/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 497| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-8886/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)


Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)

2-19-6210/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.01.2020

Korteriomandist tulenevate nõuete all tuleb KrtS § 44 lg 1 tähenduses mõista eelkõige majandamiskulude tasumise nõuet. (p 12)

TMS § 2 lg 1 p-s 27 nimetatud tõend korteriomandist tuleneva nõude kohta kajastab TMS § 23 lg 44, § 1491 ja § 1531 kohaselt korteriühistu majandamiskulude tasumise nõuet võlgniku vastu ja selle alusel tekib korteriühistu pandiõigus KrtS § 44 lg 1 tähenduses. Kuigi TMS § 2 lg 4 kohaselt ei saaks tõendi enda alusel täitemenetlust alustada, on võimalik sellist tõendit esitada täitmisele mõne muu täitedokumendi alusel alustatavas või alustatud täitemenetluses, TMS § 23 lg 44 või § 1491 ja § 153^1 tingimustel. (p 13)

Kui korteriühistust sissenõudja kasuks on tõendi alusel tekkinud pandiõigus, lõpeb avaldaja kasuks esimesele järjekohale seatud hüpoteek pärast korteriomandi edukat enampakkumisel müümist ja see tuleb kinnistusraamatust kustutada. Erandina võib TMS § 158 lg 3 kohaselt lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada ostjaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel TMS § 159 alusel. Samuti võib hüpoteegi lõppemine ja kustutamine olla välistatud, kui selgub, et täitedokumendist, sh korteriühistu tõendist, ei tulene kehtivat majandamiskulude tasumise nõuet. (p 14)

Korteriühistu pandiõiguse rakendamine ei sõltu sellest, kas täitemenetlus on algatatud korteriühistu avalduse alusel või korteriühistu ühineb täitemenetlusega, milles pööratakse sissenõuet korteriomandile. Seda ei muuda ka see, kui korteriühistu ei ole esitanud tõendit sellises täitemenetluses, kus algseks sissenõudjaks on mõni muu isik (sellist juhtumit reguleerib TMS § 1491), vaid on esitanud tõendi samas täitemenetluses, mis algatati varem tema enda avalduse alusel. TMS ei reguleeri selgelt tõendi esitamist sellisel juhtumil, tegemist on õiguslüngaga ning analoogia korras on võimalik kohaldada TMS § 1491. (p 16)


TMS § 2 lg 1 p-s 27 nimetatud tõend korteriomandist tuleneva nõude kohta kajastab TMS § 23 lg 44, § 1491 ja § 1531 kohaselt korteriühistu majandamiskulude tasumise nõuet võlgniku vastu ja selle alusel tekib korteriühistu pandiõigus KrtS § 44 lg 1 tähenduses. Kuigi TMS § 2 lg 4 kohaselt ei saaks tõendi enda alusel täitemenetlust alustada, on võimalik sellist tõendit esitada täitmisele mõne muu täitedokumendi alusel alustatavas või alustatud täitemenetluses, TMS § 23 lg 44 või § 1491 ja § 1531 tingimustel. (p 13)

Korteriomandist tulenevate nõuete all tuleb KrtS § 44 lg 1 tähenduses mõista eelkõige majandamiskulude tasumise nõuet. (p 12)

2-15-9117/149 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.01.2020

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna seda põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas ühisvara jagamise viisi selgitamata, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire. (p 10-11)

Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)


Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)

Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. (p 13)

Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist.

Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 14-15)


Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)

Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist. (p 14-15)

Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)

2-18-1611/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2019

Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)


Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)


Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)

Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.

Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)

Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)

Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)


Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.

Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)

TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)

Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)


Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)

2-18-13306/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Käesolevas asjas ei ole kaasomandi lõpetamine kinnisasja avalikule enampakkumisele panemisega õiglane kaasomandi lõpetamise viis, sest lisaks eluasemelaenu tagatiseks seatud hüpoteegile, mil laenulepingu täitmise eest vastutavad mõlemad kaasomanikud, koormab hageja kaasomandiosa täiendav teise järjekoha hüpoteek. Kuna hageja kaasomandiosa on täiendavalt koormatud, ei oleks õiglane jätta sellega arvestamata ning müügist saadud raha hageja ja kostja vahel võrdselt jagada. (p-d 11 ja 15)

