/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-11697/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.01.2019
Kuivõrd kohtutäitur lähtus asjas tasu määramisel KTS sätetest, mis on praeguseks ajaks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks, ning nende asemel on seadusandja kehtestanud teistsugused tasumäärad (jõustunud 10. juunil 2018), tuleb avaldaja kaebust kohtutäituri tasu väljamõistmise peale lahendaval kohtul vaidlustatud kohtutäituri otsus tühistada. Sellises olukorras saab pidada põhiseaduspärasteks kehtivas KTS-s sätestatud kohtutäituri põhitasu määrasid. Kohtutäitur peab esitatud kaebuse uuesti lahendama ja lähtuma kehtivatest tasumääradest (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuaril 2018 tehtud osaotsus tsiviilasjas nr 2-15-17249 ja samas asjas 21. septembril 2018 tehtud otsus). (p 15)
Vt täitemenetluse formaliseeritusse põhimõtte kohta nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32 (p 12)
TMS § 14 lg 1 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument. Abikaasad on sõlminud notariaalselt tõestatud hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe (täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 järgi). Avaldaja kohustub hüpoteegiga koormatud ühisvarasse kuuluva kinnisasja ühisomanikuna alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks sõltumata sellest, et tema abikaasa vastu on algatatud pankrotimenetlus. Hüpoteegipidajal (sissenõudja) on õigus nõuda sellise täitedokumendi alusel hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses (vt hüpoteegi, millega on koormatud abikaasade ühisomandis olev kinnisasi, realiseerimise kohta Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16 viimane lõik). (p 13)
2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16) Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29) Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)
TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)
2-15-8579/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Vt hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapaneku kohta Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17, 21 ja 22) (p 24-26) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
Raha hoiustamisega notari juures saab võlgnik VÕS § 120 lg 1 järgi kohustuse täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja. Lisaks saab raha hoiustada notari juures NotS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel notari ametitoiminguna. (p 28) Lisaks võlgnikule saab tema kohustuse VÕS § 78 eeldustel hoiustamisega täita ka kolmas isik, mh kinnistu omanik, kelle huvi maksmise vastu on täita hüpoteegiga tagatud kohustus ja vabaneda seeläbi hüpoteegist. (p 29) Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. (p 30) Vt VÕS § 122 ja 123 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-13, p 12 ja 14). (p 31) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
2-15-2873/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.09.2017
Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14) AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. Hüpoteegi realiseerimise järel on võimalik arvestada, millises summas nõue kummalgi hüpoteegipidajal sel hetkel hüpoteegiga tagatud on, ning VÕS § 167 lg-s 5 sätestatut arvestades hüpoteegi realiseerimise tulem jagada. (p 17) VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)
AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)
VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15) Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)
Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14) AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17) VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15) Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)
3-2-1-19-17 PDF Riigikohus 18.04.2017
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.) Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik. (p 16.4.)
Kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. (p 16) TMS § 26 lg 3 peamine eesmärk on aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. (p 16.1.) TMS § 26 lg t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. (p 16.5.)
Kohtutäituri soovitav teave krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) kliendi (kui täitemenetluse võlgniku) võetud laenu jäägi kohta on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski võimaldab AÕS § 55 lg s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem. (p 15.2.)
