/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-10474/80 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

ÄS § 184 lg 5 annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust.

ÄS § 184 lg 5 alusel esitatava juhatuse liikme tagasikutsumise nõude puhul on kostjaks nii osaühing kui ka juhatuse liige, kelle tagasikutsumise üle vaieldakse, kuna asjas tehtav otsus puudutab mh ka juhatuse liikme õigusi. (p 12)

ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav juhatuse liikme tagasikutsumise hagi ei ole vähemusosanike ega ka patiseisus oleva osaühingu 50% suuruse osalusega osanike õiguskaitsevahend ühingu üle kontrolli saavutamiseks, vaid osaühingu kaitseks kohaldatav õiguskaitsevahend olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline ühingut juhtima, kuid teda ei ole mingil põhjusel võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda. (p 16)

Juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumiseks vajaliku mõjuva põhjuse sisustamisel on võimalik lähtuda kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise põhimõtetest, arvestades juhatuse liikme ja osaühingu vahelise õigussuhte erisusi. (p 13)

Juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist õigustav mõjuv põhjus on eelkõige tema kohustuste rikkumine, mis on sedavõrd oluline, et osaühingult ei saa mõistlikult eeldada, et ta taluks selle isiku edasist juhatuse liikmeks olekut. Kohustuste rikkumine, mis õigustab juhatuse liikme tagasikutsumist, ei pea tingimata olema korduv või kestev ja võib olla ka ühekordne, kui see on äärmiselt raske ja osaühingut kahjustav.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka muu asjaolu, mis objektiivselt ja pärast osaühingu huvide kaalumist näitab, et kõnealune isik ei tohiks juhatuse liikmena jätkata (nt raske haigus, millest tulenevalt juhatuse liige ei suuda ühingut juhtida). Tagasikutsumise põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada osaühingu huvi säilitada tegevuse stabiilsus ja jätkusuutlikkus ning kaitsta selliselt ka osaühingu võlausaldajate ja teiste huvigruppide (töötajad, lepingupartnerid jt) huve. (p 15)

Juhatuse liikme kohustuste rikkumine võib ÄS § 184 lg 5 järgi olla tema tagasikutsumise aluseks, kui kõiki asjaolusid kaaludes on osaühingu parimates huvides, et kõnealune isik ei jätka juhatuse liikmena. Selleks peab kohus esmalt tuvastama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud, ja seejärel kaaluma, kas rikkumine on sedavõrd oluline, et osaühingu parimates huvides on juhatuse liikme tagasikutsumine. Hinnates kohustuste rikkumist juhatuse liikme tagasikutsumist õigustava mõjuva põhjusena, tuleb kohtul arvestada rikkumise asjaolusid, selle korduvust või kestvust, rikkumise mõju osaühingule, juhatuse liikme kavatsusi osaühingu suhtes ja muid niisuguseid asjaolusid. (p 19)

Kui vaieldakse juhatuse liikme tagasikutsumise üle tema kohustuste rikkumise tõttu, peab hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud. Juhatuse liikmel seevastu on võimalik tõendada, et ta on tulenevalt asjaoludest siiski käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 20)

Juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel kohaldub ka VÕS § 196 lg 3, mis näeb ette, et kestvuslepingu ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Siiski oleks olukorras, kus juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumise alusena tuginetakse tema kohustuse rikkumisele, kõnealune tähtaeg ületatud eelkõige juhul, kui tagasikutsumise nõude esitamise ajaks oleks möödunud rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. (p 23)

Osanikele teabe andmata jätmine ei saa üldjuhul ja ainsa võimaliku rikkumisena olla juhatuse liikme ÄS § 184 lg 5 alusel tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks, kuna seadus näeb osanikele teabeõiguse teostamiseks ette eraldi õiguskaitsevahendi. (p 27)


