2-17-6713/196
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2025 |
|
Sarnaselt kohtusse pöördumisega on ka kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane sisuline eeldus õiguskaitsevajaduse olemasolu (TsMS § 3). See esineb olukorras, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust. (p 20)
Kui lapsevanem on maksnud lapsele elatist rohkem, kui ta oli selleks seaduse või kohtulahendi järgi kohustatud, ei saa rohkem tasutud summat käsitada elatise ettemaksena ja seeläbi vabastada vanemat tulevasest igakuise elatise tasumise kohustusest. Elatise nõude välistamine varem enam tasutud elatise tõttu on olemuselt tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 mõttes. Lapse huvides on saada ülalpidamiseks vajalikku raha regulaarselt, et kasutada seda oma vajaduste rahuldamiseks. Sellest põhimõttest juhindudes on seadusandja VÕS § 200 lg 1 p-s 1 välistanud võimaluse tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sätestanud PKS § 100 lg-tes 1 ja 4 kohustuse maksta elatist perioodiliselt iga kuu eest ette. (p 23)
Olukorras, kus üks vanem andis lapsele ülalpidamist rohkem, kui oli temale langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, täites seeläbi ka teise vanema kohustust, võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt VÕS § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138) (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.2). (p 26)
Ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb esmajoones lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis lahusolev vanem lastega tegelikult koos (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.1). Tegemist ei ole absoluutse reegliga, vaid üksikjuhtumi asjaolusid arvestades võib olla põhjendatud sellest kõrvale kalduda. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, ning need asjaolud on selged. (p 29)
Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 22). (p 24)
Enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus sai miinimumelatisest väiksema elatise PKS § 102 lg 2 alusel välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, seejuures sai arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (nt RKTKo nr 2-16-11905/66, p-d 19 ja 23). Samuti ei saanud kohus elatise suurust automaatselt vähendada põhjustel, et peres elab mitu väikese vanusevahega last (mastaabisääst) ja laps viibib osa ajast lahuselava vanemaga, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult. Neid asjaolusid võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja nendele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (RKTKo nr 2-15-15909/124, p-d 10 ja 15; 3-2-1-35-17, p-d 20.2 ja 28.2). (p 33)
Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise suurust ja tõendamiskoormise jaotust (RKTKo nr 2-19-19160/42, p 14). Seejuures ei pea pooled enam tuginema asjaoludele, et alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes ega mastaabisäästule, mis tekib, kui peres kasvavad mitu väikese vanusevahega last (RKTKo nr 2-19-19160/42, p-d 14.3 ja 14.4). Kohus kontrollib ja arvestab neid asjaolusid lahendi tegemisel ise. Samuti peab kohus PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse arvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 34)
Varasema ja uue korra puhul on samaks jäänud eeldus, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). (p 35)
TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega ei saa kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada. Küll saab kolleegium hinnata kaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta asjaolude tuvastamisel. (p 40)
TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasjas hind esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuste hinna arvutamisel ei tule arvestada kaebuste nõudeid, mis olid lubamatud. Kaebuste hinna määramisel tuleb lähtuda hagis I esitatud laste elatisenõuete hinnast, arvestades nõuete maakohtus rahuldamise ulatust. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on ülalpidamisnõude hinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Miinimumelatise nõudmisel tuleb arvestada miinimumelatise suurust hagi esitamise seisuga (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 15). (p 47)
|
| 2-20-11558/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (VÕS § 362 lg 3 ja § 364). Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). (p 13)
Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo nr 2-16-3600/32, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2. Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. (p 14)
VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees.
Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. (p 15)
Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 19)
Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. (p-d 20 ja 21)
VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.
Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja.
