2-24-18562/8
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.02.2026 |
|
Isikliku kasutusõiguse üleantavus tuleneb otsesõnu seadusest, seega ei ole poolte kokkuleppel isikliku kasutusõiguse üleantavuse kohta täiendavat õiguslikku tähendust ega ole seda vaja kanda ka kinnistusraamatusse. (p 10)
Õigustatud isikul ja koormatud kinnisasja omanikul ei ole keelatud võlaõiguslikult seaduses sätestatust erinevalt kokku leppida, näiteks anda etteulatuvalt nõusolek isikliku kasutusõiguse üleandmiseks. Selline kokkulepe on aga siduv üksnes kokkuleppe sõlminud lepingupooltele ning seda ei saa muuta isikliku kasutusõiguse asjaõiguslikuks sisuks ka kinnistusraamatu kande vahendusel. (p. 10.2)
Kuna seadusandja on ette näinud, et isikliku kasutusõiguse saab üle anda üksnes koormatud kinnisasja omanike nõusolekul (v.a AÕS § 226 lg 2 olukord) ning kinnistusraamatu kande muutmiseks peavad nõusoleku andma kõigi koormatud kinnisasjade kõik omanikud TsÜS § 111 lg-s 2 ja AÕS §-s 641 sätestatud vorminõuet järgides, ei ole lepingupooltel võimalik kinnistusraamatu kande vahendusel AÕS § 226 lg-s 1 sätestatud tingimusi kokkuleppeliselt eriõigusjärglastele siduvaks muuta. (p 10.3)
Isikliku kasutusõiguse üleandmisel AÕS § 226 lg 1 alusel tuleb järgida ka nõusolekule kehtestatud vorminõudeid. TsÜS § 111 lg 2 ja AÕS § 641 kohaselt on isikliku kasutusõiguse üleandmiseks nõutav koormatud kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud nõusolek. Isikliku kasutusõiguse üleandmiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb kõigi koormatud kinnisasjade omanike nõusolekud lisada ka kinnistamisavaldusele (KRS § 35 lg 1 p 2). (p 10.1)
Arvestades, et isiklike kasutusõiguste üleandmine AÕS § 226 lg-s 1 sätestatud viisil võib osutuda korteriomanike jaoks keeruliseks ja kulukaks, on korteriomanikel võimalik sõlmida erikasutusõiguse kokkulepe (vt KrtS § 13 lg 1). (p 11)
Erinevalt isikliku kasutusõiguse üleandmisest saab korteriomanik talle kuuluva erikasutusõiguse üle anda vastavalt kas kolmandale isikule (KrtS § 14 lg 2) või teisele korteriomanikule (KrtS § 14 lg 3) ilma ülejäänud korteriomanike nõusolekuta. (p 11.1)
Vt RKTKm nr 2-19-5506/43, p 14; RKTKm nr 2-19-43/43, p 11. (p 11.2)
|
| 2-23-3798/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kui reaalservituudi teostamise täpne koht on kokku lepitud (mh näiteks viitega lepingu lisaks olevale plaanile) ning selle kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse, on reaalservituudi teostamise täpne koht muutunud reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisuks. Selle muutmiseks on igal juhul nõutav uue asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistusraamatusse kande tegemine. (p 13)
Reaalservituudi teostamise koha muutmist võib teeniva kinnisasja omanik nõuda esmalt AÕS §-s 181 sätestatud eelduste esinemise korral. AÕS § 178 lg 1 teise lause kohaselt määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehkki nii AÕS § 180 kui ka AÕS § 181 puudutavad reaalservituudi sisu, sätestades eeldused, mille puhul võib teeniva kinnisasja omanik nõuda reaalservituudi teostamise viisi või koha muutmist, välistaksid need sätted reaalservituudi sisu kokkuleppel täpsustamise vaid juhul, kui tegu oleks imperatiivsete normidega, millest pooltel ei ole lubatud kõrvale kalduda. AÕS §-e 180 ja 181 tuleb käsitada imperatiivsetena selles osas, et neis sätestatud muudatuste nõudmise õigust ei saa kokkuleppega teeniva kinnisasja igakordse omaniku kahjuks välistada. Teisalt aga ei ole põhjust pidada lubamatuks kokkuleppeid, millega laiendatakse teeniva kinnisasja omaniku õigust nõuda servituudi teostamise viisi või koha muutmist. Selline lähenemine on kooskõlas AÕS §-s 178 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud, ning millega nähakse ette kohustus teostada reaalservituuti teenivale kinnisasjale kõige vähem koormaval viisil. Seega on põhimõtteliselt võimalik anda teeniva kinnisasja omanikule ka ühepoolne õigus servituudi teostamise täpset asukohta teeniva kinnisasja piires vabalt ümber paigutada. (p 14)