Üksnes asjaolust, et lepingupartner jätab lepingu järgi saadud laenusumma (osaliselt või täielikult) tagastamata ja pankrotistub hiljem, ei saa järeldada juhatuse liikme kohustuse rikkumist (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 21). Küll aga võib juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada seda, kui ta ei püüagi võlga lepingupartnerilt sisse nõuda. (p 22)


„Kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil“ ei ole juhatuse liikme eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Tegu on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei ole juhatuse liige oma hoolsuskohustust rikkunud sõltumata sellest, milline on tema tegevuse tegelik tagajärg (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). (p 20)

Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 14), ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine. (p 21)


Selleks, et juhatuse liikmele lojaalsuskohustuse rikkumist ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele. (p 25)


Majandusaasta aruande kinnitamiseks ei pea tingimata osanike koosolekut kokku kutsuma. Juhatuse liikme ÄS § 179 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuse rikkumiseks võib olla see, kui juhatuse liige jätab majandusaasta aruande osanikele kinnitamiseks esitamata. (p 26)


Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui tõendi vastuvõtmine nähtub kohtuotsusest, on see menetlusosalise jaoks üllatav. (p 32)


Juhatuse asendusliikme määramise normide eesmärk on tagada esindus- ja juhtimisorgani olemasolu sellisele äriühingule, mis on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks. Kui äriühingul on juhatuse liige olemas, ei ole ÄS § 184 lg 6 kohaldamine vähemalt üldjuhul (ja väljaspool hagi tagamist või õigussuhte esialgset reguleerimist) võimalik. Seadusest tulenevalt ei kuulu osanikuõiguste hulka õigus olla valitud juhatuse liikmeks. Juhatuse liikmed valitakse osanike otsusega ja osanike otsused võetakse vastu häälteenamusega (ÄS § 174 lg 1). (p 38)

Juhatuse asendusliikme määramise avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse avaldaja ja juriidiline isik. (p 41)


Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst) art 14 lit d kohaselt peavad liikmesriigid mh tagama, et iga äriühingu kohta avalikustatakse äriregistris isikud, kellel on õigus äriühingut juhtida ja esindada, kusjuures kandest peab nähtuma, kas esindusõigus on neil isikutel üksi või ühiselt. (p 45)

TsÜS § 34 ja ÄS § 181 lg 1 väljendavad äriühinguõiguse kodifitseeritud direktiivi ühte eesmärki, milleks on tagada, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud jääksid kolmandate isikute suhtes kehtima sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kolmandate isikute suhtes saab kõikvõimalikest sisesuhtes seatud esindusõiguse piirangutest äriregistri vahendusel kolmandatele isikutele nähtavaks teha ja seega nende suhtes kehtivaks muuta vaid kõigi või mõnede juhatuse liikmete ühise esindusõiguse. (p-d 46-47)

Iseenesest ei ole välistatud, et kohus teeb määruse, millega (eelkõige ajutiselt) seab juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse mingit summat ületavate tehingute tegemiseks, kuid seaduse ja direktiivi mõtte kohaselt saab äriregistrisse kanda vaid ühise esindusõiguse, mitte aga seda, millise väärtusega tehingutele see kohaldub. Äriühingu lepingupartnerilt kui kolmandalt isikult ei saa nõuda, et ta tehingu tegemisel adekvaatselt hindaks, kas mingi tehing ületab lubatud summat või mitte, mistõttu muudaks selline piirang kolmanda isiku õigusliku positsiooni tehingu kehtivuse suhtes ebamääraseks. See ei ole kooskõlas eelviidatud direktiivi eesmärgiga tagada äriühingute võetud kohustuste kehtivus ja kaitsta kolmandate isikute huve. (p 49)


Osanike nõusolekut on erandina vaja vaid sellisteks tehinguteks, mis tehakse osaühingu nimel kas juhatuse liikme või temaga samaväärse majandusliku huviga isikuga (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10) ja mis väljuvad igapäevasest majandustegevusest ega ole tehtud turutingimustel (ÄS § 181 lg 3). (p 24)

