2-19-10779/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused:
· isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta,
· ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning
· ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)
Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)
Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)
|
| 3-2-1-147-14
|
Riigikohus |
11.02.2015 |
|
ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22)
Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040).
Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)
|
| 3-2-1-18-14
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS
§-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
|
| 3-2-1-127-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
Omand ja piiratud asjaõigused ei ole omavahel järjekohasuhtes AÕS § 59 lg 1 mõttes. (p 24)
Kanne võib kinnistusraamatus olla AÕS § 65 mõttes ebaõige nii juhul, kui kanne on tehtud puudutatud isiku nõusolekuta, kui ka siis, kui kinnisasja käsutanud isikul puudus käsutusõigus, või ka siis, kui käsutustehing on tühine.
Käsutustehingu kehtivus ja käsutusõiguse olemasolu kui õigusmuudatuse materiaalõiguslikud eeldused ei sõltu kinnistusraamatu kandest, oluline on tegeliku käsutusõiguse olemasolu käsutustehingu tegemise ajal, mille puudumist võib asendada õigustatud isiku hilisem heakskiit. (p 21)
Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18)
Teise abikaasa tahteavalduse puudumine abikaasade ühisvarasse vara omandamise ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemisel ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut tühiseks , sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 22)
Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kehtiv asjaõigus tekib üksnes kõigi järgmiste eelduste olemasolul:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutamiseks õigustatud, st ta oli kas kinnisasja omanik või omaniku nõusolekul või seaduse alusel õigustatud kinnisasja käsutama;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 20)
Abielu kestel ühe abikaasa tehingute tulemusena omandatud kinnisasjad on abikaasade ühisvara, sõltumata sellest, kas kinnisasi kantakse kinnistusraamatus mõlema abikaasa nimele. Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18)
Abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemise kehtivuse eelduseks on mõlema abikaasa tahteavaldus. Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse. Tehingute ja õiguste omandamise kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine tehingu teinud isiku perekonnaseisu tuvastamise kohta tehingu tõestamisel. (p 22)
Hüpoteegist ei teki teisele abikaasale iseenesest kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest, st maksimaalselt võib ta kaotada hüpoteegi realiseerimise tõttu kinnisasja omandiõiguse. Seega ei saa tema majanduslik olukord tehingu teinud abikaasa tegevuse tõttu kinnisasja omandamisel ja hüpoteegiga koormamisel halveneda. (p 24)
FIE-na tegutsemine ei loo füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku varasuhteid, mh abieluvarasuhteid. (p 19)
|
| 3-2-1-86-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Asja müümine mitteomaniku poolt ei muuda müügilepingut tühiseks ega anna alust lepingu pooleks mitteolevale isikule seda vaidlustada.
|
| 3-2-1-164-05
|
Riigikohus |
11.04.2006 |
|
Maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka.
Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
Et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks. Kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks PKS § 17 lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04.
Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust.
Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-160-04
|
Riigikohus |
02.02.2005 |
|
Sundtäitmise viisi otsustamine võib puudutada võlgniku abikaasa õigusi ja kohustusi. Seetõttu saab võlgniku abikaasa esitada sundtäitmise viisi otsustamise menetluses vastuväite vaidlusaluse vara abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta.
Kuigi AÕS § 56 lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, on võimalik, et PKS § 14 lg 1 alusel on abikaasade varalised suhted erinevad kinnistusraamatusse kantud andmetest. Kui erinevalt kinnistusraamatu kandest on vara, millele sissenõue pöörati, abikaasade ühisvara, tuleb ühisvara jagada hoolimata asjaolust, et varasema kohtulahendi alusel on kinnistule seatud kohtulik hüpoteek. Kohtuliku hüpoteegi heauskset omandamist asjaõigusseadus ei võimalda.
Abieluvaralepingu sõlmimine on võimalik samaaegselt ostu-müügilepingu sõlmimisega. Kui abikaasad on abieluvaralepinguga määranud kindlaks seadusjärgsest abieluvarareziimist teistsugused varalised õigused ja kohustused, siis kehtib abieluvaralepingus kokkulepitu.
|
| 3-2-1-90-04
|
Riigikohus |
01.09.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-75-96, 3-2-1-65-03, 3-2-1-72-03.
Kohtuotsuse põhjendav osa ei või olla vastuolus otsuse resolutsiooniga. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-40-01, 3-2-1-52-01, 3-2-1-76-01, 3-2-1-95-02.
Esimese ja teise ringi pärijad ei saa tasuta tehingu järgi kinnisasja heauskselt omandada.
Kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõigusleping sõlmiti käsutamiseks õigustamata isiku poolt, kinnisomandi või muu -asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt (AÕS § 56 lg 3). Ka sel juhul on omandamise eelduseks kehtiv asjaõigusleping ja omandaja kandmine kinnistusraamatusse, võõrandajana asjaõiguslepingu sõlminud isiku puhul piisab aga heausksusest selle isiku käsutusõiguse suhtes kinnistu üle.
|
| 3-2-1-19-04
|
Riigikohus |
03.03.2004 |
|
Kinnisasja omandaja heausksus määratakse kinnistusraamatu kande tegemise ajaga.
Kustutatud kanne ei riku hageja õigusi ning seda ei saa teistkordselt kustutada.
Omandaja heausksus määratakse kinnistusraamatu kande tegemise ajaga.
|
| 3-2-1-128-03
|
Riigikohus |
20.11.2003 |
|
Asjaõiguslepingu pooleks mitteoleval isikul puudus õigus vaidlustada seda enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses ettenähtud vaidlustamise alustel või tühistada pärast 01.07.2002 sõlmitud asjaõiguslepingut kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alustel.
Ilma kehtiva asjaõiguslepinguta oleks kinnistusraamatu kanne kuni 30.06.2003 kehtinud AÕS § 57 lg 1 järgi ebaõige. Alates 01.07.2003 ei sätesta asjaõigusseadus enam selgelt ebaõige kande mõistet, kuid AÕS § 65 lg-st 1 võib järeldada, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Tegelikule õiguslikule olukorrale ei vasta ka kinnistusraamatu kanne, mis on tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel.
Kinnistusraamatu kandele tuginedes võib omandada heauskselt kinnisasja isikult, kes küll kinnistusraamatu järgi on asja omanik, kuid tegelikult seda ei ole. Usalduskaitse ei laiene juhtudele, kui õiguslikult on küll tegemist omaniku vahetusega, kuid tegelikult pole tegemist uue, juurdetuleva omandajaga, kes sõltub kinnistusraamatu õigsusest. Kuna heausksuse kaitse laieneb vaid omandamisele asjaõiguslepingu läbi, siis pärimise korral ei omandaks esimese ja teise ringi seadusjärgsed pärijad kinnisasjaõigust heauskselt. Esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda ka kinnisasjaõiguse heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi, kuna puudub mõistlik põhjus, miks peaksid nimetatud isikud olema tasuta tehingu järgi omandamisel rohkem kaitstud kui pärimise korral.
|
Facebook
X.com