/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1506| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

2-19-16650/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

Esindusõiguseta isiku tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 130, mis reguleerib vastutuse eeldusi ja ulatust erikoosseisuna ja mis kohaldub eelkõige TsÜS §-s 129 sätestatud mitmepoolse tehingu tegemise korral. (p 11)

TsÜS § 130 lg-st 1 tuleneva nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud; - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja ei teadnud ega pidanudki teadma oma esindusõiguse puudumisest - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahju.

TsÜS § 130 lg 2 alusel esitatava nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja teadis või pidi teadma, et tal ei ole teise isiku (esindatava) nimel tegutsemiseks esindusõigust - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud kahju.

Hageja peab nii TsÜS § 130 lg 1 kui ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul eeltoodud asjaolusid esmaselt tõendama. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

TsÜS § 130 lg-le 2 tuginedes ei saa hageja nõuda mõlemat liiki selles lõikes nimetatud kahju hüvitamist kumulatiivselt, v.a niivõrd, kuivõrd tehingu ettevalmistamisel kantud kulutusi ja sellega seotud muud kahju on tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju nõude juures juba arvesse võetud. Need nõuded võib hageja esitada alternatiivsete nõuetena. (p 11.3)

Juhul, kui esindusõiguseta isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, on ta tegutsenud pahauskselt ning TsÜS § 130 lg-s 1 sätestatu asemel tuleb hüvitada TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju, mida teine pool kandis tehingu täitmata jätmise tõttu. TsÜS § 130 lg 2 võimaldab hagejal sisuliselt nõuda esindusõiguseta tegutsenud isikult sooritust või selle väärtust, mida tal olnuks tehingu kehtivuse korral õigus nõuda tehingu teiselt poolelt.

Kui esindajana tegutsenud isik ei teadnud ega pidanudki teadma endal esindusõiguse puudumisest, siis saab temalt TsÜS § 130 lg 1 järgi nõuda üksnes nn usalduskahju hüvitamist. Esindusõiguse puudumisest teadnud või teadma pidanud esindajalt aga saab TsÜS § 130 lg 2 järgi hageja valikul nõuda kas usalduskahju või tehingu täitmata jäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. TsÜS § 139 järgi tuleb heausksust eeldada, mistõttu tuleb hagejal TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)

TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo 12.12.2016, nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


Kuni puudub TsÜS § 129 lg-s 1 sätestatud esindatava heakskiit, on tehing hõljuvalt kehtetu (vt ka RKTKo 20.03.2019, nr 2-14-61508/73, p 26). (p 11.1)


TsÜS § 130 lg 1 ja ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul peab nõude eelduseid esmaselt tõendama hageja. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

Hagejal tuleb TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)


Kui hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kui hageja esitab kohtule vastuoluliste asjaoludega nõude, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus tuua välja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 3401 lg 1). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). (p 13)


TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. See tähendab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju eest üksnes TsÜS §-st 130 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema suhtes ei kohaldu (RKEKo 22.03.2013 nr 3-1-1-106-12, p 64; kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt RKTKo asjas nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11). Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt võisid vaidlusalused tehingud kehtida vaatamata sellele, et äriühing ei olnud andnud kostjale volitust enda esindamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et äriühinguga sõlmiti kehtivad müügilepingud ning hageja uskus, et kostjale oli antud volitus, ning äriühing teadis, et kostja tegutseb tema nimel esindajana, ning talus kostja sellist tegevust, siis saab hageja kehtivatest lepingutest tuleneva täitmise nõude esitada üksnes lepingupoole ehk äriühingu vastu. Kui hageja tugineb aga sellele, et äriühing ei kiitnud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud tühised, siis saab hageja esitada nõude kostja vastu TsÜS § 130 alusel. Hageja ei saa TsÜS § 130 alusel nõuet esitades samal ajal tugineda volituse olemasolule ja sellest tulenevalt lepingute kehtivusele ning esindusõiguse puudumisele ja sellest tulenevalt lepingute kehtetusele. (p 13)

1-19-6307/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2021

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)


Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)


Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)


KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)


ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)


Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)


Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)


VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)


Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)


Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

2-16-17491/80 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2021

Tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel. (p 15.2)

Ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Seejuures on tsiviilkohtumenetluses lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. (p 15.3)

Sellegipoolest saab tsiviilkohtumenetluses tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis. (p 15.4)

Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)


Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)


AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud õiglane tasu, mille tagamise kohustus ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise korral tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-st 2, on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, kuid selle tagamise tingimused on jäetud liikmesriikide määrata, arvestades liidu õigusega seatud piire (Euroopa Kohtu 6. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr C-245/00, SENA, p 38; vt ka 8. septembri 2020. a otsus kohtuasjas nr C-265/19, Recorded Artists Actors Performers, p-d 46 ja 47).

Nõuded kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajate vahel sõlmitavate lepingute tingimustele on kehtestatud AutÕS §-s 7911. (p 18.1)

Ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise eest nõutava tasu suurust ei muuda iseenesest ebaõiglaseks see, kui tasu suurus ei erista kasutajaid nende juriidilise vormi põhjal. AutÕS § 7911 lg 2 p 2 kohaselt on oluline eelkõige fonogrammi kasutamise laad ja ulatus. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel omab tähtsust kasutuse majanduslik väärtus ja sellest saadav tulu (vt Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 49; nr C-245/00, SENA, p 37), kuid need ei ole tingimata seotud kasutaja juriidilise vormiga. (p 18.3)


AutÕS § 817 lg 1 p 2 ning VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaldamise eeldus on kahju õigusvastase tekitamise tuvastamine, mis eeldab intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva nõude puhul VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 eelduste täidetust. (p 19)

VÕS § 1055 lg 1 alusel võib nõuda rikkumisest hoidumist, kui võib eeldada, et rikkumine toimub tulevikus. Seejuures esineb juba toimunud (esmakordse) rikkumise korral eelduslikult oht, et rikkumine võib korduda. Eelnev kehtib ka VÕS § 1055 lg 3 p 1 kohta. (p 20.2)

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1055 lg 1 ja § 1055 lg 3 p 1 alusel saab hageja nõuda rikkujalt tulevikus rikkumisest hoidumist. (p 21.1)

Vt edasisest rikkumisest hoidumise nõude kohta intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral lähemalt RKTKo 18.03.2020, nr 2-18-3445/46, p 29.2. (p 20.2)

Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)

Teoste esitajatel ja fonogrammitootjatel ei ole õigust ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide üldsusele suunamist keelata, vaid AutÕS § 72 lg 1 annab neile õiguse saada selle eest õiglast tasu (vt ka Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 30). (p 21.5)


Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)

2-17-19464/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks. (p 16)


Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud, deliktilisest üldvastutusest õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. (p 10)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)


Mitme tööandja ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. (p 11)


Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine. (p 12) Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata - töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. (p 14)


Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on tööõnnetusest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamise korral käsitatav ka kannatanu tööle asumine, kui seda võib temalt mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui tööõnnetuse toimumisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). (p 14)

2-17-18657/141 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb arvestada CMR art-s 29 sätestatut. (p 21)

CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega.

Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. (p 21.1)

CMR art 29 ei reguleeri art-ga 29 seonduvat tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis on esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. (p 22.1)

Kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. (p-d 22.2 ja 24)

Juhtudel, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev vedaja kasutab temperatuuritundliku kauba veoks külmutusseadmega veokit, on tema hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. (p 23.1)

Vedaja peab juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub. (p 23.3)

Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult. (p 23.1)

Vedaja ei saa kauba saatjalt nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab, vaid lähtuma kohapealsest olukorrast ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. (p 25)

2-19-15657/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)


Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)


Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)

2-19-5601/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.06.2021

Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. (p 16.4)


Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. (p 18.1)

Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest).

Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. (p 18.2)

Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)


Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)

2-15-8204/113 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.06.2021

Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha kolmandate isikute koostatud plaanide alusel, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele ning puuduste korral neist tellijat teavitama. Üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse märgitust laiemate kohustustega. Muu hulgas peab töövõtja tegema oma töö kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest lähtudes, et tagada töö vastavus keskmisele kvaliteedile. Töövõtja kõrgema hoolsusstandardi sätestab ka VÕS § 641 lg 3, mis kohaldub olukorras, kus tellija juhise puudused ja selle kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale. , kuid töövõtjalt ei saa eeldada tellija esitatud projekti, mille on koostanud oma majandus- ja kutsetegevuses projekteerija, üksikasjalikku kontrollimist. Kui tellija on esitanud töövõtjale professionaalse projekteerija koostatud projekti, peab töövõtja kontrollima projekti mahus, mis võimaldaks avastada ilmselged projekteerimisvead. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda projektis sisalduvatele vigadele, kui ta projekti järgi ehitades rikuks ehitamist reguleerivaid õigusakte, millest kõrvalekaldumine ei ole lubatud, eelkõige kui ehitis, ehitamine ja ehituse kasutamine ei ole ohutud. (p 14)

Kui töövõtja väidab, et projekt on puudustega, mis ei võimalda tööd nõuetekohaselt teha, peab ta seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. (p 16)


Asjaolu, et asjatundjal ei olnud arvamuse koostamise ajal riiklikult tunnustatud kutset, ei anna alust leida, et kohus rikkus tõendite hindamisel TsMS § 232. Asjatundjale ei ole arvamuse koostamiseks ette nähtud riikliku kutsestandardi täitmise nõuet. (p 16)

2-19-12266/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.06.2021

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel on iseenesest lubatav ka olukorras, mil pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on õige võlgniku või sissenõudjaga (vt ka RKTKo 10.02.2021, nr 2-19-9679/27, p 12).

Sellisel juhul esitab hageja materiaalõiguslikke vastuväiteid täitedokumendist tulenevale nõudele. (p 12)


Nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Võlgnik võib VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt RKTKo 16.09.2015, nr 3-2-1-74-15, p 11; RKTKo 21.04.2005, nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 13)

VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)


VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)

2-17-19459/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.05.2021

Kohtutäituri ametikindlustuse korral võib kohtutäituri eest vastutada tema kindlustusandja (VÕS § 510). Kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine. (p 20)


Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses, arvestades lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtutäituri vastutuse kohaldamiseks tuleb kannatanul tõendada kohtutäituri tegu, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kohtutäitur vabaneb vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. (p 14)

Lisaks kahju hüvitamise eelduste täidetusele on kohtutäituri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks nõutav, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega, s.o nt kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebuse esitamisega (TMS § 217 lg 6). (p 16)

Kui kannatanu ei ole kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks kaebust või hagi esitanud, tuleb kindlaks teha selle mõjuv põhjus. (p 17)

2-18-17980/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.04.2021

VÕS § 1047 lg 4 järgi võivad ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mille ümberlükkamist hageja taotleb, avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust. VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1-3 järgi (RKTKo 15.04.2015, nr 3-2-1-24-15, p-d 13-14). (p 19)


TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1). Kui maakohus jättis selle ülesande täitmata, on ringkonnakohtul võimalik rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2; vt ka RKTKo 18.03.2020 nr 2-18-3445/46, p 29.4; RKTKo 30.03.2006 nr 3-2-1-4-06, p 54). (p 20.1)

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid (vt nt RKTKo 28.10.2019, nr 2-16-122860/45, p 15; RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11). (p 23)


TsMS § 376 lg 4 p 2 mõtteks on lubada üksnes nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude ebaolulisi muudatusi. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega (RKTKm 28.05.2008 nr 3-2-1-48-08, p 14). Ainuüksi vaidlusaluse faktiväite puhul soovitud sõnastuse täpsustamine oli antud juhul TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes hageja nõude ebaoluline laiendamine, mis ei kujuta endast hagi muutmist. (p 20.3)

2-14-6942/143 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. (p 12.1)

Kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. (p 12.2)

Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. (p 12.3)

Kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt. (p-d 12.3 ja 13)


Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. (p 13.1)

Kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 20). Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb kaubamärgiõiguse rikkumise korral eelkõige tõenäosusel ja enamasti ei olegi võimalik täpselt hinnata, millist kasu oleks isik saanud, kui tema kaubamärgiõigust poleks rikutud. Kui nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu nõude puhul konkreetse kahju arvutuse esitamist, võib see kaasa tuua selle, et kaubamärgiomaniku õiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu üldse ei hüvitata, mis oleks aga vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatusega (VÕS § 127), samuti VÕS-i vastavate sätete Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta konformse tõlgendusega. (p 13.2)

Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. (p 13.3)

Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Hageja saab esitada ka muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtul saamata jäänud tulu abstraktselt kindlaks määrata. (p-d 13.4 ja 13.5)

Litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline.

Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 - Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.5). (p 13.4)

Abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamiseks saaks hageja esile tuua asjaolud, tuginedes mh nt uuringutele või andmetele, millest nähtub, kui palju tavapäraselt maailmas konkreetses valdkonnas nt võltstoodete müügi tõttu tulu kaotatakse, kui suur on võltskaubanduse osakaal vms. Vastaspool saab seejuures omakorda tõendada, et praegustel asjaoludel ei oleks kahjustatud isik sellises ulatuses tulu teeninud. Kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel on võimalik võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel. (p 13.5)

Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna. Samas tuleb kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks esitada kohtule kulusid kinnitavad tõendid. (p 14)


Rikkumisest hoidumise hagi rahuldades peab kohus piiritlema, millistest konkreetsetest tegevustest peab kostja hoiduma. (p 15)

2-19-12247/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmine juba möödunud aja eest osade kaupa ei ole võimalik (vt RKTKm 07.11.1996 nr 3-2-1-115-96, milles kohaldati varem kehtinud menetlusõiguse sätet, mis on samasisuline TsMS § 428 lg 1 p-ga 2). Viivisenõue tuleb lahendada lõplikult (seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta) selleks, et vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt RKTKo 16.05.2018 nr 2-16-11056/34, p 23). (p 10)

Kohtuasjas nõudis hageja kostjalt varasemas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses viivist kuni 1. aprillini 2017 ning praeguses tsiviilasjas ajavahemiku 2. aprill 2017 kuni 21. september 2018 eest (st sissenõutavaks muutunud viivist kindla summana möödunud aja eest). Kuna varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahend on jõustunud, siis on tegemist olukorraga, kus hageja on kohtule esitanud teist korda sama hagi TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes ning asja menetlus tuleb sama sätte alusel lõpetada. (p 11)

2-17-3478/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause).

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)


Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Juhul, kui ühingu juhatuse liige teeb ühingu nimel ja arvel enda kasuks soorituse, võib sooritus olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)

2-18-8345/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Kahju tekitaja vastutuse alusena tuleb kontrollida, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ja kas ta jättis oma käibekohustuse nõuetekohaselt täitmata (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050). Kohtul tuleb iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kohus ei saa lahendada vaidlust, mille puhul on kostja vastutuse aluseks tema käibekohustuse rikkumine, ilma et kohus tuvastaks, milline on kostja käibekohustuse sisu ja ulatus (vt ka RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 25). Kohtu ülesanne anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang hõlmab käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel mh kohustust määrata (arvestades poolte esiletoodut) kostja käibekohustuse sisu ja ulatus. Lisaks sellele, et kostja käibekohustuse sisu ja ulatus peab olema selge kohtu jaoks, tuleb kohtul seda ja ka tõendamiskoormist pooltele selgitada. (p 10)

Käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel tuleb kohtul selgitada välja, milline on käibekohustuse sisu ja ulatus. Nende asjaolude väljaselgitamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes. (p 11)

Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 24). (p 12)

Avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja käibekohustus hõlmab mh puude seisundi regulaarset kontrollimist, kuid selle kohustuse sisu tuleb kohtul täpsemalt kindlaks määrata ja seda ka pooltega arutada. Nii võib regulaarsus iseenesest hõlmata väga erinevaid ajavahemikke ning ka kontrollimine võib seisneda erineva põhjalikkuse astmega tegevustes.Avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja saab olukorras, kus pargis kasvanud puu tõttu on pargi külastajale tekkinud kehavigastus, oma käibekohustuse järgimist tõendada mh sellega, et on palganud spetsialisti, kelle tööülesanneteks on mh puude seisundi regulaarne kontrollimine ning puude ülevaatuse käigus probleemide tuvastamisel või põhjendatud kahtluse tekkimisel lisameetmete rakendamine, et vältida puudest pargi külastajatele tuleneva ohu realiseerumist, ning et spetsialist on viidatud kohustusi täitnud. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas vaidlusalune puu oli ohtlik, vaid see, kas käibekohustust järgides pidi kostja avastama, et puu on ohtlik. (p 12.2)

Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist (RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 26). (p 13)


Kui kohustatud isik jättis oma käibekohustuse täitmata, võib kohus VÕS § 139 lg 3 järgi isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-s 1 nimetatud alusel vähendada juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (vt ka RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 27). (p 14)


Käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel peab kostja käibekohustuse sisu ja ulatus olema kohtu jaoks selge ja kohtul tuleb seda ja tõendamiskoormist ka pooltele selgitada. (p 10)


Käibekohustuse täitmist tuleb tõendada poolel, kellele heidetakse ette selle kohustuse rikkumist. (p 12.2)

Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist (RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 26). (p 13)

2-19-2439/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, peab kohus esmalt kontrollima, kas pooltevaheline võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel. Sealjuures tuleb kvalifitseerida, millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi. Enne lepingu sisule hinnangut andmata ei saa kohus analüüsida, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sest VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule. (p-d 13 ja 15)

Erandina saaks hageja nõuda kostjalt vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. (p 13)

Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Kui kohus ei tuvasta, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, või nähtub poolte esitatud asjaoludest, et pooltel puudus raha pangakontolt väljavõtmise kohta kokkulepe, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi lepinguväliseid võlasuhteid. Kohus saab hinnata, kas hageja nõue kostja vastu võiks tuleneda kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 1 jj), arvestades selliste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid. (p-d 18 ja 19)

Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi TsÜS § 90 lg 2 alusel seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)


Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega. (p-d 14 ja 19)

2-18-13649/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.03.2021

VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste kohta vt nt RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 11. (p 13)

Korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks, on korteriomanike kaasomandis sõltumata sellest, kas need asuvad korteriomandi reaalosas või mitte (RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 13). (p 14)

Kahjustatud korteri omanikul on kolleegiumi senise praktika järgi võimalik nõuda kahju hüvitamist teiselt korteriomanikult nii juhul, kui kahju lähtus teise korteriomandi eriomandi esemest, kui ka siis, kui kahju lähtus kaasomandi esemest. Korteriomanikul on kaasomanikuna kohustus tagada, et kaasomandi ese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju (vt ka RKTKo 11.12.2013, nr 3-2-1-129-13, p 43; RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 14).

KrtS § 12 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 5 tulenevalt on korteriomanikul kohustus hoida lisaks eriomandi esemele korras ka kaasomandi eset (kaasomandi alalhoiu kohustus). See kohustus tähendab keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, aga ka kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust. (p 16)

Korteriomanike vastutus oma kohustuste rikkumise eest ei välista korteriühistu või muu isiku võimalikku vastutust oma kohustuste rikkumise eest. Need isikud võivad VÕS § 137 lg 1 järgi vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt korteriomanikuga juhul, kui on tuvastatud, et rikutud on mõnda korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemisega seotud kohustust, mida korteriomanikud täidavad korteriühistu kaudu (korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustus). Korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustus tähendab eelkõige korteriomanike ühist ning korteriühistu kaudu täidetavat kohustust tagada korteriomandite kaasomandi osa eseme korrashoid, remont ja korteriomanditeks jaotatud ehitise säilitamine ja hoidmine korteriomanike määratud seisukorras.

Korteriühistu vastutab korteriomaniku suhtes oma korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustuse rikkumise korral KrtS § 12 lg 1 ja § 34 lg 2 ning VÕS § 115 jt, mitte KrtS § 34 lg 3 alusel. (p 17)

Olukorras, kus kahjustatud korteri omanikule on tekkinud kahju korteriomandite kaasomandi osa esemest ja ükski korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud, saab kahjustatud korteri omanik nõuda kahju hüvitamist korteriühistult. (p 18) Kuivõrd kaasomandisse kuuluva esemega seotud kasu kuulub kaasomanikele ühiselt ning kaasomandi esemega seotud riske valitsevad kaasomanikud ühiselt, siis kannavad nad ühiselt ka kaasomandi esemega seotud riskide realiseerumisega seotud kahju sõltumata sellest, kas sellise kahju kandjaks on kolmas isik või üks kaasomanikest. Kahju all, mida korteriomanikud kannavad ühe kaas- või korteriomaniku ees ühiselt, tuleb KrtS § 12 lg 2 ja AÕS § 72 lg 5 teise lause mõttes mõista kahju, mis tekib korteriomandite kaasomandi osa esemest kui tervikust lähtuvalt ühe korteriomaniku korteriomandi eriomandi esemele ning tema ainukasutusse antud kaasomandi esemele. (p 18)

