https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 65| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)


ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)


Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)


Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)


Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)


Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)


PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)


Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018

Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13)

LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)

LKS § 20 lg 11 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 11 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14)

LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 11 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16)

Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17)

Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18)

Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)


LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)


Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)

3-3-1-27-16 PDF Riigikohus 22.03.2017

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 17 saab juhinduda ka juhul, kui isik, kelle nimel selleks volitatud isik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitas, oli avalduse esitamise ajaks surnud. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav tsiviilõiguse normide kohaselt. Ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonna- või linnakomisjoni otsuste tegemist esitada uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuste muutmise, ei laiene see norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. (p 18)

3-2-1-146-09 PDF Riigikohus 04.02.2010
ES

Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.


1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.


2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 18 lg 1 viienda lause järgi ei kohaldata ORAS § 121 sätteid tähtajatu üürilepingu suhtes. See ei kehti nende kehtivate üürilepingute kohta, mis sõlmiti enne 2. märtsi 1997, olid tähtajalised seadusest tulenevalt ja muutusid tähtaja lõppemisel pärast võlaõigusseaduse jõustumist VÕS § 310 lg 1 või 2 järgi tähtajatuks. ORAS § 18 lg 1 viienda lausega sätestatud tingimus on otseselt seotud ORAS § 18 lg 1 neljandas lauses sätestatud tingimusega, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. ORAS § 18 lg 1 neljanda lause mõtte järgi mõjutab see üksnes neid kasutuslepinguid, mis sõlmitakse pärast 2. märtsi 1997. Nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu sätestatud ei ole. ORAS § 18 lg 1 neljandat ja viiendat lauset koos tõlgendades saab järeldada, et ORAS § 121 sätteid ei kohaldata ainult nende tähtajatute üürilepingute suhtes, mis sõlmiti pärast 2. märtsi 1997. Kehtivatele üürilepingutele, mis olid sõlmitud enne 2. märtsi 1997 ja muutusid tähtajatuteks VÕS § 310 lg 1 või 2 alusel, kohaldub ORAS § 121 lg 1, mille järgi elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti.


Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.

1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.

3-2-1-140-08 PDF Riigikohus 04.03.2009
TsK

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.


TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.


TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

3-2-1-64-08 PDF Riigikohus 01.10.2008

Seni kuni omandireformi õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks olevat kohaliku omavalitsuse korraldust ei oldud tühistatud, ei saanud ka õigustatud subjektile vara üle andnud kohaliku omavalitsuse üksus olla teadlik oma õiguste rikkumisest selle korraldusega enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 esimese lause järgi.


Seni kuni omandireformi õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks olevat kohaliku omavalitsuse korraldust ei oldud tühistatud, ei saanud ka õigustatud subjektile vara üle andnud kohaliku omavalitsuse üksus olla teadlik oma õiguste rikkumisest selle korraldusega enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 esimese lause järgi.

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse tühistamise korral saavad alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded olla üksnes maa omanikul, s.o riigil.


Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse tühistamise korral saavad alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded olla üksnes maa omanikul, s.o riigil.

3-2-2-1-07 PDF Riigikohus 27.03.2007

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 järgi läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Kui isik ei olnud elamu suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud talle ka elamu tagastamine omandireformi aluste seaduse järgi.

3-2-1-62-05 PDF Riigikohus 15.06.2005

Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline rikkumine, mille kõrvaldamine võib olla võimalik apellatsioonimenetluses.


Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.


ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Õigusvastaselt võõrandatud vara munitsipaalomandisse andmisel ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda selle sätte alusel kehtetuks.

3-2-1-12-05 PDF Riigikohus 11.03.2005

Kui õigustatud subjekt ei teadnud EVP kroone saades ega neid võõrandades, et tal ei ole alust nii suures ulatuses kompensatsiooni saamiseks, tuleb tal TsK § 477 lg 3 järgi riigile hüvitada EVP kroonide omandamise momendil määratav väärtus rahas. Üksnes juhul, kui viimane tõendab, et õigustatud subjekt oli EVP kroone omandades pahauskne või sai või pidi hiljem teada saama vara saamise alusetusest, saab temalt nõuda TsK § 477 lg 5 järgi lisaks EVP kroonide väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis ta sai või pidi selle vara eest saama.

3-2-1-3-04 PDF Riigikohus 23.01.2004

Kui õigusvastaselt võõrandatud vara ei saa tagastada põhjusel, et see on teise füüsilise isiku omandis, siis on õigustatud subjektil õiguslik huvi esitada tuvastushagi võõrandamistehingu tühisuse tuvastamiseks. See ei tähenda, et õigustatud subjektil võib olla õigustatud huvi üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingute suhtes.