VÕS § 132 reguleerib erinormina, kuidas tehakse kindlaks kahju suurus asja kahjustumise, hävimise või kaotsimineku korral. Praegusel juhul on müüja jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ja sellises olukorras VÕS § 132 ei kohaldu. (p 18)
VÕS § 365 lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks VÕS § 2 lg 2 esimese lause, § 6 ja TsÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (VÕS § 188 lg 1). (p 28)
|
| 2-21-8877/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2025 |
|
Hindamaks seda, kas hagejale saadetud fail sisaldas õiguslikult siduvat võlatunnistust või õigusliku sidumise tahteta antud kinnitust, tuleb esmalt välja selgitada kostja tegelik tahe väidetava võlatunnistuse andmisel. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 12). (p 11)
TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: (1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja (2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. (p 12)
TsÜS § 116 lg-st 2 ei saa järeldada, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis on tehingu teinud isikul ka esindusõigus. Esindusõiguse olemasolu tuleb eraldi kontrollida TsÜS § 117 lg 2, § 118 ja § 121 alusel. (p 14)
Kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel teeb tehingu tema töötaja ja ei ole tõendatud, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik oleks töötajale selleks TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andnud, on siiski võimalik, et volituse saab lugeda antuks kas TsÜS § 121 lg 2 või § 118 lg 2 alusel. (p 15)
TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga (RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 19; 2-18-8695/140, p 20.2). TsÜS § 121 lg 2 kohaldamiseks on oluline, et majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik tegutseks teise isiku (esindatava) ülesandel (RKTKo nr 3-2-1-136- 16, p 20) ning teeks tehingu, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavaliselt vajalik selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. (p 15)
TsÜS § 118 lg 2 alusel saab esindusõiguse lugeda olemasolevaks, kui esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ja esindatav teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust (talumisvolitus) või kui esindatav küll ei tea, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana (näivusvolitus) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 21 jj; 2-18-8699/180, p 18 jj). (p 16)
Võlgnik loobub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma oma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. See tähendab, et võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastupidist tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p 18.1)
Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo nr 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 15.4; 2-23-116386/18, p 13.2). (p 18.2)
|
| 2-23-12244/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)
TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)
Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)
Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)
|
| 2-23-12908/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2025 |
|
Määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud määruse art 7 järgi maksma reisijale hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Seda sätet tuleb tõlgendada nii, et „kõik vajalikud meetmed“ ei hõlma üksnes meetmeid lennu tühistamise vältimiseks, vaid ka meetmeid reisijatele lennu tühistamisest tulenevate tagajärgede leevendamiseks. Euroopa Kohtu selgituse järgi eeldab lennuettevõtjalt nõutav hoolsus, mis võimaldab tal vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kõigi tema käsutuses olevate vahendite rakendamist, tagamaks teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kas kuuluvad või ei kuulu samasse lennundusallianssi, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (EKo 11.06.2020, C-74/19, p 59). (p 11)
