2-21-18029/187
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Tasu määramine üksnes maamaksu alusel ei ole kooskõlas juurdepääsutasu eesmärgiga. Ainuüksi maamaksu suurusel põhinev tasu kõiki koormatud kinnisasja omanikule langevaid negatiivseid tagajärgi arvesse võtta ei võimalda ega taga ka nende kohast hüvitamist. (p 22.2)
Olukorras, kus juurdepääsutasu määramiseks ei ole andmeid, saab kohus põhimõtteliselt tugineda ka TsMS §-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Eelkõige peab kohus tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatise vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.6). Sarnaselt olukorrale, kus vastavad tõendid tasu määramiseks on kohtule esitatud, tuleb ka TsMS § 233 alusel tasu määrates arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh juurdepääsutee asukohta, tee kasutamise intensiivsust, kasutusviisi, privaatsuse riivet jms. Samuti tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, sh talle tasu maksmisega kaasnevat koormist (vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.3). (p 23)
Sellises hagita menetluses, mis põhineb menetlusosalise nõudel, ei saa uurimispõhimõtet mõista sedavõrd laialt, et kohus peab kinnisasja väärtuse vähenemise selgitamise eesmärgil omal algatusel määrama ekspertiisi kinnisasja väärtuse vähendamise tuvastamiseks või muul viisil tõendeid koguma. Kui menetlusosaline soovib tugineda kinnisasja väärtuse vähenemisele, peab ta kohtule esitama asjaolud ja tõendid, millest nähtub kinnisasja väärtuse vähenemine ja millest saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. Teisalt ei ole aga põhjust pidada lubamatuks kohtutel tuvastada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjade väärtus avalike kinnisvaraportaalide või Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute statistiliste andmete põhjal, kui menetlusosalised ei ole vastavat tõendit, tuginedes andmete puudumisele, esitanud. Päringu kriteeriumid, mis võimaldavad kohtul välja selgitada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjadega tehtud tehingute võrdlusandmed, määrab sellisel juhul kohus. (p 23.2)
Olukorras, kus andmed tasu arvutamiseks puuduvad, ei ole võimalik jätta tasu välja mõistmata, v.a juhul kui teeniva kinnisasja omanik on tasu saamisest loobunud. Kuna kinnisasja väärtuse vähenemise kindlakstegemine on praktikas keeruline ja võib olla võrreldes juurdepääsutasu suurusega ebamõistlikult kulukas, on alternatiivselt kinnisasja väärtuse vähenemine võimalik välja selgitada, tuginedes kinnisasja kui terviku turuväärtusele, kuivõrd juurdepääsuõiguse määramine ei mõjuta üksnes teealust maad, vaid kogu kinnisasja tervikuna. Selleks tuleb juurdepääsutee aluse maa pindala korrutada konkreetse kinnisasjaga samas piirkonnas asuva kinnisasja ühe ruutmeetri turuväärtusega ning leitud tulem lahutada kogu kinnisasja turuväärtusest. Selliselt saadud väärtuse vähenemisele vastav summa on keskne sisend juurdepääsutasu iga-aastase tasu arvutamise valemis (vt ka RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Seejuures saab kasutada konkreetse kinnisasja turuväärtuse tuvastamiseks ka kinnisasja müügikuulutusi ja Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute andmebaasi andmeid. (p 24)
Juurdepääsutasu määramisel tuleb kohtutel arvestada ka juurdepääsutee talumise kohustusega koormatud kinnisasja väärtust ja seniseid kasutusvõimalusi mõjutavate spetsiifiliste asjaoludega, nagu juurdepääsutee asukoht, kasutamise intensiivsus, privaatsuse häirimine jms. Kuna ei saa välistada, et koormatise vaba kinnisasja ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe alusel leitud tasu ei kompenseeri proportsionaalselt kõiki negatiivseid tagajärgi, mis koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsu kasutamisega võivad kaasneda, peab kohus enne kinnisasja väärtuse vähenemise korrutamist diskontomääraga siseveendumuse (TsMS § 233) kohaselt otsustama, kas eeltoodud summat tuleb Riigikohtu 1. juuni 2022. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 esitatud tasu valemis rakendada täies ulatuses või on kõiki asjaolusid arvesse võttes vajalik seda suurendada või vähendada ulatuses, milles konkreetsed negatiivsed tagajärjed seda õigustavad. Kui juurdepääsutee ei kulge elumaja lähistelt, tee kasutamine ei raskenda kinnisasja terviklikku kasutamist ega too kaasa märkimisväärset kasutamisintensiivsust või ei riiva juurdepääsutee kasutamine koormatud kinnisasja omaniku privaatsust oluliselt, võib olla põhjendatud esialgset kinnisasja väärtuse vähenemist väljendavat summat asjaoludest tulenevalt vähendada. Seevastu siis, kui juurdepääsutee kulgeb elamumaal asuvate hoonete, näiteks elumaja või abihoone, lähedalt või esineb muid asjaolusid, millest nähtub, et omandiõiguse riive on intensiivsem, tuleb kohtul leitud väärtuse vähenemist väljendavat summat arvestada täies ulatuses või seda riive intensiivsuse tõttu isegi suurendada. Alles siis, kui kinnisasja väärtuse vähenemine on välja selgitatud kõiki negatiivseid mõjusid arvestavalt, saab kohase summa korrutada diskontomääraga. Kuna tasu määramisel on tegemist kaalutlusotsusega ning tasu suurust mõjutavad asjaolud tuvastab kohus, peavad kohtu kaalutlused tasu määramisel olema määruses põhjendatud ning tuginema konkreetse vaidluse asjaoludele. (p 25)
