/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2) Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2) Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte. Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28) Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2) Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1) Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse. VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35) Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36) Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel. Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38) Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1) Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2) Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
2-18-5465/4 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 19.04.2018
AÕS § 126 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik kinnisomandist loobuda. 19.02.2014 võeti vastu korteriomandi- ja korteriühistuseadus ning muudeti ühtlasi asjaõigusseaduse § 126. Nimetatud seaduse seletuskirja kohaselt kohaldub kinnisomandist loobumise regulatsioon ka korteriomandist loobumisele (p 6).
3-2-1-51-11 PDF Riigikohus 15.06.2011
Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes, st tegemist ei ole solidaarvõlausaldajatega, kuna kaasomanike omavahelisest suhtest ei järeldu, et kohustatud kaasomanik peaks vabanema teiste kaasomanike nõuetest täitmisega üksnes ühele kaasomanikule ja et üks kaasomanik võiks maksma panna ka teistele kaasomanikele esitatud nõuded. Solidaarvõlausaldajatega on tegu, kui sama nõue kuulub mitmele isikule (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõue on erandjuhtum, st sellega on tegemist üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11).
Enne 1. jaanuari 2007 kehtinud metsaseaduse §-st 33, samuti alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse §-st 37, eriti selle 7. lõikest ning keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjadest järeldub, et raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada. Selline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse võõrandamise näol oleks tegemist asjaõiguse seadmisega kinnisasjale.
Kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi sel juhul eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15 ja 16). Seega tuleb hüvitada metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest (ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnistu väärtuse taastamist). Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17). Kui kahjustatud isik on metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa seda muul põhjusel välja nõuda, saab ta nõuda mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-02, p 10; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 23; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).
Kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07, p 11; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20; 2. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15). Kui käsutus ei kehti (mh kui metsa omandaja ei olnud heauskne) võivad teised kaasomanikud käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita ja nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 2 alusel. Võlaõigusseaduse § 1037 lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse VÕS § 1037 lg 3 teise lause järgi harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11). Nõuete meelevaldne kokkuliitmine mõjutab lisaks materiaalõiguslikult ebaõigele käsitlusele asja hinna ja tasutava riigilõivu arvutamist ja tekitab küsimusi menetluskulude jaotamisel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49, 51 ja 53).
Kaasomandis oleva kinnisasja rendilepingu (sh raieõiguse võõrandamise lepingu) sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet. Koormamine tähendab kaasomandis olevale asjale asjaõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 17). Samamoodi ei ole kinnisasja kaasomanike kokkulepet vaja mahavõetud metsa(materjali) (võlaõigusliku) müügilepingu kehtivuseks. Küll on kaasomanike kokkulepe AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kaasomandis oleva asja võõrandamise eeldusena, sh mahavõetud metsa kui vallasasja omandi üleandmise kehtivuse eeldusena ka rendilepingu alusel. Riigikohus on enne 1. juulit 2010 kehtinud ja AÕS § 74 lg-ga 1 sisult sarnast perekonnaseaduse § 17 lg 2 esimest lauset tõlgendades leidnud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, ja märkinud, et kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 25. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12). See seisukoht on kohaldatav ka kaasomandis oleva asja võõrandamisel teiste kaasomanike nõusolekuta (st kaasomanike kokkuleppeta). Sel juhul saab omandaja kaasomandis oleva asja omanikuks, kui teised kaasomanikud kiidavad käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks või heauskse omandamise kaudu, vallasasjade puhul seega AÕS § 95 lg-te 1-12 alusel.
3-2-1-149-10 PDF Riigikohus 16.02.2011
Kaasomandis oleva asja koormamiseks AÕS § 74 järgi ei ole see, kui kaasomanik võimaldab lepingu või muu kokkuleppe alusel kolmandal isikul kasutada kaasomaniku ainukasutuses olevaid ruume. Teiste kaasomanike õigusi võib riivata see, kui kolmandad isikud kasutavad lisaks kaasomaniku osavalduses olevatele ruumidele kaasomanike ühiskasutuses olevaid ruume ja selle osasid (nt kraanikauss). Ka selline riive ei kujuta endast kaasomandis oleva asja koormamist AÕS § 74 järgi. Puudub vajadus kaasomandi kasutuskorras sätestada keeldu koormata kaasomandis olevat asja ilma kaasomanike kokkuleppeta, sest selline keeld on sätestatud AÕS §-s 74 ja selle keelu rikkumise korral on kaasomanikul (sõltumata kaasomandi kasutuskorras sätestatust) õigus nõuda kaasomanikult rikkumise kõrvaldamist AÕS § 72 lg 5 alusel.