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst) art 14 lit d kohaselt peavad liikmesriigid mh tagama, et iga äriühingu kohta avalikustatakse äriregistris isikud, kellel on õigus äriühingut juhtida ja esindada, kusjuures kandest peab nähtuma, kas esindusõigus on neil isikutel üksi või ühiselt. (p 45)

TsÜS § 34 ja ÄS § 181 lg 1 väljendavad äriühinguõiguse kodifitseeritud direktiivi ühte eesmärki, milleks on tagada, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud jääksid kolmandate isikute suhtes kehtima sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kolmandate isikute suhtes saab kõikvõimalikest sisesuhtes seatud esindusõiguse piirangutest äriregistri vahendusel kolmandatele isikutele nähtavaks teha ja seega nende suhtes kehtivaks muuta vaid kõigi või mõnede juhatuse liikmete ühise esindusõiguse. (p-d 46-47)

Iseenesest ei ole välistatud, et kohus teeb määruse, millega (eelkõige ajutiselt) seab juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse mingit summat ületavate tehingute tegemiseks, kuid seaduse ja direktiivi mõtte kohaselt saab äriregistrisse kanda vaid ühise esindusõiguse, mitte aga seda, millise väärtusega tehingutele see kohaldub. Äriühingu lepingupartnerilt kui kolmandalt isikult ei saa nõuda, et ta tehingu tegemisel adekvaatselt hindaks, kas mingi tehing ületab lubatud summat või mitte, mistõttu muudaks selline piirang kolmanda isiku õigusliku positsiooni tehingu kehtivuse suhtes ebamääraseks. See ei ole kooskõlas eelviidatud direktiivi eesmärgiga tagada äriühingute võetud kohustuste kehtivus ja kaitsta kolmandate isikute huve. (p 49)

3-2-1-110-13 PDF Riigikohus 17.10.2013

Tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega. (p 12)


Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)


Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)


Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)


Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes.

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)

3-2-1-103-08 PDF Riigikohus 09.12.2008

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.


Konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. KonkS § 2 lg 1 lõpuosa loeb ettevõtjaks konkurentsiseaduse tähenduses ka muu isiku, kes tegutseb ettevõtja huvides. Nimetatud võrdsustamise eesmärk on muu hulgas soov vältida olukorda, mil ettevõtja kasutab teisele ettevõtjale kõlvatu konkurentsi osutamiseks isikut, kes ei ole ise ettevõtja selle mõiste tavatähenduses (eelkõige ÄS § 1), kuid tegutseb siiski kõlvatut konkurentsi osutada sooviva ettevõtja huvides. Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-08.


Ärisaladuse mõistet ei ole avatud Põhiseaduses ega ka enne 1. jaanuari 2008. a kehtinud konkurentsiseaduses. Ka äriseadustik ei ava ärisaladuse mõistet. Samuti ei sätesta äriseadustik ärisaladuse hoidmise kohustuse kestust. Ka alates 1. jaanuarist 2008 KonkS § 63 lg-s 1 sätestatud lahtine loetelu näidetest ärisaladuste kohta on suunatud Konkurentsiameti ametnikele, kel ei ole üldjuhul õigust avaldada teenistusülesannete täitmise käigus teada saadud ärisaladust. Siiski annab loetelu üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Lisaks KonkS § 63 lg-le 1 on ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel võimalik arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) sätteid. Konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Samuti võib eraõigusnormide puhul teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Saksamaa Liidukohtu praktikas on ärisaladust defineeritud järgmiselt: "Ärisaladus on asjaolu, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav."

Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus.


Osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus hoida äriühingu ärisaladust on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.


Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.

Äriseadustiku § 186 lg 1 kohaselt peavad osaühingu juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Sama kohustus on ÄS § 313 lg 1 kohaselt aktsiaseltsi juhatuse liikmel. Selline kohustus on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json