2-14-60590/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.03.2018 |
|
Kostjal on õigus esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata. Kui maakohus jätab hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja vastuhagi lahendamiseks esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Vastuhagi tuleb lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Samas ei anna see ka alust jätta vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata. (p-d 14.1 ja 14.2)
Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav pandipidaja esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). (p 17.3)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)
Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu. Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks. Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). (p 23.2)
KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. Hagi esitamine müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks on lubatav viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge vara üleandnud isikule. (p 30)
Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. (p 26)
Kommertspandiõiguse laienemist pantijale üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba teiste isikute kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on kommertspant sellisel juhul teiste isikute kommertspantidest järjekohas tagapool. (p 27)
KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. (p 30)
TsMS § 414 lg 3 mõttes on istungi edasilükkamisena käsitatavad nii hagejast tingituna istungiaja tühistamine kui ka selle muutmine. (p 32)
Määrus hagi läbi vaatamata jätmise kohta võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud. (p 14.3)
|
| 3-2-1-160-14
|
Riigikohus |
02.04.2015 |
|
Kommertspant ei laiene varale, millele on seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigus, sh üürileandja pandiõigus.
Ettevõtja võib ka kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada. Kui kommertspant ulatub vallasvarale, siis selle hindamisel, kas sellele vallasvarale võib VÕS § 305 lg 1 eelduste täitmisel tekkida ka üürileandja pandiõigus, tuleb järgida KomPS § 5 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kommertspandiga koormatud vara võõrandamise või koormamise korral tavapärase majandustegevuse raames lõpeb kommertspant sellele esemele. (p 15)
Asjaõigusele omase numerus clausus'e printsiibi kohaselt ei saa pooled muuta pandiõiguse asjaõiguslikku sisu. Eeldusel, et kolmandate isikute õigusi ei riivata, on aga võimalikud pooltevahelised võlaõiguslikud kokkulepped, millega pandiõigus välistatakse või millega muudetakse sama eseme suhtes tekkinud pantide omavahelist rahuldamisjärku. Kui üürileandja on seadusjärgsest pandiõigusest tahteavaldusega kommertspandi pidaja kasuks loobunud, puuduvad takistused kommertspandi tekkeks (KomPS § 2 lg 3 p 2) ja edasikestmiseks (KomPS § 5 lg 2) ka esemete suhtes, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus. Sellega on määratud sisuliselt kommertspandi eesõigus üürileandja pandiõiguse ees, olenemata vara omandamise ajast.
Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldaja õigus esitada pankrotimenetluses koostatud jaotusettepanekule vastuväide ei ava võlausaldajale uut võimalust vaidlustada tunnustatud nõuet või selle rahuldamisjärku.
PankrS § 106 lg 2 annab õiguse vaadata tunnustatud nõue võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi, kui see rajaneb võltsitud andmetel või kui koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud säte ei anna aga võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. (p 19)
|
| 3-2-1-19-14
|
Riigikohus |
12.05.2014 |
|
Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14).
Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel. (p 15)
Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata. (p 17)
|
| 3-2-1-149-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist.
Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata. (p 34)
Pantida saab ka loovutatavat nõuet (AÕS § 277 lg 1, § 314 lg 1).
AÕS § 278 järgi saab nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi.
Nõude pant on aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul. Tagatiskokkulepe on õiguslikult seotud pandi seadmise käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude lõppemisel lõpeb ka pant. Tagatud nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või üle minna tagatava nõudeta. (p 29)
Panditud õiguse saab tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast võlgnikult sisse nõuda. (p 30)
Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel.
Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36)
Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel.
Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36)
PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks sisulisteks eeldusteks on et:
• pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või
• võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest.
Tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. (p 51)
Et tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema esitatud tehingu teise poole vastu. (p 18)
Tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. (p 54)
Saadu väljanõudmise võimatus ei hõlma loovutatud nõude väärtuse vähenemist selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Rääkida ei saa aga nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud. (p 55)
Nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele (andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad. (p 58)
Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid. Nõude pantimisel see tagatise aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole. (p 37)
Pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. (p 40)
Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada samuti PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult. Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et ÄS § 281 lg 3 lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu. (p 41)
|
| 3-2-1-133-13
|
Riigikohus |
11.12.2013 |
|
Sõiduki suhtes käsutuskeelu kohaldamisel võib vahetustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud või mitte. (p 36)
Sõidukit kui vallasasja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud. (p 26)
1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud sõidukitele kehtivat registerpanti seada, sest sellel ajavahemikul kehtinud regulatsioon liiklusregistri kohta ei vastanud AÕS § 297 lg 1 nõuetele. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. Juulist 2011. Kehtiv regulatsioon vastab põhiosas AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja sellel alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. (p-d 29, 30, 32).
Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)
Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. (p 35)
Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. Ka käsutuskeeld ei takista enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes AÕS § 951 alusel. (p 36)
Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega. (p-d 23 ja 25)
Sõiduki üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Võimalik on ka sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes. (p 24)
Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)
Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta. (p 14)
Haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel. See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida. Teisi võlausaldajaid menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt eelduslikult haldur. (p 15)
|
| 3-2-1-116-10
|
Riigikohus |
05.01.2011 |
|
KPS § 4 lg 1 esimese lause järgi pandilepingu sõlmimine ning KPS § 4 lg 3 ja § 16 lg 2 järgi avalduse alusel kande tegemine kommertspandiregistrisse. Kui pandileping ei kehti või kandeavaldus on esitatud teise isiku nimel selleks õigust omamata, on pant kantud registrisse alusetult. Kuna kommertspandiseaduses puudub selgesõnaline võimalus ja regulatsioon alusetult registrisse kantud kommertspandi kustutamiseks vajaliku pandipidaja nõusoleku nõudmiseks, on selles olukorras võimalik kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 nende koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 16).
Kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et laenulepingu tühisuse korral võib kostja olla kohustatud laenusumma hagejatele tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud.
Hüpoteegi kustutamise vaidluses määratakse asja hind eelduslikult hüpoteegisummaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja nr 3-2-1-153-09, p 27). Samamoodi arvestatakse asja hind kommertspandi kustutamise vaidluse puhul.
Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Arvestades seda, et nii haginõudeid kui ka vastuhaginõudeid tuleb käsitleda eraldi, kuna nii hagejad kui ka kostjad on igas nõudes eraldiseisvad ega sõltu üksteisest, tuleb lähtuda TsMS § 137 lg-st 1. Seetõttu tuleb iga nõuet käsitleda ka kaebuse hinna määramisel iseseisvalt. Küll ei tule TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita hagi ja vastuhagi hindu, kuna nõuded välistavad üksteist. Iga hageja hagi rahuldamine (kehtiva) laenulepingu alusel välistaks tema vastu suunatud kostja vastuhagi rahuldamise pandi kustutamiseks. Seetõttu tuleb TsMS § 137 lg 2 teise lause järgi lähtuda suurema hinnaga hagist. Hagejate kaebuste hinnad tuleb määrata iga hagi ja vastuhagi kaupa, kus pooled on samad.
Kui hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes.
Tasaarvestusavalduse lahendamist ei takista see, et hagejad on sellele vastu vaielnud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Samuti on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes.
Äriseadustiku § 34 lg 2 esimene lause sätestab, et äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. See tähendab, et kolmandad isikud, kes näevad äriregistrist isikut juhatuse liikmena, võivad seda uskuda ega pea uurima lähemalt isiku suhteid äriühinguga. Ebaõige kande riski kannab sel juhul äriühing.
Äriseadustiku §-s 34 ei ole välistatud osaühingu osanikke kolmandate isikutena, kes sättele tugineda võivad. Osaühingu juhatuse liikme kande puhul ei ole ÄS § 34 lg 2 mõttes kolmandateks isikuteks üksnes juhatuse liige ja osaühing.
