/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 41| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-14924/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2018

AÕS §-s 80 sätestatud nõude maksmapanekut ei takista see, kui asjad on kohtumäärusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29). (p 14)

AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet ei välista antud asjas see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes oli asjade valdaja juhatuse liige ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud kahjuhüvitis hageja kasuks, millest on suur osa ka hagejale hüvitatud.

Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult asjade (ekskavaatorite) valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik asju välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega asjade tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Vindikatsiooninõudele ei ole kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. (p 14.1)


AÕS § 90 lg 1 eeldus kaitseb nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. (p 15.1)

Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest elujuhtumist. (p 15.2)


Menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). (p 19.2)


VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)

4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018

VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)


Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)


Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)


See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)


Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)


Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)


Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 41järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 192 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)

3-2-1-170-16 PDF Riigikohus 15.03.2017

Tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui AÕS § 95 lg 3 rakendamist välistavad erandid ei kohaldu, ei saa kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja omandiõigus ka heauskse omandamise kaudu kehtivalt üle minna. Seda sõltumata asjaolust, kaua aega tagasi omanik valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati. (p 11)


Kui ühel isikul on võimalik teiselt isikult välja nõuda talle loovutatud nõuete alusel vaidlusalused asjad, saab ta nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 21). (p 13)


Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda VÕS § 132 lg 1 järgi samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-39-15, p 12). (p 13)

2-13-46376/73 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 03.02.2017

Vindikatsiooninõue (AÕS § 80) on sooritusnõue. Omandi tunnustamise nõuet ei saa seetõttu esitada vindikatsiooninõudena. Omandi tunnustamisele suunatud nõue on TsMS § 368 lõikes 1 sätestatud tuvastushagi (p 12).


Omandiõiguse rikkumine on AÕS § 89 mõttes igasugune sekkumine omandiõigusesse. Seega on omandiõiguse rikkumiseks muu hulgas ka omandiõiguse olemasolu kahtluse alla seadmine ning asja peremehetuks tunnistamise menetluse alustamine (p 13).


Eesti Vabariigi omandiseadus kehtestas omandi tekkimisele laialdase lepinguvabaduse. Seejuures ei eristanud seadus kohustus- ja käsutustehingut. Seega kehtis omandi tekkimisel konsensuaalsusprintsiip ning omand läks ostjale üle vastava kokkuleppe olemasolul. Seadus ei sätestanud omandiõiguse ülemineku eeldusena valduse üleandmist (p10).

3-1-1-103-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)


Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)


Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)

3-2-1-2-15 PDF Riigikohus 23.04.2015

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)


Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)


Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

3-2-1-25-14 PDF Riigikohus 07.05.2014

Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).


Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).


Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).


vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 21.

Kinnisasja omanikul on võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest (p 10).

Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud) (p 12).

3-2-1-133-13 PDF Riigikohus 11.12.2013

Sõiduki suhtes käsutuskeelu kohaldamisel võib vahetustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud või mitte. (p 36)


Sõidukit kui vallasasja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud. (p 26)

1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud sõidukitele kehtivat registerpanti seada, sest sellel ajavahemikul kehtinud regulatsioon liiklusregistri kohta ei vastanud AÕS § 297 lg 1 nõuetele. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. Juulist 2011. Kehtiv regulatsioon vastab põhiosas AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja sellel alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. (p-d 29, 30, 32). Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34) Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. (p 35) Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. Ka käsutuskeeld ei takista enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes AÕS § 951 alusel. (p 36)


Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega. (p-d 23 ja 25) Sõiduki üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Võimalik on ka sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes. (p 24)


Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)


Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta. (p 14) Haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel. See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida. Teisi võlausaldajaid menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt eelduslikult haldur. (p 15)

3-2-1-94-13 PDF Riigikohus 03.10.2013

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)


Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)


AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13)

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)


Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16)

Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)

3-2-1-138-10 PDF Riigikohus 09.02.2011

Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).


Hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.


AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.


Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Müüjal võib olla ostja vastu mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui ostja sattus müüdud asja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes. Kui müüjal tekib hoiukulude hüvitamise nõue, võib ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist müüdud asja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa. Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab.


Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).


Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.

3-2-1-45-10 PDF Riigikohus 02.06.2010

Ajavahemik, mil juriidilisel isikul ei ole õigusvõimet, on käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Analoogia korras on sellisele olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu).


TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.


Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 31). Eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga.


AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-01, p 3).

3-2-1-21-09 PDF Riigikohus 08.04.2009

Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.


Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.


Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

3-2-1-72-07 PDF Riigikohus 20.06.2007

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi.


Isikul on võimalik saada asi heauskselt omandada vaid siis, kui ta oli teise isiku võõrandamisõiguse suhtes heauskne mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimise ajal, vaid ka asja üle valduse kui tegeliku võimu saamise ajal.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-95-01.

Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised seetõttu, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi tuli erastada.

3-2-1-132-06 PDF Riigikohus 15.01.2007

Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist kustutamise peale. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks.


Asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele võib tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.


AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus.


Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käivad AÕS §-d 92-95 (1997. a redaktsioonis). Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline (kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Vallasasja (sh korterit) saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule.


Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult.

3-2-1-62-05 PDF Riigikohus 15.06.2005

Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline rikkumine, mille kõrvaldamine võib olla võimalik apellatsioonimenetluses.


Omandiõiguse tuvastamise (tunnustamise) hagi rahuldamine eeldab muuhulgas selle tuvastamist, et hageja on omanik. Seega peab hageja tõendama ja kohus tuvastama, millal ja millisel viisil hageja väidetav omand (omandiõigus) tekkis.


Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.


ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Õigusvastaselt võõrandatud vara munitsipaalomandisse andmisel ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda selle sätte alusel kehtetuks.

3-2-1-18-05 PDF Riigikohus 23.03.2005

Hagiavaldust esitades määrab hageja ka kostja, s.o isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-16-05.


Vallasasja heauskne omandamine on võimalik alates omandaja poolt otsese valduse saamise ajast. Seega peab vallasasja omandaja olema heauskne, kuni omandamise teised eeldused on täidetud. Seega ka AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel saab heauskne omandamine toimuda vaid siis, kui omandaja on heauskne nii asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, kui ka otsese valduse saamise ajal. Heauskse omandamise eelduste olemasolul peab hageja tõendama omandaja pahausksust.

3-2-1-61-04 PDF Riigikohus 11.05.2004

Kui omanik oli kaudne valdaja ja asi läks otsese valdaja valdusest välja otsese valdaja tahte vastaselt, siis heauskset omandamist ei toimu.

3-2-1-17-04 PDF Riigikohus 25.03.2004

Ilma valdust üle andmata tekib vallasomand AÕS §-des 93 ja 94 sätestatud juhtudel. Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga AÕS § 93 järgi asendada asja valduse üleandmise väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.


TsMS § 159 võimaldab hagi tagamise määrust täita ka ilma kohtutäiturita. Sel juhul on ennast asja omanikuks pidaval kolmandal isikul tulenevalt AÕS §-st 89 õigus nõuda tema kasutamis- ja käsutamisõiguse rikkumise lõpetamist, tuginedes TMS § 78 lg 2.

3-2-1-10-04 PDF Riigikohus 05.02.2004

Selleks, et heauskset omandamist AÕS § 95 kohaselt ei toimuks, peab hageja tõendama, et asi, mis asub kostja valduses, on hageja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt.

3-2-1-123-03 PDF Riigikohus 17.11.2003

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes arvestamata kostja väite, et elumaja korterivaldajate koosoleku toimumine korteriühistu asutamiseks on tõendamata.


Kuna kostja ei võtnud omaks hageja väidetud asjaolu EES § 219 nimetatud elamuühistu liikmete üldkoosoleku otsuse kohta, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama, et ta peab korterivaldajate üldkoosoleku otsuse olemasolu tõendama muude tõenditega.


Hageja pidi omandiõiguse tekkimist vaidlusalusele korterile tõendama EES §-s 219 sätestatud korterivaldajate üldkoosoleku otsuse ning elamuühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahel korteri üleandmise kohta sõlmitud kokkuleppe alusel. Mõlemad tehingud nõudsid seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi.

Kokku: 41| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json