/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1467| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-16812/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.05.2020

ÄS §-s 140^1 sätestatud sissemakse tasumise nõue on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja selle täitmine on samamoodi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele omajale. Vaatamata sellele, et osakapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole osakapitali sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

ÄS § 140^1 lg 2 kaitseb mh ka võlausaldajaid, kuna selle eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Kuid seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist. (p 12)

Kui osakapitali sissemakse tasumise nõue loovutatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, siis võib nõude loovutamise aluseks oleva kohustustehingu osaühingu nimel sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul (või pankroti korral osaühingu pankrotihalduril) võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku lepingu sõlminud isiku vastu. (p 13)

Osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud vormis, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p-d 15 ja 16). (p 15.2)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


ÄS §-s 140^1 sätestatud osakapitali sissemakse tasumise nõue ei ole mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


Kui hageja on palunud lõpliku haginõudena mõista rahasumma välja mitte enda kasuks, vaid kolmanda isiku kasuks, siis saab seda lugeda TsMS § 445 lg-s 1 märgitud taotluseks määrata kindlaks otsuse täitmise viis (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Sellisel juhul võib kohus otsuse resolutsioonis mõista hageja taotletud summa välja kolmanda isiku kasuks. (p 16.4)

2-19-17384/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.05.2020

Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)


VÕS § 654 lg 2 järgi on pandiõiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et töövõtulepingu esemeks on ehitis või selle osa, mis asub tellija kinnisasjal, st pandiõiguse tekkimine on välistatud juhul kui ehitatakse võõral kinnisasjal.

VÕS § 654 lg 2 mõttes on tellija kinnisasjal asuva ehitise mõistega hõlmatud ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis juhul, kui hoonestusõigus ei kuulu kinnisasja omanikule. VÕS § 654 lg 2 kohaldub praegusel juhul selle tõttu, et kinnisasjal ehitustööde tellijaks oli kinnisasja omanik. Asjaolu, et kinnisasi koormati pärast töövõtulepingu sõlmimist hoonestusõigusega ning töövõtuleping tuli kasuks ka hoonestusõiguse omanikule, ei välista VÕS § 654 lg 2 kohaldamist. (p 11)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


VÕS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi on nõudega seotud tagatised tagatisteks, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud, ning nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


AÕS § 631 lg 2 sätestab erisättena hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse eelmärke seadmise võimaluse. AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaldamiseks ei pea eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendama eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Hagi tagamise korras eelmärke seadmine AÕS § 63^1 lg 2 teise lause järgi ei tähenda õigussuhte esialgset reguleerimist TsMS § 377 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole selle sätte kohaldamisel vaja tuvastada, kas esinevad TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud eeldused. (p 13)

2-18-17536/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.05.2020

RahaPTS § 42 lg 4 esimese lause kohustab lepingu erakorraliselt üles ütlema, kui kohustatud isikul on kliendiga ärisuhe, kuigi esineb mõni RahaPTS § 42 lg-tes 1-3 nimetatud alustest, sh olukorras, kus kohustatud isik ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (RahaPTS § 42 lg 1). Pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist. (p 15)

2-18-255/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.04.2020

Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)

Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)


Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)

2-18-1221/56 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.04.2020

Lähenemiskeelu kui isikuõiguse kaitse abinõu kohaldamist tuleb kaaluda eelkõige juhul, kui ohus on isiku elu, kehaline või vaimne puutumatus, isikuvabadus, turvalisus või seksuaalne puutumatus. Ohu hindamisel tuleb üldjuhul arvesse võtta isiku, kelle suhtes lähenemiskeeldu soovitakse kohaldada, õigusvastase tegevuse raskust ja sagedust, samuti tema iseloomuomadusi ja suhtumist isikutesse, kes soovivad lähenemiskeelu kohaldamist. (p 17)

Üldjuhul saab isik VÕS § 1055 lg 1 kohaselt nõuda õigusvastase kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. VÕS § 1055 lg 2 teeb sellest põhimõttest erandi, välistades VÕS § 1055 lg-s 1 sätestatud nõude olukordades, mil õigusvastaselt kahju tekitavat käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. (p 25)

VÕS § 1055 lg 2 teise lause eesmärk on võimaldada isikul nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui ta ei saa nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist, sest esinevad VÕS § 1055 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjaolud. (p 26)