Määruse 261/2004 art 5 lg 1 p-de a ja c kohaselt tekib reisijal lennu tühistamise korral õigus nii nõuda piletihinna tagasimaksmist või teekonna muutmist määruse art 8 alusel kui ka saada hüvitist art 7 alusel. Seda kinnitab Euroopa Kohtu avaldatud seisukoht, et määruse art 5 lg 1 kohaselt peab lennu tühistamise korral lennuettevõtja reisijatele pakkuma selles lõikes sätestatud tingimustel esiteks abi määruse art 8 alusel, st õigust nõuda tagasimakset või teekonna muutmist, teiseks määruse art-s 9 ette nähtud söögi, majutuse ja telefonikõnede kulude katmist ja kolmandaks kindla suurusega hüvitist selle määruse art-s 7 ettenähtud reeglite järgi, kui neid ei ole õigel ajal lennu tühistamisest teavitatud (EKo 12.05.2011, C-294/10, p 23). (p 13)
|
| 2-22-16547/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.01.2025 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 47; RKTKm nr 2-22-359/30, p 13. (p-d 13 ja 14)
Kui ettevõtte üleminek on toimunud enne esialgse hagi esitamist, ei välista see ettevõtte üleandja vastutust, kuid sellises olukorras peab sundtäidetavate lahendite saamiseks esitama eraldiseisvad sooritusnõuded nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja vastu (vt ka RKTKm nr 2-22-359/30, p 14). (p 17)
Kui õigusjärgluse aluseks olevad asjaolud ilmnevad pärast esialgse hagi esitamist õiguseellase vastu või pärast menetlust lõpetava kohtulahendi tegemist ja jõustumist, välistab õiguseellase suhtes tehtud kohtulahend TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 460 lg 1 järgi samal alusel sama nõudega õigusjärglase vastu kohtusse pöördumise võimaluse. Seda ka juhul, kui õigusjärglane ja -eellane on solidaarvõlgnikud. (p 14)
Kui õiguseellase suhtes on jõustunud kohtuotsus, on õigusjärglase vastu nõude esitamisel kohane õiguskaitsevahend TsMS § 460 lg 1 ja TMS § 18 lg 1 järgi tuvastusnõue õigusjärgluse tuvastamiseks. (p 15)
Kui õigusjärglus leiab aset õiguseellase vastu esitatud esialgse hagi menetlemise ajal, saab käimasoleva menetluse TsMS § 460 lg 1 ja TMS § 18 lg 1 järgi lõpuni viia ilma menetlusosaliste ringi muutmata. Samas ei ole välistatud vastavalt kas õiguseellase või -järglase menetlusse kaasamine kolmanda isikuna. (p 16)
|
| 2-22-2316/49
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.12.2024 |
|
Vt RKTKo nr 2-20-11960/54, p 12.1; RKTKo nr 2-15-16682/73, p 13. (p 11.2)
|
| 2-21-13451/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2024 |
|
Kuigi üldjuhul tuleks garantiikokkuleppes kui müügilepingust sõltumatus kokkuleppes selgelt fikseerida need puudused, mille ilmnemisel tekib garantiiandja vastutus, siis sellise kokkuleppe puudumisel tuleb poolte vastav tahe vaidluse tekkimise korral ikkagi välja selgitada. Selleks on kohtutel võimalik müügigarantii kokkulepet tõlgendades VÕS § 29 lg 5 p-de 1–4 järgi mh tugineda müügilepingu ülejäänud osale, kui seal on puuduste küsimust reguleeritud või seaduses müüdud asja omaduste kohta sätestatud regulatsioonile, esmajoones VÕS §-le 217. (p 13.2)
Müügigarantii peab VÕS § 230 lg 1 kohaselt andma ostjale seaduses sätestatuga võrreldes soodsama seisundi. Ostjale soodsama seisundi andmine ja garantiilepingus vastutuse välistuste puudumine ei saa aga müügigarantii olemust ning üldjuhul ka poolte vastavat tahet eeldades tähendada seda, et garantii andja võtab vastutuse ka müüdud asjal pärast üleandmist ilmnenud selliste puuduste eest, mille on põhjustanud ostja ise nt kauba mittekohase kasutamisega. (p 14.1)
Garantii andjal peab olema võimalus esitada kohtuvaidluse tekkimise korral tõendeid selle kohta, et asjal ilmnesid puudused nt ostja tegevusest lähtuvalt. (p 14.2)