Kui üldjuhul ei saa kaasomandit jätta lõpetamata, on see võimalik vaid juhul, kui ükski kaasomandi lõpetamise viis ei oleks õiglane. Üks erandlikest olukordadest, mil kaasomandi lõpetamise nõude võib rahuldamata jätta on see, kui ühe kaasomaniku kaasomandiosa koormab täiendav teise järjekoha hüpoteek. Juhul kui teise järjekoha hüpoteek jääb hageja kaasomandi mõttelist osa koormama, võib hageja taotleda, et kinnistu jäetaks talle kostjale kohase hüvitise maksmise kohustuse vastu. (p 19)

2-18-10073/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)

Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)


Üllatava lahendi tegemise keeld tähendab, et kohus ei tohi rajada otsust asjaoludele, mille kohta ei ole menetlusosalistel olnud võimalust seisukohta avaldada. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua kaasa asja teistsuguse lahendamise. (p 17)


Otsust millega korteriomanikud otsustavad muuta või lõpetada korteriomaniku kehtiv erikasutusõigus, ei pea korteriomanik vaidlustama. Kuna erikasutusõigust saab lõpetada üksnes puudutatud korteriomaniku nõusolekul, ei ole ilma tema nõusolekuta tehtud erikasutusõiguse lõpetamise otsusel toimet. (p 12)

Kaasomandis oleva ruumi kasutusotstarbe määramine ning kaasomandis olevas ruumis asuva keldriboksi lammutustööde tellimise üle otsustamine on tavapärase valitsemise raamesse jääva küsimuse üle otsustamine KrtS § 35 tähenduses, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. (p-d 12 ja 13)

Küsimusi, mida saab otsustada korteriomanike häälteenamusega, saab korduskoosolekul vastu võtta korduskoosolekul osalenud korteriomanike häälteenamusega. (p 14)

Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)

Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)

1-18-9683/75 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.11.2019

KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)

Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

2-18-13609/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.11.2019

Eelmärge tagab võlaõiguslikku nõuet kinnistusraamatust nähtuva asjaõigusliku olukorra muutmiseks. See kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse. Kuigi eelmärge ei takista AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt kannete tegemist kinnistusraamatusse, on selle eesmärgiks kaitsta selle isiku huve, kelle kasuks on eelmärge seatud.

Eelmärkega tagatavat nõuet kahjustavad või piiravad on käsutused, mis tagatud õiguse maksmapaneku välistavad või seda kitsendavad, nt kinnisasja või õiguse (veelkordne) võõrandamine, koormamine uute õigustega või asjaomase õiguse sisu muutmine, hilisema eelmärke või mõne muu märke seadmine teise võlausaldaja kasuks, samuti kohtulikud käsutuskeelud ja haldusaktid. (p 11)Asjaolu, kas kinnisasja käsutamine kahjustab või piirab eelmärkega tagatud nõuet, sõltub tagatava nõude sisust. Kinnisasja ostja võlaõiguslik nõudeõigus müüja vastu kinnisasja omandi üleandmiseks (VÕS § 208 lg 1) ei piirdu üksnes omandi abstraktse üleandmisega (asjaõiguslepingu sõlmimine AÕS § 641 ja § 120 kohaselt), vaid nõude täpsem sisu tuleneb võõrandamislepingu poolte vahelisest võlasuhtest. Sellest ei järeldu aga, et võlasuhte sisu koos kõigi tingimustega oleks vaja eelmärke kandes esitada.

Omand on AÕS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi täielik õiguslik võim asja üle, mida võivad kitsendada seadus või teiste isikute õigused. Kinnisasja koormamine piiratud asjaõigustega ei ole omandi sisu muutmine ega täpsustamine. (p 12) Kinnisomandi üleandmise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse kantav eelmärge ei vaja sisulist täpsustamist ning on trafaretses sõnastuses „eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks“ piisav, et fikseerida eelmärke järgi õigustatud isiku kasuks kinnistusraamatu seis eelmärke sissekandmise hetkel. Kinnisomandi üleandmise nõuet tagava eelmärke kandes ei pea seega täpsustama, et omand tuleb üle anda koormatistevabalt, ega viitama lepingutele.

