2-23-10924/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2026 |
|
TMS § 2 lg 1 p 18 eesmärk on anda võimalus korraldada täitemenetlus lihtsamalt, kui ei vaielda võla üle ja võlgnik on valmis võla katteks oma vara võõrandamisega. (p 12.1)
Notariaalselt tõestatud kokkuleppe täitedokumendiks lugemiseks TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes peab sealt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete alusel saab täitemenetlust alustada. Nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe on täitedokumendiks ainult kokkuleppe sõlmimise seisuga sissenõutavaks muutunud rahaliste nõuete osas. (p 12.2)
Viivisemäärasid 0,1% ja 0,2% päevas ei ole majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul alust pidada seadusega vastuolus olevaks ka siis, kui need oleks käsitatavad tüüptingimustena. (p 13)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt nt RKTKo nr 3-2-1-47-15, p 14). (p 15.2)
Kohustuste täitmise ulatus on asjaolu, mida kohus peab VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel viivise vähendamise hindamisel arvestama. (p 15.2)
Kuigi füüsilise isiku sõlmitud käenduslepingu saab VÕS § 143 lg 1 kohaselt kvalifitseerida tarbijakäenduslepinguks, ei saa veel järeldada, et füüsiline isik oleks lepingu sõlminud VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijana, st väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust. Samal ajal osaühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks ja juhatuse liikmeks oleva isiku poolt osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingu korral, mis sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu, ei saa osaühingu juhatuse liiget pidada tarbijaks (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-8-06, p 15; RKTKo nr 3-2-1-126-09, p 12, enne 5. aprilli 2011 sõlmitud käenduslepingute korral nende tarbijakäenduslepinguks kvalifitseerimise kontekstis). (p 14)
|
| 2-24-1408/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.02.2026 |
|
Hagi alus on hageja esitatud asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude väljatoomine on hageja ülesanne ning kostja esitatud seisukohad ja vastuväited ei saa hagi alust muuta ega täiendada. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14.1; RKTKo nr 2-19-5601/61, p 16.2. (p 13)
Tõendamaks, et kostja tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus. Poolte ühise tahte väljaselgitamisel ei ole määrav võlatunnistuse pealkiri või nimetus ega ka see, kas võlatunnistuses on mainitud võlatunnistuse aluseks olevaid pooltevahelisi võlasuhteid. Üldjuhul eeldab poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamine selle väljatoomist, millised olid pooltevahelised suhted enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. Eelduslikult ei sõlmi võlgnik ilma varasemate pooltevaheliste suheteta võlausaldajaga lepingut, millega kohustub võtma võlausaldaja ees abstraktse kohustuse. Kui hageja sõltumata põhjusest ei too kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada poolte tahet luua iseseisev kohustus, saab eeldada, et võlatunnistus on deklaratiivne. (p 14)
Konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev hagi alus ja erineb sellest, kui hageja tugineks hagi alusena mõnele lepingule, mis eksisteeris poolte vahel enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. (p 16)
Kui hageja soovib hagi alusena tugineda üksnes võlatunnistusele, peab ta tõendama, et see on konstitutiivne. Selleks peab hageja üldjuhul tooma hagis välja kõik elulised asjaolud, mis viisid väidetava võlatunnistuse sõlmimiseni. Kui hageja väitel on ta sõlminud kostjaga konstitutiivse võlatunnistuse ja ta suudab tõendada kostja tahet sõlmida selline võlatunnistus, siis on kohtul võimalik hageja nõue rahuldada üksnes konstitutiivse võlatunnistuse alusel, hindamata eraldi alusvõlasuhte kehtivust. Kui hageja ei tõenda kostja tahet luua iseseisev kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. (p 18)
Olukorras, kus hageja on tuginenud varasemas menetluses konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldanuks kohtul hinnata, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, on hagejal võimalik uues (hilisemas) menetluses esitatavas nõudes tugineda hagi alusena sama võlatunnistuse andmise aluseks olnud suhtele. (p 21)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14. (p 13)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14.2. (p 15)
Kui võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, siis tuleb seda VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14. (p 14)
|
| 2-22-10090/132
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.01.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-19042/157, p 10. (p 12)
TsMS § 447 lg 2 sõnastuse kohaselt on kohtul kirja- ja arvutusvigade ning ilmselgete ebatäpsuste parandamise kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. (p 12)
Kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine TsMS § 447 lg 2 alusel lubatud. Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-16-3785/114, p 24. (p 14)
Kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. (p 14)
Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. (p 15)
Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-17-10474/80, p-d 21–22. (p 20)
|
| 2-21-19417/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.01.2026 |
|