Kui teeniva kinnisasja omanikule on asjaõiguslepinguga antud õigus servituudi teostamise koha vabaks ümberpaigutamiseks teeniva kinnisasja piires, ei või sellega siiski valitseva kinnisasja omaniku võimalused servituudi teostamisel ega ka servituudi peamine funktsioon oluliselt kitseneda, kui just asjaõiguslepingust endast ei tulene teisiti. (p 14)
AÕS § 181 lg 1 on kohaldatav ka juhtudel, kus servituudi teostamise asukoht muutuks üksnes osaliselt, samuti kui servituudi teostamiseks ettenähtud ala üksnes väheneks. AÕS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel esitatavaid nõudeid võib olla üksikjuhul keerukas eristada, seega ei ole välistatud lahendada praegust nõuet alternatiivselt ka AÕS § 180 lg 1 järgi, s.o servituudi teostamise viisi muutmise nõudena. Kummalgi juhul peavad olema täidetud vastavalt kas AÕS § 180 lg-s 1 või § 181 lg-s 1 sätestatud eeldused. See tähendab, et valitseva kinnisasja omanikule ei tohi servituudist tulenevate õiguste teostamine muutuda oluliselt keerukamaks. Nõude lahendamisel tuleb nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huve vastastikku kaaluda. Valitseva kinnisasja omanik võib olla kohustatud leppima väiksemate ebamugavuste lisandumisega muudetud teostamiskoha puhul (nt mõningane tee pikenemine), kuid samas peaks muudetud juurdepääs talle majanduslikust vaatepunktist võimaldama senisega võrreldes samaväärseid eeliseid ja kasutusmugavuse taset. (p 17)
Küsimus selle kohta, kas vaidlusalusest servituudist tuleneb valitseva kinnisasja igakordsele omanikule õigus kasutada kaht juurdepääsuväravat, on seotud servituudi sisulise ulatuse väljaselgitamisega. Teeservituudi seadmise eesmärk võib piirduda ainuüksi sellega, et valitseva kinnisasja igakordsele omanikule tagatakse juurde- ja väljapääs avalikult teelt valitsevale kinnisasjale. Sõltuvalt kokkuleppest võib servituudi asjaõiguslik sisu olla aga ka laiem ja/või täpsemini määratletud. (p 18)
Servituudisuhte algsete poolte vahelises suhtes on servituudi tõlgendamisel võimalik kasutada kõiki VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid. Kui aga valitseva ja/või teeniva kinnisasja omanik on vahetunud, tuleb piiratud asjaõiguse olemuse tõttu valida võimalikult objektiveeritud ja õiguskäibe vajadustest lähtuv tõlgendamisviis. Seega saab õigusjärglaste puhul reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisu tõlgendamisel võtta aluseks asjaomase servituudi kinnistamisdokumentidest (eelkõige asjaõigusleping ja kinnistamiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek) nähtuva, jättes kõrvale õigussuhte algsete osaliste võimalikud soovid ja kavatsused, mis nendes dokumentides ei väljendu. (p 15)
Väljaspool kande aluseks olnud dokumente ja andmeid sisalduvat võimalikku teavet (nt servituudi seadmisele eelnenud poolte kirjavahetus vms) ei tule seega servituudi kui asjaõiguse sisu väljaselgitamisel üldjuhul arvestada olukorras, kus vaidluse poolteks on esialgse servituudisuhte poolte õigusjärglased. (p 19)
