https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-22-3018/9 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2022

Osakapitali mitterahalise sissemaksega suurendamisel on kandeavalduse esitamisel oluline üksnes tõendada, et sissemakse tasumise kohustus on täidetud mitte seda, et mitterahalise sissemakse esemeks olev vara on kandeavalduse esitamise hetkel osaühingu omandis. Nõue lisada kandeavaldusele väljavõte kinnistusraamatust ei tähenda seda, et osaühing peab sellest nähtuvalt olema ka kinnisasja omanik. Sissemakse tasumise kohustuse eesmärk ei ole saavutada konkreetse üleantava vara säilimine ühingus, vaid kandeavalduse rahuldamiseks peab olema täidetud tingimus, et sissemakse on osaühingule üle antud ja selle väärtus vastab üleandmise ajal kokkulepitud sissemakse väärtusele. Juhul kui osakapitali sissemakseks üleantud vara võõrandatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, võib osaühingu nimel tehingu sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku tehingu sõlminud isiku vastu (vt ka RKTKo nr 2-17-16812/57, p 13). (p 9)

Olukorras, kus mitterahaliseks sissemakseks mõeldud kinnisasjad on antud osaühingule üle enne märkimislepingu sõlmimist, võivad kinnisasjad olla osaühingule üle antud olematu kohustuse alusel, mistõttu võib kinnisasjade üleandjal olla ühingu vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel üleantu tagasisaamiseks. Seejuures võib selline nõue olla ka mitterahaliseks sissemakseks ÄS § 142 lg 1 tähenduses. (p 10)

2-19-117829/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.12.2021
    Kehtetu:
    Kehtetu:

Osakapitali sissemakse tasumise nõue, mille sissemakseta asutatud osaühing esitab asutaja vastu, allub tehingust tuleneva nõude aegumise regulatsioonile. (p 10)

Üldjuhul tuleb osaühingu asutamisel osa eest tasuda enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 140 lg 2). Küll on osaühing ÄS § 1401 lg 1 kohaselt võimalik asutada selliselt, et asutamisel ei tasuta sissemakseid. Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb sellise asutamise korral sissemaksed tasuda, ja see on võimalik kokku leppida asutamislepingus (ÄS § 138 lg 2 p 5) (vt RKTKo nr 2-18-4090, p 13). Osakapitali sissemakse tasumise nõue tuleneb asutamislepingust ja asutamislepinguga on võimalik määrata seaduses sätestatust erinev sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Asutamisleping on tehing TsÜS § 67 tähenduses ja leping VÕS § 8 lg 1 tähenduses. Kuna asutamislepingust tulenev osakapitali sissemakse tasumise nõue on tehingust tulenev nõue, kohalduvad sellele nõudele ka TsÜS §-st 146 tulenevad aegumistähtajad. (p 10)

TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Üldjuhul peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 140 lg 2). Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata (ÄS § 1401) ja asutamislepingus on kokku lepitud sissemakse tasumise konkreetne tähtaeg, peavad asutajad sissemaksed kokku lepitud ajaks tasuma. Sissemakse tasumise nõue muutub seega sissenõutavaks alates kokku lepitud ajast. (p 11)

Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata, kuid asutamislepingus ei ole määratud kindlaks sissemakse tasumise tähtaega, tuleb kohaldada ÄS § 1401 lg-t 2. ÄS § 1401 lg-st 2 tuleneb, et kuni osanik ei ole selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Nimetatud sättes sisalduv osaühingu sissemakse tasumise nõue osaniku vastu (täitmisnõue) muutub sissenõutavaks seega hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kui aga sissemakse tasumise tähtaega pole asutamislepingus kokku lepitud ning osaühingul ei ole probleeme võlausaldajate nõuete rahuldamisega, võib sissemakse jäädagi tasumata (sissemakse tasumise nõue ei muutugi sissenõutavaks). (p 11)

Kui asutamislepingus on kokku lepitud konkreetne sissemakse tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg, aga ÄS § 1401 lg-s 2 nimetatud olukord tekib enne kokku lepitud tähtpäeva, muutub sissemakse tasumise nõue sissenõutavaks alates ÄS § 1401 lg-s 2 kirjeldatud situatsiooni tekkimisest (ehk ajast, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid osaühingu vara arvel rahuldada). (p 11)

Ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt nt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-67-14, p 37; RKTKo 2-16-14644/50, p 20; RKTKo nr 2-14-53081/178, p 21). Juhatuse ainuliikmeks olek ja äriühingus valitseva positsiooni omamine ei ole piisavad asjaolud selleks, et lugeda sissemakse tasumata jätmist tahtlikuks tegevuseks, mis võimaldaks kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. (p 15)

Iseenesest on võimalik sissemakse tasumise tähtaega pikendada, kuid selleks, et sissenõutavaks muutumise edasilükkamine mõjutaks ka aegumist, tuleks seda teha õigustatud ja kohustatud isiku kokkuleppega - asutamislepingule ette nähtud sätete järgi (vastavale tehingule kehtestatud nõudeid arvestades). (p 17)

