/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
3-1-1-103-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20) Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21) Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22) Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23) Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21) Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22) Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26) Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)
3-2-1-133-13 PDF Riigikohus 11.12.2013
Sõiduki suhtes käsutuskeelu kohaldamisel võib vahetustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud või mitte. (p 36)
Sõidukit kui vallasasja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud. (p 26) 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud sõidukitele kehtivat registerpanti seada, sest sellel ajavahemikul kehtinud regulatsioon liiklusregistri kohta ei vastanud AÕS § 297 lg 1 nõuetele. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. Juulist 2011. Kehtiv regulatsioon vastab põhiosas AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja sellel alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. (p-d 29, 30, 32). Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34) Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. (p 35) Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. Ka käsutuskeeld ei takista enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes AÕS § 951 alusel. (p 36)
Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega. (p-d 23 ja 25) Sõiduki üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Võimalik on ka sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes. (p 24)
Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)
Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta. (p 14) Haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel. See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida. Teisi võlausaldajaid menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt eelduslikult haldur. (p 15)
3-2-1-94-13 PDF Riigikohus 03.10.2013
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)
Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)
AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13) Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)
Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16) Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)
3-2-1-138-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.
Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Müüjal võib olla ostja vastu mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui ostja sattus müüdud asja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes. Kui müüjal tekib hoiukulude hüvitamise nõue, võib ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist müüdud asja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa. Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab.
Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
3-2-1-21-09 PDF Riigikohus 08.04.2009
Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.
Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.
Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.
3-2-1-17-04 PDF Riigikohus 25.03.2004
Ilma valdust üle andmata tekib vallasomand AÕS §-des 93 ja 94 sätestatud juhtudel. Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga AÕS § 93 järgi asendada asja valduse üleandmise väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.
TsMS § 159 võimaldab hagi tagamise määrust täita ka ilma kohtutäiturita. Sel juhul on ennast asja omanikuks pidaval kolmandal isikul tulenevalt AÕS §-st 89 õigus nõuda tema kasutamis- ja käsutamisõiguse rikkumise lõpetamist, tuginedes TMS § 78 lg 2.
3-2-1-123-03 PDF Riigikohus 17.11.2003
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes arvestamata kostja väite, et elumaja korterivaldajate koosoleku toimumine korteriühistu asutamiseks on tõendamata.
Kuna kostja ei võtnud omaks hageja väidetud asjaolu EES § 219 nimetatud elamuühistu liikmete üldkoosoleku otsuse kohta, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama, et ta peab korterivaldajate üldkoosoleku otsuse olemasolu tõendama muude tõenditega.
Hageja pidi omandiõiguse tekkimist vaidlusalusele korterile tõendama EES §-s 219 sätestatud korterivaldajate üldkoosoleku otsuse ning elamuühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahel korteri üleandmise kohta sõlmitud kokkuleppe alusel. Mõlemad tehingud nõudsid seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi.
3-2-1-127-03 PDF Riigikohus 10.11.2003
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
3-2-1-68-03 PDF Riigikohus 16.06.2003
Seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud vallasasja väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg. Seega saab asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise aja.
Ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta tehtud tehing on kuni 01. 07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping.
AÕS § 83 lg 1 võimaldab kostjal ilma vastuhagi esitamata omandikaitse hagi vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Ka alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 83 lg 1 sõnastus ei nõua kostjalt vastuhagi esitamist.
AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigus omandit üle anda. Selle eeldusteks on asjaõiguskokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta ning asja valduse või väljanõudeõiguse üleandmine. Lisaks on heauskse omandamise eelduseks, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.
3-2-1-113-02 PDF Riigikohus 22.10.2002
TsK § 86 ja ka TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
AS Tirp asutamislepingu kohaselt saab ALMAVÜ kohalik klubi asutatavas äriühingus osa aktsiaid, tasudes nende eest mitterahaliseks sissemakseks oleva hoonega. Hoone üleandmise-vastuvõtmise aktil on hoone üleandmiseks kohustava tehingu (asutamislepingu) täitmise tähendus hoone valduse üleandmise kui faktilise toimingu näol. Aktis väljendatut saab lugeda TsK-le tuginedes omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks, mistõttu akt on käsitletav tehingu või õigustoiminguna.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud. Tehing oli nimetatud §-dega vastuolus, kuna põhikirjas polnud sätestatud luba kostja osalemiseks äriühingus.
Tulenevalt TsMS § 353 lg-st 2 ei saa kassatsioonimenetluses nõuda hagi aegumise kohaldamist.
Tulenevalt 1990. a kehtinud TsK §-dest 138 ja 139 sai omandiõigus hoonele tekkida hoone üle andmisel (valdusse andmisel), kuna teistsuguste kokkulepete sõlmimist tuvastatud ei olnud. Tuvastatud pole ka, et hoonet poleks üle antud või et üleandmine oleks toimunud muul ajal, mistõttu võib eeldada, et hoone üleandmise-vastuvõtmise aktis väljendatut saab lugeda omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks.