Reaalservituudi teostamine kinnistusraamatust mittenähtuval viisil pikema aja jooksul ei muuda iseenesest servituudi sisu isegi juhul, kui teeniva kinnisasja omanik ei ole niisugusele kasutusele vastuväiteid esitanud. Samas võib pika aja jooksul teatava kasutusviisi talumine olla üheks asjaoluks, mida arvestada servituudi algse sisu väljaselgitamisel tõlgendamise abil, niivõrd kuivõrd servituudi tegeliku teostamise viis on vastavuses kinnistusraamatu kandest nähtuva ja kande aluseks olnud dokumentide sisuga. (p 20)
Vt. RKTKm nr 2-22-15688, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13. (p 12)
Kuna kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks on anda usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad, peavad reaalservituudi oluline sisu ja asjaõiguslik ulatus tulenema nii kolmandate heausksete isikute kui ka võimalike hilisemate kohustatud isikute ning õigusjärglaste jaoks selgelt kinnistusraamatu kandest. (p 19)
Kui teeniva kinnisasja omanik esitab hagi reaalservituudi teostamise koha muutmiseks, saab kohus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohustada valitseva kinnisasja omanikku andma vajalik tahteavaldus, kui valitseva kinnisasja omanikul on servituudi sisust tulenev kohustus niisugune tahteavaldus anda. (p 13)
|
| 2-15-17526/458
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
AÕS § 178 lg 1 järgi annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 178 lg 2 järgi tuleb reaalservituuti teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav. Seega on oluline servituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel lähtuda servituudi kokkuleppes kindlaks määratust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-76-15, p 11). VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. (p 17)
Reaalservituut kui piiratud asjaõigus kuulub iseenesest VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 nimetatud omandiga sarnanevate õiguste hulka. Sellest aga ei järeldu, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vahelises suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudeid tuleks üldjuhul lahendada kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS 53. peatüki) järgi. Nimelt kaasnevad reaalservituudiga asjaõigussuhte igakordsete poolte (s.o valitseva ja teeniva kinnisasja igakordse omaniku) jaoks ka eelkõige seadusest tulenevad õigused ja kohustused (nt AÕS § 178 lg-st 2 tulenev kohustus teostada reaalservituuti teeniva kinnisasja jaoks võimalikult säästval viisil; AÕS § 179 lg-s 1 sätestatud kohustus hoida korras reaalservituudi teostamiseks vajalikku ehitist või seadeldist jm). Seega on valitseva ja teeniva kinnisasja igakordsete omanike vahel lisaks teeniva kinnisasja kasutamist vahetult reguleerivale asjaõigussuhtele ka seadusjärgne võlasuhe, mis sisaldab servituudi teostamisega seotud kõrvalkohustusi. Eeltoodust tulenevalt saab valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vahelises suhtes kohaldada ka õiguste ja kohustuste teostamist ning kohustuste rikkumist puudutavaid võlaõiguse üldisi sätteid (sh TsÜS § 138 ja VÕS § 2 ja § 6). Kui väidetava kahju on tekitanud teeniva kinnisasja omanik, kahjustades näiteks juurdepääsuteed, mille kasutamiseks on valitseva kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud servituut, siis on üldjuhul tegu servituudiga kaasnevast võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega ning sellest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel. Sellisel juhul kohaldub analoogia korras VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 24; RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 28; RKTKo nr 3-2-1-129-13, p 21; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 19).
