Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-16-7011/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Vt koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest määratava tasu kohta Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16; Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39-40. (p 12) Juurdepääsu talumise kohustust saab võrrelda AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist omandiõiguse kitsenduse tõttu. Lahendades koormatud kinnisasja omaniku avaldust korraga nii juurdepääsu kui ka tehnorajatise talumise tasu määramiseks, tuleb mõlema talumiskohustuse tasud kindlaks määrata eraldi. Isegi kui mõlemad kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla ühe kitsenduse puhul kaetud tasuga, mis määratakse teise kitsenduse talumise kohustuse eest, on omandipõhiõigus riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada. (p 14-15) Perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. (p 16)
2-14-23161/207 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019
Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. (p 18) Tehnorajatisega koormatava kinnisasja omanikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul. (p 19.2)
2-15-17137/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.10.2017
Olukorras, kus kinnisasja kaasomanik palub tuvastada, et kaasomandis oleval kinnisasjal asuv rajatis on tema omandis, saab kohus hagi rahuldamisel tuvastada üksnes selle, et kaasomanikule kuulub vastav mõtteline osa rajatisest. (p 11) Enne 3.07.2007.a ja praegu kehtivad AÕS §-d 158 ega §158^1 ei näe ette otse seadusest tulenevat talumiskohustust, vaid annavad üksnes õiguse nõuda teatud olukorras piiratud asjaõiguse või sundvalduse seadmist. (p 19) AÕS §-d 158 ja §158^1 reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus tehnovõrk ja –rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on kinnisasjale juba rajatud. Varem rajatud tehnorajatiste õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 15^2. (p 20) AÕSRS § 15^2 eri ajal kehtinud redaktsioonidest võib järeldada, et seadusest sai ja saab ka praegu talumiskohustus tuleneda vaid selliste tehnorajatiste suhtes, mis olid võõrale maale püstitatud enne 1. aprilli 1999. (p 20.4) Olukorras, kus 2007. a juulis valmis ja sai kasutusloa pumpla, mis ehitati selleks, et sellest saaks vee-ettevõtja tehnovõrgu osa, tulnuks selleks, et pumpla suhtes tekiks kinnisasja järgmiste omanike jaoks siduv talumiskohustus, kinnisasjale seada ja kinnistusraamatusse kanda vastav piiratud asjaõigus või seada kinnisasjale sundvaldus. Vaid selliselt oleks olnud tagatud kinnisasja igakordse omaniku kohustus taluda kinnisasjal pumplat kui tehnorajatist. (p 20.5) Kui kinnisasja omanik ja vee-ettevõtja lepivad kokku, et edaspidi seatakse tehnorajatise suhtes vee-ettevõtja kasuks piiratud asjaõigus ja lepingupooleks olnud kinnisasja omanik keeldub piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet sõlmimast, saab vee-ettevõtja esitada kinnisasja omaniku vastu hagi ja paluda kohustada kinnisasja omanikku sõlmima piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet ja asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel kinnisasja omaniku tahteavaldus kokkuleppe sõlmimiseks kohtulahendiga. (p 20.6) Eeldusel, et tehnovõrk või -rajatis on rajatud võõrale kinnisasjale pärast 1. aprilli 1999, ei ole tehnorajatis või võrk kinnisasja oluline osa üksnes juhul, kui selle talumiseks on vee-ettevõtja kasuks seatud piiratud asjaõigus või sundvaldus. Kui tehnovõrgu või -rajatise talumiseks on kinnisasjale seatud piiratud asjaõigus, siis on tehnovõrk või -rajatis piiratud asjaõiguse oluline osa ja liigub tsiviilkäibes koos sellega. (p 25.1) Kuigi AÕSRS § 15^2, ÜVVKS § 2 lg 3 ja AÕS § 158^1 sõnastusest võiks järeldada, et tehnorajatis võib kuuluda vee-ettevõtjale, ei tähenda eelnimetatud sätted seda, et tehnorajatis võiks olla vee-ettevõtja omandis eraldiseisva vallasasjana. Eeltoodu tähendab üksnes seda, et tehnorajatis ei ole kinnisasja, millel ta paikneb, oluline osa, vaid on võrguettevõtja kasuks kinnisasjale seatud piiratud asjaõiguse (reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse) oluline osa. (p 25.3) Pärast 1. aprilli 1999 teise isiku kinnisasjale ehitatud tehnorajatised, mille suhtes ei ole seatud piiratud asjaõigust ega sundvaldust, on kinnisasja olulised osad. (p 25.5) Olukorras, kus võõral kinnisasjal paikneb tehnovõrk või -rajatis, mis on vajalik avalikes huvides, võib olla põhjendatud sundvalduse seadmine kinnisasjale. Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus algataks kinnisasjale tehnorajatise kasutamiseks vajaliku sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 28) Sundvalduse seadmise võimalus ei välista tehnorajatiste säilimise tagamise eesmärgil kinnistu sundvõõrandamist KASVS-i alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-87-14, p 22). (p 29)
3-2-1-1-17 PDF Riigikohus 15.03.2017
Kehtiv kord sundvalduse seadmise eest tasu saamiseks on ebaselge ega taga piisavalt koormatud kinnisasja omaniku huvide kaitset. Seadus ei täpsusta, mida peab kinnisasja omanik tegema juhul, kui pooled ei jõua tasu suuruses kokkuleppele või tehnovõrgu või -rajatise omanik keeldub muul põhjusel tasu maksmisest. Kuna sundvalduse kehtivus ei sõltu seaduse järgi tasu maksmisest, ei ole kinnisasja omanikule tagatud kohest hüvitist tema omandiõiguse piiramise eest ning ta peab sundvaldusest tulenevaid piiranguid taluma enne, kui vaidlus tasu maksmise üle on lahendatud. Lisaks on problemaatiline see, et praktikas lahendatakse AÕS § 158^2 järgsed sundvalduse tasu vaidlused maakohtus, samas kui sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda halduskohtusse. Seetõttu peaks seadusandja kaaluma sundvalduse eest tasu saamise korra muutmist. Ei ole mõistlik, et ühel ajal võib toimuda sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamine halduskohtus ja tasunõude menetlus maakohtus. Mõeldav oleks sundvalduse eest tasu määramine reguleerida sarnaselt sundvõõrandamisega, kus kokkuleppe puudumise korral teeb otsuse tasu kohta haldusorgan (KASVS § 27 lg 1) ja vastavat haldusakti saab seejärel vaidlustada halduskohtus. (p 12)
3-2-1-180-15 PDF Riigikohus 16.06.2016
Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)
3-2-1-29-16 PDF Riigikohus 25.05.2016
Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks tasus isikliku kasutusõiguse eest kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. (p 18) Olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on koormatud kinnisasja omanikul eelduslikult õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid. (p 19)
3-2-1-87-14 PDF Riigikohus 11.03.2015
Kui maa esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999 ja tehnovõrk või -rajatis püstitati enne maa esmakinnistamist või enne 1. aprilli 1999 maa omaniku nõusolekul, saab kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause, mitte AÕS § 158² lg 1 esimese lause, ega AÕS § 158 lg 3 alusel. (p24) Kuigi AÕSRS § 154 lg-d 2-4, mis sätestasid talumistasu suuruse, on tunnistatud kehtetuks, on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumiskohustuse eest kohast hüvitist (3-4-1-25-11). (p 30, 32) Kinnisasja omanikule tuleb talumistasuna lisaks kulude hüvitamisele (maamaks, kinnisasja hooldamise kulud) maksta üldjuhul ka perioodilist lisahüvitist, arvestades talumiskohustuse intensiivsust, mis tuleneb mh tehnorajatise olemusest ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest, suurusest ja asukohast, samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada, aga ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu. (p 33-36) Omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal olnud tehnovõrgu või –rajatise talumise lisahüvitis peaks üldjuhul olema väiksem kui AÕS § 158 alusel määratav tasu servituudi eest või tasu AÕS § 158² alusel sundvalduse seadmisel. Lisahüvitis ei pea tagama kinnisasja omanikule negatiivsete varaliste tagajärgede täielikku hüvitamist. Lisahüvitise suuruse arvutamisel saab lähtuda hüvitisest, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmise korral, sh võib lisahüvitis tulenevalt vähesest intensiivsusest olla ka sellest väiksem. (p 38-40) Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27) Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)
