/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-50307/162 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019
ÄS § 180 lg-st 5^1 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p-d 12 ja 16). (p 19.1) ÄS § 180 lg-st 5^1 tuleneva kohustuse rikkumise korral võib juhatuse liige vastutada VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Juhatuse liikme vastutuse eelduseks aga peab olema lisaks ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumisele kindlaks tehtud veel see, et ta oli kahju tekitamises süüdi. Juhul kui juhatuse liige ei rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb tema hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Juhatuse liikme hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 5^1 sätestatud kohustuse järgmise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete nn grupisisesest keskmisest hoolsuse standardist (vt selle kohta 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2). (p 22) Vt ka Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307.
Tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 on hagejal õigus oma alternatiivseid nõudeid järjestada. Kui hageja oma nõudeid ei järjesta, võib kohus neid hinnata enda määratud järjekorras. (p 21)
2-14-50307/132 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Äriühingu juhtorgani liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7 (vt Riigikohtu eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11).
Kui juhatuse liikmele etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise puhul, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole juhatuse liikme käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 18.2)
Vt konstitutiivse võlatunnistuse kohta ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13. Võlakiri võib vastavalt selle väljaandmise tingimustele olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena, kui sellega on soovitud tekitada emitendile võlakirja emiteerimisega iseseisev varaline kohustus. Kui võlakirja eest on vastavalt emissiooni tingimustele tasutud selle nimiväärtusest vähem, ent emissiooni tingimuste kohaselt tuleb võlakiri lunastada nimiväärtuses, võib võlakiri olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena ka üksnes osas, milles selle nimiväärtus ületab väljaandmisel tegelikult makstut. Sellisel juhul luuakse emitendile võlakirja emiteerimisega varaline kohustus tasuda võlakirja lunastamisel summa, mis ületab selle väljaandmisel tehtud vastusooritust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). (p 19.1) (p 19.1)
Vt deklaratiivse võlatunnistuse kohta ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20. Kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt ka 28. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 26). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). (p 19.1)
ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). ÄS § 180 lg 51 eesmärk on kaitsta osaühingu võlausaldajaid sellise kahju eest, mis on tingitud osaühingu majandustegevuse jätkamisest olukorras, kus esinevad alused pankrotiavalduse esitamiseks. Sätte eesmärk ei ole kaitsta võlausaldajaid kahju eest, mis neile tekib võimalike tavalisest majandustegevusest väljapoole jäävate tehingute ja muude tegude tõttu, mida osaühingu juhatuse liikmed võivad oma kohustusi rikkudes teha. (p 17)
2-17-16889/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
VÕS § 589 lg 1 ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Võlausaldaja peab hagejana esile tooma asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et lepingupartnerid on rikkunud tema kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. (p 14) Juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees (vt ka Riigikohtu 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 21-23). (p 15)
3-2-1-143-16 PDF Riigikohus 28.02.2017
Alternatiivnõuete prioriteetsust ei saa asuda selgitama alles apellatsioonkaebuses. Iseenesest võimaldab TsMS § 370 lg 2 esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Eelnevast ei tulene aga seda, et kohus peaks analüüsima mitmel alusel esitatud nõudeid ja rahuldama neist suurima. (p 25) Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 13). (p 30)
Kui hüpoteekvõlakirjaemissioonis on märgitud tingimus, mille kohaselt on hüpoteekvõlakiri emitendi võlakohustust tõendav võlaväärtpaber, mis esindab emitendi kinnisvarapandiga tagatud allutamata võlakohustust võlakirja nominaalväärtuse ja võlakirjale makstava intressi ulatuses vastavalt emissiooni tingimustele ning mida säilitatakse mittemateriaalsel kujul investorite väärtpaberikontodel registris, siis on hüpoteekvõlakiri kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka VÕS-i laenulepingu kohta käivad sätted. (p 26)
Selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14). (p 21)
Alternatiivnõuete prioriteetsust ei saa asuda selgitama alles apellatsioonkaebuses. Iseenesest võimaldab TsMS § 370 lg 2 esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Eelnevast ei tulene aga seda, et kohus peaks analüüsima mitmel alusel esitatud nõudeid ja rahuldama neist suurima. (p 25)
