3-2-1-146-09
|
Riigikohus |
04.02.2010 |
|
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 18 lg 1 viienda lause järgi ei kohaldata ORAS § 121 sätteid tähtajatu üürilepingu suhtes. See ei kehti nende kehtivate üürilepingute kohta, mis sõlmiti enne 2. märtsi 1997, olid tähtajalised seadusest tulenevalt ja muutusid tähtaja lõppemisel pärast võlaõigusseaduse jõustumist VÕS § 310 lg 1 või 2 järgi tähtajatuks. ORAS § 18 lg 1 viienda lausega sätestatud tingimus on otseselt seotud ORAS § 18 lg 1 neljandas lauses sätestatud tingimusega, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. ORAS § 18 lg 1 neljanda lause mõtte järgi mõjutab see üksnes neid kasutuslepinguid, mis sõlmitakse pärast 2. märtsi 1997. Nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu sätestatud ei ole. ORAS § 18 lg 1 neljandat ja viiendat lauset koos tõlgendades saab järeldada, et ORAS § 121 sätteid ei kohaldata ainult nende tähtajatute üürilepingute suhtes, mis sõlmiti pärast 2. märtsi 1997. Kehtivatele üürilepingutele, mis olid sõlmitud enne 2. märtsi 1997 ja muutusid tähtajatuteks VÕS § 310 lg 1 või 2 alusel, kohaldub ORAS § 121 lg 1, mille järgi elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti.
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
|
| 3-2-1-62-05
|
Riigikohus |
15.06.2005 |
|
Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline rikkumine, mille kõrvaldamine võib olla võimalik apellatsioonimenetluses.
Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Õigusvastaselt võõrandatud vara munitsipaalomandisse andmisel ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda selle sätte alusel kehtetuks.
|
| 3-2-1-3-04
|
Riigikohus |
23.01.2004 |
|
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara ei saa tagastada põhjusel, et see on teise füüsilise isiku omandis, siis on õigustatud subjektil õiguslik huvi esitada tuvastushagi võõrandamistehingu tühisuse tuvastamiseks. See ei tähenda, et õigustatud subjektil võib olla õigustatud huvi üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingute suhtes.
|
| 3-2-1-44-03
|
Riigikohus |
24.04.2003 |
|
Tehingu toimumise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- või kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ning füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses oli vara, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulenenud teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Sellise regulatsiooni eesmärk on tagada omandireformi õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine.
ORAS § 18 lg 1 kohaldamiseks tuli kontrollida, kas tehinguga ei muutunud tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 6 lg-s 1 sätestatud vara omaniku liik.
|
| 3-2-1-2-02
|
Riigikohus |
25.01.2002 |
|
0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.
Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandi üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üldjuhul üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Kolleegium jääb 23. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-2-1-108-01 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt omandiõigus tagastatud varale ei lähe üle siis, kui vara tagastamine toimus vastuolus omandireformi aluste seadusega.
0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.
Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.
|
| 3-2-1-130-01
|
Riigikohus |
05.12.2001 |
|
Eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) erastamisele mittekuuluvale eluruumile erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks tuleb lugeda EES §-des 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu tühiseks. Eelnev seisukoht tuleneb ka vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud ORAS § 18 lg-st 1.
Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped on käsitletavad mitteomaniku käsutustehingutena AÕS § 95 lg 1 järgi. Hagejad, kui end korteri omanikeks pidavad isikud, ei saa oma õigusi kaitsta vaidlusega tehingu kehtivuse üle põhjusel, et omandi andis üle mitteomanik. Olenevalt sellest, milliseid nende kui omanike õigusi rikutakse, saavad nad esitada kas vindikatsiooni- või ainult omandiõiguse tunnustamise hagi. Selles vaidluses selgub, kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte.
Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandiõiguse üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped on käsitletavad mitteomaniku käsutustehingutena AÕS § 95 lg 1 järgi.
Omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektile üle "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt. Osundatud korra kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale üle siis, kui vara tagastamine pole vastuolus omandireformi aluste seadusega.
