/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 105| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-7090/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.06.2019
Ühe abikaasa ainuomand saab tekkida ainult sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel (vara jagamine toimub kinnistamisega) (vt AÕS § 641), mitte ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsuse alusel (vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2; 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; 18. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10). (p 16)
2-17-4276/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019
Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13) Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14) Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15) Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16) Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23) Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26) Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27) Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29) Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30) AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32) Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34) Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)
Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27) Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34) Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)
2-18-1633/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2018
Formaalses kinnistusraamatumenetluses ei kohaldu hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3. (p 16) Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)
Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)
Hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3 ei kohaldu formaalses kinnistusraamatumenetluses. (p 16)
AÕS § 63 lg 3 esimese lause kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. AÕS § 63 lg 4 kohaselt rakendatakse AÕS § 63 lg-t 3 ka sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. Käsutamisega AÕS § 63 lg 3 esimese lause ning AÕS § 63 lg 4 tähenduses on hõlmatud ka kinnistusraamatusse keelumärke sissekandmine. Seega ei saa pärast eelmärke sissekandmist sissekantud keelumärge takistada eelmärke alusel kinnistu omandikande muutmist. (p 15) Pärast eelmärget sissekantud keelumärge ei takista eelmärke maksmapanekut ka juhul, kui keelumärge tagab ajaliselt enne eelmärget sissekantud asjaõiguse (nt hüpoteegi) teostamist. (p 15)
2-17-15902/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 2, lg-te 2 ja 3 ning § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt pankrotiseaduse § 119 lg 1 alusel kinnistu omandi üleandmise nõue on tagatav eelkõige eelmärkega. Hagi esitajat kaitseb hagi tagamiseks sissekantava eelmärke korral AÕS § 63 lg 3 esimene lause, mille kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Sama kehtib AÕS § 63 lg 4 kohaselt sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. (p 9.1) Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 9.1, p 10 ja p 11 annotatsioone. (p 10 ja 11)
Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524 p-de 9.1-11 annotatsioone. (p 9.2, p 10 ja p 11)
2-17-3903/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.04.2018
Avaldajad esitasid avalduse kaasomandi ebaseadusliku ümber- ja juurdeehituse kõrvaldamiseks ning palusid esialgse õiguskaitse korras avalduse tagamiseks seada puudutatud isiku korteriomanditele märge (märkus või vastuväide) asjas toimuva õigusvaidluse kohta. Avaldajate avalduse tagamiseks ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse vastuväidet (AÕS § 63 lg 1 p 2). Avaldaja avalduse tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse märkus (AÕS § 63 lg 1 p 4). AÕS § 79 lg 2 järgi saab analoogia alusel kanda kinnistusraamatusse märkuse, mis muudab kaasomanike õigusjärglaste jaoks nähtavaks kaasomanike ühiseid huve puudutavad kohtuvaidlused. Sellise märkuse sissekandmisega kinnistusraamatusse tagatakse kaasomanikele nende huve puudutavas kohtuvaidluses saavutatud positiivse lahendi täidetavus. Õigusvaidluse kohta märkuse kinnistusraamatusse sissekandmiseks hagi tagamise korras (esialgse õiguskaitse korras) annab võimaluse TsMS § 378 lg 1 p 10 (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 11). (p 12-14) Kohtul on ka omal algatusel õigus valida taotleja soovist lähtudes õiguslikult kõige sobivam märge (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 10). (p 15)
2-17-8524/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018
Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge kannete tegemist kinnistusraamatusse, erinevalt keelumärkest. Selliselt võimaldab eelmärge paindlikumalt kui keelumärge arvestada lisaks hageja huvidele ka kostja huvidega. Ka menetluslikult on hagejale eelmärke sissekandmine lihtsam, sest AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul juhul tuleks TsMS § 377 lg 1 esimese lause ja § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise alust (kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuks muutumise oht) kohtule põhistada. (p 9.1 ja 9.2) Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. Asja õige lahenduse huvides oleks siiski otstarbekas, kui kohus määraks enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul hageja peaks kohtule teatama, kas ta soovib eelmärke seadmist. (p 10) Lisaks eelmärkele võib hageja jaoks olla otstarbekas taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. Seega ei oleks hagejal märkuse sissekandmise korral eelduslikult vaja esitada uut hagi, kui kostja peaks kinnistu võõrandama, sest TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtiks praeguses asjas tehtav hagi rahuldav lahend ka kostja üld- või eriõigusjärglase suhtes. (p 11) TsMS § 378 lg 1 p 10 saab lugeda seaduseks AÕS § 631 lg 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse abil nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnistut puudutav kohtuvaidlus. Sellisel hagi tagamise abinõul on üldine seos TsMS § 378 lg 1 p-s 2 nimetatud abinõuga (keelumärke sissekandmine) ning ka AÕS § 63 lg 2 esimeses lauses ning lg 5 esimeses lauses nimetatud abinõudega (hagi tagamise korras võib kinnistusraamatusse kanda eelmärke ja vastuväite). (p 11)
Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. (p 9.1) Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. (p 10) Lisaks eelmärkele võib menetlusosaline taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. (p 11)
2-16-16048/16 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017
Pankrotimenetluses toimuval kinnisasja enampakkumisel omandatakse kinnisasi avalik-õigusliku toimingu alusel, sarnaselt täitemenetluses toimuva enampakkumisega. PankrS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt koostatakse enampakkumise kohta akt. (p 11) Kui müügitehing toimub PankrS § 137 alusel, tuleb kohtunikuabil kandemenetluses kontrollida käsutustehingu võimalikku tühisust ulatuses, mis on kooskõlas kandemenetluse olemusega. (p 15.4) PankrS § 137 reguleerib sellist eraõigusliku iseloomuga müüki halduri poolt, mille korral sõlmitakse võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping, mille peab AÕS § 641, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 kohaselt tõestama notar. Müüjaks on sel juhul pankrotihaldur, kes käsutab pankrotivara PankrS § 36 lg 1 alusel. Pankrotihaldur ei ole tehingus pankrotivõlgniku esindaja. (p 12.1) Kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks, kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud tagajärjed. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. (p-d 13 ja 15)
Kui müügitehing toimub PankrS § 137 alusel, tuleb kohtunikuabil kandemenetluses kontrollida käsutustehingu võimalikku tühisust ulatuses, mis on kooskõlas kandemenetluse olemusega. (p 15.4) Arvestades PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa õigusi, kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kui kinnistu omandati abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet lahusvara kohta, peab kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks. (p 15.3) PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda heauskselt omandada (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit. Ebaõige kande tegemise riski tuleb kohtunikuabil võimaluse korral vältida. (p 15.4)
Kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks, kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud tagajärjed. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. (p-d 13 ja 15) Arvestades PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa õigusi, kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kui kinnistu omandati abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet lahusvara kohta, peab kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks. (p 15.3) PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda heauskselt omandada (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit. Ebaõige kande tegemise riski tuleb kohtunikuabil võimaluse korral vältida. (p 15.4)
2-17-4192/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.10.2017
Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2). Ka asjaõigusleping ei ole kujundusliku toimega ning ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641 kohaselt kinnistamist. (p 10) Selleks, et selliselt omanikukannet muuta, ei ole vaja teha nn vahekannet, millest nähtuks, et abikaasad on vahepeal olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2). (p 11)
Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2). Ka asjaõigusleping ei ole kujundusliku toimega ning ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641 kohaselt kinnistamist. (p 10) Selleks, et selliselt omanikukannet muuta, ei ole vaja teha nn vahekannet, millest nähtuks, et abikaasad on vahepeal olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2). (p 11)
2-17-4962/5 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 31.05.2017
Kui piiratud asjaõigusega (sh hüpoteegiga) koormatud kaasomandiosa omandab teine kaasomanik, siis säilitavad senised mõttelised osad oma õigusliku iseseisvuse ning need alluvad koormavate õigustega seotud osas erinevale õiguslikule režiimile (p 10).
3-2-1-38-17 PDF Riigikohus 10.05.2017
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17) Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17) Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)
TMS § 51 lg 1 laiema eesmärgi tõttu ei saa pankrotivõlgniku vastu täitemenetlust alustada. (p 18)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21) Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)
Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.) Tavajuhtumil, kui täitemenetluse algatab hüpoteegipidaja oma nõude rahuldamiseks ja täitemenetluses müüakse nõude katteks hüpoteegiga koormatud kinnistu, kustutatakse hüpoteek pärast müümist kinnistusraamatust. Selle sätestab TMS § 158 lg 3 kolmas lause (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-11, p 18). Ühishüpoteegi korral tuleb lähtuda samast põhimõttest, kuid erisusega, et ühishüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust vaid siis, kui müüdud on kõik kinnisasjad, millele on ühishüpoteek seatud, v.a juhul, kui juba esimese kinnistu müügist õnnestub sissenõudja nõue täielikult rahuldada - ka siis tuleb ühishüpoteek ülejäänud kinnistutelt kustutada (vt viimasel juhul siiski ka AÕS § 361). Ainult selline tõlgendus võimaldab kaitsta tõhusalt ühishüpoteegipidaja huve. Selle tõlgenduse juures arvestatakse ka AÕS § 360 lg s 1 sätestatuga. See järeldus kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 139 lg 2 asjakohase tõlgendamise kaudu. (p 22)
Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17) Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
3-2-1-19-17 PDF Riigikohus 18.04.2017
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.) Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik. (p 16.4.)
Kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. (p 16) TMS § 26 lg 3 peamine eesmärk on aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. (p 16.1.) TMS § 26 lg t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. (p 16.5.)
Kohtutäituri soovitav teave krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) kliendi (kui täitemenetluse võlgniku) võetud laenu jäägi kohta on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski võimaldab AÕS § 55 lg s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem. (p 15.2.)
AÕS § 349 lg s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. (p 14) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)
3-2-1-13-17 PDF Riigikohus 12.04.2017
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13) TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p d 18 ja 21). (p 15)
TsÜS § 146 lg 5 hõlmab kõiki kausaallepingu alusel esitatavaid nõudeid kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga. (p 14)
Asjaõigusleping on sõlmitud juhul, kui pooled on kokku leppinud selgelt määratletud asjaõiguslikus muudatuses (käsutuses). Juhul kui kokku on lepitud vaid kohustuses asjaõigusliku olukorra muutmiseks (tulevikus), on tegu kohustustehinguga. (p 16)
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)
Eelmärge on olemuslikult küll tagatisvahend, kuid selle funktsiooniks ei ole tagatava nõude aegumise välistamine (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja lg 3). Eelmärge kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse ning tagades õiguse järjekoha ja võlaõigusliku lepingu täitmise. Eelmärge on tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud, st see tekib koos tagatava nõudega ega kehti selleta (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 25; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 23). (p 14)
Iseenesest on võimalik kinnisasjale piiratud asjaõigust seadma kohustav võlaõiguslik leping (kausaalleping) üles öelda, kuid seda siiski juhul, kui kausaallepingu järgi õigustatud pool on sellest lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-46-08, p d 11, 14 ja 15). Võlaõigusliku lepingu korraline ülesütlemine (VÕS § 195 lg 3) seevastu võimalik ei ole, sest see võimaldaks kohustatud poolel kohustuste täitmisest vastuolus VÕS § 8 lg ga 2 meelevaldselt keelduda. Asjaõigusleping seevastu ei allu võlaõiguslikele kujundusõigustele, mh ei saa sellest taganeda ega seda üles öelda (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 19). (p 18)
3-2-1-162-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
Hagi tagamise määruse alusel keelumärke sissekandmisel tsiviilkohtumenetluses on võimalik kanda kinnistusraamatusse keelumärge, millega keelatakse ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamine vaid kostjaks oleval abikaasal. Niisuguse keelumärke sissekandmiseks ei ole vaja teise abikaasa nõusolekut (vt selle kohta ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 14). (p 10) Isegi kui kinnistusraamatusse on kantud keelumärge abikaasade ühisvara käsutamiseks, millega ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamine on keelatud ühel abikaasal, ei saaks teine abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka selle abikaasa tahteavaldust, kelle suhtes on kohaldatud hagi tagamise abinõuna käsutuskeelu seadmist ja keelumärke kandmist kinnistusraamatusse. Kuid abikaasa, kellel on keelatud kinnisasja käsutada, saaks anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe (tsiviilasjas kostjaks oleva) abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). (p 11) Kuigi hagi tagamise raames seatud keelumärkel võib olla mõju võlgnikuks mitteoleva abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning hageja kui võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Kui hagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale (vt RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 18). (p 12)
3-2-1-74-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Sissenõudjal on õigus esitada selline ühisvara jagamise hagi, milles nõutakse vaid osa ühisvarasse kuuluvate esemete või ka vaid ühe eseme, nt kinnistu jagamist; seadusest ei tulene sellise nõude esitamise keeldu. Seega on sissenõudja õigustatud huve arvestades eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Eelmainitust järeldub ka see, et sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Sissenõudja peab arvestama, et ühisvara jagamisel võib kõne alla tulla ka ühisvaral lasuvate kohustuste jagamine või täitmine. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. (p 21) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest. (p 18) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Hagejal (sissenõudjal) võib puududa TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Varasemalt on seoses pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagiga leitud, et selle esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 59). (p 15) TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist, mis tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. (p 15.1.2) TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. (p 15.1.3) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus ühisvara tagasivõitmiseks ning ka asjakohane käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle üheks õiguslikuks tagajärjeks mh TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel lugeda ka see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. (p 18) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2) TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. (p 19.2)
3-2-1-115-16 PDF Riigikohus 14.12.2016
Isiku ostueesõigust ei välista asjaolu, et müügilepingu sõlmimise ajal, mille suhtes isik soovib ostueesõigust teostada, ei olnud isik kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks. Samuti ei välista isiku ostueesõigust see, et kinnistu mõttelise osa esialgne omanik ei ole ostueesõiguse teostamise avaldust teinud. Kui omandiõigus läheb üle VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul, läheb koos kinnisasja omandiga uuele omanikule üle ka ostueesõiguse teostamise õigus. VÕS § 224 lg 1 alusel tekib ostueesõiguse teostamise tagajärjel ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sama sisuga müügileping, nagu sõlmiti algselt müüja ja ostja vahel. Lepingust tulenevad ostja kohustused on ostueesõigust teostanud isikul müüja, mitte esialgse ostja vastu. (p 13, 16)