Kuigi emitendil on kohustus teavitada registripidajat väärtpaberite tingimuste muudatustest (EVKS § 21 lg 2 p 1), ei tähenda selline teavitamine automaatselt seda, et tingimusi on muudetud. EVKS § st 9 tulenevalt on EVK-sse kantud andmetel eelkõige õiguste avalikustamise, kolmandate isikute suhtes kehtivuse tagamise ning heauskse omandamise võimaldamise funktsioon. EVK kandel ei ole aga õigustloovat funktsiooni. (p 19)
Vt otsuse p 14 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 30; RKTKo nr 3-2-1-30-07, p 10; RKTKo nr 3-2-1-150-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 12). Selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14). (p 21)
3-2-1-114-16 PDF Riigikohus 09.11.2016
Jagunemisel osalevate ühingute kui solidaarvõlgnike vastu on võlausaldajal lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 järgi, samuti viivisenõue VÕS § 113 järgi. Jaguneva ühingu juhatuse liige võiks aga lepingupartneri täitmata jäänud kohustuse ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest ÄS § 447 lg 3 alusel vastutada vaid siis, kui täidetud on selle normi kohaldamise eeldused. VÕS § 65 lg 1 järgi saab võlausaldaja valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab. (p 16)
Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2^1), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15) Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15)
ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11) Võlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13) Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2^1), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)
ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11) Võlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13) Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2^1), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15) Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15) Jagunemisel osalevate ühingute kui solidaarvõlgnike vastu on võlausaldajal lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 järgi, samuti viivisenõue VÕS § 113 järgi. Jaguneva ühingu juhatuse liige võiks aga lepingupartneri täitmata jäänud kohustuse ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest ÄS § 447 lg 3 alusel vastutada vaid siis, kui täidetud on selle normi kohaldamise eeldused. VÕS § 65 lg 1 järgi saab võlausaldaja valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab. (p 16)
3-2-1-42-16 PDF Riigikohus 08.06.2016
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18). (p 19)
Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. (p 23)
Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. (p 22)
Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. (p 15) Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)
Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15) Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
Kui kohus jätab põhjendamata, miks põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on olemas, on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. (p 14) Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
3-2-1-69-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Osaühingu ainuosanik on isik, kelle täieliku kontrolli all on äriühing. Sellises olukorras on eriti oluline, et aastaaruanne ja selle lisad kajastaksid kõiki osaniku nõudeid ühingu vastu, sest nende nõuete õige kajastamine tagab selle, et ühingu majanduslik olukord tehakse väljapoole nähtavaks sellisena, nagu see tegelikult on. Osaühingu ainuosanikust juhatuse liikme õigust ja kohustust hinnata omaenda viivisenõude sissenõutavust tuleb tõlgendada selliselt, et niisugused nõuded tuleb aruande lisas kajastada sõltumata sellest, kas juhatuse liige aruande koostamise ajal peab tõenäoliseks (soovib) selle sissenõudmist. Potentsiaalse viivisenõude kajastamisel tuleb siiski lähtuda konservatiivsuse põhimõttest ja kuna vähemalt üldjuhul on viivis sissenõutav vaid põhivõla ulatuses, on ka viivise kajastamise kohustus üldjuhul seotud selle summaga. (p 16) Seega ei või viivisenõuet jätta aruande lisas täies ulatuses kajastamata põhjusel, et juhatuse liige ja ainuosanik ise ei kavatsenud seda sisse nõuda, ja ainult tegelik nõudest loobumine õigustanuks nõude täielikku kajastamata jätmist. Kuna potentsiaalne viivisenõue, mida ei ole võlgniku vastu esitatud, tuleb kajastada aastaaruande lisas ja mitte aruandes, siis ei saa selle kajastamine või kajastamata jätmine mõjutada ühingu omakapitali ja rikutud ei ole ÄS §-s 176 sätestatud kohustusi. (p 17) Raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted, sh RPS § 21 lg 1 p 4, on muu hulgas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid. (p 19)
Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10; 22. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13). Sellise nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et juhtorgani liige on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). (p 11) Raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted, sh RPS § 21 lg 1 p 4, on muu hulgas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid. (p 19) Kui juhatuse liige rikub kohustust kajastada oluline kohustus aastaaruande lisas ja võlausaldajale on sellest tulenevalt tekkinud kahju, siis võib juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Süü hindamisel tuleb muu hulgas arvestada juhatuse liikme hoolsusstandardit ühingu raamatupidamise korraldamisel. See tähendab, et olukorras, kus juhatuse liige eelduslikult ei vastutaks raamatupidamise seaduse sätete rikkumise eest ühingu ees, ei vastuta ta ka võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel. Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. Süü sisustamisel tuleb arvestada muu hulgas sellega, et juhatuse liige peab raamatupidamise korraldamisel toimima kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ja seejuures võib hoolsuskohustuse sisu ja hoolsuse määr varieeruda nii sõltuvalt juriidilise isiku liigist kui ka tegevusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p-d 19–20), aga ka sõltuvalt sellest, kas juhatuse liige teeb mingi toimingu iseseisvalt või kasutab selleks spetsialisti abi. Viimasel juhul peab juhatuse liige ilmutama vajalikku hoolsust eelkõige selle isiku valimisel ja mõistlikus ulatuses kontrollimisel. (p 23)
Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10; 22. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13). (p 11) Juhatus peab tagama, et raamatupidamise aastaaruandes oleksid kajastatud kõik olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu majandusseisu ja mis võivad mõjutada äriühingu lepingupartneri majanduslikke otsuseid. (p 15) Kui juhatuse liige rikub kohustust kajastada oluline kohustus aastaaruande lisas ja võlausaldajale on sellest tulenevalt tekkinud kahju, siis võib juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kui äriühingu ainuosanikul on ühingu vastu nõue, millest võib tuleneda ka olulise suurusega viivisekohustus, tuleb potentsiaalne viivisekohustus vähemalt üldjuhul aastaaruande lisas kajastada kui oluline informatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Osaühingu ainuosanik on isik, kelle täieliku kontrolli all on äriühing. Sellises olukorras on eriti oluline, et aastaaruanne ja selle lisad kajastaksid kõiki osaniku nõudeid ühingu vastu, sest nende nõuete õige kajastamine tagab selle, et ühingu majanduslik olukord tehakse väljaspoole nähtavaks sellisena, nagu see tegelikult on. Osaühingu ainuosanikust juhatuse liikme õigust ja kohustust hinnata omaenda viivisenõude sissenõutavust tuleb tõlgendada selliselt, et niisugused nõuded tuleb aruande lisas kajastada sõltumata sellest, kas juhatuse liige aruande koostamise ajal peab tõenäoliseks (soovib) selle sissenõudmist. Potentsiaalse viivisenõude kajastamisel tuleb siiski lähtuda konservatiivsuse põhimõttest ja kuna vähemalt üldjuhul on viivis sissenõutav vaid põhivõla ulatuses, on ka viivise kajastamise kohustus üldjuhul seotud selle summaga. (p 16) Seega ei või viivisenõuet jätta aruande lisas täies ulatuses kajastamata põhjusel, et juhatuse liige ja ainuosanik ise ei kavatsenud seda sisse nõuda, ja ainult tegelik nõudest loobumine õigustanuks nõude täielikku kajastamata jätmist. Kuna potentsiaalne viivisenõue, mida ei ole võlgniku vastu esitatud, tuleb kajastada aastaaruande lisas ja mitte aruandes, siis ei saa selle kajastamine või kajastamata jätmine mõjutada ühingu omakapitali ja rikutud ei ole ÄS §-s 176 sätestatud kohustusi. (p 17) Raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted, sh RPS § 21 lg 1 p 4, on muu hulgas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid. (p 19)
3-2-1-197-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
TsMS § 370 lg 1 järgi võib hageja ühes hagis esitada kostja vastu mitu erinevat nõuet ja neid võib koos menetleda, kui kõik esitatud nõuded alluvad menetlevale kohtule ning lubatud on sama menetluse liik. Sama kehtib ka erinevatel asjaoludel põhinevate nõuete kohta. (p 33)
TsMS § 370 lg 1 järgi võib hageja ühes hagis esitada kostja vastu mitu erinevat nõuet ja neid võib koos menetleda, kui kõik esitatud nõuded alluvad menetlevale kohtule ning lubatud on sama menetluse liik. Sama kehtib ka erinevatel asjaoludel põhinevate nõuete kohta. (p 33) Kohus peab võtma seisukoha hageja nõude vähendamise kohta, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta peab vastu vaidlema. Kuigi nõude vähendamine ei ole hagi muutmine, tähendab see vaid seda, et selleks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut. Kohus peab selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vajadusel tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta. (p 35) Nõude vähendamise kohta selge seisukoha võtmisel on tähendus menetluskulude seisukohast. (p 36)
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik heade kommete vastane käitumine. Aktsiate ülevõtmiseks vajaliku osaluspaketi ajutine moodustamine võib teatud asjaoludel olla käsitatav tahtliku heade kommete vastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja tuua kaasa selliselt käitunud isikute isikliku vastutuse. Kui vähemusaktsionäride aktsiate ülevõtmiseks luuakse ajutiselt selleks spetsiaalselt ettenähtud juriidiline isik, mille puhul on ette teada, et ta ei suuda aktsiate eest õiglast hüvitist tasuda, võib vähemusaktsionäridel olla deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue isikute vastu, kes ülevõtmise selliselt korraldasid. (p 15) Pankrotis äriühingu puhul ei ole pankrotihalduril seadusest tulenevat võlausaldajate esindamise õigust esitamaks äriühingu võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet äriühingu juhatuse liikme vastu. Selline nõue olemuselt teistsugune kui ÄS § 187 lg 2 ja § 187 lg 4 alusel esitatavast äriühingu enda kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17). (p 16)
Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. (p 19)
ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõude maksmapaneku eelduseks saab olla vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 14) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. (p 22)
Kahju hüvitamise nõude esitamisel äriühingu juhatuse liikme vastu tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. (p 30) Olukorras, kus hageja on sõlminud kompromissi kolmanda isikuga, kelle vastu olevast nõudest ja selle maksmapaneku võimalusest sõltub kahju hüvitamise nõude olemasolu juhatuse liikme vastu, on hageja ise jätnud oma kahju vähendamata ja seda tuleb juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. VÕS § 139 lg 1 järgi vähendatakse juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Kui hageja loobub kompromissiga äriühingu nõudest kolmanda isiku vastu, saab seda kolleegiumi arvates pidada hagejast endast tulenevaks asjaoluks ja kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis äriühingule seepärast, et äriühing ei nõudnud vaatamata võimalusele kolmandalt isikult sisse kogu nõudesummat. (p 31)
Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. (p 19) ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõude maksmapaneku eelduseks saab olla vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 14) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. (p 22) Kahju hüvitamise nõude esitamisel äriühingu juhatuse liikme vastu tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. (p 30) Olukorras, kus hageja on sõlminud kompromissi kolmanda isikuga, kelle vastu olevast nõudest ja selle maksmapaneku võimalusest sõltub kahju hüvitamise nõude olemasolu juhatuse liikme vastu, on hageja ise jätnud oma kahju vähendamata ja seda tuleb juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. VÕS § 139 lg 1 järgi vähendatakse juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Kui hageja loobub kompromissiga äriühingu nõudest kolmanda isiku vastu, saab seda kolleegiumi arvates pidada hagejast endast tulenevaks asjaoluks ja kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis äriühingule seepärast, et äriühing ei nõudnud vaatamata võimalusele kolmandalt isikult sisse kogu nõudesummat. (p 31) Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik heade kommete vastane käitumine. (p 15) Pankrotis äriühingu puhul ei ole pankrotihalduril seadusest tulenevat võlausaldajate esindamise õigust esitamaks äriühingu võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet äriühingu juhatuse liikme vastu. Selline nõue olemuselt teistsugune kui ÄS § 187 lg 2 ja § 187 lg 4 alusel esitatavast äriühingu enda kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17). (p 16)
3-2-1-191-12 PDF Riigikohus 08.05.2013
TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. (p 20)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15) Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15) Aktsiaseltsi võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu on oma olemuselt teistsugune nõue kui on ÄS § 315 lg 2 ja § 315 lg 4 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. (p 17) Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19) Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15) Aktsiaseltsi võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu on oma olemuselt teistsugune nõue kui on ÄS § 315 lg 2 ja § 315 lg 4 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. (p 17) Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19) Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
3-2-1-188-12 PDF Riigikohus 25.02.2013
Olukorras, kus kohus jätab rahalise nõudega hagi tervikuna rahuldamata, ei ole otsuse resolutsioonis vaja märkida rahuldamata jäetud nõude rahalist suurust.
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.
PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51 samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul kaitsenormina erinevalt.
3-2-1-115-12 PDF Riigikohus 03.10.2012
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
EVKS § 23 lg 3 esimese lause järgne aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutus laieneb ka likvideerijale. See kehtib aga üksnes n-ö sisemiste likvideerijate suhtes, kelleks on ÄS § 369 lg 1 järgi aktsiaseltsi juhatuse liikmed automaatselt või muud aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega või põhikirjas ette nähtud korras nimetatud isikud. Säte ei laiene kohtu määratud likvideerijatele (ÄS § 369), kelle roll on n-ö välise juhina mõnevõrra erinev senise juhatuse omast. EVKS § 23 lg 3 esimene lause hõlmab ka vastutust võlgnetava tasu eest. Tegemist on mh tasuga aktsiate registreerimise tõttu osutatavate teenuste, s.o aktsiate hoidmise eest. See tasu on hõlmatud ka hinnakirjaga EVKS § 23 lg 11 järgi.