3-2-1-86-14 PDF Riigikohus 29.10.2014
Asjas on kassatsiooniastmes põhiliseks vaidlusesemeks see, kas alajaam ehk elektriseadmete kompleks on ehitise oluline osa ning seega ka kinnisasja ja hoonestusõiguse oluline osa. Ruum, kus alajaam asub, on osa ehitisest. (p 16) Kohtud on leidnud, et alajaama on võimalik teisaldada ja ruumidest ära viia, ilma et kahjustuda võiks ehitis või alajaam ise. Selliselt ei saa alajaama pidada ehitise, kus see paikneb, oluliseks osaks TsÜS § 55 lg 1 mõttes ega kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Nii saab alajaama lugeda vallasasjaks TsÜS § 50 lg 2 mõttes. Samamoodi sai seda lugeda vallasasjaks alajaama rajamise ajal kehtinud analoogse sisuga AÕS § 8 lg 1 teise lause mõttes, lähtudes tollal kehtinud AÕS § 17 lg-st 1. (p 17) Kuna alajaam on üldreeglite järgi vallasasi, ei ole selle valduse väljanõudmise nõude lahendamisel tähendust, kas seda lugeda ka eri ajal eri redaktsioonis kehtinud sätete järgi tehnorajatiseks. Tehnorajatisi reguleerivad sätted laiendasid üldreeglitega võrreldes võimalusi mingi rajatise mittelugemiseks kinnisasja osaks ja tehnorajatise omamiseks lahus kinnisasjast, kus see paikneb. Kui mingi asi on vallasasi juba üldreeglite järgi, ei mõjuta selle tehnorajatiseks lugemine asja õiguslikku seisundit vallas- või kinnisasjana või kinnisasja osana. Rajatise lugemisel tehnorajatiseks võib sel juhul olla tähendus üksnes rajatise talumise kohustuse hindamisel. (p 20)
3-2-1-189-13 PDF Riigikohus 12.03.2014
Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustust reguleerib AÕS § 1581, mis on erisätteks AÕS § 158 suhtes (vt Riigikohtu 12. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p-d 911). (p 13) Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Selline õiguslik alus saab tekkida lepingulisel alusel või selle puudumise korral AÕS § 1581 lg 1 ja ÜVVKS § 12 alusel sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Kinnisasja omaniku õiguse saada tasu sätestab AÕS § 158^2 lg 1 (vt tasu suuruse kohta ka Riigikohtu 17. aprilli 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11). (p-d 16, 17)
3-2-1-195-13 PDF Riigikohus 12.03.2014
Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20). KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20) KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21) Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23) Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)
3-2-1-105-12 PDF Riigikohus 24.09.2012
Kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172). AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi seadmise nõude rahuldamine eeldab sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud asjaolude kindlakstegemist. Need asjaolud tuvastab kohus kohtuotsuse põhjendavas osas. AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud. Samas tuleb AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu kontrollida ka olukorras, kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast tehnovõrgu või -rajatise ehitamist. Seetõttu tuleb lisaks tehnovõrgu või -rajatise seadmise vajadusele ja ehitamise võimatusele ilma kinnisasja kasutamata hinnata ka seda, kas võrgu või rajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Võrrelda tuleb kulusid, mis tekivad tehnovõrgu või -rajatise ehitamisel üle kinnisasja, kuludega, mis kaasnevad nende ehitamisega kinnisasja kasutamata. Põhjendatuks ei saa pidada reaalservituudi seadmist ainult seetõttu, et kinnisasja omaniku nõusolekuta ehitatud tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamise kulud on ebamõistlikult suured.