Kui kinnisasja valdaja esitab valduse rikkuja vastu asenduskorteri üüris väljenduva kahju hüvitamise nõude, tuginedes sellele, et ta ei saanud pärast valduse rikkumist enam kinnisasja valdust teostada ja kinnisasja kasutada, on nõue kvalifitseeritav VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi alusel valduse rikkumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. (p 10)
AÕS § 50 lg 2, mille kohaselt ei kohaldata kaasvaldajate vahelises vaidluses valduse kasutamisõiguse ulatuse üle valduse kaitse sätteid (s.o AÕS §-d 40–48), ei välista kaasvaldaja vastu valduse rikkumisel põhineva deliktilise nõude esitamist. (p 11)
Valduse rikkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi tähenduses saab käsitada igasugust valdaja takistamist asja suhtes tegeliku võimu teostamisel, sh isiku ainu- või kaasvalduses oleva ruumi kasutuskõlbmatuks muutmist (vt ka AÕS § 40 lg 3). (p 12)
VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatud valduse rikkumisel põhineva õigusvastaselt tekitatud kahju nõude puhul saab kahju VÕS § 132 lg 4 esimest lauset arvestades seisneda kahjustatud asjaga samaväärse asja kasutamise kuludes, kui asi oli isikule vajalik või kasulik. Selleks, et pidada asja isikule vajalikuks, ei pea ta seda tingimata ise kasutama, vaid võib seda vajada ka teise isiku kasutusse andmiseks. (p 13)
Kui kinnisasja valdaja on esitanud valduse rikkuja vastu asenduskorteri üüris väljenduva kahju hüvitamise nõude, saab talle asenduskorteri üüri näol tekkinud kahju olla valduse rikkumise aluseks oleva teoga põhjuslikus seoses vaid juhul, kui teo tagajärjel ei olnud kinnisasja edasine kasutamine enam võimalik või mõistlikult vastuvõetav. (p 14.3)
|
| 2-19-13561/89
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Kolleegium täpsustab varasemas praktikas väljendatud seisukohta AÕS § 349 lg 3 esimese lause kohaldumise kohta juhul, kui hüpoteegipidaja nõude täitnud kinnisasja omanik on hüpoteegiga koormatud kinnisasja soetanud täitemenetluses (vt varasemat praktikat RKTKo nr 2-20-17125/49, p-d 5 ja 10; RKTKo nr 2-17-1413/43, p 11). Eelnimetatud olukorras on kinnisasja omandaja saanud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõuete summat arvestades kinnisasja turuväärtusest odavamalt, samas kui hüpoteegiga tagatud nõude algne võlgnik sai TMS § 57 ja § 95 lg 2 alusel hüpoteegiga tagatud nõuetele vastava summa võrra väiksema osa tulemist. Seetõttu tuleb AÕS § 349 lg-t 3 olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tõlgendada kitsendavalt selliselt, et kinnisasja omandajal on senisest omanikust võlgniku vastu nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üksnes juhul, kui ta tõendab, et sundenampakkumisel kehtima jääv hüpoteek ei mõjutanud kinnisasja hinda enampakkumisel. Eelkõige on sellise erandliku olukorraga tegemist juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik või võlausaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile täitemenetluse ajal kogu teavet hüpoteegiga tagatud nõude suuruse kohta või on esitatud teave vale. Sama kehtib nõude ülemineku kohta VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel. (p 14)
Kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tuleb kinnisasja omandamise tahteavaldusi tõlgendada selliselt, et need sisaldavad ka omandaja nõusolekut võtta üle hüpoteegiga tagatud kohustused VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning võlgnik on sellise kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Kohustuste ülevõtmise ulatuse maksimumpiir on kas enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, hüpoteegisumma või kinnisasja koormatistevaba väärtus müügi ajal sõltuvalt sellest, milline neist on väikseim. Kinnisasja koormatistevaba turuväärtust omandamise hetkel peab vaidluse korral tõendama omandaja. (p 16)
Hüpoteegipidaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb lugeda antuks olukorras, kus ta võtab kinnisasja omandajalt vastu hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks pakutu ning sellest piisab hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti tuleb nõusolek lugeda VÕS § 175 lg 6 teise lause järgi antuks, kui hüpoteegipidajale on kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohaselt teatatud ning möödunud on kolm kuud, mille jooksul ei ole hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud kohustuse kinnisasja omandajale üleminekuks nõusoleku andmisest keeldunud. Kinnisasja müügi puhul täitemenetluses enampakkumisel peab VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohase teate hüpoteegipidajale edastama kohtutäitur. (p 17)
Kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest ning nõuab täitmist hüpoteegiga tagatud nõuete seniselt võlgnikult, on viimasel VÕS § 175 lg 4 alusel õigus nõuda kinnisasja omandajalt, et viimane täidaks hüpoteegiga tagatud kohustuse või tagaks selle täitmise. Kui algne võlgnik täidab kohustuse, läheb talle VÕS § 69 lg 2 analoogia alusel üle nõue kinnisasja omandaja vastu tulenevalt sellest, et nende omavahelises suhtes vastutab kohustuse täitmise eest kinnisasja omandaja. Seejuures on võlgnikul VÕS § 167 lg 1 teise lause ja § 174 lg 2 alusel õigus nõuda hüpoteegi üleandmist endale. (p 17)
TMS § 84 lg 1 p-e 3 ja 5 tuleb koosmõjus TMS §-ga 26 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja arestimisel välja selgitama sundenampakkumise korral püsima jäävate õiguste väärtuse, sh püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, ning need enampakkumise kuulutuses avaldama selliselt, et pakkumisel osalejatel oleks võimalik ebamõistlike raskusteta aru saada, missugune on kinnisasja turuväärtus ilma püsima jäävate õigusteta ning kui palju on enampakkumise alghind püsima jäävate õiguste, sh hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksem kinnisasja koormatistevabast väärtusest (vt ka RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16.4). Lisaks peab kohtutäitur enampakkumise teates selgitama, et kinnisasja enampakkumiselt omandaja vastutab enampakkumisel püsima jäävate hüpoteekidega tagatud kohustuste eest. (p 15)