Ebaõige hüpoteegikande parandamiseks on isikul vaja üksnes hüpoteegipidaja nõusolekut, seega puudub isikul õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, millega tuvastataks tehingu teise poole nõusolek. (p 19-20)
3-1-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14) Äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavuse vaidlustamine kujutab endast kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvat küsimust, mille tõttu ei mõjuta sellega seotud etteheidetele vastamata jätmine kohtu alla andmise seaduslikkust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue on seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. (p 16)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärge (vt nt RKTKm nr 3-2-1-73-12, p 10). Ühisvara korral ei saa aga sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt nt RKTKm nr 3-2-1-149-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-85-11, p-d 9-12). Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. Seega tagaks ühe abikaasa kahjuks sissekantav keelumärge selle, et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine ei muutuks võlgniku vara vähenemise tõttu võimatuks või oluliselt raskemaks juba enne seda, kui tsiviilhagi rahuldatakse ja hagejal tekib TMS § 14 lg 2 ning PKS § 33 lg 3 kohaselt võimalus nõuda võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamist. (p 15)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mida tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 20). (p 13) Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Kui käsutuskeeld tsiviilhagi tagamiseks on sellekohase määruse kohaselt seatud ainult ühe abikaasa suhtes, ei ole teine abikaasa puudutatud isik ning nõutav ei ole tema nõusolek käsutamise keelumärke kande tegemiseks (vt ka RKÜKm nr 3-3-1-15-12 ja RKÜKo nr 3-3-1-82-12). (p 14.5) TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Kui sellist täitedokumenti ei ole esitatud, ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav. (p 14.3) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16) Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
3-2-1-66-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Kui hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel hoonestusõigus kustutada. Tulenevalt märke muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2 p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks. (p 17)
Hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad üürniku õigused edasi. VÕS § 291 lg 2 kohaldub ka hoonestusõiguse lõpetamisel. Hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule. (p 14) Kui hoonestajast üürileandja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab üürnik kõik üürilepingust tulenevad nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. (p 15) VÕS § 324 lg 1 järgi seatud märge tagab, et VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu alusel kasutada. (p 16)
See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Kohtul tuleb õigussuhte esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi tagamine vajalik. (p 11)
Tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi. (p 12) Põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks. (p 19)
3-1-1-26-16 PDF Riigikohus 06.04.2016
Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11) Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11) Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14) KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).
3-3-1-82-15 PDF Riigikohus 15.03.2016
Kui kinnistule on seatud üks keelumärge, siis teist keelumärget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa. Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sissenõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (vt RKTKo otsused asjades 3-2-1-140-07 ja 3-2-1-8-10). (p 19.1) Kolleegium kohaldab omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Et puudutatud isiku õigusi kõige vähem intensiivselt koormata, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)
Kui isik ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, tuleb seda arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. See võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses. Kui kahju ei pruugi suure tõenäosusega ka kohtuotsuse tegemise ajaks olla täielikult tekkinud ja isikul, kellele kahju tekiks, võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida, tuleb ka seda asjaolu kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. (p-d 21-22 ja 26)
Kui asjas tehtav otsus sõltub asjaolust, mis tuleb tuvastada maakohtus, peatab kolleegium isiku õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks ise asja menetluse kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95 lg 1). (p 28)
Et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist, kohaldab kolleegium omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 1). Et kõige vähem intensiivselt koormata puudutatud isiku õigusi, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)
3-2-1-149-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). (p 10)
Kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneb kande ebaõigsus TsMS 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei ole ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 34^1 lg 1) või tema suhtes ei ole tehtud KRS § 34^1 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34^1 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34^1 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)
Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34^1 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34^1 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)

Kokku: 105| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json