Tehingu teine pool ei saa äriregistri kandele tugineda, kui ta ise esindas tehingu teinud äriühingut või kui tema esindaja oli samal ajal ka selle äriühingu esindaja.
Maakohus saab TsMS § 136 lg 4 alusel ka vastuhaginõuete hinda muuta, kui ta leiab, et nt hind on tegelikult Riigikohtu määratust madalam, arvestades tagatud nõuete suurust ja nõuete panditud vara arvel realiseerimise võimalusi. Seejuures tuleks poolte seisukohad enne ära kuulata ja vajadusel võimaldada esitada tõendeid. Lisaks on maakohtul TsMS § 147 lg 3 järgi võimalus jätta nt vastuhagi kas või mõne hageja suhtes läbi vaatamata, kui kostja nõutud riigilõivu ei tasu. Seejuures peab kohus kostjale selgitama, et ta peab täpsustama, millist nõuet millises ulatuses ta lahendada soovib.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui dividendi maksmise otsus ei kehti, tuleb hinnata, kas on õigus nõuda dividendi tagastamist ÄS § 158 lg 1 (kui VÕS § 1028 erinormi) alusel (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Seejuures tuleb hinnata ka seda, kas osanikud teadsid või pidid dividendi saamisel selle alusetusest teadma (ÄS § 158 lg 2).
Äriühing võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, kas ta jaotab oma kasumit ja maksab dividendi, kui sellega ei kahjustata osanike ega ühingu võlausaldajate huve. Kord kehtivalt otsustatud dividendi väljamaksmist ühing osaniku või aktsionäri nõusolekuta üldjuhul enam muuta ei saa (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p-d 14-16). Hoopis teine küsimus on see, kas osade müüjad ja ostja olid võlaõiguslikult kokku leppinud, kas osanikud võivad enne osade võõrandamist n.ö välja võtta ühingust dividendi või tuleb see raha jätta ühingusse. See on aga müügilepinguline vaidlus, mille saab lahendada mh VÕS §-dele 217 jj tuginedes. Seejuures võib kõne alla tulla nt ostuhinna alandamine, kui müügiese ei vastanud kokkulepitud tingimustele (nt kapitaliseeritus). Samuti võib kõne alla tulla müüja(te) vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel ostja eest olulise info (dividendi maksmine) varjamise eest või ka ostjapoolne lepingu eksimuse (või pettuse) alusel tühistamine (vt TsÜS §-d 92-95).
Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, nt paluda kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii lepingulise kui ka deliktilise nõudena. Samuti võib hageja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3).
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks. Sellisel juhul saab osaühingu osanike otsuse tühisuse üle kohtumenetluse raames uuesti otsustada (vt ka TsÜS § 38 lg 7 esimene lause).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Hageja õigus tugineda hagi esitades alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, samuti menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3), ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).
Kui menetluses on üksteisest sõltumatult mitu haginõuet ja mitu vastuhaginõuet, tuleb seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel saab aga nõuete ühist menetlemist ja hagejate ühist esindust arvestada.
|
| 3-2-1-132-06
|
Riigikohus |
15.01.2007 |
|
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist kustutamise peale. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks.
Asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele võib tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus.
Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käivad AÕS §-d 92-95 (1997. a redaktsioonis). Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline (kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Vallasasja (sh korterit) saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule.
Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult.
|
| 3-2-1-166-04
|
Riigikohus |
28.02.2005 |
|
PankrS § 4 lg 1 kohaselt on pankrotivõlausaldajaks ka pandipidaja, kellel on AÕS § 276 lg-st 1 tulenev õigus nõuda pandieseme realiseerimist. Seega peab kolmandast isikust pandipidaja oma nõude rahuldamiseks esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras.
|
| 3-2-1-109-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas jõuti aktsiaraamatu kannete põhjal järeldusele, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud äriühingut aktsionärina aktsiaraamatusse kantud. Samuti ei nähtu sellest, milliseid seadusi analüüsides jõuti järeldusele, et hageja varale kehtis edasi kommertspant. Seega ei vasta apellatsioonikohtu otsus selle sisule esitatavatele nõuetele.
