https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-169-16 PDF Riigikohus 22.02.2017

AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise või maatüki omandamise nõudmiseks tuleb naaberkinnisasja omanikul esitada iga tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise ehitaja vastu konkreetne nõue hagina. (p 15)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)


AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna on eratee omanikul õigus nõuda vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Seega tuleb üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Tee omamisega kaasnevaks kohustuseks saab pidada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 31) (p 16)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)


AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise või maatüki omandamise nõudmiseks tuleb naaberkinnisasja omanikul esitada iga tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise ehitaja vastu konkreetne nõue hagina. (p 15)

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna on eratee omanikul õigus nõuda vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Seega tuleb üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Tee omamisega kaasnevaks kohustuseks saab pidada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 31) (p 16)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)


Olukorras, kus hagejad esitasid menetluses põhjendatud vastuväite, et kohus ei saa hagimenetluses lahendada muid, kui kohaselt esitatud haginõudeid ja kostja ei saa nõuda hagi esitamata niisama raha, ei saa kohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ja maakohtu otsus ei saanud olla kostja jaoks üllatuslik. (p 16)

3-2-1-180-15 PDF Riigikohus 16.06.2016

Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)


Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)


Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)


AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27)

Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27)

Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31)

Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31)

Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)

Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34)

Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42)

Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45)

AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48)

AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)


NB! Seisukoha muutus!

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27)

Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27)

Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31)

Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31)

Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)

Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34)

Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)

Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38)

Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)

Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42)

Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45)

AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48)

AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)


Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38)

Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)

3-2-1-136-15 PDF Riigikohus 01.04.2016

AÕS § 148 lg 2 mõttes tähendab heausksus seda, et ehitaja (kinnisasja omanik) ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale. Samamoodi tähendab AÕS § 148 lg 3 mõttes pahausksus (mis vastandub heausksusele) seda, et ehitaja (kinnisasja omanik) teadis või pidi teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale. Ehitajal (kinnisasja omanikul) tuleb järgida käibes vajalikku hoolsust ja kontrollida, kuhu ta ehitab. Kui kinnisasja omanik teab piirdeaeda rajades, et ehitis ulatub üle tema kinnisasja piiri naaberkinnisasjale, ei saa teda lugeda AÕS § 148 lg 2 mõttes heauskseks. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kinnisasja omanikul on üle oma kinnisasja piiri naaberkinnisasjale ehitamiseks naaberkinnisasja omaniku nõusolek. (p 16)

3-2-1-172-13 PDF Riigikohus 19.02.2014

Kui tekib vajadus nt kiirabi või meditsiiniabi osutamiseks, saab teise isiku kinnisasja kasutamist/ületamist õigustada hädaseisund (vt TsÜS § 141 lg 1). Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hagejate kinnistutele üle kostja kinnisasja päästeseaduse § 23 lg 1 kohaselt (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21). (p 11) AÕS § 156 alusel on isikutel õigus esitada juurdepääsunõue, sõltumata sellest, kas nad olid piiriülesel ehitamisel pahausksed või mitte. (p 15) Olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures võib kohus kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsu tasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Sellise kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat. Kui menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama . (p 16) Erandlikult võib lugeda kinnisasja omaniku keeldumist nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes. Kõne alla võib tulla ka kinnisasja omaniku õigusvastane käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandit rikkuva käitumisena, mille puhul võib hageja nõuda kahju tekitamisest tulenevalt kahju hüvitamist mh sel viisil, et keelata kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel. (p 18)


Ka juhul, kui tegemist on heauskse piiriülese ehitamisega, ei saa nõuda, et naaberkinnisasja omanik taluks tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa tasuta. Ehitamisõiguse tuvastamisega kaasneb lisaks kasutusõigusele ka hüvitise maksmise kohustus (vt AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise suuruse määramise kohta ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 14) Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, on naaberkinnisasja omanikul õigus nõuda hagejalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist (vt AÕS § 148 lg 3 alusel pahausksuse tuvastamise kohta ka Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 14). Pahauskse piiriülese ehitamise korral tuleks jätta hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldamata. Samas peab maakohus sellisel juhul hindama nende hagejate nõudeid AÕS § 156 alusel kui juurdepääsu nõudeid avalikult kasutatavale teele.


