https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-3478/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause).

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)


Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Juhul, kui ühingu juhatuse liige teeb ühingu nimel ja arvel enda kasuks soorituse, võib sooritus olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)

2-17-2152/74 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2020

NB! Seisukoha muutus!

TsMS § 377 lg 1 esimest lauset arvestades on TsMS § 391 lg 1 kaitse-eesmärgiks kaitsta kostjat ka saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise eest.

Tõlgendades TsMS § 391 lg-t 1 kooskõlas direktiivi 2004/48/EÜ art 9 lg-ga 7, on TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitatav nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. (p 14)

Intellektuaalomandi asjades peab hüvitamine toimuma „kohase hüvitise“ kujul (vt Euroopa Kohtu 12. septembri 2019. a otsus asjas nr C-688/17, Bayer Pharma, p 39), arvestades kõiki objektiivseid asjaolusid, sh poolte käitumist. Direktiivi 2004/48/EÜ art 9 lg 7 ette nähtud kohane hüvitis on tagatis, mida liidu seadusandja pidas vajalikuks, et katta kulusid ja kahju, mis kostjale on tekkinud tulenevalt „õigustamatust taotlusest“ ajutiste meetmete võtmiseks. Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse õigustamatuse tuvastamine eeldab ennekõike seda, et puudub oht, et intellektuaalomandi õiguse omajale põhjustatakse korvamatut kahju viivitusega tema taotletud meetmete võtmisel (vt viidatud Euroopa Kohtu otsus, p-d 52, 60-62). (p 15)

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel, sh ka VÕS § 127 lg 6 alusel, saab hüvitise suuruse arvestamisel mh arvestada VÕS § 140 lg-s 1 sätestatuga kahjuhüvitise vähendamise kohta. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. (p 16)

2-15-7163/191 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Kohtud on andnud vaidlusalusele õigussuhtele vale õigusliku kvalifikatsiooni. Sellega on kaasnenud selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses sisuliselt pooltega arutatud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohtud ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et alternatiivselt esitatud õiguslike aluste (TsMS § 391 ja VÕS § 1045 jj) puhul on nõude rahuldamise eeldused ja seega ka tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ja tõendamiskoormis erinevad. Eelmenetluse ülesanded on selliselt jäänud olulisel määral täitmata. (p 10)


Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)


Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)


Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

2-17-18470/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2019

Saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). (p 10)

Kahjuna võib olla käsitatav olla vara tegeliku väärtuse ning müügitulemi vahe, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud TsMS § 391 kaitse-eesmärgiga. Vara tegeliku väärtuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 65 teisest lausest. (p 11)

Pankrotivara müügitulem ei ole üldjuhul käsitatav vara tegeliku väärtusena. Küll võib vara soetamismaksumus olla käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena, seda nii vara soetamise hetkel kui ka edaspidi. Kui hageja suudab tõendada vara soetamismaksumuse, on see käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena ka vara müügi hetkel. Kostja saab sellisel juhul tõendada, et vara väärtus müügi hetkel on hageja väidetust (vara soetamismaksumusest) väiksem. (p 12)


Ainuüksi äriühingu netovara seisust ei saa järeldada äriühingu püsivat maksejõuetust. (p 13)


Juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks määrata, saab kohus muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 41; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 41). (p 14)

2-16-19282/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)


Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).

VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)


Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)

Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)

2-15-4981/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018

NB! Seisukoha muutus!

Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 p-des 12-13, 19 ja Riigikohtu 10. jaanuari 2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10 p-s 17 toodud seisukohti.

Muudetud seisukoha järgi on TsMS § 391 lg 1 p 1 kahju hüvitamise erikoosseis, st TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamine ei tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo. Samas ei ole välistatud, et hagi tagamist taotlenud isik vastutab hagi tagamisega teisele poolele kahju tekitamise eest muul alusel, nt kui hagi tagamist taotlenud isiku käitumine on kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes.

Muudetud seisukoha järgi ei ole hagi tagamist taotleva isiku saamata jäänud tulu VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, mistõttu TsMS § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. (p-d 11-14) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.04.2020, nr 2-17-2152/74)


Vt saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12, 14. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14 ja 30. märtsi 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 13.