See käsitlus arvestab asjaolu, et eelmärge on hilisematest käsutustest eespool ning vastab ka kinnistusraamatu kannete objektiivse tõlgendamise põhimõttele. (p 13)

Asjaõigusseadusega kooskõlas ega otstarbekohane ei oleks tõlgendus, mille kohaselt tuleks omandi üleandmise eelmärke kandes teha nähtavaks kõik koormatiste liigid, millest kinnistut soovitakse vabana hoida, või asuda eelmärgete tekstis viitama tervikuna või osaliselt müügilepingu sätetele. See moonutaks eelmärke õiguslikku tähendust, koormaks asjatult kinnistusraamatut, kujundaks ebaülevaatliku sisuga eelmärgete praktika ning kahandaks (vastupidi kinnistusraamatusüsteemi peamistele eesmärkidele) õigusselgust ja -kindlust. (p 14)

Viitega saab esmajoones täpsustada piiratud asjaõiguste, kuid ka piiratud asjaõigust koormavate õiguste sisu, kuna nende õiguste võlaõiguslikule sisule on võimalik anda sel viisil asjaõiguslik tähendus. Erandlikult saab omandi ulatust AÕS § 79 lg 2 järgi alusdokumentide kaudu vahendada kinnisasja kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavate kokkulepete avalikustamise näol. (p 12)

Eelmärge puhul säilib kinnisasja omanikul jätkuvalt võimalus kinnisasja käsutada, sh seda nii võõrandada kui ka piiratud asjaõigustega koormata.

Eelmärke tagajärjeks on aga eelmärkega vastuolus oleva käsutuse relatiivne tühisus. Järelikult on eelmärkega tagatud nõudeõigust kitsendav käsutus tühine üksnes eelmärke järgi õigustatud isiku suhtes ja seda niivõrd, kuivõrd õigustatud isik tühisusele tugineb. (p 15)

Olukorras, kus hagejal oli õigus nõuda lepingu eseme üleandmist, ilma et seda koormaksid kolmandate isikute õigused, kahjustasid ja piirasid kostjate kasuks sisse kantud kohtulikud hüpoteegid hageja eelmärkega tagatud omandiõiguse ülekandmise nõuet. Seega oli kohtulike hüpoteekide sissekandmine AÕS § 63 lg-te 3 ja 4 järgi hageja suhtes tühine ning tal on AÕS § 63 lg 5 alusel õigus nõuda kostjatelt nõusolekut nende kasuks kinnistusraamatusse kantud kohtulike hüpoteekide kustutamiseks. (p 16)


Kohtulik hüpoteek kitsendab sarnaselt lepingu alusel seatud hüpoteegiga (AÕS § 325 jj) koormatud kinnisasja omandiõigust eeskätt oma tagatisiseloomu tõttu, s.o isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kinnisasja omanikul tuleb seega arvestada võimalusega, et kinnisasi müüakse hüpoteegiga tagatud kohustuse katteks (AÕS § 352 lg 1). Piirangud koormatud kinnisasja valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel tulenevad mh AÕS §-dest 333-335. (p 16)

2-19-13335/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 23.10.2019

KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 51 on erinormid AÕS § 330 ja AÕS § 642 suhtes osas, mis puudutab avalduste vorminõuet. Hüpoteegi kustutamiseks vajalikud tahteavaldused ei pea olema notariaalselt kinnitatud vormis, vaid need võivad olla ka digitaalselt allkirjastatud vormis (p 7). KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 5^1 eesmärgiks on võimaldada notariaalse allkirjakinnitusega dokumentide asemel kasutada digitaalallkirjastatud dokumentide esitamise võimalust, et vähendada kinnisvaratehingutega seotud kulusid, tagada notariteenuse kiirem kättesaadavus ja teha isikutele digitaalkirja kasutamise abil asjaajamine kiiremaks ja mugavamaks (p 9).

2-17-131006/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2019

KrtS § 42 lg 1, mis sätestab majandamiskulude tasumisega viivitamise jaoks viivise määra, ei ole imperatiivne säte. Selle sätte kehtima hakkamisega ei muutunud kehtetuteks korteriomanike enamuse otsusega kehtestatud viivisemäärad. (p 16)


KOS § 21 lg 1 p-dest 1 ja 5 koostoimest tuleneb valitseja õigus esitada oma nimel hagi ka selliste nõuete sissenõudmiseks, mida saaksid vastastikku nõuda korteriomanikud KOS § 13 alusel.

KOS § 13 lg-te 1-3 järgi on korteriomanik kohustatud teistele korteriomanikele hüvitama kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise vajalikud kulutused (vt sellekohaste nõudeõiguste kohta lähemalt nt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115/48, p 10.2), üldjuhul võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega.

