/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-14924/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2018

AÕS §-s 80 sätestatud nõude maksmapanekut ei takista see, kui asjad on kohtumäärusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29). (p 14)

AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet ei välista antud asjas see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes oli asjade valdaja juhatuse liige ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud kahjuhüvitis hageja kasuks, millest on suur osa ka hagejale hüvitatud.

Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult asjade (ekskavaatorite) valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik asju välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega asjade tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Vindikatsiooninõudele ei ole kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. (p 14.1)


AÕS § 90 lg 1 eeldus kaitseb nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. (p 15.1)

Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest elujuhtumist. (p 15.2)


Menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). (p 19.2)


VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)

3-2-1-170-16 PDF Riigikohus 15.03.2017

Tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui AÕS § 95 lg 3 rakendamist välistavad erandid ei kohaldu, ei saa kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja omandiõigus ka heauskse omandamise kaudu kehtivalt üle minna. Seda sõltumata asjaolust, kaua aega tagasi omanik valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati. (p 11)


Kui ühel isikul on võimalik teiselt isikult välja nõuda talle loovutatud nõuete alusel vaidlusalused asjad, saab ta nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 21). (p 13)


Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda VÕS § 132 lg 1 järgi samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-39-15, p 12). (p 13)

3-1-1-103-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)


Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)


Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)

3-2-1-2-15 PDF Riigikohus 23.04.2015

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)


Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)


Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

3-2-1-133-13 PDF Riigikohus 11.12.2013

Sõiduki suhtes käsutuskeelu kohaldamisel võib vahetustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud või mitte. (p 36)


Sõidukit kui vallasasja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud. (p 26)

1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud sõidukitele kehtivat registerpanti seada, sest sellel ajavahemikul kehtinud regulatsioon liiklusregistri kohta ei vastanud AÕS § 297 lg 1 nõuetele. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. Juulist 2011. Kehtiv regulatsioon vastab põhiosas AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja sellel alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. (p-d 29, 30, 32). Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34) Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. (p 35) Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. Ka käsutuskeeld ei takista enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes AÕS § 951 alusel. (p 36)


Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega. (p-d 23 ja 25) Sõiduki üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Võimalik on ka sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes. (p 24)


Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)


Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta. (p 14) Haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel. See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida. Teisi võlausaldajaid menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt eelduslikult haldur. (p 15)

3-2-1-94-13 PDF Riigikohus 03.10.2013

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)


Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)


AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13)

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)


Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16)

Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)

3-2-1-72-07 PDF Riigikohus 20.06.2007

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi.


Isikul on võimalik saada asi heauskselt omandada vaid siis, kui ta oli teise isiku võõrandamisõiguse suhtes heauskne mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimise ajal, vaid ka asja üle valduse kui tegeliku võimu saamise ajal.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-95-01.

Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised seetõttu, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi tuli erastada.

3-2-1-132-06 PDF Riigikohus 15.01.2007

Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist kustutamise peale. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks.


Asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele võib tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.


AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus.


Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käivad AÕS §-d 92-95 (1997. a redaktsioonis). Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline (kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Vallasasja (sh korterit) saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule.


Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult.

3-2-1-18-05 PDF Riigikohus 23.03.2005

Hagiavaldust esitades määrab hageja ka kostja, s.o isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-16-05.


Vallasasja heauskne omandamine on võimalik alates omandaja poolt otsese valduse saamise ajast. Seega peab vallasasja omandaja olema heauskne, kuni omandamise teised eeldused on täidetud. Seega ka AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel saab heauskne omandamine toimuda vaid siis, kui omandaja on heauskne nii asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, kui ka otsese valduse saamise ajal. Heauskse omandamise eelduste olemasolul peab hageja tõendama omandaja pahausksust.

3-2-1-61-04 PDF Riigikohus 11.05.2004

Kui omanik oli kaudne valdaja ja asi läks otsese valdaja valdusest välja otsese valdaja tahte vastaselt, siis heauskset omandamist ei toimu.

3-2-1-10-04 PDF Riigikohus 05.02.2004

Selleks, et heauskset omandamist AÕS § 95 kohaselt ei toimuks, peab hageja tõendama, et asi, mis asub kostja valduses, on hageja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt.

3-2-1-68-03 PDF Riigikohus 16.06.2003

Seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud vallasasja väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg. Seega saab asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise aja.


Ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta tehtud tehing on kuni 01. 07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping.


AÕS § 83 lg 1 võimaldab kostjal ilma vastuhagi esitamata omandikaitse hagi vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Ka alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 83 lg 1 sõnastus ei nõua kostjalt vastuhagi esitamist.


AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigus omandit üle anda. Selle eeldusteks on asjaõiguskokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta ning asja valduse või väljanõudeõiguse üleandmine. Lisaks on heauskse omandamise eelduseks, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.

3-2-1-118-02 PDF Riigikohus 31.10.2002

Kas antud juhul tuleks omandi üleandmise hindamisel lähtuda AÕS §-st 93 või 94, oli kohtu hinnata. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 228 sätestatut, jättes need sätted kohaldamata ainuüksi põhjusel, et asja omandaja neile ei tuginenud.


AÕS tunnustab ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. Heauskne omandamine on võimalik läbi AÕS §-de 92-94. Kohus on tuvastanud heauskse omandamise eeldused ja võtnud seisukoha, et asja omandaja oli pahauskne, seda põhjendamata. Pahausksust ei tõenda antud situatsioonis (asja omandaja sai korteri valduse kolmandalt isikult, mitte müüjalt; väited tehingute väga lühikese ajavahemiku jooksul toimumise kohta) asjaolu, et tehingu seaduslikkuse kontrollimiseks ei selgitanud asja omandaja välja korteri eelnevaid omanikke ja ei teinud selgeks vahepealsete tehingute asjaolusid. Pahausksuse tõendamiseks oleks pidanud olema mingi asjaolu, mis andnuks alust väita, et asja omandaja teadis, et asja müüja ei omanud korteri käsutamise õigust.

3-2-1-2-02 PDF Riigikohus 25.01.2002

0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.


Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandi üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.


Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üldjuhul üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Kolleegium jääb 23. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-2-1-108-01 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt omandiõigus tagastatud varale ei lähe üle siis, kui vara tagastamine toimus vastuolus omandireformi aluste seadusega.


0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.

Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.

3-2-1-160-01 PDF Riigikohus 19.12.2001

Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõudeid. Apellatsioonikohus pole motiveerinud hageja väidete tagasilükkamist, apellatsioonikohtu enda seisukohad on osaliselt vastuolulised.


Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada seda, kelle suhtes hagi rahuldati või rahuldamata jäeti. Ainuüksi see, et isik osaleb menetluses kostjana, ei anna alust temalt kohtukulude väljamõistmiseks, kui ta pole teinud vaidlustatud tehinguid.


Tunnustades heauskse omandamise võimalust, tunnustab AÕS § 95 lg 1 ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 lg 1 järgi õigustamata isiku poolt omandiõiguse üleandmine ei kujuta endast sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 mõttes. Heauskne omandamine on võimalik läbi AÕS § 92, 93 ja 94. Tuvastanud heauskse omandamise eeldused, tuleb kohtul võtta seisukoht, kas asja omandaja oli korteri omandamisel pahauskne. Asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kui ka tegeliku võimu saamise ajal. Tuvastatuks loetud asjaolude kohaselt on omanik korteri üürileandmisega vabatahtlikult loobunud tegelikust võimust korteri üle, see on tema valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks.


AÕS §-de 36 lg 3 ja 39 lg 3 kohaselt otsustakse selle üle, kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, asjaolude alusel. Kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludel ei saa hagejat pidada eluruumi otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et ka temal olid korteri võtmed, korteris on tema asjad, ta ei andnud üürniku kasutusse keldriboksi, korteri aadressile tuleb tema post ning ta tasub korteri halduskulud ja kommunaalkulud. Otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle.

3-2-1-148-01 PDF Riigikohus 10.12.2001

Asjas tuvastati, et korteri üürile andmisel andis kostja üle ka korteri otsese valduse, seega läks vaidlusalune korter kostja valdusest välja tema tahte kohaselt ning AÕS § 95 lg 3 ei kuulu kohaldamisele.


Tulenevalt AÕS § 39 lg-st 1 lõpeb valdus muu hulgas ka tegelikust võimust loobumisega asja üle. Korteri valduse üleandmisel üürnikule loobus kostja vabatahtlikult korteri valdusest, s.o tegelikust võimust korteri üle. Korteri otsesest valdusest loobumine seoses selle üürile andmisega pole vaadeldav tegeliku võimu teostamise mööduva katkestusega, mis AÕS § 39 lg 2 järgi valdust ei lõpeta.