3-2-1-7-10 PDF Riigikohus 31.03.2010
ÄS
Aktsionäridel on nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus vastavalt panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1, mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. See ei välista aga VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel. Kahju hüvitamise nõudmiseks ÄS § 403 lg 6 järgi ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostjad olid vastavalt nõukogu ja juhatuse liikmed, sätte kohaldamiseks peab hageja tooma esile konkreetset kostjate vastutust põhjendavad asjaolud. ÄS § 403 lg 6 on kahju hüvitamise erinorm, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Sättel on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg. Solidaarvastutus väljendab selle sätte puhul sama mõtet, mis on kajastatud VÕS §-s 137. ÄS § 403 lg 6 ei välista juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2005. a otsus nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus nr 3-2-1-123-05, p 24). See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav. Ka ÄS § 403 lg 6 annab aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1) alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.
Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus, st turuhind. See on aga väärtpaberiturul vabalt mittekaubeldavate aktsiate puhul lisaks aktsiaseltsi üldisele majanduslikule seisundile sõltuv esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda mh osaluse suurusest, aktsiaseltsi põhikirjast, aktsiate liigist tulenevatest võimalikest eriõigustest, vähemusosaluse puhul aga ka võimalikust õiguslikust seotusest (kokkuleppest) suuraktsionäriga aktsiaseltsi juhtimiseks. Aktsia annab ÄS § 226 järgi aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused. Äriseadustiku § 298 lg 1 järgi on aktsionäride üldkoosoleku pädevuses mh aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine (p 2), nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine (p 4), majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine (p 7), aktsiaseltsi lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine (p 8). Üldkoosoleku otsus on ÄS § 299 lg 1 esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Mitmete oluliste otsuste tegemiseks näeb seadus ette suurema häälteenamuse, nt 2/3-line häälteenamus on ette nähtud põhikirja muutmise otsustamiseks (ÄS § 300 lg 1), aktsiakapitali suurendamiseks (ÄS § 341 lg 1) või aktsiaseltsi lõpetamiseks (ÄS § 365 lg 1). Aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.
Seadusega on üldiselt tagatud aktsionäride teavitamine aktsiaseltsi ühinemisest ning vähemalt 1/3 aktsiate omanikele ka võimalus ühinemist blokeerida (Vt käesoleva otsuse p 18-20). Eelkõige aktsionäride kaitseks sätestab ÄS § 398 lg 1 lisaks, et kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest. Tagamaks tehtud organisatsioonilise muudatuse pöördumatust ja seeläbi õiguskindlust, näeb ÄS § 403 lg 5 aga ette, et ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Samas näeb ÄS § 398 lg 3 vähemusaktsionäride kaitseks ette, et kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult nn tagasimakset. Aktsiaseltside ühinemise korral peab ühendava ühingu aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutumise otsustama alati aktsionäride üldkoosolek, v.a kui põhikirjas on see võimalus delegeeritud nõukogule või erandlikult juhatusele. See kehtib ka juhul, kui ühinemislepingut ei pea ÄS § 421 lg 4 järgi heaks kiitma ühendava aktsiaseltsi aktsionärid. Selliselt on mh tagatud, et aktsiate osalussuhe ei muutuks aktsionäride teadmata (Vt käesoleva otsuse p 24 ja 25). Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Erandliku regulatsiooni ühinemise läbiviimiseks annab ÄS § 421 lg 4. Säte baseerub (nagu muugi ühinemise regulatsioon) Euroopa Liidu Nõukogu 9. oktoobri 1978. a direktiivil nr 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist, konkreetselt direktiivi art-l 27. Sätte mõte on lihtsustada ja kiirendada ühinemise läbiviimist nn kontsernisiseste ühinemiste puhul. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Kui aktsiakapitali suurendatakse, ilma et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek (kui just põhikirjas ei olnud aktsiakapitali suurendamise õigust delegeeritud), on toimitud õigusvastaselt ja registripidaja peab keelduma aktsiakapitali suurendamise ja ühinemise sissekandmisest. Kui registripidaja seda õigusvastaselt siiski teeb, võib see olla aluseks mh riigivastutusele.
Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2007. a määrus nr 3-2-1-90-07, p 13).