|
| 2-23-3798/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kui reaalservituudi teostamise täpne koht on kokku lepitud (mh näiteks viitega lepingu lisaks olevale plaanile) ning selle kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse, on reaalservituudi teostamise täpne koht muutunud reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisuks. Selle muutmiseks on igal juhul nõutav uue asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistusraamatusse kande tegemine. (p 13)
Reaalservituudi teostamise koha muutmist võib teeniva kinnisasja omanik nõuda esmalt AÕS §-s 181 sätestatud eelduste esinemise korral. AÕS § 178 lg 1 teise lause kohaselt määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehkki nii AÕS § 180 kui ka AÕS § 181 puudutavad reaalservituudi sisu, sätestades eeldused, mille puhul võib teeniva kinnisasja omanik nõuda reaalservituudi teostamise viisi või koha muutmist, välistaksid need sätted reaalservituudi sisu kokkuleppel täpsustamise vaid juhul, kui tegu oleks imperatiivsete normidega, millest pooltel ei ole lubatud kõrvale kalduda. AÕS §-e 180 ja 181 tuleb käsitada imperatiivsetena selles osas, et neis sätestatud muudatuste nõudmise õigust ei saa kokkuleppega teeniva kinnisasja igakordse omaniku kahjuks välistada. Teisalt aga ei ole põhjust pidada lubamatuks kokkuleppeid, millega laiendatakse teeniva kinnisasja omaniku õigust nõuda servituudi teostamise viisi või koha muutmist. Selline lähenemine on kooskõlas AÕS §-s 178 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud, ning millega nähakse ette kohustus teostada reaalservituuti teenivale kinnisasjale kõige vähem koormaval viisil. Seega on põhimõtteliselt võimalik anda teeniva kinnisasja omanikule ka ühepoolne õigus servituudi teostamise täpset asukohta teeniva kinnisasja piires vabalt ümber paigutada. (p 14)
Kui teeniva kinnisasja omanikule on asjaõiguslepinguga antud õigus servituudi teostamise koha vabaks ümberpaigutamiseks teeniva kinnisasja piires, ei või sellega siiski valitseva kinnisasja omaniku võimalused servituudi teostamisel ega ka servituudi peamine funktsioon oluliselt kitseneda, kui just asjaõiguslepingust endast ei tulene teisiti. (p 14)
AÕS § 181 lg 1 on kohaldatav ka juhtudel, kus servituudi teostamise asukoht muutuks üksnes osaliselt, samuti kui servituudi teostamiseks ettenähtud ala üksnes väheneks. AÕS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel esitatavaid nõudeid võib olla üksikjuhul keerukas eristada, seega ei ole välistatud lahendada praegust nõuet alternatiivselt ka AÕS § 180 lg 1 järgi, s.o servituudi teostamise viisi muutmise nõudena. Kummalgi juhul peavad olema täidetud vastavalt kas AÕS § 180 lg-s 1 või § 181 lg-s 1 sätestatud eeldused. See tähendab, et valitseva kinnisasja omanikule ei tohi servituudist tulenevate õiguste teostamine muutuda oluliselt keerukamaks. Nõude lahendamisel tuleb nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huve vastastikku kaaluda. Valitseva kinnisasja omanik võib olla kohustatud leppima väiksemate ebamugavuste lisandumisega muudetud teostamiskoha puhul (nt mõningane tee pikenemine), kuid samas peaks muudetud juurdepääs talle majanduslikust vaatepunktist võimaldama senisega võrreldes samaväärseid eeliseid ja kasutusmugavuse taset. (p 17)
Küsimus selle kohta, kas vaidlusalusest servituudist tuleneb valitseva kinnisasja igakordsele omanikule õigus kasutada kaht juurdepääsuväravat, on seotud servituudi sisulise ulatuse väljaselgitamisega. Teeservituudi seadmise eesmärk võib piirduda ainuüksi sellega, et valitseva kinnisasja igakordsele omanikule tagatakse juurde- ja väljapääs avalikult teelt valitsevale kinnisasjale. Sõltuvalt kokkuleppest võib servituudi asjaõiguslik sisu olla aga ka laiem ja/või täpsemini määratletud. (p 18)
Servituudisuhte algsete poolte vahelises suhtes on servituudi tõlgendamisel võimalik kasutada kõiki VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid. Kui aga valitseva ja/või teeniva kinnisasja omanik on vahetunud, tuleb piiratud asjaõiguse olemuse tõttu valida võimalikult objektiveeritud ja õiguskäibe vajadustest lähtuv tõlgendamisviis. Seega saab õigusjärglaste puhul reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisu tõlgendamisel võtta aluseks asjaomase servituudi kinnistamisdokumentidest (eelkõige asjaõigusleping ja kinnistamiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek) nähtuva, jättes kõrvale õigussuhte algsete osaliste võimalikud soovid ja kavatsused, mis nendes dokumentides ei väljendu. (p 15)
Väljaspool kande aluseks olnud dokumente ja andmeid sisalduvat võimalikku teavet (nt servituudi seadmisele eelnenud poolte kirjavahetus vms) ei tule seega servituudi kui asjaõiguse sisu väljaselgitamisel üldjuhul arvestada olukorras, kus vaidluse poolteks on esialgse servituudisuhte poolte õigusjärglased. (p 19)
Reaalservituudi teostamine kinnistusraamatust mittenähtuval viisil pikema aja jooksul ei muuda iseenesest servituudi sisu isegi juhul, kui teeniva kinnisasja omanik ei ole niisugusele kasutusele vastuväiteid esitanud. Samas võib pika aja jooksul teatava kasutusviisi talumine olla üheks asjaoluks, mida arvestada servituudi algse sisu väljaselgitamisel tõlgendamise abil, niivõrd kuivõrd servituudi tegeliku teostamise viis on vastavuses kinnistusraamatu kandest nähtuva ja kande aluseks olnud dokumentide sisuga. (p 20)
Vt. RKTKm nr 2-22-15688, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13. (p 12)
Kuna kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks on anda usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad, peavad reaalservituudi oluline sisu ja asjaõiguslik ulatus tulenema nii kolmandate heausksete isikute kui ka võimalike hilisemate kohustatud isikute ning õigusjärglaste jaoks selgelt kinnistusraamatu kandest. (p 19)
Kui teeniva kinnisasja omanik esitab hagi reaalservituudi teostamise koha muutmiseks, saab kohus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohustada valitseva kinnisasja omanikku andma vajalik tahteavaldus, kui valitseva kinnisasja omanikul on servituudi sisust tulenev kohustus niisugune tahteavaldus anda. (p 13)
|
| 2-18-11694/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Euroopa Kohtu varasemast praktikast ei saa järeldada, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on nähtud kostjale hüvitise maksmine ette üksnes juhul, kui ajutiste meetmete taotlejal on tuvastatud süü. Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi tõlgendada selliselt, et iga isik, kes taotleb ajutist meedet, on kohustatud maksma selle meetmega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist, kui intellektuaalomandi õigus, mille alusel see meede võeti, tunnistatakse hiljem tühiseks. Küll aga on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises. Seega tuleneb viidatud Euroopa Kohtu lahendist, et Euroopa Liidu õigusega on kooskõlas TsMS § 391 lg-s 1 sätestatuga sarnane süüst sõltumatu vastutus. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kuid juhtumi asjaolusid saab kohus arvestada kahjuhüvitise summa hindamisel. Sisuliselt vastab see VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud võimalusele vähendada kahjuhüvitise suurust kahjustatud isikust või muudest asjaoludest tingituna. (p 15)
Menetlusvälisel isikul võib olla õigus nõuda hagi tagamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 16)
Vt. RKTKo nr 2-15-7163/191, p 13 (p 16)
VÕS § 1049 konkretiseerib, millisel juhul on majandus- või kutsetegevusse sekkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 6) õigusvastane. Seega ei ole õigusvastane mistahes äritegevuses ettevõetav samm, mis võib kahjustatud isiku majandustegevust ebasoodsalt mõjutada. Õigusvastasus eeldab üldjuhul tahtlikku tegevust, mille eesmärk on seisata majandus- või kutsetegevus. (p 17)
Erinevalt majandus- või kutsetegevusse sekkumisest ei sätesta seadus omandi rikkumise puhul lisanõuet, et kahju tekitaja tegevus peaks olema vahetult suunatud kannatanu omandi rikkumisele. (p 17.1)
VÕS § 1049 määrab kindlaks isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise juhud, mida saab pidada VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks. See tähendab, et isiku tegevuse VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks lugemiseks peavad ühtlasi olema täidetud ka VÕS § 1049 eeldused. (p 17.2)
Asjatundja arvamused on üldiselt võrdse kaaluga tõendid ning kohus võib selgitada pooltele, et asjas selguse loomiseks on pooltel põhjendatud taotleda ekspertiisi korraldamist (TsMS § 293 lg 1 esimene lause). Kuigi ka eksperdiarvamus ei ole iseenesest muust tõendist suurema kaaluga (TsMS § 232 lg 2), võib see aidata kõrvaldada poolte esitatud eriteadmistega isikute arvamustes esinevad lahkarvamused või nende lahknevuse ulatust vähendada. (p 24)
Kuna sageli on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (RKTKo nr 2-14-6942/143, p 13.2). Küll aga peab hageja saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks esmalt välja tooma, millist tulu oleks ta tavapäraselt ilma rikkumiseta teeninud. Kostjal on võimalik seepeale tõendada, et konkreetsel juhul (tuues esile asjakohased põhjused) poleks hageja väidetud tulu siiski saanud. Hagejal on seejärel võimalik omalt poolt tõendada, et vaidlusalusel juhul oleks tema teenitud tulu olnud ilma kostja rikkumiseta isegi tavapärasest suurem. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 20). (p 19)
Saamata jäänud tulu suuruse väljaselgitamiseks tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi hageja võimalikust sissetulekust arvata maha tema säästetud kulud ehk vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 20)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võimaldavad TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohtul otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 18). See ei tähenda aga, et kohus võiks kriitikavabalt kostjalt välja mõista hageja väidetud müügitulu, arvamata sealt maha vähemalt mingeid kulutusi, mis võiksid üldise elukogemuse kohaselt hagejale tekkida. (p 21)
|
| 2-23-7095/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Alaealise reisija seadusliku esindaja poolt alaealisele reisijale Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. veebruari 2014. a määruse (EÜ) nr 261/2004 alusel, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, tekkinud hüvitisenõude loovutamine nõuete sissenõudmise teenust osutavale äriühingule, kes saab nõude maksma panemisel sõltuvalt selle edukusest protsentuaalset tasu, ei ole tehing, mille tegemiseks oleks vajalik kohtu eelnev nõusolek PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses.
|
| 2-22-5675/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui esialgne võlausaldaja loovutab nõude, astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Seega saab nõuet edaspidi käsutada (sh edasi loovutada) üksnes uus võlausaldaja. (p 11)
VÕS § 170 kaitseb võlgniku heausksust üksnes juhul, kui loovutamisest on teatanud või loovutamisdokumendi on väljastanud tegelik võlausaldaja. VÕS § 170 alusel võtab võlausaldaja riski, et võlgnikule nõude loovutamisest teatades ei saa ta enam nõuda võlgnikult nõude täitmist, isegi kui loovutus ei olnud kehtiv. Kui võlausaldajaks mitteolev isik teatab võlgnikule nõude loovutamisest või väljastab loovutamisdokumendi, siis VÕS § 170 ei kohaldu, mistõttu sellises olukorras ei saa lugeda loovutust võlgniku suhtes toimunuks. (p 12)
VÕS § 169 kohaldub ka olukorras, kus algne võlausaldaja on sama nõuet loovutanud mitu korda. See tähendab, et võlgnik saab kohustuse kehtivalt täita isikule, kellele nõude loovutamisest on esialgne võlausaldaja võlgnikku teavitanud. Sel juhul saab VÕS § 169 lg 1 mõttes nõude loovutanud (st algse) võlausaldajaga võrdsustada isiku, kellele nõude loovutamisest algne, kuid mitte enam tegelik võlausaldaja võlgnikku teavitas. Seda ka siis, kui nõude varasema kehtiva loovutuse tõttu ei ole VÕS § 164 lg-st 3 tulenevalt nõue tegelikult teates märgitud isikule üle läinud. Kohase täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma, et nõue ei ole teates märgitud isikule üle läinud, sh põhjusel, et esialgne võlausaldaja oli nõude varem edasi loovutanud. Kui võlgnik teadis või pidi nõude suhtes kokkuleppe sõlmimise ajal teadma, kes on tegelik võlausaldaja, siis ei ole täitmine kohane ega nõude suhtes tehtud tehing või muu toiming VÕS § 169 lg 2 mõttes kehtiv. (p 13)
Maakohtu otsuse tühistamisel ja vastupidise otsuse tegemisel oli ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 5 teisest lausest tulenevalt kohustus võtta seisukoht mitte üksnes poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta, vaid ka kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete kohta. Sealjuures ei saa ringkonnakohus lähtuda pelgalt istungil öeldust, kui menetlusosaline viitab istungil menetlusdokumendile vale kuupäevaga. (p 17)
TsMS § 376 lg 1 piirab hagi muutmise võimalusi eelkõige menetlusökonoomia kaalutlustel, et vältida olukorda, kus hagi muutmine takistab või venitab asja menetlust. Seega ei saa üldjuhul olukorras, kus maakohus teeb muudetud hagi kohta otsuse, edasikaebemenetluses pelgalt hagi lubamatu muutmine olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuivõrd see tingiks menetluse venimise. (p 21)
|
| 2-22-19478/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui kostja on sõlminud sama asja kohta kehtivalt ka teise üürilepingu, peab ta täitma mõlemat üürilepingut. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid (vt ka RKTKo nr, 2-20-4997/57, p 18). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. (p 10)
Üürilepingu kehtivust ega pooltele sellest tulenevaid kohustusi ei mõjuta asjaolu, kas hagejal oli üürilepingu eseme valdus, kas vaidlusalusele kinnisasjale oli seatud senise operaatori kasuks keelumärge, ega see, kas senine operaator teostas vaidlusaluse kinnisasja suhtes kinnipidamisõigust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-48-09, p 13; RKTKo nr 2-16-9519/78, p 28; RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega tuleb ka niisuguste asjaolude esinemise korral poolel oma lepingujärgseid kohustusi täita (vt ka RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). Järelikult ei vabasta kostjat kehtiva lepingu täitmisest ka tema väide, et hageja ei tohtinud asja üürile anda. (p 11)
Lepingu täitmise nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane põhjusel, et kostja on sõlminud ka teise üürilepingu. Hageja nõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka tema vaidlus kinnisasja omanikuga, samuti hoone operaatori väidetav vahetumine. Lepingu rikkumise korral saanuks kostja kasutada seaduses sätestatud ja lepingulisi õiguskaitsevahendeid, sh öelda üürilepingu üles. Kui seadus näeb ette õiguskaitsevahendid, mille kohaldamine võimaldab vältida hea usu põhimõtte vastast tagajärge, ei ole nõue hea usu põhimõttega vastuolus. (p 14)
|
| 2-23-117906/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.11.2025 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. a määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 art 5 lg 3 tähenduses loetakse erakorraliseks asjaoluks, mille korral vabaneb lennuettevõte vastutusest reisija ees, sündmust, mis ei ole oma olemuselt või päritolult omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljub tema tegeliku kontrolli alt. Lennuettevõtja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest seega vaid siis, kui erakorralisi asjaolusid ei oleks saanud vältida isegi siis, kui lennuettevõtja oleks võtnud omalt poolt kõik mõistlikud meetmed, et vältida lennu hilinemist või tühistamist. Lennuettevõtja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui erakorralisest asjaolust tulenevaid planeeritud lennu tingimusi ei saa muuta ega muul viisil mõjutada nii, et lend saaks toimuda plaanipäraselt isegi juhul, kui rakendataks kõiki võimalikke ja mõistlikke meetmeid. Hoolsus, mida nõutakse lennuettevõtjalt selleks, et ta vabaneks hüvitise maksmise kohustusest, eeldab seda, et ta rakendab kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel. Selline hoolsus eeldab mh, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mis saabuvad sihtkohta varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend. Selliseid lende võivad teha ka teised lennuettevõtjad, kes ei pea kuuluma samasse lennundusallianssi.
|
| 2-24-5406/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.11.2025 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 52; RKTKm nr 3-2-1-150-14, p 14; RKTKo nr 3-2-1-112-14, p 14. (p 11)
Vt RKTKo nr, 3-2-1-76-07, p 20. (p 12)
Selleks, et võtta seisukoht tüüptingimuse üllatuslikkuse kohta, tuleb hinnata, mida sai keskmine lepingupool lepingust mõistlikult oodata, milles tüüptingimuses kokku lepiti ning kas lepingupoole mõistlike ootuste ja tüüptingimuse sisu erinevus on niivõrd suur, et pidada tingimust üllatuslikuks VÕS § 37 lg 3 tähenduses. (p 13)
Tüüptingimus, mille kohaselt võib tarbijaid lepingumuudatustest teavitada teenuse eest esitataval arvel, on heas usus tegutsevale mõistlikule tarbijale sedavõrd ootamatu ja ebaharilik, et seda ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda maagaasi müügilepingu osaks. Tarbija ei saa mõistlikult eeldada, et kaupleja võib teda lepingumuudatustest teavitada ka juba tarbitud maagaasi eest esitataval arvel. Arve eesmärk on kajastada ja tõendada tarbitud maagaasi kogust ja maksumust konkreetsel ajavahemikul. Lepingumuudatustest tuleb teatada selliselt, et keskmisele mõistlikule tarbijale oleks arusaadav, et kaupleja soovib lepingutingimusi muuta. (p-d 13-14)
Pooltevaheliseks praktikaks VÕS § 23 lg 1 p 2 tähenduses saab kujuneda selline lepingupoolte käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Väljakujunenud praktikaks ei saa lugeda olukorda, kus käitumisreeglite kujundamine ei ole olnud lepingupoolte teadlik tegevus. (p 15)
|
| 2-23-8034/16
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.10.2025 |
|
Registrist kustutatud osaühing on võimalik registrisse ennistada kas tegevuse jätkamiseks (ÄRS § 64) või täiendavaks likvideerimiseks (ÄRS § 65). Praegusel juhul kohaldub üldnormina ÄRS § 65 lg 1, mille kohaselt ennistatakse registrist kustutatud juriidiline isik seaduses sätestatud juhul registrisse täiendavaks likvideerimiseks. Seejuures ei ole oluline, kas enne kustutamist on äriühingu likvideerimine toimunud või mitte (ÄRS § 65 lg 2). (p 11)
Osaühingu täiendavat likvideerimist reguleerivad täpsemalt ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. Eelviidatud paragrahvi teine lõige sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad. ÄS § 218 lg 3 reguleerib osaühingu võlausaldaja õigust taotleda osaühingu täiendavat likvideerimist, nähes ette, et võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist korraldada üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigel ajal esitamata. Esmajoones on täiendava likvideerimise eelduseks olukord, kus registrist kustutatud osaühingul on mingi vara, mis tuleks kas osanike vahel jaotada või mille arvel tuleks rahuldada võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue. (p 12)
Täiendav likvideerimine võib ÄS § 218 lg 2 mõttes, arvestades selle õigusinstituudi olemust ja eesmärke, olla sõltumata vara olemasolust põhjendatud ka olukorras, kus registrist kustutatud osaühing peab mingil viisil osalema tsiviilkäibes selleks, et teha või võtta vastu tahteavaldus, millest sõltuvad kas tema või kolmanda isiku õigused või kohustused. (p 13)
Täiendav likvideerimine on olemuselt lisamenetlus, mistõttu ei pea üldjuhul selle käigus tegema kõiki tavapärase likvideerimise toiminguid. Kui on põhjust ennistada äriühing täiendavaks likvideerimiseks registrisse seetõttu, et ta peab tegema või võtma vastu tahteavalduse ja selle tulemusel ei teki tal vara, mida peaks täiendava likvideerimise käigus jagama, siis võib likvideerija määrata ka ainult selle konkreetse toimingu tegemiseks. (p 14)
Ostueesõiguse teostamise avaldus on kindlale isikule (müüjale) suunatud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 esimese lause mõttes, mistõttu muutub see kehtivaks siis, kui adressaat selle kätte saab. Eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamist reguleerib seejuures TsÜS § 69 lg 2 teine lause. VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi sõltuvad avaldaja kui ostueesõigust teostada sooviva isiku õigused ostueesõiguse teostamise avalduse kättetoimetamisest, sest ostueesõiguse teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. (p 13)
Ostueesõigust kehtivalt teostanud isikul VÕS § 244 lg-le 6 tuginedes võimalik nõuda müüjalt müügieseme omandi endale üleandmist sõltumata sellest, kas müüja on selle omandi algsele ostjale üle andnud. Kui osa kuulus enne selle käsutamist müüjale, kuulub see osa üleandmise käsutustehingu tühisuse korral endiselt talle (vt nt ka RKTKo nr 3-2-1-13-06, p 24). (p 16)
Ostueesõiguse teostamiseks ette nähtud ühekuuline tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ostueesõigust omav isik saab teada müügilepingu sisust ehk lepingutingimustest, mitte sellest ajast, mil ta saab teada, et müügileping on sõlmitud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-08, p 12; 3-2-1-142-14, p 13). Kuna ostueesõiguse teostamise tulemuseks on see, et ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel loetakse sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis, siis ei saagi ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui ostueesõigusega isik saab teada selle lepingu tingimustest, millesse ta ostueesõigust teostades astub. (p 18)