3-2-1-101-12 PDF Riigikohus 05.11.2012

AÕS § 89 järgi tuleb hagejal tõendada, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal ehitus- või kaevetöid teha.


Avalik-õiguslik regulatsioon kehtib ehitise lammutamisele sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi täitmiseks, olgu ka täitemenetluses.


Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab TMS § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-d 16 ja 17).


Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab igale omanikule, et tema omandi üldistes huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis.


Vt Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11.


Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas. Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).

3-2-1-104-12 PDF Riigikohus 17.10.2012

Olukorras, kus avalik võim on kehtestanud müra piirtasemed, saab nende ületamist pidada AÕS § 143 lg 1 mõttes oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustavaks, st kinnisasja omanik ei ole kohustatud sellist rikkumist taluma. Samas on aga võimalik, et ka kehtestatud piirtasemetest madalam müra võib olla oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustav. Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda.


Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda.

3-2-1-89-11 PDF Riigikohus 17.10.2011

AÕS § 148 lg 3 kaitse-eesmärgist tulenevalt ei tegutse heauskselt isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale. Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil. Kui isik ei ole piirialal ehitades neid asjaolusid kontrollinud ja ehitis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, on ta üldjuhul tegutsenud pahauskselt. Pahausksuse puudumist peab tõendama ehitaja. Pahausksuse tuvastamise korral ei ole vaja kohtutel enam kontrollida seda, kas naaberkinnisasja omanik esitas ehitamisele vastuväited ja kas ta esitas need AÕS § 148 lg-s 3 ettenähtud ajal. Teisele isikule väljaantud ehitusloa vaidlustamata jätmine ei võta isikult õigust kaitsta oma omandit tsiviilõiguses ettenähtud õiguskaitsevahenditega, sh nt tugineda AÕS § 148 lg-le 3. AÕS § 151 reguleerib olemasoleva piirirajatise kasutamist, mitte nõudeõigust selle kõrvaldamiseks või selle rajatise talumise kohustust. Samuti ei anna AÕS § 151 lg 2 alust olemasolevale piirirajatisele ehitada juurde uut osa, ilma et oleks täidetud AÕS § 148 tingimused. Üle piiri ehitamist ei saa õigustada AÕS § 146 lg-s 2 sätestatuga.

3-2-1-41-08 PDF Riigikohus 21.05.2008

Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Mida vähem on protokollis märgitud, seda vähem informatsiooni see edastab ja seda väiksem on selle tõendiväärtus. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid. Vaatlusprotokoll ei sisalda TsMS 291 lg 5 nõuetele vastavat paikkonna üksikasjalikku kirjeldust, samuti ei nähtu sellest, kas vaatluse juures viibinud menetlusosalistel oli märkusi. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.


TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid.


Hageja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole tõendeid, mis viitaks sellele, et maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast asja lahendamisest taandama. Kui taandamisavaldus on ilmselt põhjendamatu, võib kohtunik TsMS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt menetlust jätkata, kuigi ta ei või teha asjas lõpplahendit.


Kuigi AÕS § 148 ei reguleeri iseenesest omandireformi käigus n-ö võõrale maale sattunud ehitistega seonduvat, on nimetatud sätet võimalik analoogia alusel kohaldada. Nimetatud säte võimaldab põhimõtteliselt nõuda hüvitist ka tagasiulatuvalt alates ajast, kui kostja oli saanud kinnisasja omanikuks ja hageja kostja kinnisasjal asuva hooneosa omanikuks, tingimusel et vastuhagi nõue ei ole aegunud. Perioodilise hüvitise võib siduda seda suurendava tarbijahinnaindeksiga vms muutujaga või nt intressiga. Samuti saab hüvitise maksmise tagamiseks kanda AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 148 lg 4 teise lause kohaselt kinnistusraamatusse märkuse, mis tagab määratud suuruses hüvitise maksmise ka kinnisasjade omanike vahetumise korral.