Mõistlikeks kulutusteks VÕS § 222 lg 5 tähenduses võivad osutuda ka kulutused, millega ei õnnestu asja puudusi kõrvaldada, kui ostja võis enne kulutuste tegemist mõistlikult eeldada, et need annavad tulemuse. Selliste puuduste kõrvaldamise mõistlikke kulutusi peab müüja (ehk garantiiandja) kandma (need on tema jaoks ka ettenähtavad VÕS § 127 lg 3 tähenduses), kui ta vastutab puuduste eest ja on jätnud oma kohustusi rikkudes täitmata ostja esitatud asja puuduste kõrvaldamise nõude. (p 15.3)
VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nimetatud säte väljendab hea usu põhimõttest tulenevat keeldu oma õigusi kuritarvitada. Kuritarvitada ei tohi ka garantiist tulenevaid õigusi. (p 14.1)
Müügigarantii korral ei saa garantii andja vastutada ostja tehtud ebamõistlike kulutuste eest VÕS § 222 lg 5 tähenduses, seda ka juhul, kui ta jätab alusetult täitmata ostja nõude puudustega asi parandada või asendada. (p 15.1)
|
| 2-19-13673/134
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kohus peab tuvastama poolte tahteavaldused selleks, et lugeda leping poolte vahel sõlmituks. (p 15)
Kui hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on vaidlusaluse laenulepingu üles öelnud ja avaldanud selget tahet leping lõpetada, ning selline ülesütlemine on materiaalõiguslikult lubatav ja ülesütlemise eeldused on täidetud, on kohtu ülesanne tuvastada, millal vaidlusalune leping üles öeldi. Laenulepingut ei saa lugeda lõppenuks alates hagiavalduse esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi kehtivaks hagiavalduse kättesaamisega. (p 25.5)
Kuna juriidilise isiku puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12), tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada seda, et laenult tuleb maksta intressi. (p 26)
Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima aegumise katkemise või peatumise võimalusi menetluses esitatud asjaolude alusel sõltumata sellest, kas hageja sellele sõnaselgelt tugineb (RKTKo nr 2-15-11465/95, p 13.3). (p 23)
|
| 2-24-5907/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks peab kohus hindama, kas kahju tekitajale etteheidetav käitumine oli kooskõlas heade kommetega ning kas kahju tekitaja tahtis kannatanut kahjustada. (p 11)
Käitumine on heade kommete vastane, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Oma vara võõrale isikule näitamisest keeldumine olemuselt neid eeldusi ei täida. (p 12)
|
| 2-19-7148/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.12.2024 |
|
Veose täielikul kaotsiminekul hakkab CMR art 32 lg 1 p b järgi nõude aegumistähtaeg kulgema kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud veotähtaja möödumist või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast seda, kui vedaja on veose veoks vastu võtnud. Veose osalise kaotsimineku või vigastamise (kahjustumise) korral hakkab CMR art 32 lg 1 p a järgi nõude aegumistähtaeg kulgema veose üleandmise päevast arvates. Kõigil muudel juhtudel algab nõude aegumistähtaja kulg kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates (CMR art 32 lg 1 p c). Kolleegiumi hinnangul saab veose täielikuks kaotsiminekuks aegumise tähenduses pidada olukorda, kus vedajal ei ole võimalik veost mingil põhjusel saajale üle anda (nt veos on varastatud, see on ära põlenud, lendunud, veokist välja voolanud või muul põhjusel hävinud). Kui veos on majanduslikus mõttes kaotanud oma väärtuse, kuid eksisteerib füüsiliselt, on see aegumise tähenduses kahjustunud (CMR art 32 lg 1 p a). Sellisel juhul on veos saajale üleantav. (p 10)
CMR jagab vedamisel esinevaid riske saatja ja vedaja vahel (vt nt CMR art 17 lg-d 1 ja 2 ja CMR art 17 lg 4, samuti CMR art 7, CMR art 11 lg 2, CMR art 22). Seega sätestab CMR süsteemselt saatja kohustuse tõrjuda riske, mis on tema mõjusfääris. Saatja mõjusfääris on vedamisel esinevad riskid, mida ta saaks enda tegevusega ära hoida.