Ühise korrashoiukohustuse määramisel tuleb sarnaselt tasu määramisele olukorras, kus teed kasutavad mitu isikut, arvestada iga isiku teekasutamise osakaalu. Kusjuures eelduslikult tuleb neid osasid pidada võrdseteks. Teistsuguse kasutusintensiivsuse tõendamine lasub menetlusosalistel. (p 28.1)
Koormatud kinnisasja omanikule tekkivaid negatiivseid tagajärgi juurdepääsutee korrashoiu kohustuse määramine juurdepääsu taotlejale ei vähenda, seega ei ole ka põhjendatud juurdepääsutasu korrashoiukulude arvel vähendada. (p 28.2)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud kohtulahendid; RKTKm nr 2-19-20416/41, p 17. (p 31)
|
| 2-23-12378/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.06.2025 |
|
TsK § 551 lg te 1–3 järgi pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest. Võimalik oli võtta pärand vastu ka seda faktiliselt valitsema või valdama asudes. TsK § 551 lg-te 2 ja 3 järgi loetakse, et pärija on kogu pärandvara vastu võtnud, kui ta on asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Seejuures ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija asus valdama (RKTKo nr 3-2-1-141-03, p-d 7 ja 20; 3-2-1-130-05, p 11). (p 12)
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse korteriomandile kinnisomandi kohta sätestatut. Kinnisomandi tehinguliseks üleandmiseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 alusel vajalik kolme eelduse täitmine: (1) sõlmitud on notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping), (2) kinnisasja võõrandanud isikul on käsutusõigus, (3) õigusmuudatus on kantud kinnistusraamatusse (RKTKo nr 3-2-1-127- 13, p 20; 3-2-1-18-14, p 26). (p 14)
Asjade käsutamisel tuleb arvestada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõttega, mille kohaselt tuleb iga ese üle anda eraldi käsutustehinguga. Eelnevat seisukohta ei väära PärS § 148 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt on kaaspärijal õigus käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Nimetatud säte kohaldub vaid juhul, kui pärandaja vara pärivad mitu pärijat (vt kaaspärija mõistet PärS §-s 147). (p 15)
Pärandvara ühisuse osa võõrandamisel tehingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid õigused ja kohustused pärandvara ühisuses. See tähendab, et omandajale lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Seejuures on pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15; RKTKm nr 2-22-1754/11, p 9). (p 15)
Ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamise puhul märgib kolleegium, et kehtiva õiguse kohaselt saavad omanikud ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, st ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks on vaja mõlema omaniku nõusolekut (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). See kehtib nii abikaasade ühisomandi kohta (PKS § 29 lg 1 esimene lause, PKS § 39) kui ka kaaspärijate kohta (PärS § 148 lg 1 teine lause). Seega on kaaspärija õigus käsutada pärandvara hulgas olevaid esemeid piiratum kui ainupärijal, kuna üksnes ühe pärija puhul ei teki pärandvara ühisust ja ainupärija saab päritud vara omanikuks samas positsioonis nagu pärandaja. (p 16)
Olukorras, kus hageja oleks kinnistusraamatuväliselt saanud kinnisasja ühisomanikuks ning tema huvi on suunatud üksnes ühisomandisuhte lõpetamisele ja ühisvara jagamisele, ei oleks iseenesest vaja eraldi esitada nõuet, mille eesmärk on hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Selle, kas hageja on ühisomanik, saab kohus tuvastada ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldusena. (p 19)
Arvestades, et hageja eesmärk hagi esitamisel oli lõpetada korteri ühine omand ning selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud vaja esitada nõuet kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks, saab TsMS § 122 lg-st 2 ja analoogia alusel TsMS § 134 lg-st 3 lähtudes lugeda kinnistusraamatu kande parandamise nõude hinna hõlmatuks ühisvara jagamise nõudega. Seega on tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 järgi 3500 eurot. (p 20)
Otsuses menetluskulude jaotuse märkimine on TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik ja see on võimalik märkimata jätta üksnes TsMS § 173 lg-s 5 kirjeldatud otsustes, s.o vaheotsus, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus ja vaidlustamise reservatsiooniga otsus dokumendimenetluses. (p 21)
|
| 2-22-17410/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2025 |
|
Kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks peavad mõlema poole tahteavaldused vastama AÕS §-s 641 ja § 120 lg-s 1 sätestatud vorminõuetele. Kohtulahendiga tahteavalduse asendamisel on üksnes asendatud tahteavalduse puhul täidetud seadusest tulenev vorminõue. Kinnisasja omandaja vormikohast tahteavaldust ei asenda kohtule hagi esitamine kohustamaks kinnisasja võõrandajat andma kinnisomandi üleandmise tahteavaldus. Seega peab kinnisasja omandaja kinnistusraamatusse kande tegemiseks esitama kinnistusraamatu pidajale lisaks kinnistamisavaldusele ja eelviidatud kohtulahendile ka oma notariaalselt tõestatud vormis avalduse kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks. (p-d 15 ja 16)
Kinnisomandi tasu eest võõrandamisel saab vastastikuse täitmise VÕS § 110 lg 5 järgi korraldada eesmärgipäraselt ning mõlema poole huve tasakaalustavalt selliselt, et võõrandajat kohustatakse andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omanikuvahetust väljendava kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused üksnes tingimusel, et kinnisasja omandaja on tasunud võõrandajale kinnisasja ostuhinna või kui võõrandaja satub ostuhinna vastuvõtmisega viivitusse. Kui kohus rahuldab hagi VÕS § 110 lg 5 alusel vastunõude täitmise tingimusega, on samuti tegu TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega (RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 38). (p 21)
Kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb kinnistusraamatu pidajale lisaks nõuetekohasele kinnistamisavaldusele, kinnisasja omandaja notariaalselt tõestatud tahteavaldusele asjaõiguslepingu sõlmimiseks, andmetele, mis võimaldavad kontrollida riigilõivu tasumist kinnistusraamatu kande tegemise eest, ning kohtulahendile, millega asendati kinnisasja võõrandaja tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnisasja omaniku muutumise kohta kinnistusraamatu kande tegemiseks, esitada:
• kohtutäituri õiend, milles kohtutäitur kinnitab, et kinnisasja omandaja on hoiustanud raha konkreetse kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati kinnisasja võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu, ning et kohtutäitur on võõrandajale TMS § 184 lg 1 teise lause järgi omandaja kohustuse täitmist pakkunud; või
• notari hoiustamiskviitung, millest hoiustamise alusena nähtub selgelt, et raha hoiustati kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu. (p-d 22–23)
Kuna pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise peatumine on seadusest tulenev tagajärg, ei ole kohtuotsus vastuolus PankrS § 35 lg 1 p-ga 6, kui enne pankroti väljakuulutamist esitatud hagi alusel mõistetakse pankrotivõlgnikult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tehtud kohtuotsusega välja viivis põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisest põhivõlgnevuse tasumiseni. Pankrotihaldur ja kohus saavad sellise nõude tunnustamisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6. Ka kohtutäitur saab sellise nõude täitmisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6 ja § 167 lg-ga 1. (p 25)
|
| 2-19-6901/280
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 15; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15; RKTKm nr, 2-18-12098/272, p 17. (p-d 14-15)
Vt RKTKm nr 2-21-4128/88, p 11. (p 16)
TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb mh arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks. (p 17)
|
| 2-18-12098/271
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2023 |
|
Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.5). (p 14)
Kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. (p 15.2)
Kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, ei tähenda see seda, et korrashoiukulud tuleb juurdepääsutasust maha arvata. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata. (p 16)
TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. (p 15.1)
Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära). Nimetatud diskontomäär koosneb VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kahest komponendist – VÕS § 94 lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. Seega tuleb juurdepääsutasu välja mõista indekseeritavana, mille kindlaksmääratud rahasummana. (p-d 17 ja 17.1)
Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. (p 17.3)
Kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks. (p 18)
|
| 2-20-2851/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2023 |
|
Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või teha uue pakkumuse notariaalselt tõestatud vormis. (p-d 10 ja 11)
|
| 2-21-18920/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2023 |
|
AÕS § 89 kohaselt saab kostjat kohustada tema kinnisasjalt lähtuvaid mõjutusi kõrvaldama juhul, kui kostja mõjutusi põhjustanud teo või tegevusetusega on rikutud hageja omandiõigust, mis ei ole seotud valduse kaotusega, ja hageja ei pea seda rikkumist taluma. Sellise rikkumise talumise kohustust peab aga vastuväite korras tõendama kostja.