Hüvitise suuruse määramisel AÕS § 148 lg 2 teise lause järgi tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja kaaluda mõlema kinnisasja omanike huvisid, sarnaselt AÕS § 156 lg 1 järgse juurdepääsuõiguse ja selle eest tasu määramisega. Üldjuhul peaks hüvitis tagama kinnisasja omanikule samasuguse seisundi, kui ta oleks saanud hoonealust maatüki osa ise kasutada. Seega tuleb hüvitise suuruse määramisel kinnisasjal asuv hooneosa sealt hüpoteetiliselt eemaldada ja hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik seda maad kasutada, arvestades teisi ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi jms piiranguid ning kõiki muid asjaolusid. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka "üleehitatud" hoone omaniku huve, mh talle hüvitise maksmisega langevat koormist, ja "üleehitatud" hoone kasutusvõimalusi ning "üleehitamise" asjaolusid. Omandireformi käigus tagastatud majade ja maade puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada ka asjaolusid, miks hageja hoone kostja kinnisasjale "sattus". Minimaalseks hüvitiseks, mida isik peab hoonealuse maatüki osa eest maatüki omanikule siiski maksma, on hoonealusele maatüki osale vastava maamaksu suurus.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-05.

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna AÕS § 156 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada ka koormatava kinnisasja omaniku huve. Kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle kostja kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav. Autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud, eriti kui juurdepääs avalikult teelt on kinnisasjale juba olemas. Juurdepääsutee võimaldamisega ei kaasne ka õigust n.ö püsivale parkimiskohale. See saab toimuda üksnes kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hageja hoone juurde üle kostja kinnisasja PäästeS § 16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab kostja kinnisasja kasutamise ka TsÜS § 141. Kuid asjaolude muutumise korral saab hageja esitada AÕS § 156 lg 1 alusel uue hagi. Lisaks võimaldab nt AÕS § 147 kasutada hagejal kostja kinnisasja oma hoone remontimiseks.


Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Mida vähem on protokollis märgitud, seda vähem informatsiooni see edastab ja seda väiksem on selle tõendiväärtus. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid. Vaatlusprotokoll ei sisalda TsMS 291 lg 5 nõuetele vastavat paikkonna üksikasjalikku kirjeldust, samuti ei nähtu sellest, kas vaatluse juures viibinud menetlusosalistel oli märkusi. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.

TsMS § 51 lg-t 1 saab kohaldada ka muude menetlustoimingute protokollimisel. Seaduses ei ole üldist tähtaega, mille jooksul tuleb protokoll allkirjastada, kuid see peaks toimuma võimalikult kiiresti pärast menetlustoimingu tegemist. Oluline on, et kohus teavitaks menetlusosalisi TsMS § 53 lg 2 teise lause kohaselt protokolli allkirjastamise ajast ja edastaks võimalusel neile ka protokolliteksti elektrooniliselt vastuväidete esitamiseks.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-05.

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna AÕS § 156 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada ka koormatava kinnisasja omaniku huve. Kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle kostja kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav. Autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud, eriti kui juurdepääs avalikult teelt on kinnisasjale juba olemas. Juurdepääsutee võimaldamisega ei kaasne ka õigust n.ö püsivale parkimiskohale. See saab toimuda üksnes kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hageja hoone juurde üle kostja kinnisasja PäästeS § 16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab kostja kinnisasja kasutamise ka TsÜS § 141. Kuid asjaolude muutumise korral saab hageja esitada AÕS § 156 lg 1 alusel uue hagi. Lisaks võimaldab nt AÕS § 147 kasutada hagejal kostja kinnisasja oma hoone remontimiseks.

Kuigi AÕS § 148 ei reguleeri iseenesest omandireformi käigus n-ö võõrale maale sattunud ehitistega seonduvat, on nimetatud sätet võimalik analoogia alusel kohaldada. Nimetatud säte võimaldab põhimõtteliselt nõuda hüvitist ka tagasiulatuvalt alates ajast, kui kostja oli saanud kinnisasja omanikuks ja hageja kostja kinnisasjal asuva hooneosa omanikuks, tingimusel et vastuhagi nõue ei ole aegunud. Perioodilise hüvitise võib siduda seda suurendava tarbijahinnaindeksiga vms muutujaga või nt intressiga. Samuti saab hüvitise maksmise tagamiseks kanda AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 148 lg 4 teise lause kohaselt kinnistusraamatusse märkuse, mis tagab määratud suuruses hüvitise maksmise ka kinnisasjade omanike vahetumise korral.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json