene lause, mille kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Sama kehtib AÕS § 63 lg 4 kohaselt sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. (p 9.1)
Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 9.1, p 10 ja p 11 annotatsioone. (p 10 ja 11)
Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524 p-de 9.1-11 annotatsioone. (p 9.2, p 10 ja p 11)
|
| 2-17-18239/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2018 |
|
Selle kohta, mida tuleb kohtul hagi tagamisel kontrollida, vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18.
Hagi õigusliku perspektiivikuse hindamisel võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 10). Seega ei ole asja läbivaatavale maakohtule edasisel menetlemisel kohustuslik ringkonnakohtu hagi tagamise menetluses antud hinnang hagi õigusliku perspektiivikuse kohta. (p 12)
Hagi õigusliku perspektiivikuse hindamisel võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 10). Seega ei ole asja läbivaatavale maakohtule edasisel menetlemisel kohustuslik ringkonnakohtu hagi tagamise menetluses antud hinnang hagi õigusliku perspektiivikuse kohta. (p 12)
|
| 2-17-3903/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.04.2018 |
|
Avaldajad esitasid avalduse kaasomandi ebaseadusliku ümber- ja juurdeehituse kõrvaldamiseks ning palusid esialgse õiguskaitse korras avalduse tagamiseks seada puudutatud isiku korteriomanditele märge (märkus või vastuväide) asjas toimuva õigusvaidluse kohta. Avaldajate avalduse tagamiseks ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse vastuväidet (AÕS § 63 lg 1 p 2). Avaldaja avalduse tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse märkus (AÕS § 63 lg 1 p 4). AÕS § 79 lg 2 järgi saab analoogia alusel kanda kinnistusraamatusse märkuse, mis muudab kaasomanike õigusjärglaste jaoks nähtavaks kaasomanike ühiseid huve puudutavad kohtuvaidlused. Sellise märkuse sissekandmisega kinnistusraamatusse tagatakse kaasomanikele nende huve puudutavas kohtuvaidluses saavutatud positiivse lahendi täidetavus. Õigusvaidluse kohta märkuse kinnistusraamatusse sissekandmiseks hagi tagamise korras (esialgse õiguskaitse korras) annab võimaluse TsMS § 378 lg 1 p 10 (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 11). (p 12-14)
Kohtul on ka omal algatusel õigus valida taotleja soovist lähtudes õiguslikult kõige sobivam märge (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 10). (p 15)
|
Facebook
Twitter