Korteriomanike vahelistele suhtele kohaldus enne 1. jaanuari 2018 ka KOS § 15 lg 2, mille järgi on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. Ka sellist liiki kulutuste hüvitamise nõude esitamise õigus on KOS § 21 lg 1 p-dest 1 ja 5 tulenevalt ka valitsejal. KOS § 15 lg-s 2 nimetatud vajalike kulutuste hüvitamise nõude eelduseks ei olnud sellist liiki kulutuste hüvitamise kohustuse kajastamine majandustegevuse aastakavas. Seetõttu ei ole tähtsust, kas korteriomanike üldkoosolek on otsustanud sellist liiki kulutuste hüvitamise ning kas valitsejale on antud volitus esitada hagi sellist liiki kulutuste sissenõudmiseks. (p 12)

Valitseja õigus nõuda korteriomanikult enda kantud kulutuste hüvitamist võib tuleneda ka käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018 jj), seda mh juhul, kui kantud kulutused ei ole kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise vajalikud kulutused KOS § 13 mõttes või vajalikud kulutused KOS § 15 lg 2 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). (p 13)

KrtS § 42 lg 1, mis sätestab majandamiskulude tasumisega viivitamise jaoks viivise määra, ei ole imperatiivne säte. Selle sätte kehtima hakkamisega ei muutunud kehtetuteks korteriomanike enamuse otsusega kehtestatud viivisemäärad. (p 16)

2-16-19005/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019

Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).

Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)

Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)


Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). (p 14)


Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja AÕS § 72 lg 5) (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 137 10, p d 13–14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 149 10, p 13). (p 14)


Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)

Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)

2-16-7090/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.06.2019

Ühe abikaasa ainuomand saab tekkida ainult sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel (vara jagamine toimub kinnistamisega) (vt AÕS § 641), mitte ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsuse alusel (vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2; 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; 18. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10). (p 16)

2-17-4276/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14)

Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15)

Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23)

Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26)

Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29)

Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30)

AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)


Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)

2-17-11516/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)


Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.

Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24)

Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29)

Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30)

Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31)

Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)

Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)

Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)


Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)


Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35)

Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)


Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)

Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)

2-17-9749/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, ei saa kohus jätta kaasomandit lõpetamata, vaid peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. (p 11)

Kui hageja kitsendab kaasomandi lõpetamise hagi alternatiivsetest viisidest loobumisega (TsMS § 376 lg 4 p 2) ning kostja ei esita vastuhagi, siis ei ole kohtul vaja hinnata kaasomandi lõpetamise alternatiivseid viise, mida hageja ei taotlenud ning mille kohta ei ole kostja vastuhagi esitanud. (p 12)

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus.

Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu. (p 13)


Kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. (p 11)

2-17-16823/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2019

Vaidlus parkla laiendamise ja ka parkla ehitamise üle ei ole korteriomandi valitsemise küsimuseks, mida sätestab korteriomandiseadus (alates 1. jaanuarist 2018 sätestab korteriomandi valitsemise küsimusi korteriomandi- ja korteriühistuseadus). Sellise vaidluse lahendamisel kohalduvad asjaõigusseaduse kaasomandit reguleerivad sätted.

Selle üle, millal on tegemist AÕS § 72 lg 1 ja § 74 lg 1 järgi kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega või kõigi kaasomanike kokkuleppel tehtava otsusega, tuleb otsustada asjaolude alusel. Nii sõltub ka parkla ehitamise või laiendamise üle otsustamisel viidatud sätete kohaldamine sellest, kui suur on tuvastatud asjaoludel parkla kaustusse minev maa-ala, milline on selle maa-ala varasem majanduslik otstarve ja kas seda muudetakse vms. AÕS § 74 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata nii seda, kas asja oluliselt muudetakse, kui ka seda, kas asja majanduslikku otstarvet oluliselt muudetakse. Neid kriteeriume ei saa samastada. Nii võib nt asja otstarbe muutmine küll kaasa tuua ka asja olulise muutmise, kuid mitte alati. (p 11)


Vaidlus parkla laiendamise ja ka parkla ehitamise üle ei ole korteriomandi valitsemise küsimuseks, mida sätestab korteriomandiseadus (alates 1. jaanuarist 2018 sätestab korteriomandi valitsemise küsimusi korteriomandi- ja korteriühistuseadus). Sellise vaidluse lahendamisel kohalduvad asjaõigusseaduse kaasomandit reguleerivad sätted.

3-14-52261/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.03.2019

Registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest vastutab andmete registrisse kandja, mitte isik, kelle õigusi andmed rikuvad. (p 11)

Kohalikul omavalitsusel on õigus ehitise andmeid, sh olulisi tehnilisi andmeid ja korteri reaalosa andmeid, täpsustada ka ilma omaniku teatiseta (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal EhS v.r § 56 lg 1 p 1 ja § 57 lg 1 p 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 73 „Riiklikule ehitisregistrile andmete esitamise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 2 lg 2 p 4 ja § 5 lg 2; praegu ehitisregistri põhimääruse § 35). Kuigi ehitisregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-156-11), peavad ehitisregistri kui riikliku registri andmed olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 14). (p 12)

Ehitise andmete täpsustamise teatise võis majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 72 „Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 1 lg 2 järgi esitada korteriomanik, kui andmed täpsustavad vaid tema korteri reaalosa, mitte kõigi korteriomanike kaasomandis olevat osa. Korteriomanik on üks ehitise omanikest.

Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 1 ja § 17 lg 1 ehitise andmete täpsustamise teatise esitamist ei reguleerinud. Seda ei reguleeri ka AÕS § 72. Nende normide esemeks on omanike vahelised tsiviilõigussuhted asja valdamisel ja kasutamisel, mitte haldusmenetlus riikliku registri pidamisel. Korteriomaniku õigus esitada teatis enda korteri kohta ei kahjusta teiste korterite omanikke, sest teatise alusel ei tohi andmeid registrisse kanda automaatselt. Teatise esitaja vastutus andmete õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest (HMS § 6; vt ka EhS v.r § 57 lg 2, Vabariigi Valitsuse määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 27 lg 1, määruse nr 73 § 5 lg 1). (p 13)

Ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate ehitiste faktilist olukorda (EhS § 58 lg 1, EhS v.r § 55 lg 1; määruse nr 72 § 1 lg 2). Ehitise tehnilised andmed ehitisregistris ei reguleeri ega seadusta ehitamist ega ehitise kasutamist. Õigusvastaste ehitustööde tagajärjel kujunenud ehitise osade saatuse üle tuleb otsustada lubade ja ettekirjutustega. (p 14)

Eluruumi pinna ulatuse küsimust ei saa ehitisregistri pidamisel lahendada suvaliselt valitud ruumide pindade ülemõõtmisega. Põhjendatud kahtluse korral on enne mõõtmist oluline selgitada, millised ruumid kuuluvad Vabariigi Valitsuse määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 24 lg 1 mõttes „eluruumi kõikide ruumide“ hulka. Selliste ruumidena saab korteriomandi puhul käsitada vaid korteri reaalosa hulka (eriomandi esemesse) kuuluvaid ruume (KrtS § 4). Kuigi ehitisregistril puudub õiguslik tähendus ning selle kanded ei muuda omandisuhteid (EhS § 61 lg 1), tuleb vältida olukorda, kus ehitisregister kajastaks korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi pinna koosseisus ruume, mis tegelikult selle korteri reaalosa koosseisu ei kuulu. Niisugune olukord võib aga tekkida siis, kui ehitisregistri kannete tegemisel ei pöörataks vähimatki tähelepanu kajastatavate ruumide asjaõiguslikule kuuluvusele. Ruumide jagunemist korterite reaalosade vahel on ehitisregistri pidamisel muuhulgas asjakohane arvestada selleks, et ehitisregistri andmete abil saaksid järelevalveasutused hõlpsamini adresseerida korrakaitse- ja ehitusõiguslikke ettekirjutusi õigele isikule (vrd RRKHK otsus nr 3-15-1607/35, p 13). (p 16)

Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17)

Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu (ehitusregistri muudatused) puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17)

Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


2-17-1413/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 18478/33, p 11. (p 11)


VÕS § 140 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS § 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)


VÕS §-d 139 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS §-d 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)

2-16-6563/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Kasutuseeliste hüvitisena on asja omanikul õigus nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida ebaseaduslik valdaja asja vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. (p 40)

Kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). (p 42)


Kolleegium muudab tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. (p 12)

Kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte.

ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine. (p 14)

Osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. (p 15)


Mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks on käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires. (p 18)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


AÕS § 80 lg 1 sätestatud nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. (p 23)

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Omanik saab nõuda asjade väljaandmise asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. (p 25)


Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26)

Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)


Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)


Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa tööandja nõuda töötajalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 36)

2-16-7011/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest määratava tasu kohta Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16; Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39-40. (p 12)

Juurdepääsu talumise kohustust saab võrrelda AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist omandiõiguse kitsenduse tõttu. Lahendades koormatud kinnisasja omaniku avaldust korraga nii juurdepääsu kui ka tehnorajatise talumise tasu määramiseks, tuleb mõlema talumiskohustuse tasud kindlaks määrata eraldi. Isegi kui mõlemad kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla ühe kitsenduse puhul kaetud tasuga, mis määratakse teise kitsenduse talumise kohustuse eest, on omandipõhiõigus riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada. (p 14-15)

Perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. (p 16)

Kokku: 497| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json