Kui reaalservituudi teostamist takistab või servituudi teostamiseks vajalikku rajatist kahjustab kolmas isik, kes ei ole ei teeniva ega valitseva kinnisasja omanik, saab servituudi kui piiratud asjaõiguse rikkumise korral esitada kahju hüvitamise nõude rikkuja vastu kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (VÕS § 1043). (p 21)
|
| 2-22-15715/6
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
Tingimus või tähtpäev, mille saabumisega on seotud piiratud asjaõiguse kestus (lõppemine), kuulub asjaomase piiratud asjaõiguse sisu hulka, kuna see väljendab piiratud asjaõigusest tulenevate kitsenduste ulatust koormatud kinnisasja omandi suhtes. Kuna tingimus, mille saabumisega kaasneb piiratud asjaõiguse lõppemine, kuulub õiguse põhisisu hulka, peab see nähtuma kandest enesest. (p 8.1)
AÕS § 172 lg 1 järgi saavad reaalservituudist tulenevad õigused kuuluda kinnisasja igakordsele omanikule, mitte teeniva kinnisasja nimeliselt kindlaksmääratud isikule. (p 9)
|
| 2-22-15688/6
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2023 |
|
KRS § 1 lg 1 teise lause kohaselt on kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks koguda, säilitada ja avalikustada teavet muu hulgas kinnisasja koormavate asjaõiguste lõpetamise kohta. On oluline, et kinnistusraamatu põhjal oleks võimalik saada usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad. Seda väljendavad mh võimalikud kokkulepped selle kohta, millal ja missugustel eeldustel kinnisasi neist koormavatest õigustest võib vabaneda. (p 9)
Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses, siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Nt KRS § 495 järgi (mis reguleerib kande kustutamist tähtpäeva saabumisel) võib kustutada ilma õigustatud isiku nõusolekuta kande sellise õiguse lõppemise kohta, mille kestmine oli seotud õigustatud isiku jõudmisega teatud vanuseni, samuti mõne muu kindlaksmääratud tingimuse täitumisel. Ülejäänud juhtudel on vastavalt KRS §-le 341 vajalik puudutatud isiku nõusolek, mida saab nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel. (p 14)
Kohtunikuabil tuleb anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 571 kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu. Samas ei saa kohtunikuabi formaalses kinnistusraamatumenetluses asuda kindlaks tegema tingimuse saabumise aluseks olevaid asjaolusid neil juhtudel, kui kande tegemiseks on nõutav puudutatud isiku nõusolek. (p 17)
Reaalservituudi seadmiseks ja ka juba kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi sisu muutmiseks on tulenevalt AÕS §-st 641 vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Notariaalselt tõestatud vormi nõuet kordab AÕS § 173 lg 1. (p 9)
Õiguslikult on lubatav siduda piiratud asjaõiguse (sh reaalservituudi) kestvus äramuutva tingimusega, milleks on selle servituudi seadmise aluseks olnud võlaõigussuhte lõppemine mh ülesütlemise tagajärjel. (p 12)
Reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõigusliku lepingu ülesütlemist saab pidada objektiivselt ja selgelt määratletavaks tingimuseks ning seda on võimalik mh reaalservituudi lõppemise äramuutva tingimusena kanda kinnistusraamatusse. Selline tingimus peab olema näha reaalservituudi kohta tehtavas kandes. AÕS §-s 571 käsitletud viite abil on võimalik täpsustada, missugustel eeldustel tekib asjaomase võlaõigusliku lepingu lõpetamise (nt kokkulepitud alusel ülesütlemise) õigus. (p-d 13 ja 15)
Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses (nt KRS § 495), siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. (p 14)
Kohtunikuabil tuleb kandemenetluses anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 571 kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu (vt ka RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13). (p 17)
AÕS § 172 lg 1 järgi saavad reaalservituudist tulenevad õigused kuuluda kinnisasja igakordsele omanikule, mitte teeniva kinnisasja nimeliselt kindlaksmääratud isikule. (p 18)
|
| 2-18-8886/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2020 |
|
PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)
PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)
Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)
Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)
|
| 2-16-1044/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.11.2018 |
|
Kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa seaduse kohaselt koormata isikliku kasutusõigusega (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10) ega teha sellekohast kannet kinnistusraamatusse.
Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav (AÕS §-d 228 ja 215). (p 14)
Testamendis sisalduv korraldus sai enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse tähenduses olla mõistetav sihtkäsundina (PärS § 73 lg 1) või annakuna (PärS § 54). Sihtkäsund võimaldas testaatoril määrata sihtkäsunditäitjale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust, ning annakuga sai testaator määrata annakusaajale varalise hüve, mis annab selle saajale õiguse nõuda annaku üleandmist. (p 16)
|
| 2-17-10575/24
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
28.06.2018 |
|
Kasutusvaldus on piiratud asjaõigus (isiklik servituut), mille püsimine ei ole sõltuvuses teise lepingupoole võlaõiguslike kohustuste täitmisest, tegu on asjaõigussuhtega ning kasutusvalduse lõppemise alused on ammendavalt seaduses sätestatud (AÕS § 1). Kasutusvaldajal on õigustatud ootus kasutusvalduse püsimiseks selle õiguse kehtivusajal (p 7).