AÕS § 349 lg s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. (p 14) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)
3-2-1-190-15 PDF Riigikohus 09.03.2016
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19) Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)
Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)
Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)
3-2-1-102-15 PDF Riigikohus 14.10.2015
Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11) Alates TsMS-i jõustumisest 1. jaanuaril 2006 ei muutunud hüpoteegi kohese sundtäitmise võimalused, küll aga piirati kohese sundtäitmise võimalusi väljaspool hüpoteegikäivet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 13). (p 12)
Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 11). (p 10) Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11)
3-2-1-147-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22) Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15) Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15) Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)
3-2-1-114-14 PDF Riigikohus 03.12.2014
Kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevuse peale (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 16). (p 17)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15) Põhivõlgniku kohustuse katteks asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) andnud pantija suhtes võib täitemenetluse alustamist nõuda vaid siis, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (AÕS § 352 lg 1). (p 16)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15) Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
3-2-1-29-14 PDF Riigikohus 30.04.2014
Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)
3-2-1-175-13 PDF Riigikohus 19.02.2014
TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Viidatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. (p 11)
Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. TsÜS § 159 lg 1 kohaldub juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Võlausaldaja nõuet kolmandate isikute kui täitemenetluse mõttes kohustatud isikute (võlgnike) vastu ei saa samastada võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust (n-ö algne nõue). Tegemist on nõuetega eri isikute vastu. (p 11)
3-2-1-152-13 PDF Riigikohus 08.01.2014
AÕS § 349 lg 3 alusel saab üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud nõue. Asjaolu, et võlgnik ei täitnud laenulepingut, annab laenuandjale õiguse nõuda laenulepingu täitmist ja/või lepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid selle lepingu rikkumine ei anna laenu tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel laenuandja nõude rahuldamise korral kinnisasja omanikule alust nõuda võlgnikult kahju hüvitamist. Nõude üleminek hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel ei välista kinnisasja omaniku (pantija) muid nõudeid võlgniku vastu nende omavahelisest õigussuhtest, sh käsunduslepingust.
Võlgniku nõude rahuldanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule täielikult või osaliselt AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ja lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele on nõue seaduse alusel vastavalt osaliselt või täielikult üle läinud.
3-2-1-146-13 PDF Riigikohus 18.12.2013
Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes. (p 24)
Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt Riigikohtu 21. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Pärast nõude aegumist antud võlatunnistus ei saa katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. (p 24)
AÕS § 349 lg 3 teise lause järgi kohaldatakse nõude ülemineku puhul sama lõike esimese lause järgi käenduse kohta käivaid sätteid. See ei muuda ei pandi seadmise asjaõiguslepingut ega ka tagatiskokkulepet käenduslepinguks, mille järgi tagab tagatise andja kohustuse täitmist kogu varaga. Käenduse sätteid saab kohaldada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu pantimise olemusega. Käenduse sätete kohaldamisest tulenevalt kohaldub kinnisasja omanikule üle läinud nõude aegumisele VÕS § 152 lg 1 kolmas lause, mille järgi tuleb omakorda kohaldada VÕS §-s 70 sätestatut. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, ning VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Erandlikult näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt ei kehti tagasinõude aegumistähtaja pikendamine, kui kinnisasja omanik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli võlgniku suhtes aegunud. Seega on aegunud nõude täitnud kinnisasja omanikule üle läinud nõue endist viisi aegunud. Koos tagasinõudega aegub VÕS § 70 lg 4 järgi ka VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. (p 20) AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse nõude olemasolu või aegumine ei välista kinnisasja omaniku (pantija) muude võimalike nõuete esitamist võlgniku vastu, eelkõige nende sisesuhte alusel, milleks on eeldatavasti käsundusleping. Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest ja sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda käsundisaaja kulutusi, mida ta kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Tähendust ei ole seejuures VÕS § 70 lg-l 4, mis piirab võimalike VÕS § 69 lg 5 järgsete ja lepinguväliste nõuete aegumist. (p 26)
3-2-1-81-12 PDF Riigikohus 18.06.2012
Vt tsiviilasja hinna määramist hüpoteegi kustutamise nõude puhul (TsMS § 126 lg 3 kohaldamine enne 14. juunit 2010 kehtinud sõnastuses) Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22.
Tagatud nõude osalise rahuldamise korral on võimalik AÕS § 349 lg 2 alusel nõuda hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Hüpoteegi osaline kustutamine seisneb kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma vähendamises või uue väiksema summaga hüpoteegi sissekandmises. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada tagatud nõude vähenemise ulatust. Otsustamaks selle üle, millise summa ulatuses tuleks hüpoteek nõude osalisel rahuldamisel kustutada, on vaja tuvastada, milline oli hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning millise summa võrra on see nõue vähenenud. Hagejal tuleb tõendada hüpoteegi kustutamise (sh osalise kustutamise) aluseks olevate asjaolude esinemist. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust ning hüpoteegi järjekohta kinnistusraamatus.