Äriühingu asutamislepingul on õiguslikult kahekordne toime: ühelt poolt on tegemist äriühingu loomise ja selle juhtimise korraldamise organisatsioonilise lepinguga, teiselt poolt kohustuvad asutajad äriühingu suhtes mingiteks tegudeks ja neil on õigus nõuda äriühingult äriühingu aktsia või osa väljaandmist. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
Aktsiate märkimisleping on mittetäielik kahekülgne vastastikune leping, millega märkija kohustub tasuma aktsiate eest, kuid aktsiaselts kohustub välja andma aktsiad märkijale juhul, kui aktsiakapital on suurenenud. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
3-2-1-93-02 PDF Riigikohus 30.09.2002
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
3-2-1-90-01 PDF Riigikohus 19.06.2001
AÕS § 65 lg 1 kohaselt saab isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud ja kes soovib kannet muuta, esitada kande muutmiseks või kustutamiseks hagi. Kinnistusraamatu kanne on AÕS § 57 lg 1 kohaselt ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud.
Ostja poolt omanikuks saamine eeldab AÕS § 92 lg 1 kohaselt ka asjaõiguslikku kokkulepet selle kohta, et omand läheb üle ostjale. Asja müümine mitteomaniku poolt ei muuda müügilepingut tühiseks ega anna alust lepingu pooleks mitteolevale isikule seda vaidlustada. Ka ei tooks ostu-müügilepingu kehtetus iseenesest kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust.
Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on AÕS § 95 lg 1 kohaselt asja omanik asja oma valdusse saamisest ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Asjas on tuvastatud, et hoone omanik oli omandajale teatanud, et võõrandaja pole omanik. Seega on omandaja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne, sest ta pidi teadma, et võõrandajal pole õigust omandit hoonele üle anda.
3-2-1-62-01 PDF Riigikohus 02.05.2001
Ringkonnakohus leides, et allkirjadeta arvel pole tõenduslikku väärtust, ei nõudnud TsMS § 118 lg 1 alusel algdokumendi esitamist. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 67 sätestatud hageja õigust esitada põhjendusi seoses asja kohtulikul arutusel tekkinud vaidlusega.
Väidetavalt ostis hageja kolmandalt isikult vaidlusaluse asja, mida hoitakse kostja territooriumil. Kostja ei tagasta asja hagejale pidades seda kinni tema ja kolmanda isiku vahelisest rendilepingust tuleneva võla katteks. Hageja on esitanud hagi asja väljanõudmiseks.Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et vallasomand tekib AÕS § 92 lg 1 kohaselt. Kui tõendite hindamisel selgub, et kokkulepe omandi ülandmiseks hageja ja kolmanda isiku vahel oli olemas, kuid valdust pole üle antud, siis tuleb kontrollida, kas pole toimunud asja väljanõudeõiguse loovutamist omandajale (AÕS § 93). Kui kohus tuvastab hageja omandiõiguse asjale, siis tuleb võtta seisukoht kostja õiguse kohta hageja asja kinni pidada (AÕS § 320).
3-2-1-84-00 PDF Riigikohus 21.06.2000
Apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330 nõuetele. Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et kuna hagi rahuldamata jätmist PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel ei vaidlustatud, siis ei saa sellel alusel hagi hinnata. Apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse tervikuna. Uue otsusega hagi rahuldamata jätmine eeldas ringkonnakohtu seisukohavõttu kõigi hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Järelikult tulnuks lahendada ka hageja nõue PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel.
Ostja poolt omanikuks saamine eeldab AÕS § 92 lg 1 kohaselt ka käsutustehingut ehk asjaõiguslikku kokkulepet selle kohta, et omand läheb üle ostjale. Asjaolu, et müüja pole asja omanik, ei anna lepingupooleks mitteolevale isikule, kes peab end asja omanikuks, õigust ostu-müügilepingu ega asjaõigusliku kokkulepe vaidlustamiseks.
3-2-1-16-00 PDF Riigikohus 29.03.2000
Linnakohtu otsuse muutmisega, mida otsuses arusaadavalt ei kajastata, on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatud nõudeid. Ringkonnakohus pole järginud TsMS § 330 lg 6 nõuet vastata otsuses apellatsioonkaebuse põhjendustele.
Ostu-müügilepingu järgi ei teki omandajal omandiõigusi, kui vara võõrandamine on seadusega keelatud.
3-2-1-64-97 PDF Riigikohus 22.05.1997
Pärast kassatsioonitähtaja möödumist ei saa kassatsioonkaebuse sisu täiendada ega muuta.
Tööettevõtulepingu alusel tekib tellija omandiõigus lepingu objektile selle üleandmisega pärast lepingus kokku lepitud tööde tegemist.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json