/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-2244/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.04.2021

Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)


Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)


Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)

Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)


Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)


Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)


Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)

EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)

3-18-687/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.03.2021

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)


VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)


Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)


Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)


Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)


Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)


Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json