2-19-19561/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

Kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses (vt Riigikohtu 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 12). Kui nõue on esitatud vales menetluses (nt hagita asjana hagimenetluse asemel), tuleb nõude esitajale anda võimalus täpsustada oma nõuet olenevalt sellest, millises menetluses tuleb nõue lahendada. Hagimenetluse ja hagita menetluse olemust ja erisusi on kolleegium selgitanud oma 17. mail 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 tehtud määruse p-des 18-20. (p 11)

TsMS-i määratakse järgi asja menetluse liik asja sisu järgi, mitte kohtusse pöördunud isiku järgi. Sisu poolest erinevaid asju käsitletakse nende liikide kaupa täpsemalt erisätetes (TsMS 49.-63. ptk). Asja menetluse liik ei sõltu asjaolust, et hagita asjade erisätetes märgitakse isikud, kellel on õigus taotleda kohtult menetluse algatamist. Avaldust esitama õigustatud isikute ringi kindlaksmääramine on oluline TsMS § 476 eesmärki silmas pidades. (p 13)


Kui asja sisu järgi on tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga, siis sellises menetluses esitatava nõude olemus ei muutu asjaolu tõttu, et nõue on läinud kas loovutamisega või seaduse alusel võlausaldajalt üle kolmandale isikule (vt VÕS §-d 164 ja 173). VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Viidatud sätete järgi astub võlausaldajalt nõude omandanud kolmas isik endise võlausaldaja asemele (nõude omandaja saab nõude esialgse omaniku õigusliku positsiooni), nõude olemus sellest ei muutu. (p 13)


Hagita menetluses lahendatakse TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi mh kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2 12 24747/180, p 16). Hagita menetluses on TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi lahendatavad ka kahju hüvitamise nõuded, kui nõudega kahju põhjustanud korteri omaniku vastu on kohtusse pöördunud kindlustusandja, kes on nõude üleminekuga VÕS § 173 ja VÕS § 492 lg 1 järgi omandanud kindlustusvõtja kui kahjustatud korteri omaniku õigusliku positsiooni. (p 14)

2-16-15722/123 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)


Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)


Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

2-17-14766/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.04.2020

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). (p 15)


Kostjad, kes on solidaarvõlgnikud, ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Nad saavad menetluses osaleda iseseisvalt ning kummagi vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 18; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22).

Asjaolu, et üks kostja võtab hagi õigeks, ei mõjuta teise kostja vastutust. Tema vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata eraldi, misjuures jääb talle solidaarvõlgnikuna võimalus esitada VÕS § 67 lg 2 kohaselt hageja vastu vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest hagejaga. (p 16)


Asjaolu, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel eeldab seda, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). (p 19)

Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tuleneb sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laieneb ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kui üks kostja täidab solidaarkohustuse, tekib tal tagasinõudeõigus VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 20)

Kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt on abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Praeguses asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. (p 21)


Asjaolust, et hageja andis kostjatele raha, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508/73, p 23). Piisav ei ole see, kui võlausaldaja väidab, et ta sõlmis laenulepingu, ta peab selle olemasolu ka tõendama. Iseenesest on tõendid raha üleandmise kohta laenulepingu tõendamiseks asjakohased. (p 13)

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas dokumenti saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna. (p 15)

2-18-18420/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2020

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)

2-16-14152/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.03.2020

Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud (vt ka Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15).

TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on kohtule siduv otsuse koostamisel. (p 12.1)


VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise hindamisel peab ajutist hoonest eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25). (p-d 13.1-13.2)

Kindlustusandja peab tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3) (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). (p 13.4)

Kindlustusandjal on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 13.6.2)

Kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15). (p 14)

2-17-3860/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.03.2020

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping. Kui projekteerimisel tehakse viga, võib projekteerimisviga tuua kaasa ehitise puuduse TsÜS § 146 lg 2 mõttes.

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldub viieaastane aegumistähtaeg ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 13). (p 13)

Projekteerimislepingust tulenev nõue, mille aluseks on projekteerimisviga, mis toob kaasa ehitise puuduse, aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 14). (p 14)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 16). (p 16)


Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p-d 13 ja 15)


Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 18). (p 17)


Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 17). (p 16)

2-16-14644/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.03.2020

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)

Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)

Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)


Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)


Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)


TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)


Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)


Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)

2-18-4090/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)

VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)

Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 139^1 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)

2-15-7163/191 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)


Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)


Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

2-16-14960/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2020

Vt ostueesõiguslase nõuete kohta ostja ja müüja vastu Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27-28.

Selleks, et kinnisasja või kinnisasja kaasomandi mõttelise osa omandiõigus läheks tehingulise omandamise teel ühelt isikult teisele üle, peaksid esinema AÕS § s 641 sätestatud eeldused. Kehtivast müügilepingust tuleneb ostjale (ostueesõigluslasele) õigus nõuda müüjalt asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja nõusolekut selleks, et kanda ostja kinnisasja (või ka kinnisasja kaasomandi mõttelise osa) omanikuna kinnistusraamatusse. Ostja (ostueesõiguslane) ei saa nõuda omandiõiguse saamise eelduseks olevaid tahteavaldusi isikult, kes müüjalt ostueesõigusega koormatud kaasomandi mõttelise osa omandas. Küll aga saab ostja (ostueesõiguslane) nõuda nimetatud isikult kinnistusraamatu omanikukande kustutamise eelduseks olevat tahteavaldust, kui ostueesõigusel on asjaõiguslik toime.

Kui ostueesõiguslane (hageja) ei esita hagi kõikide vajalike tahteavalduste saamiseks, mida ostueesõiguslastel on vaja saada selleks, et vaidlusalust kaasomandiosa omandada, kuid hagiavalduse sisu viitab sellele, et ta siiski soovib hageda kõiki vajalikke tahteavaldusi, tuleks maakohtul enne hagi menetlusse võtmist või hiljemalt asja arutamise käigus hagejale selgitada, et tema taotletava eesmärgi saavutamine eeldab asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse saamist. (p 10-13)

Müügilepingu järgi müüdi koos vaidlusaluse kaasomandiosaga (teemaa kaasomandiosa) ka mõtteline osa elamumaa kinnisasjast. Vaatamata sellele, et hagejad olid mh ka elamumaa kaasomanikud ja oleksid saanud sellest tulenevalt teostada ostueesõigust ka elamumaa suhtes, nad seda siiski ei teinud. Seetõttu sai müüja tugineda VÕS § s 247 sätestatud vastuväitele. Müüjal oli alus nõuda, et ostueesõiguslased (hagejad) ostaksid koos selle esemega (teemaa kaasomandiosa), mille ostueesõigust nad teostasid, ka teise eseme (elamumaa kaasomandiosa), mida sellega koos müüdi. Kuna hagejad soovisid sellest hoolimata osta üksnes teemaa kaasomandiosa ilma elamumaa kaasomandiosata, oli müüja keeldumine VÕS § st 247 tulenevalt õiguspärane ja hagejad ei saa nõuda müüjalt vaidlusaluse teemaa kaasomandiosa omandiõiguse üleandamist. (p 14)


Elamumaa müümisel sellest juurdepääsutee eraldamine vähendab üldjuhul olulisel määral elamumaa või selle kaasomandiosa käibeväärtust. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka väide, et ilma juurdepääsuta elamumaale võib nõuda juurdepääsu AÕS § 156 alusel.

Kui elamumaa kinnisasja kaasomandiosa võõrandatakse, ilma et selle juurde kuuluks õiguslikult tagatud võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele, saab seda käsitleda VÕS § 247 järgi müüja jaoks kahjuliku tagajärjena. (p 14.2)

2-17-13855/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.01.2020

Osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, osaühing on saanud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt ka Riigikohtu 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 10)

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). (p 11)

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb lisaks kostja rikkumisele tuvastada ka, et hagejal tekkis rikkumise tõttu kahju. (p 13)


Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). (p 11)

2-17-15364/59 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Korteriühistu liikme suhted korteriühistuga väljaspool üldkoosoleku otsuste tegemist tuleb korteriühistu eesmärkide tõttu lugeda tehingulaadseteks suheteks (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 11). (p 11)

Korteriühistul oli KÜS § 2 lg 1 ja KOS § 15 lg 6 p 2 järgi kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid ja selleks raha leidmine. (p-d 11 ja 12)

Elamut haldava korteriühistu vastutuse aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine. (p 11)Korteriühistu võib vastutada kaasomandi eseme korrashoidmise ja korrasoleku kontrollimise kohustuse rikkumise tõttu kahju põhjustamise eest KÜS § 2 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel, kui täidetud on ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 12)

Kuna korteriühistul on kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid, siis piisab korteriühistu liikmel kui hagejal selle tõendamisest, et purunes kaasomandi eseme osaks olev vihmaveetorustik. Korteriühistu kui kostja kohustusteks on ka vihmaveetorustiku seisundi jälgimine ja selle korrashoiu tagamine, mistõttu annab vihmaveetorustiku purunemine alust eeldada, et kostja ei täitnud eelnimetatud kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu ei pea hageja täiendavalt tõendama, mida kostja tegi või jättis tegemata selleks, et vihmaveetorustik ei puruneks. Vastutusest vabanemiseks tuleb kostjal tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud ning et ta on teinud kõik mõistlikult vajaliku selleks, et kaasomandi eset korras hoida ja hagejale kahju tekkimist vältida. Muu hulgas võib kostja vabaneda vastutusest juhul, kui ta tõendab VÕS § 103 lg 2 järgi, et kohustuse rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-14, p 12). (p 12)

Kaasomandi eseme korrashoidmise kohustuse täitmiseks KOS § 15 lg 6 p 2 mõttes ei piisa sellest, et korteriühistu sõlmib elamu haldamiseks ja hooldamiseks lepingu kolmanda isikuga. Korteriühistul on eelnimetatud kohustuse raames mh kohustus jälgida, et kolmas isik täidaks oma lepingulisi kohustusi, mis on suunatud korteriühistu kohustuste täitmisele. (p 13)

Korteriühistu vastutus kolmanda isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest võib tuleneda ka TsÜS § 132 lg-test 1 või 2. TsÜS § 132 lg 1 mõttes on majandustegevuseks ka korteriühistu tegevus elamu haldamisel. TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas korteriühistu kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Nende sätete järgi omistatakse (juhul, kui esinevad nende sätete kohaldamise eeldused) korteriühistule kui kostjale kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast kostja kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. (p 12)


VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiiv (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldub juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 esimese alternatiivi järgi võib anda alust mh asjaolu, et hageja oli korteriühistu liige (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-11524/221, p-d 12-13).

VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu juhtimata jätmine ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. Kuna vihmaveetorustiku korrashoid oli korteriühistu kohustuseks, siis ei saa korteriühistu eelduslikult väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. (p 15)


Korteriühistu võib vastutada kaasomandi eseme korrashoidmise ja korrasoleku kontrollimise kohustuse rikkumise tõttu kahju põhjustamise eest KÜS § 2 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel, kui täidetud on ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 12)

Kuna korteriühistul on kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid, siis piisab korteriühistu liikmel kui hagejal selle tõendamisest, et purunes kaasomandi eseme osaks olev vihmaveetorustik. Korteriühistu kui kostja kohustusteks on ka vihmaveetorustiku seisundi jälgimine ja selle korrashoiu tagamine, mistõttu annab vihmaveetorustiku purunemine alust eeldada, et kostja ei täitnud eelnimetatud kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu ei pea hageja täiendavalt tõendama, mida kostja tegi või jättis tegemata selleks, et vihmaveetorustik ei puruneks. Vastutusest vabanemiseks tuleb kostjal tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud ning et ta on teinud kõik mõistlikult vajaliku selleks, et kaasomandi eset korras hoida ja hagejale kahju tekkimist vältida. Muu hulgas võib kostja vabaneda vastutusest juhul, kui ta tõendab VÕS § 103 lg 2 järgi, et kohustuse rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-14, p 12). (p 12)


Korteriühistu vastutus kolmanda isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest võib tuleneda ka TsÜS § 132 lg-test 1 või 2. TsÜS § 132 lg 1 mõttes on majandustegevuseks ka korteriühistu tegevus elamu haldamisel. TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas korteriühistu kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Nende sätete järgi omistatakse (juhul, kui esinevad nende sätete kohaldamise eeldused) korteriühistule kui kostjale kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast kostja kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. (p 14)

2-17-1722/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2019

Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)


Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis Dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. (p 10.2)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

Juhul kui kohustatud pool ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15). (p 10.4)


Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)


Kohtul on kohustus tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. (p 13.1)


Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

2-16-10632/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14. (p 11.1)

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad omakorda tõendada, et vaatamata hageja soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et hageja ei teinud neile alusetuid sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 11.4)


Raha maksmine on sooritus, mitte tehing, mistõttu see ei saa olla tühine ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 128 lg 1 sellele ei kohaldu. (p 12)

2-17-12910/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2019

Lepingute hinnavahe hüvitamiseks VÕS § 135 lg 1 alusel peab asendustehing olema tehtud esialgse lepinguga võimalikult samaväärsetel tingimustel, mida antud asjaoludel on mõistlikult võimalik saavutada. (p 12)

Kokku: 1467| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json