3-2-1-91-03 PDF Riigikohus 01.10.2003

ORAS § 7 lg 4 järgi saab ostja lepingulised kohustused lugeda täidetuks reeglina siis, kui need on täidetud täies ulatuses. Seda sätet ei või tõlgendada laiendavalt ja leida, et vara tagastamist saavad nõuda ka isikud, kes on oma lepingulised kohustused täitnud olulises osas.

3-2-1-85-03 PDF Riigikohus 18.09.2003

Kohus ei ole vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamisel seotud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktis 21 loetletud tõenditega, vaid võib arvestada ka muid tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõendeid.


Riigikohtu pädevus asja lahendamisel on piiratud vastavalt TsMS §-le 353. Sellest tulenevalt ei ole kolleegiumil õigust tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid.

3-2-1-55-03 PDF Riigikohus 08.05.2003

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra p 36 ei keela taotlejal esitada pärast menetluse lõpetamist komisjonile uusi tõendeid, ja kirjeldab, mida peab avalduse vastuvõtja tegema uute tõendite esitamise korral. Seega on apellatsioonikohus ekslikult leidnud, et avaldaja on kaotanud võimaluse esitada uusi tõendeid vara õigusvastase võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemiseks ja vara õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamiseks. See, kas avaldajal on põhjendatud ja õigustatud huvi tema poolt nõutud faktide tuvastamiseks, oleneb sellest, kas tal on võimalik uuendada tagastamismenetlust.

3-2-1-44-03 PDF Riigikohus 24.04.2003

Tehingu toimumise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- või kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ning füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses oli vara, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulenenud teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Sellise regulatsiooni eesmärk on tagada omandireformi õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine.

ORAS § 18 lg 1 kohaldamiseks tuli kontrollida, kas tehinguga ei muutunud tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 6 lg-s 1 sätestatud vara omaniku liik.

3-2-1-5-03 PDF Riigikohus 06.02.2003

Kuna apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mille tõttu loeti võõrandamine õigusvastaseks, siis on rikutud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.


Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub AÕSRS § 2 lg 2 kohaselt ORAS-es ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, st halduskorras. Kui tegemist pole õigusvastaselt võõrandatud varaga, või on hageja selle pärast õigusvastast võõrandamist taas omandanud, siis kuulub end omanikuks pidava isiku hagi asja väljanõudmiseks läbivaatamisele maa- või linnakohtus asjaõigusseaduse alusel.


Apellatsioonikohtul tuleb lahendada küsimus, kas vaidlusalune vara on ORAS-e mõttes õigusvastaselt võõrandatud või mitte.

3-2-1-11-03 PDF Riigikohus 06.02.2003

Apellatsioonukohtu otsus on vastuoluline ja sellest ei selgu, milliste asjaolude põhjal on kohus oma järeldused teinud.


ORAS § 7 lg 4 alusel tuleb tuvastada lepingu sõlmimine omanikuga vara omandamiseks enne 16. juunit 1940. a, lepinguga vara omandamiseks võetud kohustuste täitmine ning omandiõiguse lõpuni vormistamata jäämine pooltest mitteolenevatel põhjustel. Lepingu sõlmimine on vaidlusaluses asjas tuvastatav BES § 3859, 3860 ja 3030 alusel. ORAS § 7 lg 4 järgi saab ostja lepingulised kohustused lugeda täidetuks reeglina siis, kui need on täidetud täies ulatuses.

3-2-1-146-02 PDF Riigikohus 03.12.2002
TsK

Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.

Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.


Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.


Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.

Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.

Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.

3-2-1-83-02 PDF Riigikohus 05.06.2002

Vara võõrandamisaegse omaniku kindlaks tegemiseks võib pöörduda TsMS § 1 lg 1 kohaselt maa- või linnakohtusse, kuna tegemist on väidetavalt eksisteerinud tsiviilõigussuhtest - omandiõigussuhtest - tekkinud vaidlusega.

3-2-1-68-02 PDF Riigikohus 14.05.2002

Avaldus omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks, millega hageja soovis tuvastada vara õigusvastase võõrandamise aegset omanikku, kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras.


Avaldus omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks, millega hageja soovis tuvastada vara õigusvastase võõrandamise aegset omanikku, kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras.

Kohus juhindub õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel omandireformi aluste seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõiguse tekkimise ajal. Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada.

3-2-1-52-02 PDF Riigikohus 10.04.2002

AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte AÕS RakS § 2 lg 2.


ORAS § 11 lg-s 1 nimetatud vara tagastamine toimub AÕS RakS § 2 lg-st 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras - halduskorras. ORAS ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras.


ORAS § 11 lg-s 1 toodud omandireformi objektide loetelu on ammendav.

Kokku: 65| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json