Kommertspant varale ei lõpe kui võõrandatakse väiksem osa varast, kuid võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse raamest ja omandaja oli pahauskne. Väiksema osa kommertspandiga koormatud vara võõrandamisel lõpeb kommertspant KomPS § 5 lg 2 järgi juhul, kui isik, kellele asi võõrandati, oli võõrandaja käsutusõiguse suhtes heauskne. Kommertspandi lugemiseks edasikestvaks tuleb tuvastada omandaja pahausksus.Kommertspant ei ulatunud ehitistele, mis polnud hooneregistris registreeritud.Vara võõrandamise kaudu edasikehtivat panti ei pea uuesti registrisse kandma, kuna vara võõrandamise korral ei ole tegemist kommertspandi tekkimisega.
Aktsiaraamatut tuleb pidada selliselt, et võimaliku vaidluse tekkimisel oleks aktsiaraamatust üheselt arusaadav, mis hetkel on aktsionär aktsiaraamatusse kantud. Aktsiaraamatu kanded on olulised aktsiaseltsi ja aktsionäri vaheliste suhete tekkimise aja määramisel ning tagatise andmise keelu olemasolu kontrollimisel.
|
| 3-2-1-120-03
|
Riigikohus |
12.11.2003 |
|
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väitele linnakohtu otsuse põhjendamatuse kohta ning põhjendamata oma seisukoha, miks leitakse, et kinnipidamisõigus ei ole pandiõigus pankrotiseaduse tähenduses, rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lõikeid 4 ja 6.
AÕS § 320 lg 2 järgi ei muutu kinni peetav kolmandate isikute vara võlgniku varaks, mille arvel saaks võlausaldaja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimeses järgus rahuldada. Võlausaldajale jääb võimalus rahuldada oma nõue kinnipeetava vara arvel vastavalt AÕS § 323 lg-le 2.
AÕS §-des 320-324 (kuni 01.07.2003 kehtinud redaktsioon) sätestatud kinnipidamisõigus oli seadusjärgne pandiõigus. Seega tuleb PankrS § 86 lg 1 p 1 järgi esimeses järgus rahuldada ka nõuded, mille tagamiseks teostas võlausaldaja AÕS § 320 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisõigust.
|
| 3-2-1-105-98
|
Riigikohus |
11.11.1998 |
|
Pandilepingu tühisuse tunnustamise hagi esitamisega seatakse tagatise olemasolu kahtluse alla ja see tuleb võrdsustada tagatise väärtuse vähenemisega. Laenuandjat ei saa seada olukorda, kus kohtuliku vaidluse ajal tagatise olemasolu üle puudub kindlus tagatise olemasolus ja ta ei saa nõuda lisatagatist.
|
| 3-2-1-63-98
|
Riigikohus |
14.05.1998 |
|
TsK §-e 198 lg 3 ja 244 lg 1 kohaselt pidi elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, olema notariaalselt tõestatud. Elamu või suvila pantimisel, kui pantija oli kodanik, pidi pandileping olema tõestatud notariaalselt ka juhul, kui pandipidajaks oli pank või krediidiasutus.
|
| 3-2-1-29-97
|
Riigikohus |
07.03.1997 |
|
Asjaõigusseaduse § 299 lg 1 kohaselt tekib registerpant pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris.
|
| 3-2-1-69-96
|
Riigikohus |
22.05.1996 |
|
Registerpandiga koormatud asja müük pankrotiseaduse alusel ei ole vastuolus AÕS § 305 ja pankrotiseadus on seaduseks, mis sätestab registerpandiga koormatud vallasasja pankrotivarana võõrandamise korra.
|
| III-2/1-98/95
|
Riigikohus |
21.12.1995 |
|
|
Facebook
Twitter