Nõuete sissenõutavaks lugemine ei mõjuta põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Riigikohus on selgitanud PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 tähendust ja kohaldamist käenduse näitel 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 41 ja 30. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10 tehtud otsuse p-s 13. PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 peavad silmas pankrotimenetluse eripära ega kahjusta kolmandast isikust pantijat rohkem kui kahjustaks olukord, mil põhivõlgnik ei oleks pankrotis, kuid tema hüpoteekidega tagatud võlg on tagastamata.
3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.
Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.
Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.
3-2-1-1-11 PDF Riigikohus 21.03.2011
PanrkS § 44 lg 1 kehtestas 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud redaktsioonis ja kehtestab praegu üldpõhimõtte, mille kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras. 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg 3 kehtestas nimetatud reeglist erandi. PankrS § 44 lg 3 andis asjaõigusliku nõude omajale õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erandi üks eesmärk oli kehtestada regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1). Kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Sellises olukorras andis PankrS § 44 lg 3 asjaõigusliku nõude omajale võimaluse oma nõue rahuldada täitemenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Lisaks oli PankrS § 44 lg 3 eesmärk kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet. PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erand kehtis vaid juhtudel, mil hüpoteegipidajal ei ole võlgniku vastu isiklikku nõuet. Kui hüpoteegipidajal on ka isiklik nõue võlgniku vastu, kehtib tema suhtes tavaline pankrotiõiguslik nõuete esitamise regulatsioon. PankrS § 44 lg-s 3 nimetatud isik peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10).
3-2-1-153-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Kui tegemist on korduvate kohustustega, tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).
Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue. AÕS § 349 lg 3 kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes. Nõude üleminek AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi ei välista pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel. AÕS § 349 lg 3 esimese lausest tulenev nõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 kohaselt enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. See säte kehtib ka nõude rahuldamisel täitemenetluses. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12). Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine tähendab TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.
3-2-1-99-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 võib kohus hinnata mh kostja vande all antud seletust ja tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks, kui need on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega.
Vt Riigikohtu 24. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14.
VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10. Kui üks lepingupool on oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud (andnud üle müüdud asja omandi), kuid teisele lepingupoolele on lepinguga antud võimalus tasuda ostuhind hiljem, ei välista VÕS § 97 eesmärk selle sätte kohaldamist. Samuti on müügilepingu korral lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas VÕS § 97 lg 1 tähenduses üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 kohaldamisel kinnisvara müügilepingu puhul, tuleks analüüsida ka seda, kas Eestis toimunud kinnisvarahindade languse tingis vaid Ameerika Ühendriikide pangandusest alguse saanud kriis või oli kinnisvarahindade langus vähemalt osaliselt tingitud ka Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitikast, mis soodustas küllaltki madalate nõudmiste esitamist laenusoovijatele ja seega nn kinnisvaramulli tekkimist. Kui kinnisvarahindade langus oli tingitud ka Eesti sisemistest majandustingimustest, siis on suurem tõenäosus, et ostja võis mõistlikult võttes arvata, et kinnisvarahinnad võivad langeda ning seega asjaolud võivad muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1).
3-2-1-8-10 PDF Riigikohus 05.03.2010
TMS
Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.
Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.
Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.
3-2-1-1-10 PDF Riigikohus 01.03.2010
TMS
TMS § 151 lg-s 2 sätestatud ühispakkumise regulatsioon on nähtud ette eelkõige selleks, et võlgnikule kuuluva vara saaks võõrandada võimalikult hea hinnaga ja/või võimalikult väikeste kuludega. Nii eraldi kui ka ühispakkumisel müüdud kinnisasjade müügist saadud raha jaotatakse TMS §-s 174 sätestatud korras. Kinnisasja müügist saadud tulemi saab jaotada kõigi sissenõudjate huve arvestades parimal viisil sissenõudjate kokkuleppega. Kui sissenõudjad tulemi jaotamises omavahel kokku ei lepi, jaotab tulemi kohtutäitur õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras. Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.
Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json