3-2-1-144-08 PDF Riigikohus 13.04.2009
Tehnorajatiseks on eelkõige elektri- ja sideliinid, gaasi-, soojus- ja veetrassid ning muud sarnased liinid, trassid ja juhtmed (tehnovõrgud), samuti nende teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikud abirajatised nagu alajaamad, mahutid jms (tehnorajatised kitsamas tähenduses). Kuna soojussõlm on torudest ja seadmetest koosneva süsteemina käsitatav tehnorajatisena, siis võib kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, mida kinnisasja omanik peab seaduses sätestatud juhtudel taluma. Siiski ei saa kinnisasjal asuv tehnorajatis kuuluda teisele isikule üksnes seetõttu, et see on tehnilises mõttes tehnorajatis. Tehnorajatise talumiskohustus tuleneb AÕS §-dest 158 ja 1581. AÕS § 158 lg 1 varasema redaktsiooni järgi võis võõral kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, kui see on vajalik muul põhjusel kui koormatava kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks. See põhimõte tuleneb selgelt alates 26. märtsist 2007 kehtiva AÕS § 1581 lg-st 1, mille järgi peab kinnisasja omanik taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lg-s 1, elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes tegutseb vastavas piirkonnas võrguettevõtjana kaugkütteseaduse tähenduses. Soojussõlm on vajalik ainult selle korterelamu korteriomandi omanike huvides, kelle kinnisasjal soojussõlm asub, mitte aga avalikes huvides, s.o kaugküttevõrgu toimimiseks teiste tarbijate huvides. Seetõttu ei saa soojussõlme käsitada hagejale kuuluva tehnorajatisena. Ka KKütS § 2 p 3 järgi ei loeta tarbijapaigaldisi võrgu osaks ja KKütS § 2 p 5 järgi on elamu küttesüsteemi ja võrgu vaheliseks piiritluspunktiks liitumispunkt (võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht).
3-2-1-91-08 PDF Riigikohus 12.11.2008
Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb muu hulgas elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud kohustus. Tarbija elektriga varustamine on avalik teenus AÕS § 1581 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte viimase lause kohaselt tekib selles sätestatud talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
3-2-1-14-06 PDF Riigikohus 26.10.2006
Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud rajatist. Tehnorajatise kohta võimalikult täpse dokumentatsiooni esitamine on küll soovitav, kuid selle puudumine ei saa olla takistuseks talumiskohustuse seadmisel, sest AÕSRS § 152 lg 1 sätestab talumiskohustuse ka õigusliku aluseta püstitatud tehnorajatiste suhtes.
3-2-1-43-06 PDF Riigikohus 15.05.2006
Rajatise saab lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada.
3-2-1-65-04 PDF Riigikohus 18.05.2004
Vaidlusalusel ajal kehtinud AÕS § 15 lg 2 välistas asja ja tema olulise osa oleku erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, kui seadus ei sätestanud teisiti. Seega võisid maatükk ning drenaazitrass selle olulise osana olla erinevate isikute omandis üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
3-2-1-29-03 PDF Riigikohus 01.04.2003
Alates 1. jaanuarist 2003. a kehtiv AÕSRakS § 15^3 lg 1 annab nõudeõiguse reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmiseks tehnorajatise omanikule, kelle tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale õiguslikul alusel pärast 1999. aasta 1. aprilli. Kohtus võib nõuda lepingu sõlmimist nimetatud asjaõiguste seadmiseks, hagi rahuldamisel määratakse kohtuotsuses reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse tingimused ning kohtuotsus on aluseks kande tegemisele kinnistusraamatusse.
3-2-1-67-02 PDF Riigikohus 23.05.2002
Rajatise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 lg-test 1 ja 3. Rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone.
3-2-1-107-00 PDF Riigikohus 28.09.2000
Kui tehnorajatis on õigusliku aluseta püstitatud ehitis, siis kuulub kohaldamisele AÕS RakS § 14. Kui tegemist on aga õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, siis selle edasist saatust reguleeritakse AÕS RakS §-des 152 ja 153 17. veebruari 1999. a redaktsioonis, mitte aga AÕS §-s 158.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane