Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1414| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-17-17140/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.03.2019
Selleks, et kohustada VÕS § 1047 lg 4 alusel kostjat hageja kohta avaldatud faktiväiteid ümber lükkama, tuleb tuvastada, kellele kõrvalistest isikutest kostja ja mil viisil neid faktiväiteid avaldas. Vähemalt juhtudel, kus meediaväljaanded väidetavalt kajastasid kostja varem antud intervjuus avaldatud andmeid, ei saa teda lugeda nendes kajastustes avaldatud andmete avaldajaks ning seega ei kohaldu nendel juhtudel VÕS § 1047 lg 4. VÕS § 1047 lg 4 kohaldamine eeldab ka seda, et selle sätte kohaldamine oleks kostja kui avaldaja jaoks võimalik. (p 11) Kui kostjat ei saa pidada avaldajaks, kellelt saaks VÕS § 1047 lg 4 alusel nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist või avalduse tegemist ümberlükkamiseks, kuid kes põhjustas ebaõigete andmete avaldamisega samade andmete avaldamise teise isiku poolt ning kui tema tegevus oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1047 lg-te 2 ja 3 järgi, on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju jätkuva tekkimise ärahoidmiseks vajalike toimingute tegemist VÕS § 1055 lg 1 alusel. Näiteks võib nõuda avalduse esitamist meediaväljaannetele, kus kostja teatab, et hageja kohta esitatud andmed on valed ning ta taotleb andmete ümberlükkamist enda kulul. Eeltoodu ei välista hageja võimalikke nõudeid (sh VÕS § 1047 lg 4 järgi) meediaväljaande kui hageja kohta ebaõigete andmete avaldaja vastu. (p 12)
2-17-1937/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.03.2019
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): • puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); • puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); • ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); • sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); • ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16) Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19). Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
2-17-15317/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.03.2019
VÕS § 640 lg 2 hõlmab töövõtja valdusesse antud eset, mitte üksnes töövõtulepingu alusel tehtud konkreetset tööd. Sel alusel peab töövõtja tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. (p 11) Kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni VÕS § 640 lg 2 järgi (vt ka VÕS § 638) kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot. Kui ka pärast seda jääb töö töövõtja valdusesse, siis peab töövõtja täitma tellija omandi kaitsekohustust kui töövõtulepingu ühte kõrvalkohustust. Töövõtja on töövõtulepingu täitmisel mh kohustatud tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist, lähtudes analoogia korras VÕS § 620 lg-st 2. Kuna töövõtuleping on samuti teenuse osutamisele suunatud leping, on töövõtjal tellija vara suhtes samasugune kaitsekohustus. Pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale vastutab töövõtja tema valdusse töö tegemiseks antud eseme hävimise või kahjustumise eest ainult siis, kui tellija tõendab, et töövõtja rikkus kaitsekohustust. (p 12) Töövõtja peab tõendama, et ta tegi töö valmis, esitas selle tellijale vastuvõtmiseks ning andis töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. Kuni mõistliku tähtaja lõpuni kannab töövõtja VÕS § 640 lg 2 järgi töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot. (p 13.1)
2-17-12477/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.02.2019
Diagnoosi- või ravivea (ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele. (p 20) VÕS § 762 on kohaldatav ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise korral. Teistsugust järeldust ravi kvaliteedi kohta ei tulene ka vangistusseaduse normidest, mis reguleerivad tervishoiu korraldamist vanglas, eelkõige §-dest 49, 52 ja 53. (p 19.2) Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: · tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); · lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); · patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); · rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); · mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); · mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). (p 13.1) Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Väidetavalt infarktile viitavatele tunnustele reageerimata ja vajalike meditsiinitoimingute tegemata jätmisega ning seetõttu ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). (p 13.2) Üldreegli kohaselt on patsiendi kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). (p 13.2) Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu. (p 14) Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral tuleneb VÕS § 770 lg-st 3 tõendamiskoormise ümberpööramine tervishoiuteenuse osutaja kahjuks. Asjaolu puhul, mille dokumenteerimise kohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14). (p 15)
2-16-12587/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.02.2019
Vt ostja kahju hüvitamise nõude kohta, kui ostja nõuab kulutuste hüvitamist, mis on vajalikud müüdud asja viimiseks müügilepingus kokkulepitud seisu (VÕS § 115 lg-d 1–3) Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p-d 26 ja 27; Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 24), Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27; Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24; Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). (p 12-13).
Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg-d 1–3) käsitlemisel tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas ja millal on võlausaldaja võlgnikku puudustest, mille eest ta nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas võlgnik parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust (vt selle kohta Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). (p 12)
Kui võlausaldaja tugineb asjaolule, et võlgnik on rikkunud nendevahelist kohustust, võib ta kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada, ning sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohus ei või pooltele õiguskaitsevahendi valikut ette heita (vt Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24). (p 10)
2-10-12908/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.02.2019
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2) Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1) Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2) Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
2-15-13216/93 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.02.2019
VÕS § 1045 lg 4 kontekstis on teole kihutaja teoks teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata. (p 19)
2-17-8492/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2019
KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 4 ning eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kohtutäituri poolt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse maksmapanemiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14). RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seaduses sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). (p 13-14) Kohtutäituri kui KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit pidava isiku korral on tema vastu esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks lisaks tavapärastele eeldustele nõutav see, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega. Nimetatu tuleneb nii RVastS § 7 lg-st 1 kui ka TMS § 217 lg-st 6. Kohtutäituri puhul on peamine kahju vältimise võimalus esitada kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 lg 6 järgi, kui menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13). (p 15)
2-17-284/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31). Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)
Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2) Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)
Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)
2-13-31650/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Seaduses ei ole kindlaks määratud lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). (p 11)
2-14-58411/148 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Kui kostja rikkus kohtumäärustest tulenevaid kohustusi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud võimalike rikutud kaitsenormide (TsMS § 206 lg 3, § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) kaitse-eesmärgiga ning kostja on kaitsenormi rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050), siis on selle kaitsenormi rikkumisega tekitatud kahju hüvitatav ka VÕS § 127 lg 2 järgi. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kahju tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks piisab, kui kaitsenormi vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kui asjaolud annavad alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, millega kostja tekitas hagejale tahtlikult kahju (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika), siis on hageja kahjuhüvitise nõue kvalifitseeritav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 17.1)
Muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest võib juriidiline isik vastutada VÕS § 1054 lg-te 1-3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. (p 16.3)
2-17-10348/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.11.2018
CMR art 11 lg 2 järgi vastutab saatja sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. CMR art 11 lg-s 2 peetakse saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne. Vedaja võib eeldada, et saatja annab vedaja autojuhile käsundi originaaldokumendi Kui vedaja ei palu saatjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei vabane saatja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel vedajale kahju hüvitamisest. (p 12)
2-16-708/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20) Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25) Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta. Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23) TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
2-16-19282/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018
Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13) Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)
2-16-14924/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2018
VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)
2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2) Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse. VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35) Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36) Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel. Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38) Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
2-15-1663/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vahel oli kehtiv üürileping, siis võib olla kohaldatav VÕS § 278 lg 1 p 3. Kui üürnik kõrvaldas kahju, mille üürileandja oli asjale tekitanud, mitte ei parendanud asja, siis ei ole kohaldatav VÕS § 286 lg 1. (p 16) Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vaheline üürileping oli lõppenud, siis ei ole üürnikul võimalik esitada üürileandja vastu nõudeid lepingulisel alusel. (p 17) Kõne alla võivad tulla aga asjaõiguslikud ning lepinguvälised nõuded AÕS § 88 lg 1, VÕS §-le 1042 ja VÕS § 1018 lg 1 järgi. (p 18-20) VÕS § 1018 jj kohaldamiseks piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt üürniku huvisfääri (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 26). Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)
Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)
Kui üürniku asjad on üürileandja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb üürnikul kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda üürileandjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). (p 21)
2-15-8533/125 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
VÕS 770 lg-st 3 järeldub, et asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. (p 14) Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel. VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16). VÕS § 770 lg 4 kohaselt kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Kui tegemist on aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, siis VÕS § 770 lg 4 ei kohaldu. (p 15) Kui tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, tuleb tal kahju hüvitamise kohustusest vabastamiseks tõendada süü puudumist VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). (p 17) Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul patsient tervishoiuteenuse osutaja rikkumise tõttu ennast ei ravinud. Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile mittevaralise kahju tekitamise eest, tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kõiki asjaolusid. (p 18)
2-11-41955/171 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
Põhjuslikku seost hageja väidetava kahju ning kostja (kohtutäituri) tegevuse vahel ei saa tuvastada üksnes eelduse abil, mille kohaselt algas hageja haigus (suhkurtõbi) mõni aeg pärast hageja konto arestimist. (p 21.3)
2-17-6579/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). (p 11) Kuigi materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, siis tuleb arvestada, et kui tegemist on kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu 21. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14), siis tuleb kompromissileping tõlgendamisel arvestada TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kui varasemas tsiviilasjas ei olnud praegused hageja ja kostja vaidlevad pooled, ei saa eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka praeguse asja hageja ja kostja omavahelisi suhteid. VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti. (p 13) Iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma. (p 14)

Kokku: 1414| Näitan: 1 - 20