3-20-952/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.01.2022 |
|
Krundi ehitusõiguse sisustamisel tuleb lähtuda PlanS § 126 lg-st 4. Kuna PlanS § 126 lg 4 p 2 kohaselt võib krundi ehitusõiguse sisuks olla ka hoonete või avaliku huviga rajatiste puudumine maa-alal, siis võib planeerimisseaduse mõttes krundiks olla ka maa-ala, kuhu ühtegi hoonet ehitada ei tohi. (p 15)
PlanS § 126 lg 6 sõnastus ei keela juba moodustatud katastriüksuse hilisemat jagamist. (p 18)
Kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamiseks, kui selle käigus ei soovita muuta detailplaneeringuga määratud ehitusõigust, kogu detailplaneeringuala hõlmava uue detailplaneeringu koostamise nõue ei ole proportsionaalne vahend eesmärgi saavutamiseks. Kehtiva detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel kinnisasja osas, mida jagada soovitakse, kaotataks selle kinnisasja osas planeeringulahendus, milles on detailplaneeringut kehtestades avalikkusega koostöös kokku lepitud. Selline lahenduskäik riivaks nii omanike õigusi kui ka avalikku huvi enam, kui on eesmärgi saavutamiseks vaja. (p 19)
Kuna PlanS ega MaaKS ei sätesta erisusi kehtiva detailplaneeringu alusel moodustatud katastriüksuste hilisemaks jagamiseks, saab ka kehtiva detailplaneeringu alal kohaldada kinnisasja jagamisele MaaKS-s üldiselt sätestatut. (p 21)
Kohalik omavalitsus peab kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse lahendamisel arvestama, et kinnisasja jagamine ei tohi minna vastuollu kehtiva detailplaneeringu maakasutus- ja ehitustingimuste ega ehitiste kasutamise otstarvetega. (p 21)
Kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamine saab detailplaneeringut muutmata olla lubatav pigem erandlikel juhtudel. (p 21)
Kuna MaaKS ei sätesta täpsemaid kriteeriume avaliku huvi hindamiseks, saab detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse lahendamisel lähtuda sarnastest kriteeriumitest, nagu on sätestatud EhS § 27 lg-s 1. Tulenevalt EhS § 31 lg 1 teisest lausest, tuleks kohalikul omavalitsusel ka kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse menetlemisel kaaluda menetluse läbiviimist avatud menetlusena (MaaKS § 1 lg 11 ja HMS § 46 lg 1). (p 22)
|
3-2-1-38-17
|
Riigikohus |
10.05.2017 |
|
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)
Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17)
Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)
PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)
TMS § 51 lg 1 laiema eesmärgi tõttu ei saa pankrotivõlgniku vastu täitemenetlust alustada. (p 18)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)
Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)
Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)
Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)
Tavajuhtumil, kui täitemenetluse algatab hüpoteegipidaja oma nõude rahuldamiseks ja täitemenetluses müüakse nõude katteks hüpoteegiga koormatud kinnistu, kustutatakse hüpoteek pärast müümist kinnistusraamatust. Selle sätestab TMS § 158 lg 3 kolmas lause (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-11, p 18). Ühishüpoteegi korral tuleb lähtuda samast põhimõttest, kuid erisusega, et ühishüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust vaid siis, kui müüdud on kõik kinnisasjad, millele on ühishüpoteek seatud, v.a juhul, kui juba esimese kinnistu müügist õnnestub sissenõudja nõue täielikult rahuldada - ka siis tuleb ühishüpoteek ülejäänud kinnistutelt kustutada (vt viimasel juhul siiski ka AÕS § 361). Ainult selline tõlgendus võimaldab kaitsta tõhusalt ühishüpoteegipidaja huve. Selle tõlgenduse juures arvestatakse ka AÕS § 360 lg s 1 sätestatuga. See järeldus kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 139 lg 2 asjakohase tõlgendamise kaudu. (p 22)
Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17)
Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)
PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
|
3-2-1-67-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).
Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30).
Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel.
Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.
Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).
|
3-2-1-46-10
|
Riigikohus |
01.06.2010 |
|
Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, peab maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, peab määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.
Kui hagiesemeks on kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22).
KRS § 55 lg 1 ei nõua kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12).
AÕS § 54 lg 2 on erisätteks AÕS § 356 lg 1 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).
KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).
Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7. Ka keelumärke järgi õigustatud isik võib olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga. Nii tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning muid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks.
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).
Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7.
Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).
KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
|