AÕS § 212 lg 2 p 2 kohaldamiseks tuleb võrrelda koormatud kinnisasja omaniku kahju kasutusvaldaja kasuga. AÕS § 212 lg 2 p 2 järgi peab koormatud kinnisasja omaniku kahju olema oluliselt suurem, kui kasutusvaldaja kasu. Eelkõige võib AÕS § 212 lg 2 punkti 2 kohaldamine kõne alla tulla AÕS §-s 218 ja 223 sätestatud kasutusvaldaja kohustuste rikkumise tagajärjel tekkinud olulise kahju korral (p 8).
AÕS § 212 lg 2 p 2 on kohaldatav, kui kasutusvaldaja on tekitanud kinnisasja kasutamisega koormatud kinnisasja omanikule olulise kahju võrreldes kasutusvaldaja saadava kasuga (p 9).
Kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele (AÕS § 223 lg 1). Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama (AÕS § 223 lg 2). Seega sätestab ka asjaõigusseadus kasutusvaldaja kohustuse tasuda kinnisasja majandamise kulud. Majandamiskulude all tuleb mõista ka korteriomandi kommunaalkulusid (vt ka KrtS § 40). Järelikult kohaldub kasutusvaldaja kommunaalkulude tasumise kohustus ka ilma vastava võlaõigusliku kokkuleppeta ja see on piiratud asjaõigusega kaasnevaks kohustuseks.
Majandamiskulude tasumise kohustuse rikkumisega seotud kasutusvalduse lõpetamise nõude analüüsimisel tuleb võrrelda koormatud kinnisasja omanikule tekkivat kahju ehk tasumata jäetud maksete väärtust kasutusvaldaja kasuga. Kasutusvaldaja kasu suuruse kindlakstegemisel tuleb võtta arvesse kasutusvalduse tähtajani saadavaid kasutuseeliseid, arvestades ka kasutusvalduse võimalikku tasulisust. Juhul, kui tasumata jäetud majandamiskulude väärtus on oluliselt suurem, kui kasutusvaldaja saadavate kasutuseeliste väärtus, on kasutusvalduse lõpetamise nõue AÕS § 212 lg 2 p 2 alusel põhjendatud (p 10).
AÕS § 224 lg 1 on kohaldatav eelkõige juhul, kui kasutusvaldaja rikub AÕS § 218 lõikes 1 sätestatud kohustusi asja kasutamisel. Põhimõttelt ei saa välistada tagatise nõudmise õigust ka AÕS § 223 lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmisega viivitamisel või nende kohustuste mittetäitmisel.
|
| 2-14-61664/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.10.2017 |
|
Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata jätmine ei või tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks ning anda talle võimalus esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele. (p 20)
Erinevalt üürilepingust ei lähe omaniku vahetumisel kinnisasja tasuta kasutamise leping üle uuele omanikule. (p 17)
Kinnisasja võib omandada ka ühise tegutsemise või seltsingulepinguga sõlmitud kokkuleppe alusel. Samas peab kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing peab AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt olema notariaalselt tõestatud. (p 15)
Kui asja omanikul ei ole asja valdamise õigust, ei saa ta ka AÕS § 80 alusel nõuda asja oma valdusse. Samas juhul, kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ta ise on seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks, on tal AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda vindikatsioonihagiga asja üldjuhul otsese valdaja valdusse.
Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23)
Kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ise seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks või olukorras, kus kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad (AÕS § 49) ning rikutakse üksnes isikliku kasutusõiguse omaniku osavaldust, on kinnisasja omanikul AÕS § 80 alusel ning AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda kinnisasja selle ebaseadusliku valdaja valdusest üldjuhul isikliku kasutusõiguse omaniku valdusse.
Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23)
Kui kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus kasuks, siis võib sõltuvalt sellest, kas hagejal on kinnistu otsese valdamise õigus (kas kaas- või osavaldajana), hagejal puududa kas täies ulatuses või mingis osas õigus nõuda valduse rikkujalt hüvitist saadud kasutuseeliste eest. AÕS §-st 228 ja AÕS § 201 lg-st 1 saab eeldada, et isikliku kasutusõiguse seadmisel kuulub õigustatud isikule ka kasutuseeliste hüvitamise nõue, mis tuleneb VÕS § 1037 lg-st 1. Siiski võivad isikliku kasutusvalduse õigussuhte pooled kokku leppida, et kinnisasja valdamise ja kasutamise õigus jääb kas täies ulatuses (kaasvaldus) või mingis osas (osavaldus) kinnisasja omanikule. (p 24)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste hüvitamise nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. (p 26)
Kui käsundita asjaajaja tegi pika kasutuseaga parendusi, siis tuleb tema kulutuste nõuet vähendada selle võrra, mis ta on ise kinnisasja kasutades ära tarbinud. (p 26)
|
| 3-2-1-13-17
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Iseenesest on võimalik kinnisasjale piiratud asjaõigust seadma kohustav võlaõiguslik leping (kausaalleping) üles öelda, kuid seda siiski juhul, kui kausaallepingu järgi õigustatud pool on sellest lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-46-08, p d 11, 14 ja 15). Võlaõigusliku lepingu korraline ülesütlemine (VÕS § 195 lg 3) seevastu võimalik ei ole, sest see võimaldaks kohustatud poolel kohustuste täitmisest vastuolus VÕS § 8 lg ga 2 meelevaldselt keelduda. Asjaõigusleping seevastu ei allu võlaõiguslikele kujundusõigustele, mh ei saa sellest taganeda ega seda üles öelda (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 19). (p 18)
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p d 18 ja 21). (p 15)
Eelmärge on olemuslikult küll tagatisvahend, kuid selle funktsiooniks ei ole tagatava nõude aegumise välistamine (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja lg 3). Eelmärge kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse ning tagades õiguse järjekoha ja võlaõigusliku lepingu täitmise. Eelmärge on tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud, st see tekib koos tagatava nõudega ega kehti selleta (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 25; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 23). (p 14)
TsÜS § 146 lg 5 hõlmab kõiki kausaallepingu alusel esitatavaid nõudeid kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga. (p 14)
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)
Asjaõigusleping on sõlmitud juhul, kui pooled on kokku leppinud selgelt määratletud asjaõiguslikus muudatuses (käsutuses). Juhul kui kokku on lepitud vaid kohustuses asjaõigusliku olukorra muutmiseks (tulevikus), on tegu kohustustehinguga. (p 16)
|
| 3-2-1-76-15
|
Riigikohus |
23.09.2015 |
|
Reaalservituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel on oluline lähtuda servituudi kokkuleppes kokkulepitust (AÕS § 178 lg-d 1-2). (p 11) See, et osa lepingus kokku lepitud tingimusi ei saa lugeda lepingu alusel servituudi sisu hulka kuuluvaks, ei tähenda, et neid ei saaks kokku leppida võlaõiguslikus lepingus. (p 12)
|
| 3-2-1-180-13
|
Riigikohus |
19.02.2014 |
|
Isikliku kasutusõiguse seadmiseks AÕS § 225 lg 1 alusel peab olema õigustatud isikul tema kaitset vääriv huvi. (p 8)
|
| 3-2-1-128-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes, ei ole ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ole rikkunud menetlusnorme või on hinnanud õigesti tõendeid.
Alates 2003.a 1. juulist kehtiva AÕS § 203 kohaselt peab üksnes kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvalduse tasu ei kuulu kasutusvalduse seadmise asjaõiguslepingu sisusse. Seega ei pea kokkulepe kasutusvalduse tasu või selle muutmise kohta olema seadusest tulenevalt notariaalselt tõestatud (vt ka VÕS § 13 lg 2 ja lg 3).
|
| 3-2-1-105-12
|
Riigikohus |
24.09.2012 |
|
Kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172).
AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi seadmise nõude rahuldamine eeldab sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud asjaolude kindlakstegemist. Need asjaolud tuvastab kohus kohtuotsuse põhjendavas osas.
AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud. Samas tuleb AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu kontrollida ka olukorras, kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast tehnovõrgu või -rajatise ehitamist. Seetõttu tuleb lisaks tehnovõrgu või -rajatise seadmise vajadusele ja ehitamise võimatusele ilma kinnisasja kasutamata hinnata ka seda, kas võrgu või rajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Võrrelda tuleb kulusid, mis tekivad tehnovõrgu või -rajatise ehitamisel üle kinnisasja, kuludega, mis kaasnevad nende ehitamisega kinnisasja kasutamata. Põhjendatuks ei saa pidada reaalservituudi seadmist ainult seetõttu, et kinnisasja omaniku nõusolekuta ehitatud tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamise kulud on ebamõistlikult suured.
Kui kohus vaatab TsMSRS § 2 lg 3 või TsMS § 6181 lg 2 alusel tehnorajatise talumise kohustuse asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut.
|
| 3-2-1-10-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel jäävad püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid.
Seadusest tulenev talumiskohustus peab nähtuma selgelt kinnistamise aluseks olevast dokumendist, s.o asjaõiguslepingust või seda asendavast kohtulahendist.
Kui kinnistusraamatu kandest või selle aluseks olevast dokumendest nähtub, et tegemist on seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudiga, jääb servituut pärast kinnisasja enampakkumisel võõrandamist püsima ja selle kustutamiseks ei ole alust.
Kui aga kinnistusraamatu kandest ja selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu seadusest tulenevat talumiskohustust, ei saa kinnistama pädev isik kinnistamisavaldust lahendades asuda tuvastama, kas servituut seati seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel või mitte. Sellisel juhul tuleb kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel lugeda servituut lõppenuks, kui see asub tagapool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saab nõuda kinnisasja sundmüüki.
Kinnistusraamatusse kantud õigused, mis asuvad samal järjekohal selle esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusega, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, jäävad kehtima üksnes juhul, kui nendest tulenevalt ei saa nõuda kinnisasja sundmüüki.
|
| 3-2-1-160-11
|
Riigikohus |
06.02.2012 |
|
Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.
Isikliku kasutusõiguse jagamine erineb kasutusõiguse võõrandamisest. Kasutusõiguse üleandmisel läheb üle kogu õigus, jagamisel tekkivad derivatiivselt aga uued õigused, mille sisu peab olema juba isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse iseloomust tulenevalt väga selgelt määratletud. Seega ei ole isiklike kasutusõiguste jagamine üksikuteks õigusteks võimalik ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kinnisasja omaniku nõusolek on isikliku kasutusõiguse jagamisel põhjendatud, sest kinnisasja igakordne omanik peab teadma, millise sisuga õigus tema kinnisasja koormab.
Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
|
| 3-2-1-46-09
|
Riigikohus |
19.05.2009 |
|
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.
Kuna AÕSRS § 91 ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.
Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
|
| 3-2-1-106-08
|
Riigikohus |
19.11.2008 |
|
Kui isikliku kasutusõiguse seadmisel on pooled kokkuleppega isikliku kasutusõiguse sisu täpsustanud või kokku leppinud lubatud viisil ja pooled soovivad, et need kokkulepped kehtiksid kolmanda isiku, esmajoones kinnisasja võimaliku omandaja suhtes, peavad need nähtuma kinnistusraamatust.
Seadus annab pooltele võimaluse kujundada isikliku kasutusõiguse sisu kasutusõiguse aluseks oleva võlaõigusliku lepinguga ning teha see AÕS § 571 rakendamise kaudu kehtivaks kinnisasja igakordse omaniku või isikliku kasutusõiguse omandaja suhtes. Selline võlasuhete nähtavaks tegemine kinnistusraamatus ja neile sellega asjaõigusliku iseloomu andmine ei loo juurde uusi asjaõigusi, vaid täpsustab isikliku kasutusõiguse sisu.