Ka veose tavapärasest suurem veerevus on veosest lähtuv eriline risk. Kui veos on tavapärasest enam veerev, peab saatja veost selle vastu kaitsma. Seisupidur on üks veose veeremise takistamise abinõu, samuti on võimalik veose veerevust takistada muul viisil (nt pakendamine, alusele laadimine, tõkiskingade kasutamine jms). Kui saatja on veose vedamiseks nõuetekohaselt ette valmistanud ja kõrvaldanud veosest lähtuva erilise riski, peab vedaja temalt oodatava hoolsusega kaitsma veost muude ohtude eest, mis on seotud vedamisega. Seda, kuidas tuleb veost selle loomulike omaduste vastu kaitsta, saab kõige paremini teada saatja, kuna tema tunneb vedamisele antava veose omadusi. Seega ei või saatja vedajale anda erikokkuleppe puudumisel üle veost, mis võib saada kahjustada selle loomulike omaduste tõttu (CMR art 17 lg 4 p d), samuti veost, mis on piisavalt pakendamata (CMR art 17 lg 4 p b). Veereva veose ohutuks vedamiseks ette valmistamata jätmist ei saa sel põhjusel ette heita vedajale, kindlasti ei saa tegu olla aga asjaoluga, millega on võimalik sisustada vedaja rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 järgi. (p 14)
CMR art 17 lg 4 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest CMR art 18 p-de 2–5 järgimise korral, kui veose kahjustumine või kaotsiminek on lahutamatult seotud ühe või enama CMR art 17 lg 4 p-des a-f sätestatud asjaoluga. Vedaja vastutusest vabanemisel CMR art 17 lg 4 kohaselt on tõendamiskoormis CMR art 18 lg 2 alusel jagatud saatja ja vedaja vahel. Arvestades seda, et CMR art 17 lg-s 4 nimetatud asjaolud on suures ulatuses saatja mõjusfääris, jätab ka CMR art 18 lg 2 osa tõendamiskoormisest saatja kanda. CMR art 18 lg 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR art 17 lg-s 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Tegu on vedaja jaoks lihtsustatud tõendamiskoormisega. (p 15)
|
| 2-20-10127/86
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.11.2024 |
|
Hoiuleping VÕS § 883 mõttes on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Lepingut saab käsitada hoiulepinguna siis, kui hoiuleandja annab hoidjale üle vallasasja otsese valduse ja hoidmise lõppemisel kohustub hoidja selle hoiuleandjale tagastama. Seega peab hoidjal olema võimalik asja üle faktilist võimu teostada (vt RKTKo nr 3-2-1-43-16, p 15). Hoiulepingu regulatsiooni saab kohaldada ka loomade suhtes, millele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid (TsÜS § 49 lg 3). Hoiulepinguga ei ole siiski tegemist juhtudel, kus asja hoidmine on lepingu kõrvalkohustus (RKTKo nr 3-2-1-138-10, p 35). Looma hoiuleping hõlmab ka looma hooldamise kohustust. Kuna tuvastatud asjaoludest nähtuvalt teostas hagejaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik lepingu alusel ajutist tegelikku võimu hobuse üle ja lepingu laiem eesmärk oli hobuse hooldamine, vastas leping VÕS § 883 mõttes hoiulepingu tunnustele. (p-d 13.3 ja 13.4)
TsMS § 442 lg 8 teise lause järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kuigi hageja tugines hagiavalduses sellele, et hobuse turuväärtus lemmikloomana vähenes 5000 euroni, jättis maakohus hageja väite tähelepanuta. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates hageja väited hobuse turuväärtuse kohta üksteist välistavad, st hobuse turuväärtus võistlushobusena võib olla null eurot, samal ajal kui hobuse turuväärtus lemmikloomana võib olla 5000 eurot. Seetõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hageja tasus lepingu teisele poolele hobuse hoidmise eest 450 eurot kuus, ja et hagejale tekkis õnnetuse tulemusel hobuse turuväärtuse vähenemise tõttu kahju 180 000 eurot, oleks maakohus pidanud hindama, kas lepingu alusel makstava tasu suurust arvestades tuleb kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel vähendada. (p 17)
|
| 2-21-13719/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2024 |
|
Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (RKTKo nr 3-2-1-94-14, p 14). Kuna maakohus tuvastas, et kostja tasaarvestusnõue on põhjendatud, oli kostja 30. jaanuari 2023. a tasaarvestusavalduse tulemuseks VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi see, et nii hageja hagis esitatud nõue kui ka kostja tasaarvestusnõue lõppesid kattuvas ulatuses. Seega, kui hageja esitas oma tasaarvestusavalduse pärast kostja tasaarvestusavaldust, siis ei olnud kostjal enam nõuet, millega hageja oleks saanud oma hagis esitamata nõude tasaarvestada. Sellises olukorras on hageja tasaarvestusavaldus õiguslikult toimetu. (p 10.3)