Kahjustatud kinnisasja omanik saab AÕS § 89 alusel nõuda teiselt kinnisasjalt tulevate kahjulike mõjutuste leviku keelamist oma kinnisasjale, kui teise kinnisasja omanik ei tõenda AÕS §-s 143 reguleeritud kahjulike mõjutuste talumise kohustuse esinemist, eelkõige kui need mõjutused ei kahjusta oluliselt kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (lg 1).
AÕS § 143 lg-s 1 ei ole reguleeritud negatiivseid mõjutusi, kuid siiski on võimalik kohaldada negatiivsete mõjutuste korral omandiõiguse rikkumise kindlakstegemisel AÕS §-st 143 tulenevaid kahjulike mõjutuste talumise kohustuse põhimõtteid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 31).
Negatiivse mõjutuse korral saab olla tegemist omandiõiguse rikkumisega AÕS § 89 tähenduses üksnes juhul, kui negatiivne mõjutus oluliselt kahjustab kinnisasja omaniku võimalust oma kinnisasja kasutada. Kinnisasja kasutamise olulisele kahjustamisele hinnangu andmisel ei piisa üksnes sellest, et tuvastatud asjaoludel on varjava mõjutusega kaetud oluline osa kinnisasjast. Kahjustatud kinnisasja omanik saab nõuda kahjustava varjava mõjutuse kõrvaldamist üksnes erandlikel juhtudel, st kui ta tõendab, et mõjutusega kaasnevad talle talumatud tagajärjed. Eelduslikult saab lugeda kahjustatud kinnisaja omaniku jaoks talumatuks tagajärge, kui mõjutus on kestuselt ja ulatuselt niivõrd intensiivne, et põhjustab aastaringse varjutuse faktiliselt pea kogu kinnisasjal.
Üksnes avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute rikkumine ei anna alust AÕS § 89 alusel esitatud hagi rahuldada. Samuti ei tähenda avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute järgimine, et AÕS § 89 alusel esitatud hagi jääb rahuldamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-33-05, p 10-11). (p-d 11 ja 13)
AÕS § 68 lg-st 1 tulenevalt on kõigil naaberkinnisasjade omanikel õigus oma kinnisasjaga õiguskorra piires vabalt toimida, samas peavad omanikud siiski vastastikku arvestama üksteise õigustega ulatuses, mis on vajalik teiste omanike õiguste teostamiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-33-05, p 13). (p 10)
|
| 2-18-9777/116
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.06.2023 |
|
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid (vt RKTKo nr 3-2-1-105-12, p 17 ja RKTKm nr 3-2-1-91-08, p 12. (p-d 11-13)
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kehtiva (VeeS2019) järgi ei pea hagejal olema veeloa saamiseks kostja nõusolekut olukorras, kus vee paisutamise jätkamiseks on ülekaalukas avalik huvi. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada. Ülekaaluka avaliku huvi olemasolu või puudumist hindab Keskkonnaamet sellekohase haldusakti andmisel, st hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustamisel veeloa andmise haldusmenetluses. Olukorrad, kus avaliku võimu kandjal on vajadus avalikes huvides piirata kinnisasja omaniku õigusi, lahendatakse kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-89-11, p-d 12 ja 19). (p-d 11-16)
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada (hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustatakse veeloa andmise haldusmenetluses) ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p-d 11-15)
Vt RKTKo nr 2-13-37940/136, p 14.2. (p 19)
|
| 2-21-4128/88
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2023 |
|
Vt RKTKm nr 2 19 517/133, p 14. (p 11)
Vt RKTKm nr 2 19 20416/41, p d 15.3-15.6. (p 12)
Vt RKTKm nr 2 19 20416/41, p 13. (p 13)
|
| 2-19-517/133
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.03.2023 |
|
Kui avaldaja on pärast avalikult kasutatavale teel juurdepääsu saamiseks avalduse esitamisest oma kinnisasja, millele juurdepääsu taotleti, võõrandanud, tuleb kohtul mh välja selgitada TsMS § 211 lg-s 3 sätestatud asjaolud. Juhul kui õigusjärglane ei teadnud avaldaja kinnisasja omandamise ajal praeguses asjas hagi esitamisest, ei kehti TsMS § 460 lg 2 järgi asjas tehtav lahend õigusjärglase suhtes. See tähendab omakorda, et TsMS § 211 lg-st 3 tulenevalt on puudutatud isikutel õigus esitada vastuväide, et avaldaja on oma nõudeõiguse kaotanud (sellisel juhul on avalduse rahuldamine välistatud). (p 12)
Seadus ei näe ette võimalust, et olukorras, kus hagita menetluse avaldaja õigusjärglasel oli TsMS § 211 lg 1 kohaselt võimalus astuda menetlusse õiguseellase (avaldaja) asemel ja puudutatud isikutel õigus taotleda hagita menetluse avaldaja asendamist viimase õigusjärglasega, kaasatakse õigusjärglane menetlusse puudutatud isikuna. (p 12)