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)


Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 14)

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)

2-16-16667/36 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 09.04.2018

TsMS § 392 lg 1 p-s 2 sätestatud esimese eelduse puhul on tegemist olukorraga, kus ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagejal nõue, mille tagamist hageja taotles. Teine eeldus on kohaldatav siis, kui puuduvad hagi tagamist õigustavad asjaolud TsMS § 377 järgi. Sellisel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui hagi tagamise ajal ei olnud alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (p-d 8 ja 9).

Hageja võib nõuda TsMS § 391 lg 1p 2 järgi kahju hüvitamist hagi tagamise aluse puudumise tõttu juhul, kui hagi tagamiseks ei olnud alus ja tagamine on seetõttu täielikult tühistatud või kohus tuvastab, et konkreetne hagi tagamise abinõu ei olnud hagihinda arvestades proportsionaalne (s.o tegemist on ületagamisega). Ainuüksi hagi tagamiseks ebakohase abinõu valimine ei anna alust TsMS § 391 lg 1 p 2 järgseks vastutuseks, kuna abinõu ekslik valik ei muuda hagi tagamist sisuliselt põhjendamatuks (p 9).

TsMS § 391 ning VÕS § 1043 on eri- ja üldnormi vahekorras. Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on ammendavalt sätestatud TsMS § 391 lg-s 1 (erinorm) ning kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1043 (üldnorm) (p 10).

2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15)

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)

2-16-8439/66 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 22.03.2017

Kuna hagi tagamine ei ole asja sisuline lahendamine, saab kohus hagi tagamise aluse hindamisel piirduda kontrolliga, kas hagi rahuldamine on hagiavalduses esitatud asjaolude õigust eeldades võimalik ning kas on tõenäoline, et hagi tagamata jätmine raskendab kohtuotsuse täitmist või muudab selle võimatuks. See tähendab, et hagi tagamise etapil võib kohus võtta nõude edulootuse küsimuses seisukoha ainult ulatuses, kas nõuete õigust eeldades on hagil üldse mingisugust edulootust ehk kas esitatud asjaolude pinnalt esineb mingisugunegi võimalus hagi rahuldamiseks. Kohus ei pea hindama hagi tagamise raames nõude tõendatust (p 6).


TsMS § 383 lg 11 sätestab rahalise nõude tagamisel kohustusliku eeldusena tagatise andmise. Tagatise andmine peab kindlustama poolte võrdse kohtlemise ning tagatise andmisest vabastamisel peavad esinema kaalukad põhjused. Tagatise eesmärk on tagada kostjale tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 alusel. Tagatise mittemaksmisel jääb hagi tagamata, kuid see ei mõjuta kohtumenetlust ega hagi võimalikku rahuldamist ning hagejatel on võimalus oma õigusi kohtumenetluses kaitsta. Hagi tagamata jäämise mõju ei ole hagejate jaoks sedavõrd intensiivne, kui on näiteks hagi menetlusse mittevõtmise mõju (p 7).


Vastavalt TsMS § 383 lõikele 11 võetakse tagatise määramisel aluseks nõudesumma, mitte hagi tagamise summa (p 8).

3-2-1-132-16 PDF Riigikohus 12.12.2016

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)

Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)

Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)


Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)


Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)

HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)

Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)

HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)


Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)


Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)


HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)


Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)

Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)

Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)

3-2-1-98-16 PDF Riigikohus 26.10.2016

TsMS § 383 lg 11 alusel tuleb hagi tagamise tagatise suuruse arvutamisel lähtuda (hagi)nõude summast, mitte hagi tagamise abinõu nn hinnast. Tegemist on selge õigusnormiga, mille teistsuguseks tõlgendamiseks või analoogia alusel lünga täitmiseks ei ole põhjendatud alust. Hagi tagamise abinõu nn hinna määramine ei ole paljudel juhtudel võimalik ning tekitaks ka täiendavaid vaidlusi ning ebamõistlikke tulemusi. (p 10)

Arvestades TsMS § 383 lg 11 eesmärki – tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi –, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju. (p 10)

Kui kohtuliku hüpoteegi taotletav summa on oluliselt väiksem kui hagis nõutud summa, ei ole välistatud TsMS § 383 lg 12 kohaldamine, kui selle sätte kohaldamise muud eeldused on täidetud. (p 11)


Arvestades TsMS § 383 lg 11 eesmärki – tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi –, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju. (p 10)

3-2-1-140-15 PDF Riigikohus 10.12.2015

Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)


Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 11 järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)


Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 11 järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)


Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)

3-2-1-133-10 PDF Riigikohus 10.01.2011

TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi peatab määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale määruse täitmise. Koostoimes TsMS § 466 lg 3 esimese lausega tähendab see seda, et kui hagi tagamise abinõu ka kokkuvõttes ei asendata, säilib hagejal esialgse hagi tagamisega tema kasuks seatud kostja konto arest (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-10, p 11).


Rahalise nõudega hagi tagamise määruses on kohus nõutud raha maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole (TsMS §385).Eriregulatsioon TsMS §-s385 käib siiski üksnes hagi tagamiseks raha või pangagarantii pakkumise kohta.Muudel juhtudel on kohtule TsMS §386 lg-te 1 ja 2 alusel antud diskretsiooniõigus otsustada,kas ta poole taotlusel hagi tagamise abinõu asendab. Rahalise nõudega hagi tagamisabinõu asendamisel tuleb hinnata,kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks (TsMS §377 lg 1),kas arvestatakse hagi hinda (TsMS §378 lg 4 teine lause)ja kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS §378 lg 4 esimene lause).Seejuures kehtib hagi tagamise asendamisel põhimõte,et asendamisega ei tohi vähemalt üldjuhul hageja positsiooni oluliselt halvendada (st tagatist oluliselt vähendada),kui varem ei olnud tegemist just nn ületagamise juhtumiga. Hüpoteeki saab hagi tagamise abinõu asendamise korras seada kolmanda isiku kinnisasjale,kui kolmas isik ise oma kinnisasja koormamisega nõustub. Selline hagi tagamise vahend mahub TsMS §378 lg 1 p 10 alla.Kui kostja taotleb hagi tagamise abinõu asendamist hüpoteegiga kolmanda isiku kinnisasja(de)le ja kolmas isik sellega nõustub,võib kohus teha määruse,milles asendab kohaldatud hagi tagamise abinõu tingimuslikult,andes võimaluse seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale omaniku ja hageja kokkuleppel.Selliselt asendatakse abinõu (nt vabastatakse kostja konto aresti alt)üksnes juhul,kui kinnistusraamatusse on hageja kasuks kantud hüpoteek või hüpoteegid. Sellisel viisil hagi tagamise asendamiseks peab olema hageja nõusolek,kes peab sõlmima kolmanda isikuga notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu hüpoteegi seadmiseks(AÕS §641)ja tagatiskokkuleppe,milles määratakse, et hüpoteegiga tagatakse haginõuet (AÕS §346 lg 2).Hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse sel juhul üldises korras,st kinnistamisavalduse ja puudutatud isiku nõusoleku alusel (vt kinnistusraamatuseaduse (KRS) §-d 34-35).Selline hüpoteek on ka muus osas n.ö tavaline hüpoteek ja allub selle käibe reeglitele. Kohtul on aga võimalik hagi tagamise abinõu asendamise korras seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale ka juhul,kui hageja asendamisega ei nõustu,kuid olemas on kostja taotlus ja kolmanda isiku nõusolek.Sel juhul peab kohus esmalt kaaluma poolte huvisid,tagatiseks pakutava(te) kinnisasja(de) väärtust jm olulisi asjaolusid,mida hagi tagamisel ja tagamise abinõu asendamisel tuleb arvestada (vt määruse p-d 19 ja 21).Seejärel saab kohus seada TsMS § 378 lg 1 p-st 10 lähtudes ja TsÜS §68 lg-le 5 tuginedes asendada hüpoteegi seadmiseks ja tagatiskokkuleppe sõlmimiseks vajaliku(d) hageja (ka notariaalselt tõestatud) tahteavalduse(d) hagi tagamise abinõu asendamise määrusega.Seejuures saab analoogia alusel kohaldada mh TsMS § 430 lg-t 6 notariaalselt tõestatud kokkuleppe asendamise kohta kohtuliku kompromissiga.Selle määruse alusel saab sellise hüpoteegi kanda hageja kasuks ka kinnistusraamatusse,kusjuures kinnistamisavalduse võib esitada kostja või kolmas isik (vt KRS § 35 lg 4). Analoogiliselt saab kohaldada ka TsMS § 387 lg 2 ja võimaldada hagi tagamise abinõu asendamise määruse alusel hüpoteegi sissekandmist, kui seda taotleb kohtult asendamist soovinud kostja. Sellisele hüpoteegile saab kohaldada kohtuliku hüpoteegi kohta sätestatut (vt esmajoones AÕS § 363, TsMS § 388).Erisusena AÕS §-st 3631 (vt ka Riigikohtu 27.01.2010 määrus nr 3-2-1-162-09, p-d 10-15)tuleb aga kõne alla sellise hüpoteegi kandmine ka kolmanda isiku mitmele kinnisasjale ühishüpoteegina (AÕS § 359), kui kolmas isik sellega nõustub.


Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb hinnata, kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks (TsMS § 377 lg 1), kas arvestatakse hagi hinda (TsMS § 378 lg 4 teine lause) ja kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS § 378 lg 4 esimene lause).


Hagi tagamise korras kostja konto arestimine vaidluse ajaks on TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest lähtudes mõistlik üldjuhul vaid siis,kui see kostjat ebamõistlikult ei koorma.Suuremate nõuete puhul ja eriti majandustegevusega tegelevate isikute puhul tuleks võimalusel eelistada käibevahendite kasutamist vähem piiravaid tagamise vahendeid(nt kohtulikku hüpoteeki)ja konto arestida üksnes juhul,kui alternatiivset mõistlikku võimalust ei ole ja hagi tagamata jätmisega võib kaasneda oluline oht kohtulahendi täitmisele.Kinnisasjale ei või vähemalt üldjuhul seada rahalise nõude tagamiseks käsutamise keelumärget,vaid eelistada tuleks vähem koormavat kohtulikku hüpoteeki (vt nt Riigikohtu 15.04.2004 määrus nr 3-2-1-48-04,p 11).Kuna hagi tagamise abinõu asendamisega ei tohi hageja tagatis aga vähemalt üldjuhul oluliselt väheneda,tuleb kohtul konto aresti kohtuliku hüpoteegiga asendamisel hüpoteegi tagatisväärtust arvestada.Seejuures on olulised esmajoones koormatava kinnisasja turuväärtus,aga ka võimalike kinnistusraamatusse kantud kolmandate isikute õiguste(sh käsutuspiirangute ja teiste hüpoteekide)olemasolu kinnisasjal ja nende järjekohad.Hüpoteeki saab hagi tagamise abinõu asendamise korras seada kolmanda isiku kinnisasjale,kui kolmas isik ise oma kinnisasja koormamisega nõustub.Selline hagi tagamise vahend mahub TsMS §378 lg 1 p 10 alla.Kui kostja taotleb hagi tagamise abinõu asendamist hüpoteegiga kolmanda isiku kinnisasja(de)le ja kolmas isik sellega nõustub, võib kohus teha määruse, milles asendab kohaldatud hagi tagamise abinõu tingimuslikult, andes võimaluse seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale omaniku ja hageja kokkuleppel. Selliselt asendatakse abinõu (nt vabastatakse kostja konto aresti alt) üksnes juhul,kui kinnistusraamatusse on hageja kasuks kantud hüpoteek või hüpoteegid.Sellisel viisil hagi tagamise asendamiseks peab olema hageja nõusolek,kes peab sõlmima kolmanda isikuga notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu hüpoteegi seadmiseks (AÕS §641) ja tagatiskokkuleppe,milles määratakse, et hüpoteegiga tagatakse haginõuet (AÕS §346 lg 2).Hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse sel juhul üldises korras, st kinnistamisavalduse ja puudutatud isiku nõusoleku alusel (vt KRS §-d 34-35).Selline hüpoteek on ka muus osas n.ö tavaline hüpoteek ja allub selle käibe reeglitele.Kohtul on aga võimalik hagi tagamise abinõu asendamise korras seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale ka juhul, kui hageja asendamisega ei nõustu,kuid olemas on kostja taotlus ja kolmanda isiku nõusolek.Sel juhul peab kohus esmalt kaaluma poolte huvisid,tagatiseks pakutava(te) kinnisasja(de) väärtust jm olulisi asjaolusid, mida hagi tagamisel ja tagamise abinõu asendamisel tuleb arvestada (vt määruse p-d 19 ja 21).Seejärel saab kohus seada TsMS §378 lg 1 p-st 10 lähtudes ja TsÜS §68 lg-le 5 tuginedes asendada hüpoteegi seadmiseks ja tagatiskokkuleppe sõlmimiseks vajaliku(d) hageja (ka notariaalselt tõestatud) tahteavalduse(d) hagi tagamise abinõu asendamise määrusega.Seejuures saab analoogia alusel kohaldada mh TsMS §430 lg-t 6 notariaalselt tõestatud kokkuleppe asendamise kohta kohtuliku kompromissiga.Selle määruse alusel saab sellise hüpoteegi kanda hageja kasuks ka kinnistusraamatusse,kusjuures kinnistamisavalduse võib esitada kostja või kolmas isik (vt KRS § 35 lg 4).Analoogiliselt saab kohaldada ka TsMS §387 lg 2 ja võimaldada hagi tagamise abinõu asendamise määruse alusel hüpoteegi sissekandmist, kui seda taotleb kohtult asendamist soovinud kostja.Sellisele hüpoteegile saab kohaldada kohtuliku hüpoteegi kohta sätestatut (vt esmajoones AÕS §363,TsMS §388). Erisusena AÕS §-st 3631 (vt ka Riigikohtu 27.01. 2010 määrus nr 3-2-1-162-09, p-d 10-15) tuleb aga kõne alla sellise hüpoteegi kandmine ka kolmanda isiku mitmele kinnisasjale ühishüpoteegina (AÕS §359),kui kolmas isik sellega nõustub.