Kohus peab menetluses esitatud tasaarvestusavaldust pooltega arutama. Olukorras, kus hageja on nõudnud menetluses talle tekkinud kahju hüvitamist osaliselt, kostja tasaarvestuse tõttu on haginõue osaliselt lõppenud, kuid sellele vaatamata on hageja esitanud tasaarvestusavalduse, tasaarvestamaks kostja lõppenud nõuet, oleks kohus pidanud hagejale selgitama, et tema tasaarvestusavaldus on õiguslikult toimetu. Pärast olukorra selgitamist tulnuks anda hagejale võimalus otsustada, kas ta soovib vaidluse eset muuta või täiendada. (p 14)
|
| 2-22-18155/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.11.2024 |
|
VÕS § 482 sätestab, et juhul, kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Selle sätte kohaldamiseks tuleb kindlaks teha kindlustussumma. Kindlustussumma on kokkulepitud rahasumma, mis on kindlustusandja maksimaalne väljamaksesumma (VÕS § 426 lg 1). (p 12)
VÕS § 426 lg 2 järgi võib kindlustussumma olla määratud muul kujul kui maksimaalse väljamaksesummana. Pooled on kokku leppinud, et kindlustussumma on taastamisväärtus. Seega on kindlustussumma sisuliselt loetud võrdseks kindlustusväärtusega kindlustusjuhtumi toimumisel (VÕS § 479 lg 3). Selliselt määratud kindlustussumma puhul ei saa tegu olla alakindlustusega, sest kindlustussumma on sama, mis kindlustusväärtus. Alakindlustuse kohaldamiseks peab kindlustussumma olema kindlustusväärtusest väiksem (VÕS § 482). (p 13)
Kindlustusvõtja peab VÕS § 440 lg 1 alusel teavitama kindlustusandjat kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud. Kui kindlustusvõtja seda kohustust rikub, võib kindlustusandja lepingust taganeda (VÕS § 441 lg 1) või nõuda kindlustusmakse suurendamist (VÕS § 460 lg 1). (p 14)
|
| 2-19-15672/125
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2024 |
|
Käenduse korral tuleb käendaja kohustust eristada põhivõlgniku kohustusest võlausaldaja vastu. Käendaja kohustus on samas seotud (aktsessoorne) põhivõlgniku kohustusega, s.t käendaja vastutus sõltub nii oma tekke, kestuse, sisu, sissenõutavuse kui ka vastuväidete poolest käendusega tagatud põhikohustusest. VÕS § 149 lg 1 järgi on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise ja mis ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seejuures võib käendaja esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tuleneva nõude aegumise vastuväite. Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. (p 14)
Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. (p 14)
|
| 2-22-16722/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2024 |
|
KomPS § 2 lg 3 p 2 kohaselt ei ulatu kommertspant üürilepingu kehtivuse ajal nendele vallasasjadele, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus VÕS § 305 lg 1 kohaselt (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 39). Kuna kommertspant ei ulatu üürileandja seadusjärgse pandiõigusega koormatud varale, siis peab kommertspandiga tagatud nõude rahuldamiseks esmalt täies ulatuses rahuldama üürileandja pandiõigusega tagatud nõude, et allesjäänud vallasvara saaks muutuda kommertspandiga koormatuks. Järelikult ei mõjuta võlausaldaja kommertspandiga tagatud nõude esimese järgu nõudena tunnustamine üürileandja õigusi, kelle kasuks koormatud vallasvarale kommertspant ei ulatu. (p-d 13, 13.2 ja 15)
Pankrotihaldur peab pandiga tagatud nõuete puhul lähtuma PankrS § 153 lg-tes 2 ja 3 sätestatust, mitte nende nõuete osas märgitud jaotistest. (p 16)
|
| 2-22-16497/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.10.2024 |
|
Tööandja kehtestatud töökorralduse reeglid on tüüptingimused. Töötajat kahjustava tüüptingimusena on tühine töökorralduse reegel, mille kohaselt ei ole töötajalt nõutud tööriietesse riietumise, pesemisruumi minemise ja pesemise aeg tööaeg. (p 12.2)
Kui töötaja peab töö tegemiseks ümber riietuma, võib riiete vahetamise ja sellega seotud liikumise ja pesemise aeg olla tööaeg. (p 12.3)