NB! Seisukoha muutus!
Arvestades juurdepääsu talumise kohustuse ja selle eest määratud hüvitise (juurdepääsutasu) omavahelist seotust (kitsenduse seadmisest tulenev tasu maksmise kohustus on seotud kitsenduse tekkega), tuleb talumiskohustuse kindlaksmääramisega ühel ajal kindlaks määrata ka talumise tasu maksmise kohustus. Seega saavad nii juurdepääsu talumise kohustus kui ka selle eest hüvitise (juurdepääsutasu) maksmise kohustus tekkida ajast, mil sellekohane kohtulahed jõustub (st kohtulahend juurdepääsu talumise kohustuse kohta ei saa jõustuda enne, kui on lahendatud ka vaidlus juurdepääsu talumise eest määratava hüvitise üle). (p 14)
Vt RKTKm nr 2-19-20416/41 p-d 15.5–15.6 (p 15)
Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm nr 2-17-12857/119, p 16. (p 17)
Olukorras, kus tuvastatud asjaoludel viib avaldaja kinnisasjadelt avalikult kasutatavale teele olemasolev ja läbitav tee, ei saa tekkida küsimust selle tee maakorralduslikult juurdepääsuks kasutamise võimatuse kohta (maakorralduslikult saab juurdepääs olla välistatud olukorras, kus vaidlusalusesse kohta ei ole juurdepääsu rajamine üldse võimalik). Samuti ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee seaduse tähenduses; juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise alus (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31 ja RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 28). (p 17)
AÕS § 156 lg 1 on piisavalt õigusselge ning õigusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise aluseks ei ole see, kui kohtupraktika on materiaalõiguse normi kohaldamisel selle eesmärgist eemaldunud. AÕS § 156 lg 1 sätestab piisavalt selgelt ja arusaadavalt, millised on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude esitamise eeldused. (p 17)
Vt RKTKo nr 3-2-1-87-14, p 29; RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14. (p 20)
|
| 2-19-20416/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.06.2022 |
|
Kui menetluses osalev puudutatud isik on taotlenud alternatiivse juurdepääsu võimaluse kaalumist, tuleb kohtul kas kaasata alternatiivsest juurdepääsust puudutatud kinnisasjade omanikud menetlusse või vähemalt sisuliselt põhjendada, miks kohus leiab, et puudutatud isiku poolt kohtu ette toodud alternatiivsed juurdepääsu loomise võimalused ei tule kõne alla (vt ka RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 13 ja RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 17). (p 13)
Detailplaneering ei anna alust nõuda juurdepääsu tulenevalt selles kokkulepitust, kuid võimaldab teha järeldusi detailplaneeringus märgitud juurdepääsutee võimalikkuse kohta ning kaaluda seda juurdepääsuvõimalust ühe variandina teiste võimalike juurdepääsuvariantide kõrval (vt ka RKTKo nr 3-2-1-48-10, p 28). (p 13)
Vt RKTKm nr 2-14-60492/165, p 16; RKTKm nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39–40; RKTKm nr 2-16-7011/114, p 16; RKTKm nr 2-16-3663/95, p 19. (p 15.1-15.3)
Kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Iga-aastase juurdepääsutasu makse suurus tuleb määrata perpetuiteedi alusel koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise (rahavoo nüüdisväärtuse) ja diskontomäära korrutisena, kasutades järgmist valemit: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. Kui juurdepääsutasu on välja arvestatud eeltoodud viisil, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. (p 15.4-15.6)
Juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekib ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (kitsenduse õiguslik kehtivus ei sõltu sellest, kas ja millal juurdepääsuõiguse järgi õigustatud isik juurdepääsu tegelikult kasutama hakkab). Olukorras, kus juurdepääsu hakatakse kasutama oluliselt hiljem, võib põhjendatud juhtudel määrata, et tasu tulevikus suureneb (15.7)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades on TsMS § 172 lg 1 esimese lause tähenduses isik, kelle huvides lahend tehakse, eelduslikult avaldaja, kes taotleb oma kinnisasja kasuks juurdepääsutee määramist. See ei välista aga menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. (p 17)
|
| 2-19-5997/98
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.04.2022 |
|
Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1. (p 16)
Olukorras, kus koormatava kinnisasja omanik on avaldanud soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tuleb kohtul tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitada (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 14; RKTKm nr 2-14-21673/64, p-d 13-14) ning määrata juurdepääsutasu, mis peab ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad (vt ka RKTKm nr 2-16-3663/95, p 18 ja 22; RKTKm 2-16-7011/114, p 12). (p 17)