Kui tagatud hagi jäetakse rahuldamata, peab hageja TsMS § 391 lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju (vt selle kohta ka Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 12-19). Kostjale tekkiva kahju katteks võib kohus TsMS § 383 alusel kohustada hagejat andma tagatise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 06.06.2018, nr 2-15-4981/106)


Rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse TsMS § 385 järgi kindlaks rahasumma, mille maksmisel kohtu selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel tühistab kohus kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle pangakontole makstud rahaga või pangagarantiiga. See tähendab, et kohus on nõutud raha maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole. Eriregulatsioon TsMS §-s 385 käib siiski üksnes hagi tagamiseks raha või pangagarantii pakkumise kohta. Muudel juhtudel on kohtule TsMS § 386 lg-te 1 ja 2 alusel antud diskretsiooniõigus otsustada, kas ta poole taotlusel hagi tagamise abinõu asendab.

3-2-1-75-08 PDF Riigikohus 14.10.2008

TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või ka ringkonnakohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.


VÕS § 94 ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav. VÕS § 94 lg 1 sätestab üksnes intressimäära juhuks, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi ja seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teist intressimäära.


TsMS § 391 reguleerib hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks.

Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt tuleb hinnata, kas isiku tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga.


VÕS § 128 lg-s 4 mõistes võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.


VÕS § 127 lg-le 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt tuleb hinnata, kas isiku tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga.


TsMS § 391 reguleerib hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks. TsMS § 391 eesmärk on hüvitada muu hulgas teisele poolele hagi tagamist taotlenud poole tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Menetlusosaliseks mitteoleval isikul on võimalik täitemenetluse seadustiku § 222 lg-te 1 ja 3 kohaselt esitada sissenõudja ja võlgniku vastu hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Kui isikule kuuluv asi pole arestitud, kuid keelatud on teha sellega toiminguid ja tehinguid, siis taotleb isik temale kuuluva asja vabastamist kasutus- ja käsutuskeelu alt. Sellise hagi rahuldamisel tühistab kohus toimingute ja tehingute tegemise keelu.

3-2-1-49-08 PDF Riigikohus 03.06.2008

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue erineb mitmeti TsK § 448 järgsest vastutuse üldkoosseisust. Nimelt ei ole enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudmiseks täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Selleks piisab juba hagi tagamisest, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata, st deliktiõiguse mõttes ongi selline hagi tagamine õigusvastane. Lisaks ei saa sellise kahju hüvitamise nõude puhul vabastada kahjutekitajat vastutusest süü puudumine, kuna hagi tagatakse enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 155 lg 1 kohaselt üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hagi tagamisest kostjale tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kahju hüvitamise eesmärk on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine. Kahju olemasolu ja selle põhjuslikku seost hagi tagamisega või selle asendamisega peab tõendama hageja. Eelnevad järeldused kehtivad põhimõtteliselt ka kehtiva TsMS § 391 lg 1 kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse kahju hüvitamise regulatsiooniga. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 06.06.2018, nr 2-15-4981/106)


Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue erineb mitmeti TsK § 448 järgsest vastutuse üldkoosseisust. Nimelt ei ole enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudmiseks täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust.


TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json