Enne kinnistusraamatu kande tegemist tuleb kontrollida, kas kinnistusraamatusse sissekantav kokkulepe ei ole vastuolus isikliku kasutusõiguse olemusega (ei moonuta selle põhilist asjaõiguslikku sisu) ega riku norme, mis kaitsevad avalikkust või kolmandate isikute huve. Juhul, kui isikliku kasutusõiguse sisu ei ole täielikult väljendatud kinnistusraamatu kandes, vaid tuleneb kandes tehtud viite tõttu ka alusdokumendist, tuleb kohtunikuabil kontrollida ka alusdokumenti ja iga viidatava lepingupunkti juures otsustada, kas taotletud õiguslikud tagajärjed saavad olla kinnistusraamatusse kantava asjaõiguse sisuks või mitte.
Seadus annab pooltele võimaluse kujundada isikliku kasutusõiguse sisu kasutusõiguse aluseks oleva võlaõigusliku lepinguga ning teha see AÕS § 571 rakendamise kaudu kehtivaks kinnisasja igakordse omaniku või isikliku kasutusõiguse omandaja suhtes. Selline võlasuhete nähtavaks tegemine kinnistusraamatus ja neile sellega asjaõigusliku iseloomu andmine ei loo juurde uusi asjaõigusi, vaid täpsustab isikliku kasutusõiguse sisu.
Enne kinnistusraamatu kande tegemist tuleb kontrollida, kas kinnistusraamatusse sissekantav kokkulepe ei ole vastuolus isikliku kasutusõiguse olemusega (ei moonuta selle põhilist asjaõiguslikku sisu) ega riku norme, mis kaitsevad avalikkust või kolmandate isikute huve. Juhul, kui isikliku kasutusõiguse sisu ei ole täielikult väljendatud kinnistusraamatu kandes, vaid tuleneb kandes tehtud viite tõttu ka alusdokumendist, tuleb kohtunikuabil kontrollida ka alusdokumenti ja iga viidatava lepingupunkti juures otsustada, kas taotletud õiguslikud tagajärjed saavad olla kinnistusraamatusse kantava asjaõiguse sisuks või mitte.
|
| 3-2-1-91-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb muu hulgas elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud kohustus. Tarbija elektriga varustamine on avalik teenus AÕS § 1581 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte viimase lause kohaselt tekib selles sätestatud talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded. (p 12)
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
|
| 3-2-1-84-08
|
Riigikohus |
14.10.2008 |
|
Asja menetluse lõpetamine on TsMS § 149 lg 4 teise lause mõttes võrdsustatav kaebuse rahuldamata jätmisega. Seadus ei näe menetlusosalise surma tõttu menetluse lõpetamise juhuks ette ka tasutud riigilõivu tagastamist. Seetõttu tasutud kautsjoni ei tagastata, vaid see arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.
Asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma korral lõpetab kohus TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt menetluse otsust tegemata, kui vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Ka ei ole kinnistamismenetlusele kui hagita menetlusele sätestatud erisusi menetlusosalise surma puhuks.
Kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa koormata isikliku kasutusõigusega, nagu seda ei saa koormata ka reaalservituudi, kasutusvalduse ega hoonestusõigusega. Kaasomandi kohta käivate põhimõtetega oleks vastuolus, kui mõni kaasomanik saaks teiste kaasomanike suhtes siduvalt anda asja valduse ja kasutuse asjaõiguse alusel üle kolmandale isikule teiste kaasomanike tahteta. See kehtib sõltumata sellest, kas kaasomanikud on sõlminud kinnisasja kasutamise kohta kokkuleppe või võtnud vastu sellekohase otsuse. Isegi kui teised kaasomanikud nõustuksid kinnisasja ühe kaasomandiosa koormamisega, ei oleks tagatud kasutusõiguse jätkuvus kaasomanike vahetumise korral uute kaasomanike suhtes. Kui kaasomandis olevale kinnisasjale soovitakse seada asja valdamist või kasutamist võimaldav asjaõigus, tähendab see kogu kaasomandis oleva kinnisasja koormamist sellise asjaõigusega, st kaasomandis oleva asja käsutamist tervikuna AÕS § 74 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe.
|
Facebook
X.com