Kaasomandi kasutuskorraga, mis otsustatakse AÕS § 72 lg 1 järgi kas kaasomanike kokkuleppel või häälteenamusega, saab reguleerida kõiki kaasomanike tegevusi kaasomanike ühiskasutuses olevates ruumides. Kasutuskorra esemeks võib olla ka lemmikloomade pidamise lubamine ühiskasutuses olevates ruumides ja kolmandatel isikutel ühiskasutuses olevates ruumides viibida lubamine; samuti kuidas kaasomanikud jagavad kaasomandi kasutamisest tekkivaid kulusid ning korraldavad nende kulude arvestust omavahelises suhtes. Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus. Kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kohus peab kaasomandi kasutuskorra määramisel lähtuma mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest ja arvestama muu hulgas kõigi kaasomanike ühiseid huve, kaasomandi mõtteliste osade suurust, senist kasutuskorda, pooltevahelisi suheteid jm olulisi asjaolusid AÕS § 72 järgi (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13 ja 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskord peab olema kooskõlas seadustega ning heade kommetega. Kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskorra järgimist saab kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 alusel. Kaasomandi kasutuskorra rikkumisega tekitatud kahju tuleb hüvitada VÕS § 115 ning § 127 jj alusel. Kaasomaniku tegevus tema ainukasutuses olevates ruumides, sh seal lemmikloomade pidamine ja kolmandatel isikutel elamise lubamine, ei tohi rikkuda teiste kaasomanike õigusi. Kaasomanikul on õigus sõltumata sellest, kas kaasomandi kasutuskord talle selleks õiguse annab või mitte, nõuda teiselt kaasomanikult rikkumise lõpetamist või sellest hoidumist AÕS § 72 lg 5 järgi. Analoogia alusel VÕS § 1055 lg-ga 2 võib kohus otsustada, et kaasomanik peab rikkumist taluma, saades selle eest hüvitist. Hea usu põhimõttest tulenevalt vastutab kaasomanik AÕS § 72 lg 5 järgi ka kolmandate isikute eest, kes viibivad tema loal tema ainukasutuses olevates ruumides. Seega võib kaasomanik nõuda, et teine kaasomanik tagaks, et kolmandad isikud lõpetaks õigusrikkumised ja hoiduks nendest. Kaasomandi kasutuskorraga ei saa reguleerida kaasomanike ja kolmandate isikute vahelisi suhteid, sh suhteid kaasomanike ning korteriühistu vahel. Samas ei ole välistatud muud kokkulepped kaasomanike ja kolmandate isikute vahel, millega reguleeritakse poolte õigusi ja kohustusi, mis tulenevad kaasomandi kasutamisest.
AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12).
Kaasomanike vaidlused korteriühistu liikme määramise üle KÜS § 5 lg 5 järgi ja kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel vaatab kohus läbi hagita menetluses (TsMS § 613 lg 1 p 1 ja lg 2). TsMS § 613 lg 3 järgi lähtub kohtunik seaduse, korteriomanike kokkuleppe või otsusega reguleerimata küsimustes kaalutlusõigusest. Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus. Kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus, mille alusel tehtud otsustus peab olema igakülgselt põhjendatud. Kaasomandisse kuuluva, kinnisasja oluliseks osaks oleva elamu kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kohus peab kaasomandi kasutuskorra määramisel lähtuma mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest ja arvestama muu hulgas kõigi kaasomanike ühiseid huve, kaasomandi mõtteliste osade suurust, senist kasutuskorda, pooltevahelisi suheteid jm olulisi asjaolusid AÕS § 72 järgi (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13 ja 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskord peab olema kooskõlas seadustega ning heade kommetega. Kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). AÕS § 72 lg 5 ja TsMS § 613 lg 1 p 1 ja lg 2 võimaldavad kaasomanikust korteriomanikule õiguse esitada hagita menetluse avalduse, kohustamaks kaasomanikku lõpetama mingi tegevuse kaasomanike ühiskasutuses olevates ruumides (sh lemmikloomade pidamise või nende ruumide kolmandatele isikutele kasutada andmise) ilma et oleks kindlaks määratud nende ruumide kasutuskorda (st kaasomanike otsust, kaasomanike kokkulepet või seda asendavat kohtuotsust). Sellise avalduse võib kohus rahuldada, ilma et ta määraks kindlaks kaasomandi kasutuskorra.
Erastatud korteri omanikud on igal juhul korteriühistu liikmeks, kui ühistu moodustamise otsus on tehtud korteriühistuseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu 20. detsembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-99; 22. märtsi 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-00 ja 18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-05, p 13). KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks lahendada küsimus, kellel on korteriühistu üldkoosolekul hääleõigus, kui korteriomand on mitme isiku kaasomandis, kuivõrd KÜS § 11 lg 1 kohaselt annab korteriühistu liikmete üldkoosolekul iga korteriomand ühe hääle, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti, ning KÜS § 101 kohaselt võib üldkoosolekul osaleda ja hääletada korteriühistu liige (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-10, p 19).
3-2-1-86-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist. Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes. Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.
Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.
3-2-1-50-99 PDF Riigikohus 18.05.1999
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
Kaasomaniku kaitsevahendiks tema ostueesõiguse rikkumise korral on hagi ostu-müügilepingus sisalduvate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Esialgsel ostjal on õigus seada hagi rahuldamise tingimuseks hageja poolt ostu-müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste täitmine samas mahus, mis on täitnud tema.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json