3-2-1-150-09 PDF Riigikohus 17.12.2009
Hageja tugines hagiavalduses hagi alusena asjaolule, et kostja rikkus osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu istungil põhjendas hageja oma nõuet ka väitega, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustust sellega, et ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja tuginemine maakohtu istungitel asjaolule, et kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 kohaselt, mis peaks TsMS § 376 lg 3 järgi olema esitatud samas vormis kui hagiavaldus. Tegemist on hagi aluse täiendamisega, mille võib esitada muu hulgas ka suuliselt kohtuistungil.
TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 2 teise lause järgi tuleb kõrvalnõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna.
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Isegi kui tuvastada, et isik rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see osaühingu võlausaldajal nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist, kuivõrd VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid.
3-2-1-90-07 PDF Riigikohus 02.11.2007
Ringkonnakohtul kui teise astme kohtul puudub õigus kohaldada TsMS § 371 lg 2 p-d 1, kuna tal ei ole õigus ise otsustada, kas hagi tuleb võtta maakohtu menetlusse või mitte. Küll on ringkonnakohtul õigus lahendada määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses.
Vahekohtu kokkulepe on kohustuslik üksnes vahekohtu kokkuleppe pooltele. Isikutele, kes ei ole kokkuleppe pooleks, see ei laiene.
Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Hageja ei pea esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse.
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju.
3-2-1-30-07 PDF Riigikohus 25.04.2007
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning et kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama.
Juriidilise isiku, sh aktsiaseltsi juhatuse liige võib vastutada ka juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju.
3-2-1-79-05 PDF Riigikohus 22.09.2005
Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes ÄS § 315 lg-le 2 tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa alates 01.07.2002 kehtiva seaduse kohaldamise aluseks olla hagi esitamise aeg.
Enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 187 lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu. Samuti peab võlausaldaja tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu. Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Kui nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud on tekkinud pärast 01.07.2002, siis saab äriühingu võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist äriühingule. Erandina saab võlausaldaja nõuda pärast 01.07.2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist otse endale juhul, kui äriühingu juhtorgani liige on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Erandina saavad äriühingu juhatuse liikmel tekkida kohustused võlausaldajate ees ka seaduses sätestatud juhul. Selliseks erandiks võib olla näiteks ka 7. juulil 2001. a jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 ja § 306 lg-s 31 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Sel alusel esitatud hagi puhul tuleb kohaldatav seadus valida, lähtudes VÕSRakS § 22 lg-st 1. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu võlausaldajale kahju tekitamine on õigusvastane tegevus võlausaldaja suhtes ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kui äriühingu juhtorgani liige on võlausaldajale õigusvastaselt kahju tekitanud pärast 1. juulit 2002. a, siis sellise kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda otse endale. Sellisel juhul ei kohaldata alates 1. juulist 2002. a kehtiva ÄS § 315 lg-t 2 ega § 187 lg-t 2.
3-2-1-45-03 PDF Riigikohus 06.05.2003
TsMS § 113 lg 1 järgi on tõendiks vaid poole seadusliku esindaja seletused. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Osaühingu juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, tuleneb osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest. See kohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske. Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
3-2-1-38-03 PDF Riigikohus 24.04.2003
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, kuna ei vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, jättes hindamata hageja väited, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi.
PankrS § 55 lg 2 järgi on halduril juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige. Seega vastutab aktsiaseltsi pankrotihaldur ÄS § 315 lg-st 2 tulenevalt oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsi võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt aktsiaseltsiga.
3-2-1-173-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
Enne ÜS § 43 lg 4 uues redaktsioonis jõustumist 10. juulil 1998. a ei reguleerinud ühistuseadus ühistu juhatuse liikme vastutust võlausaldajale tekitatud kahju eest. Enne 10. juulit 1998.a vastutas juhatuse liige võlausaldajatele tekitatud kahju eest TsÜS § 46 lg 2 alusel, mille kohaselt juhatuse liikmete solidaarne vastutus võlausaldajale tekitatud kahju eest on täiendav ühistu vastutusele ja realiseerub siis, kui ühistu varast ei jätku võlausaldaja nõude rahuldamiseks.
3-2-1-89-01 PDF Riigikohus 21.06.2001
Aktsiaseltsi kohustuste täitmata jätmine (aktsiaselts ei tasunud hagejale võlgnevust) iseenesest ei too kaasa selle juhatuse liikme vastutust ÄS § 315 lg 2 alusel. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui aktsiaseltsi võlausaldajal on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju on tekkinud mitte tema süül.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json