3-2-1-130-01 PDF Riigikohus 05.12.2001

Eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) erastamisele mittekuuluvale eluruumile erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks tuleb lugeda EES §-des 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu tühiseks. Eelnev seisukoht tuleneb ka vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud ORAS § 18 lg-st 1. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped on käsitletavad mitteomaniku käsutustehingutena AÕS § 95 lg 1 järgi. Hagejad, kui end korteri omanikeks pidavad isikud, ei saa oma õigusi kaitsta vaidlusega tehingu kehtivuse üle põhjusel, et omandi andis üle mitteomanik. Olenevalt sellest, milliseid nende kui omanike õigusi rikutakse, saavad nad esitada kas vindikatsiooni- või ainult omandiõiguse tunnustamise hagi. Selles vaidluses selgub, kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte.


Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandiõiguse üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped on käsitletavad mitteomaniku käsutustehingutena AÕS § 95 lg 1 järgi.


Omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektile üle "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt. Osundatud korra kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale üle siis, kui vara tagastamine pole vastuolus omandireformi aluste seadusega.


AÕS § 277 lg 2 kohaselt saab pantida pantija omandis olevat vara, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna pantija polnud panditud vara omanik ja seadus ei sätesta siin erandit, siis on käsitletav pandileping põhjendatult loetud tühiseks.

3-2-1-95-01 PDF Riigikohus 28.11.2001

Eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt erastamisele kuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) isikuga, kes ei ole eluruumi erastamise õigustatud subjekt, tuleb lugeda EES §-de 3 lg 11, 4 lg 1 ning 5 lg 1 rikkumise tõttu tühiseks. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel. Kui eluruumi järgneval omandajal sellele omandiõigust ei tekkinud, lasub eluruumi erastamise kohustatud subjektil kohustus eluruum üürnikule erastada. Asjaolu kindlakstegemiseks, et erastamisele kuulunud eluruumi omanik on endiselt eluruumi erastamise kohustatud subjekt on üürnikul õigus esitada tuvastushagi.


Kohtukulude jaotamisel TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb arvestada, ühe hagiavalduse alusel esitatud kahest üheliigilisest hagist erinevate kostjate vastu (TsMS § 75) - ühe rahuldamine ei ole vaadeldav hagi osalise rahuldamisena, vaid ühe hagi rahuldamisena ja teise hagi rahuldamata jätmisena.


Tehing, mis rikub üürniku õigust elamu ostueesõigusega erastamiseks on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel.

3-2-1-81-01 PDF Riigikohus 20.06.2001

Kostja on sõminud võlaõigusliku ostu-müügilepingu, mille objektiks on abikaasade ühisomandis olev asi. Tulenevalt TsK § 242 ja AÕS § 92 on selline tehing vallasasja võõrandamistehing, mille sõlmimine on keelatud abikaasa kirjalik nõusolekuta (PKS § 17 lg 4). Seda keeldu rikkuv tehing on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine.


Ringkonnakohus on jätnud asja õigesti lahendamiseks tähtsad asjaolud tuvastamata. Sellega rikkus ta TsMS § 227 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ja 330 lg 4, mis näeb ette märkida otsuses ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.


Kuigi võõrandaja ei olnud õigustatud omandit aiamajale üle andma, võis isik omandada selle AÕS § 95 lg 1 alusel heauskselt, kui ei esine pahausksust või kui aiamaja ei väljunud omandaja valdusest tema tahte vastaselt. Omaniku tahte vastaselt tema valdusest väljaläinud asja võib heauskselt valdajalt välja nõuda, kui valdaja ei ole asja omandanud igamisega (AÕS § 95 lg 4). Asja uuel läbivaatamise tuleb ringkonnakohtul tuvastada aiamaja omaniku valdusest väljumise asjaolud ning hinnata omaniku väiteid valdaja pahausksusest.

3-2-1-90-01 PDF Riigikohus 19.06.2001

AÕS § 65 lg 1 kohaselt saab isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud ja kes soovib kannet muuta, esitada kande muutmiseks või kustutamiseks hagi. Kinnistusraamatu kanne on AÕS § 57 lg 1 kohaselt ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud.


Ostja poolt omanikuks saamine eeldab AÕS § 92 lg 1 kohaselt ka asjaõiguslikku kokkulepet selle kohta, et omand läheb üle ostjale. Asja müümine mitteomaniku poolt ei muuda müügilepingut tühiseks ega anna alust lepingu pooleks mitteolevale isikule seda vaidlustada. Ka ei tooks ostu-müügilepingu kehtetus iseenesest kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust.


Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on AÕS § 95 lg 1 kohaselt asja omanik asja oma valdusse saamisest ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Asjas on tuvastatud, et hoone omanik oli omandajale teatanud, et võõrandaja pole omanik. Seega on omandaja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne, sest ta pidi teadma, et võõrandajal pole õigust omandit hoonele üle anda.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json