Iseenesest on ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud ühekuuline ostueesõiguse teostamise tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg, mis tähendab, et selle möödudes kaotab isik õiguse ostueesõigust teostada. Seejuures tuleb eelnimetatud ühekuulise tähtaja jooksul mitte üksnes teha kehtiv ostueesõiguse teostamise avaldus, vaid see avaldus peab jõudma ka adressaadi ehk müüjani. (p 20)
Olukorras, kus osaühing teab, et tema osa on võõrandatud ja on olemas kõnealuse osa suhtes ostueesõigust omavad osanikud, kuid ei edasta selles olukorras teavet müügilepingu ja selle tingimuste kohta ostueesõigust omavatele isikutele, tuleb hea usu põhimõttest ja õiguste kuritarvitamise keelust (VÕS § 6, TsÜS § 138) lähtuvalt lugeda, et ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg ei kulge ajal, mil müüjast osaühing on äriregistrist kustutatud ja see hakkab uuesti kulgema osaühingu registrisse ennistamisega. (p 21)
|
| 2-22-13210/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
Kui tööd on võimalik parandada mitmel erineval viisil, on parandamise viisi valiku õigus üldjuhul töövõtjal (vt VÕS § 646 lg 1 teine lause). Juhul, kui töövõtja tööd ei paranda ja tellija laseb VÕS § 646 lg 5 alusel töö parandada kolmandal isikul, valides selleks objektiivselt kallima parandamisviisi, ei muutu tema parandamise nõue vaatamata odavama parandusviisi olemasolule VÕS § 646 lg 1 esimese lause järgi lubamatuks. Küll aga võib mitme erineva parandamisviisi olemasolu mõjutada kulutuste hüvitamise nõude ulatust VÕS § 646 lg 5 järgi. See tähendab, et kui tööd on võimalik mitmel viisil parandada, peab tellija võimaluse korral valima soodsaima võimaluse, millega saab töö lepingutingimustega vastavusse viia (vrd RKTKm nr 2-21-5187/14, p-d 16 ja 17). (p 16)
VÕS § 646 lg 5 puhul on tõendamiskoormus sarnane VÕS § 132 lg-ga 3. Seega on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kahjustatud isikul (tellijal) kohustus tõendada töö parandamiseks tehtud kulutuste suurust ning hüvitist maksma kohustatud isik (töövõtja) peab esitama oma tõendid juhul, kui ta vaidleb kulude mõistlikkusele vastu (vt RKTKm nr 2-21-5187/14, p 11). Kui tellija on esitanud tõendid tööde parandamise maksumuse kohta, peab töövõtja juhul, kui ta väidab, et töid oleks saanud parandada (muul viisil) odavamalt, enda väiteid tõendama. (p 17)
|
| 2-15-17526/458
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
AÕS § 178 lg 1 järgi annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 178 lg 2 järgi tuleb reaalservituuti teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav. Seega on oluline servituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel lähtuda servituudi kokkuleppes kindlaks määratust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-76-15, p 11). VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. (p 17)
Reaalservituut kui piiratud asjaõigus kuulub iseenesest VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 nimetatud omandiga sarnanevate õiguste hulka. Sellest aga ei järeldu, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vahelises suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudeid tuleks üldjuhul lahendada kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS 53. peatüki) järgi. Nimelt kaasnevad reaalservituudiga asjaõigussuhte igakordsete poolte (s.o valitseva ja teeniva kinnisasja igakordse omaniku) jaoks ka eelkõige seadusest tulenevad õigused ja kohustused (nt AÕS § 178 lg-st 2 tulenev kohustus teostada reaalservituuti teeniva kinnisasja jaoks võimalikult säästval viisil; AÕS § 179 lg-s 1 sätestatud kohustus hoida korras reaalservituudi teostamiseks vajalikku ehitist või seadeldist jm). Seega on valitseva ja teeniva kinnisasja igakordsete omanike vahel lisaks teeniva kinnisasja kasutamist vahetult reguleerivale asjaõigussuhtele ka seadusjärgne võlasuhe, mis sisaldab servituudi teostamisega seotud kõrvalkohustusi. Eeltoodust tulenevalt saab valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vahelises suhtes kohaldada ka õiguste ja kohustuste teostamist ning kohustuste rikkumist puudutavaid võlaõiguse üldisi sätteid (sh TsÜS § 138 ja VÕS § 2 ja § 6). Kui väidetava kahju on tekitanud teeniva kinnisasja omanik, kahjustades näiteks juurdepääsuteed, mille kasutamiseks on valitseva kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud servituut, siis on üldjuhul tegu servituudiga kaasnevast võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega ning sellest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel. Sellisel juhul kohaldub analoogia korras VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 24; RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 28; RKTKo nr 3-2-1-129-13, p 21; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 19).