2-17-16812/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.05.2020

ÄS §-s 1401 sätestatud sissemakse tasumise nõue on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja selle täitmine on samamoodi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele omajale. Vaatamata sellele, et osakapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole osakapitali sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

ÄS § 1401 lg 2 kaitseb mh ka võlausaldajaid, kuna selle eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Kuid seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist. (p 12)

Kui osakapitali sissemakse tasumise nõue loovutatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, siis võib nõude loovutamise aluseks oleva kohustustehingu osaühingu nimel sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul (või pankroti korral osaühingu pankrotihalduril) võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku lepingu sõlminud isiku vastu. (p 13)

Osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud vormis, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p-d 15 ja 16). (p 15.2)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


ÄS §-s 1401 sätestatud osakapitali sissemakse tasumise nõue ei ole mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


Kui hageja on palunud lõpliku haginõudena mõista rahasumma välja mitte enda kasuks, vaid kolmanda isiku kasuks, siis saab seda lugeda TsMS § 445 lg-s 1 märgitud taotluseks määrata kindlaks otsuse täitmise viis (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Sellisel juhul võib kohus otsuse resolutsioonis mõista hageja taotletud summa välja kolmanda isiku kasuks. (p 16.4)

1-16-4665/224 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2019

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)


Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)


KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17)

KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18)

Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19)

Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)


KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.12.2020, nr 1-18-3901/97, p 10)


Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 381 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)

Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25)

Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)


Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 381 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)

2-16-18267/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2018
    Kehtetu:

Vt p 14.


Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26)


Kui ringkonnakohus jätab otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestab nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikub ta sellega otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 sätestatud põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 23)


Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna.

Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes kas kohustustehing või käsutustehing eelnimetatud tehingutest. Tulenevalt TsÜS § 27 lg-st 2 ei ole aga juriidilise isiku asutamisotsust ega -lepingut võimalik pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26)

Äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi saab olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele (Vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). (p 15)

Olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab talle sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Sellisel asutamisel saab tütarühing endale kinnistu ja emaühing saab omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingus, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui tütarühingu ainsaks varaks asutamisel on talle mitterahalise sissemaksena üleantud kinnistu, siis võrdub tütarühingu osaluse väärtus kinnistu väärtusega. (p 18)

Tehing, mille tagasivõitmist nõutakse, peab kahjustama võlausaldaja huve. (p 20)


Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna. (p 13-14)

2-15-9288/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.09.2017

VÕS § 1041 saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13). (p 20.4)


Kui kohus tuvastab kõik PKS 1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, saab ta kõrvale kalduda ühisvara poolte osade võrdsusest. Muu hulgas tuleb tuvastada, et üks ühisvara omanikest on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi teise vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on selle poole lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. PKS 1995 § 19 lg 2 p-i 4 saab kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei ole abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. (p-d 21 ja 23)


Kui kohus tuvastab nõude kuulumise ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema. (p 22)


Kokkuleppe alusel ühele abikaasale ülekantud raha ei pruugi olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks, seda kinnitab ka VÕS § 626 lg 3. (p 25.1)


Väär selgitamiskohustuse täitmine võib õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamise ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. (p 25.3)


Kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. (p 25.4)


PKS 1995 § 17 lg 3 kohaldub üksnes vallasasja võõrandamisel (vt RKTKo 3-2-1-37-14, p 12), seega ei saa seda normi kohaldada pangakontol oleva raha suhtes. (p 26.2)


Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (ÄS § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal eelduslikult majanduslikku väärtust ei ole. (p 27)

3-2-1-121-09 PDF Riigikohus 18.11.2009

Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada.


Osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus.

Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada.

ÄS § 149 lg 3 kohaselt võib põhikirjas ette näha, et osa võõrandamiseks kolmandale isikule või osa osaliseks võõrandamiseks on nõutav osanike otsus, mille poolt peab olema antud vähemalt 2/3 osanike häältest. Juhul kui põhikirjas on selline piirang, välistab see ka osaühingu osaga mitterahalise sissemakse tegemise ilma osanike sellekohase otsuseta.


Osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus.

Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada.

3-2-1-117-01 PDF Riigikohus 20.09.2001

Osaühingu asutajad soovivad tasuda osade eest mitterahalise sissemaksega, milleks oli asutajate vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate rahaliste nõuete loovutamine asutatavale osaühingule. ÄS § 142 lg 1 mõtte kohaselt on osaühingu asutamisel mittevaralise sissemakse kohustuslik tingimus osaühingule üleantavale varalisele nõudele sissenõude pööramise võimalikkus. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et asutatavale äriühingule loovutatavad nõuded on tõelised. Seega tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas laenulepingud kui reaalsed lepingud olid üldse sõlmitud.

3-2-1-13-97 PDF Riigikohus 30.01.1997

Kohtuotsus ei vasta TsKS § 232 lg 4 nõuetele kuna ringkonnakohus ei andnud olulistele seletustele ja õigusaktidele juriidilist hinnangut.


Aktsiaseltsi põhimääruse p. 24 kohaselt, kui aktsionär hilineb sissemaksega aktsiate eest, siis on ta kohustatud maksma viivist vastavalt asutamislepingule.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json