Kahjustatud korteriomanikule hüvitatavaks kahjuks on eelkõige kahjustatud korteriomaniku korteriomandi eriomandi eseme ning tema ainukasutusse antud kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju hüvitatakse kohustuse rikkumise korral. (p 19)


VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste kohta vt nt RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 11. (p 13)

Kahjustatud korteriomanikule hüvitatavaks kahjuks on eelkõige kahjustatud korteriomaniku korteriomandi eriomandi eseme ning tema ainukasutusse antud kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju hüvitatakse kohustuse rikkumise korral (vt otsuse p-d 16 ja 17). (p 19)


Korteriomandi ja kaasomandi asjad tuleb lahendada hagita menetluses. TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh kahju hüvitamise nõudeid, mis tekivad sellest, et üks korteriomandi omanik või korteriühistu on tekitanud kahju teise korteriomandi omaniku eriomandi esemele või kui ei korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud. (p 20)


Selleks, et kahjustatud korteri omanik saaks esitada korteriomandi eri- või kaasomandiga seostuva kahju hüvitamise nõude teise korteriomaniku vastu, peab ta tõendama, et teine korteriomanik on rikkunud mõnda oma kohustust, mis seostub tema korteriomandi eriomandi või kaasomandi esemega. (p 16)

Kui pooled ei vaidle selle üle, et kahjustus lähtus kostja korteriomandi eriomandi piires asuvast kaasomandi esemest, saab eeldada, et kostja rikkus oma korrashoiukohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav. (p 21)

Kui kahju tekitanud asjaolu lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb kahjustatud ja kahju tekitanud korteriomaniku tõendamiskoormust jagada, sest kahjustatud korteri omanikul ei pruugi olla võimalik kahju täpset põhjust kindlaks teha. Kui kahjustatud korteri omanik tõendab, et kahjustav asjaolu lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb hea usu põhimõtte järgi eeldada, et teise korteriomandi omanik rikkus oma kohustust. Vastutusest vabanemiseks peab see korteriomanik tõendama, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike kaasomandi esemest (nt veetorustikust) ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav (vt ka RKTKo 11.12.2013, nr 3-2-1-129-13, p-d 25 ja 49). Eeltoodu kohaldub ka olukorras, kus kahju hüvitamist nõutakse korteriühistult. (p 21)


Hagita menetluses, s.o mh korteriomaniku kahju hüvitamise nõude lahendamisel TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi kaasab kohus menetlusosalised omal algatusel (TsMS § 198 lg 3). TsMS § 614 lg 1 järgi kuuluvad korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul menetlusosaliste hulka korteriomanikud ja korteriühistu.

Igas konkreetses menetluses tuleb teha selgeks, millised korteriomanikud ja mis ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada. Korteriomanikevahelise kahju hüvitamise nõude lahendamise menetlusse on otstarbekas kaasata üksnes need korteriomanikud (või nende õigusjärglased), kelle õigusi asja lahendamine otseselt puudutab. Kui kahjustatud korteri omaniku kahju hüvitamise nõue põhineb KrtS § 12 lg-l 2 ning AÕS § 72 lg 5 teisel lausel ja § 75 lg-l 1, tuleb puudutatud isikuna kaasata menetlusse korteriühistu. (p 23)

2-19-11650/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 05.11.2014, nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 21.10.2020, nr 2-18-109972/115, p 12).

Selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, tuleb hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. (p 11)

Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)


VÕS § 398 lg 2 lubab laenusaajal laenu ilma ette teatamata (mh osaliselt) tagastada. Laenusaaja tehtud laenu osalisest tagastamisest kui teost ei saa aga eeldada laenusaaja tahet öelda laenuleping üles. Seda põhjusel, et kuna laenulepingu ülesütlemise korral muutub laenusumma VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks, tooks laenulepingu ülesütlemine laenusaajale kaasa kohustuse tagastada viivituseta kogu ülejäänud laenusumma. Selle kohustusega viivitamisel on laenuandjal mh õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1). Seetõttu puudub üldjuhul ka mõistlik põhjendus, miks peaks laenusaaja soovima enne laenu (täielikku) tagastamist tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte aga laenulepingu tervikuna ülesütlemisele. (p 13)

Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)

Kokku: 1506| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json