AÕS § 277 lg 2 kohaselt saab pantida pantija omandis olevat vara, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna pantija polnud panditud vara omanik ja seadus ei sätesta siin erandit, siis on käsitletav pandileping põhjendatult loetud tühiseks.
|
| 3-2-1-135-01
|
Riigikohus |
07.11.2001 |
|
1990. a lepingu sõlmimisel kehtinud TsK § 244 lg 1 kohaselt tuli elamu või selle osa ostu-müügileping, kui kas või üheks pooleks on füüsiline isik, tõestada notariaalselt. Selle nõude järgimata jätmine tõi sama normi kohaselt kaasa lepingu kehtetuse. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud.
1992. a sõlmitud leping tuleb lugeda kehtetuks omandireformi aluste seaduse § 18 nõuetele mittevastavuse tõttu TsK § 51 lg 1 alusel. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud.
Kuna hageja polnud vaidlusaluse elamu omanik, ei saadud selle võõrandamisega talle kahju tekitada. Sõlmitud ostu-müügilepingutega hageja elamut ei omandanud, kuna nimetatud tehingud olid seaduse alusel (TsK § 244 lg 1; TsK § 51 lg 1, ORAS § 18 lg 1) kehtetud.
|
| 3-2-1-85-01
|
Riigikohus |
08.06.2001 |
|
Omandireformi õigustatud subjekt on õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute tühisuse tunnustamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5 piirati riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust selliselt, et ei lubatud müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise lahendamiseni. Kui vaidlusalune elamu ostu-müügileping on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu ( kuni 1. september 1994. a kehtinud TsK § 51), siis kostja elamut ei omandanud.
Õigusvastaseks repressiooniks tuleb lugeda ka isiku küüditamist. Selle tagajärjel kaotas küüditatu mahajäänud omandi suhtes kõik õigused.
|
| 3-2-1-158-00
|
Riigikohus |
03.01.2001 |
|
ORAS § 18 lg 1 (1995. aastal kehtinud sõnastuses) järgi oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ja juriidilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud selle omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulenenud teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Asjaolu, et vaidlusaluste erastamislepingute sõlmimise ajal oli jõus Tallinna Linnavalitsuse korraldus hoone kompenseerimiseks, ei tähenda et vara tagastamise küsimus oli EES § 3 lg 5 p 4 mõttes lahendatud, sest nimetatud korraldus oli tähtaegselt vaidlustatud halduskohtus. Samuti ei muuda õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutmiseks tehtud tehingut seaduslikuks hiljem kindlaks tehtud asjaolu, et see vara pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul.
|
| 3-2-1-44-99
|
Riigikohus |
03.05.1999 |
|
Erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest.
|
| 3-2-1-112-97
|
Riigikohus |
16.10.1997 |
|
Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989 määrusega nr 276 kinnitatud Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku p 13 ap 5 keelas müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni.
|
| 3-2-1-105-97
|
Riigikohus |
02.10.1997 |
|
EES § 5 lg 1 p 5 kohaselt on eluruumi ostmise eesõigus sama seaduse §-s 3 lg 5 p 4 nimetatud eluruumi üürnikul või ühel täisealisel temaga koos elaval perekonnaliikmel vastavalt EES § 4 p 1 kohasele kokkuleppele ka pärast 1995. a 1. märtsi, juhul kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objektiks.
|
| 3-2-1-97-97
|
Riigikohus |
11.09.1997 |
|
Hoonet, mis ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara ja oli vallasasi AÕSRS § 13 lg 1 järgi, võis selle omanik müüa.
|
| 3-2-1-20-96
|
Riigikohus |
21.02.1996 |
|
Omandireformi õigustatud subjekt on õigustatud nõudma selle varaga, mille osas ta on õigustatud subjektiks, tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
Kuna tehingu kehtetuks tunnistamise hagi lahendamisel otsustatakse mõlema tehingu poole õiguste üle ning sellega võivad kaasneda kohustused mõlemale tehingu poolele, siis pidi kohus tehingu teise poole asjasse kostjana kaasama.
|
| III-2/1-84/95
|
Riigikohus |
16.11.1995 |
|
|
Facebook
Twitter