/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-13335/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 23.10.2019

KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 51 on erinormid AÕS § 330 ja AÕS § 642 suhtes osas, mis puudutab avalduste vorminõuet. Hüpoteegi kustutamiseks vajalikud tahteavaldused ei pea olema notariaalselt kinnitatud vormis, vaid need võivad olla ka digitaalselt allkirjastatud vormis (p 7). KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 5^1 eesmärgiks on võimaldada notariaalse allkirjakinnitusega dokumentide asemel kasutada digitaalallkirjastatud dokumentide esitamise võimalust, et vähendada kinnisvaratehingutega seotud kulusid, tagada notariteenuse kiirem kättesaadavus ja teha isikutele digitaalkirja kasutamise abil asjaajamine kiiremaks ja mugavamaks (p 9).

3-2-1-66-16 PDF Riigikohus 15.06.2016

Kui hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel hoonestusõigus kustutada. Tulenevalt märke muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2 p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks. (p 17)


Hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad üürniku õigused edasi. VÕS § 291 lg 2 kohaldub ka hoonestusõiguse lõpetamisel. Hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule. (p 14)

Kui hoonestajast üürileandja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab üürnik kõik üürilepingust tulenevad nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. (p 15)

VÕS § 324 lg 1 järgi seatud märge tagab, et VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu alusel kasutada. (p 16)


See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Kohtul tuleb õigussuhte esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi tagamine vajalik. (p 11)


Tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi. (p 12)

Põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks. (p 19)

3-2-1-95-15 PDF Riigikohus 29.09.2015

Kui mõni kolmas isik (nt võlgniku abikaasa) väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (nt ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)

Kohtutäituril on piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kinnisasja puhul peaks selline võimalus sissenõudja nõusolekuta olema harv. (p 21)

Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)

Aresti tühiseks lugemise aluseks ei ole asjaolud, et täitur ei sisenenud arestimisel elamusse, arestimisakt ei vasta formaalsetele nõuetele, võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja või võlgnik ei näinud manukaid. (p 27)

Täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt enne täituritasu ja täitekulude tasumist. (p 28)


TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kinnisasja kuuluvuse kohta loob sarnase eelduse AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui ka täituri kohta. (p 18)

Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)


Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)


Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)


Kuna sissenõuet saab abikaasade ühisvarale pöörata TMS § 14 lg 1 järgi üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument, saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. (p 17)

3-2-1-147-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)


Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22) Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)


Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15) Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15) Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)

3-2-1-67-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).


Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.


Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).


Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30). Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.


Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.


Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).

3-2-1-160-11 PDF Riigikohus 06.02.2012

Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet. AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10). Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks. Isikliku kasutusõiguse jagamine erineb kasutusõiguse võõrandamisest. Kasutusõiguse üleandmisel läheb üle kogu õigus, jagamisel tekkivad derivatiivselt aga uued õigused, mille sisu peab olema juba isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse iseloomust tulenevalt väga selgelt määratletud. Seega ei ole isiklike kasutusõiguste jagamine üksikuteks õigusteks võimalik ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kinnisasja omaniku nõusolek on isikliku kasutusõiguse jagamisel põhjendatud, sest kinnisasja igakordne omanik peab teadma, millise sisuga õigus tema kinnisasja koormab.


Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet. AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10). Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.


AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).

3-2-1-85-11 PDF Riigikohus 24.10.2011

Vt puudutatud isiku kohta KRS § 341 lg 2 p 3 tähenduses Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8. KRS § 341 (puudutatud isiku nõusolek) lg 7 p 1 ja KRS § 35 (kinnistamiseks vajalikud dokumendid) lg 4 tähenduses on puudutatud isikuks, kelle nõusolek kande tegemiseks pole nõutav, vaid isik, kelle suhtes on kinnistamisavaldusele lisatud kohtumäärus tehtud.


Kuna PKS § 17 lg 2 (kehtiva PKS § 28 lg 1 esimene lause) järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel (vt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09).

3-2-1-8-11 PDF Riigikohus 04.04.2011

Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Asjaõiguse üleandmisel on puudutatud isikuks asjaõiguse omaja, kelle õigus üle kantakse. Puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav mh juhul, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.


Kuna lepingust taganemise avaldusele ei ole vorminõuet ette nähtud, võib notariaalsest kinkelepingust taganeda ka lihtkirjaliku avaldusega (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Vt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27 ja Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12 ja p 16.

3-2-1-78-09 PDF Riigikohus 08.10.2009

Seadus võimaldab kinnistu jagamisega samaaegselt kokku leppida jagamise tulemusel tekkiva kinnistu omandiõiguse üleandmises (asjaõigusleping).


Hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek enda kustutamiseks kinnistusraamatust ja kandma hageja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse rahuldamisel ei ole tulenevalt KRS § 34^1 lg-st 7 vajalik kohtuotsus, mis asendaks kostja kinnistusametile esitatava nõusoleku kinnisomandi üleandmiseks.


Kuigi lepingu sõnastuse alusel ei ole võimalik kindlaks määrata täpselt kinnistu jagamisel tekkivate kinnistute piire, ei välista see lepingu lugemist müügilepinguks. Võimalik, et leping on lahtise tingimusega müügileping. Selleks, et pidada lepingut lahtise tingimusega müügilepinguks VÕS § 26 tähenduses, peab poolte kokkulepe olema piisav, et lugeda müügileping sõlmituks. Kui leping on lahtise tingimusega müügileping VÕS § 26 järgi, siis tuleb lepingu tõlgendamise teel jõuda selgusele, kes pidi lahtise tingimuse määrama. Tulenevalt VÕS § 26 lg-st 9 on kohtul pädevus lahtiseks jäänud lepingutingimust määrata. Sarnaselt määrab kohus kinnisasja jagamisel tekkivate kinnisasjade piirid ka kaasomandi lõpetamisel selle reaalosadeks jagamise teel. Kohtu poolt lahtise tingimuse määramine VÕS § 26 lg 9 alusel eeldab sellekohast hagi.

3-2-1-149-06 PDF Riigikohus 13.02.2007

Vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita.


Lähtudes TsMS § 593 lg-st 4 ja notariaadiseaduse § 30 lg 2 p-st 2, võib kinnistamisavalduse tõestanud notar esitada avalduse esitamiseks õigustatud isikute nimel kinnistamismenetluses ka määruskaebuse kohtulahendite peale (mh esitada määruskaebuse Riigikohtule), kuid ei saa seda teha enda nimel, vaid asjaosaliste esindajana ja nende nimel.


Määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale tuleb TsMS § 698 lg 1 järgi esitada Riigikohtule, mitte ringkonnakohtule ja iseenesest tuleb tähtaja arvestamisel lähtuda kaebuse jõudmisest Riigikohtusse. Siiski on antud asjaoludel võimalik analoogia korras rakendada TsMS § 65 ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks ka juhul, kui see esitatakse kaebetähtaja jooksul ringkonnakohtule.


Lähtudes TsMS § 593 lg-st 4 ja notariaadiseaduse § 30 lg 2 p-st 2, võib kinnistamisavalduse tõestanud notar esitada avalduse esitamiseks õigustatud isikute nimel kinnistamismenetluses ka määruskaebuse kohtulahendite peale (mh esitada määruskaebuse Riigikohtule), kuid ei saa seda teha enda nimel, vaid asjaosaliste esindajana ja nende nimel.

Kinnistusraamatu kanded peavad olema arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust.


Kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantav märkus omandab kinnistusraamatus järjekoha, mis omab tähendust esmajoones täitemenetluse toimingute tegemisel kinnisasja suhtes. Järjekohta omava õiguse järjekoha saab kinnistusraamatus AÕS § 61 kohaselt reserveerida, kuna selle sätte järgi saab reserveerida järjekoha igale õigusele, mida saab kanda kinnistusraamatusse ja millele laieneb järjekohasuhe. Seejuures peab märge olema AÕS § 61 lg 1 kohaselt ulatuselt kindlaksmääratud.

3-2-1-18-02 PDF Riigikohus 21.02.2002
3-2-1-15-02 PDF Riigikohus 21.02.2002

Kinnistamisavalduse esitamise ajal kehtinud RLS § 1942 ja KRS § 81 lg 1 kohaselt ei pidanud teadaande avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kinnistamisavalduse esitaja riigilõivu tasuma. 14.12.2001 jõustunud RLS § 281 p 2 kohaselt on KRS § 81 lg 1 järgi nõutava teate avaldamise eest riigilõivu tasumise kohustus kinnistamisavalduse esitajal, kui seadusega pole teda sellest vabastatud.

3-2-1-33-97 PDF Riigikohus 14.03.1997

Kinnistusraamatusse saab teha kande hoonestusõiguse eest makstava tasu suuruse muutmise võimaluse ja põhjuse kohta, kui selles oli asjaõiguslepingus kokku lepitud.

3-2-1-119-96 PDF Riigikohus 28.10.1996

Hoonete võõrandamine pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist ei ole kinnistusraamatuseaduse § 47 lg 2 p 2 aluseks kinnistamisavalduse rahuldamata jätmiseks.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json