Üldjuhul hüvitatakse ületunnitöö töötajale vaba ajaga. Ületunnitöö hüvitatakse rahas üksnes siis, kui pooled on leppinud kokku selle rahas hüvitamise või kui tööleping lõpeb enne ületunnitöö tegemise eest vaba aja andmist. (p 15.1)
Kuna tööandja peab arvestama tööaega, peab ta mh arvestama töötaja ületunnitööd ning vajaduse korral seda tõendama. (p 13)
Üldjuhul hüvitab tööandja töötajale ületunnitöö vaba ajaga. Ületunnitöö hüvitatakse rahas üksnes siis, kui pooled on leppinud kokku selle rahas hüvitamise või kui tööleping lõpeb enne ületunnitöö tegemise eest vaba aja andmist. (p 15.1)
Ületunnitöö rahas hüvitamise kokkuleppe võivad pooled sõlmida mh nt töölepingus, ületunnitöö tegemist kokku leppides, tööandja nõudmisel ületunnitööd tegema asudes või alles pärast ületunnitöö tegemist, mh ületunnitöö hüvitamise vaidluse vältel. (p 15.2)
Kui pooled ei ole leppinud kokku ületunnitöö hüvitamist rahas, peab tööandja maksma töötajale üle kokkulepitud aja töötamise eest töölepingus kokkulepitud töötasu ning andma lisaks selle ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses vaba aega ja maksma ka selle eest kokkulepitud töötasu. (p 15.2)
Ületunnitöö tegemise tasunõude vaba aja nõuded aeguvad TLS § 29 lg s 9 sätestatud aegumistähtaja jooksul. (p 16)
Kohtul on töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Olukorras, kus ületunnitöö tegemine selgub tööaja vale arvestamise tõttu alles tagantjärele, ei teadnud pooled TLS § 44 lg s 6 sätestatud kokkulepet sõlmida. Seetõttu peab kohus arutama pooltega võimalust sõlmida ületunnitöö rahas hüvitamise kokkulepe kohtumenetluses (p 15.2)
|
| 2-21-20188/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.10.2024 |
|
VÕS § 88 lg 1 sätestab üldpõhimõtte, et juhul, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Selleks peab võlgnik tegema võlausaldajale tahteavalduse, millest nähtub, millise kohustuse ta täita soovib. (p 10)
VÕS § 88 lg s 1 sätestatud võlgniku õigusele määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha tasus, seab piirangu mh VÕS § 88 lg 3, mille järgi ei või võlgnik määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei või võlausaldaja veel nõuda ja mille ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi. Seega on VÕS § 88 lg 3 kohaldamiseks vajalik tuvastada kahe kumulatiivse eelduse olemasolu: täitmine peab olema ennetähtaegne ja võlausaldajal peab esinema õigustatud huvi täitmisest keeldumiseks.
Kolleegium selgitab, et õigustatud huvi ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumisel saab seisneda eelkõige selles, et ennetähtaegsel täitmisel on võlausaldajale mingi konkreetselt määratav negatiivne mõju või tal on oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu. Üldjuhul ei ole võlausaldajal õigustatud huvi rahalise kohustuse ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kuna sellega kaasnevad negatiivsed õiguslikud tagajärjed välistab VÕS § 84 lg 4. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul olla ainuüksi võlausaldaja soov arvestada tasutud raha varem sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks piisav, et jaatada võlausaldaja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks. (p 11)
|
| 2-20-1490/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.10.2024 |
|
Enne 21. märtsi 2016 ei toonud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrollimata jätmine kaasa lepingu (osalist) tühisust, vaid krediidisaajal oli selles olukorras õigus laenuleping tühistada või nõuda krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. (p 19)
VÕS § 4034 lg-t 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et kui krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul. (p 26)
Tarbijakrediidilepingute direktiiv EL 2023/2225, millega tunnistatakse alates 20. novembrist 2026 kehtetuks tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ, art 35 lg 1 kohaselt tuleb pärast uue direktiivi ülevõtmist tarbija krediidivõimelisuse kontrollimise vajaduse kindlakstegemisel lisaks krediidisummale arvestada nii intresse kui ka lepingutasusid jm kulusid. (p 28)
|
| 2-22-139256/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.07.2024 |
|
Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)
Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)
|
Facebook
X.com