Vt RKTKm nr 2-16-3663/95, p 20. (p 18)
Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 17.4. (p 19)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14. (p 21)
|
| 2-19-10779/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused:
· isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta,
· ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning
· ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)
Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)
Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)
|
| 2-21-5900/7
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2021 |
|
Kohtulikust kompromissist tulenev asjaõigusleping on võrdsustatud notariaalselt tõestatud asjaõiguslepinguga. (p 9)
Kohtulikus kompromissis sisalduvat asjaõiguslepingut ei pea notariaalselt tõestama ega esitama kinnistusosakonnale notari vahendusel. (p 10)
Kohtulikust kompromissist tuleneva asjaõiguslepingu alusel esitatud kinnistamisavalduse esitamiseks antud volitus ei pea olema notariaalselt kinnitatud. (p 11)
|
| 2-19-15916/90
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-19-15916/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 3-18-2244/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.04.2021 |
|
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)
Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)
Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)
EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)
|
| 3-18-687/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2021 |
|
VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)
VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)
VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)
VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)
Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)
Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)
Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)
Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)
Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)
Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)
Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)
Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)
|
| 2-18-11359/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.10.2020 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste täidetuse kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1; 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15.
Kui avaldaja kinnistul on juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ei ole sellele kinnistule juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud. (p 12)
TsMS § 172 lg 2 kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2 16 5794/201, p 12). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). (p 14)
Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab TsMS § 163 lg 2. See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral. (p 14)
Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool) (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 140 07, p 13). (p 13)
|
| 2-17-12857/119
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2020 |
|
Avaldus määrata kindlaks juurdepääs ja selle tingimused, on põhjendatud olukorras, kus pooled ei vaidle, et avaldajate kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsuteed ja seda kinnistusraamatusse kantud ning asja materjalidest nähtub, et menetlusosalised ei jõudnud kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise tingimustes, kuigi puudutatud isikud on nõus võimaldama avaldajate kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnisasja juurdepääsu suletava värava kaudu koodi ja puldi abil (vt ka Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23). (p-d 15 ja 16)
Elamumaa sihtotstarbega kinnisasjal ei ole välistatud tasulise parkla pidamine. Juurdepääsu tingimuste määramisel tuleb puudutatud isikute huve kaaludes mh arvestada juurdepääsutee kasutamise intensiivsust. (p 17.2)
Kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23. (p 17.4)
Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna isikule kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga. Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)
Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)
|
Facebook
X.com