Kui reaalservituudi teostamist takistab või servituudi teostamiseks vajalikku rajatist kahjustab kolmas isik, kes ei ole ei teeniva ega valitseva kinnisasja omanik, saab servituudi kui piiratud asjaõiguse rikkumise korral esitada kahju hüvitamise nõude rikkuja vastu kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (VÕS § 1043). (p 21)
|
| 2-21-19154/49
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
Olukorras, kus tööandja on maksnud töötajale koondamishüvitist ja ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitist, on tööandjal õigus nõuda töötajalt koondamise tühisuse korral alusetu rikastumise sätete alusel tagasi koondamishüvitist, kuid mitte ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitisena makstud hüvitist, mille tööandja pidanuks maksma töötajale töötasuna. (p-d 14-15.3)
|
| 2-21-16822/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.10.2025 |
|
PankrS § 63 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kahju võib seisneda ka selles, et võlausaldajal jääb pankrotivara arvel osa nõudest rahuldamata, kuna pankrotihaldur on süüliselt pankrotivara vähendanud ja puuduva osa kättesaamine võlgnikult on ebatõenäoline. PankrS § 63 lg 1 eesmärgiks on kaitsta pankrotimenetluse võlausaldajaid kahju eest, mis on tekkinud selle tõttu, et pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu on pankrotivara väiksem, kui see oleks olnud pankrotihalduri kohustuste kohase täitmise korral. (p 11)
Ekslik on seisukoht, et kindlustuslepingu võimalik tühistamine mõjutab üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja suhet. Kui tehing on tühistatud, on see kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 kolmas lause) ja selle alusel ei saa nõudeid esitada ka kolmandad isikud. VÕS § 521 lg 5 alusel tekkiv kindlustusandja kohustus hüvitada kahjustatud isikule kindlustusjuhtumiks olev kahju ka juhul, kui ta on täielikult või osaliselt vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees, saab kõne alla tulla olukorras, kus leping on kehtiv, kuid kindlustusandja on vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees kindlustusvõtja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. VÕS § 521 lg 5 eesmärgiks on jätta kehtiva kohustusliku vastutuskindlustuslepingu korral kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamiskohustus kindlustusandja kanda kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisest suhtest tulenevate kindlustusvõtja rikkumiste korral, kuid mitte näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kehtivat vastutuskindlustuslepingut ei ole või see on lõppenud (p 13)
Kuigi pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse eesmärgiks on kaitsta muuhulgas ka pankrotivõlausaldajaid neile pankrotihalduri kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, saab kindlustusandja tugineda kindlustuslepingu tingimusele, mis näeb ette, et pankrotihalduri tahtlik kohustuse rikkumine ei ole kindlustusjuhtum. Seda seisukohta ei muuda ka VÕS § 521 lg 5, mis sätestab, et kindlustusandja ei või keelduda kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. VÕS § 521 lg 5 eesmärk ei ole näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kindlustuslepingu kohaselt ei ole üldse tegemist kindlustusjuhtumiga.
Kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse puudumine olukorras, kus kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, on kindlustuse üldine põhimõte (vt eelkõige VÕS § 452 lg 1, § 492 lg 3 teine alternatiiv, § 501 teine alternatiiv, § 513, § 540, § 551 ja § 564, samuti KarS § 212 lg 1 esimene alternatiiv). Kui kindlustusandja peaks oma kohustuse täitma ka kindlustusvõtja tahtluse korral, oleks see vastuolus kindlustuse olemuse ja eesmärgiga. Pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse puhul lubab PankrS § 64 lg 2 selge sõnaga pankrotihalduril ja kindlustusandjal kokku leppida, et kindlustatud ei ole kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkiv vastutus. Seega ei ole seadusandja näinud ette, et võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, tuleks pankrotihalduri poolt tahtliku kahju tekitamise korral tagada kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse. Selliste rikkumiste korral saab esitada nõudeid üksnes pankrotihalduri ning tema üle järelevalvet tegevate isikute vastu, kui hoolsa järelevalvega oleks olnud võimalik kahju ära hoida. (p 15)
|
| 2-22-3043/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.10.2025 |
|
Kohus ei saa omistada tõendi tähendust poole seletusele, ilma et pool või vastaspool oleks taotlenud seletuse käsitamist tõendina TsMS § 267 lg 1 või § 268 alusel ning ilma et kohus oleks lähtuvalt TsMS § 239 lg-st 1 sellise taotluse rahuldanud. Kui kumbki pool ei esita eelnimetatud taotlust, siis ei pea kohus seletuse esitanud poolele selgitama, et seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav (RKTKo nr 2-19-7379/61, p 22). (p 14)
Kohtul ei ole kohustust esitatud tõendeid süstematiseerida. TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millist asjaolu ta iga tõendiga tõendada soovib. Kui kohus võtab vastu tõendi, mille kohta menetlusosaline ei ole öelnud, millist asjaolu ta tõendiga soovib tõendada, tuleb anda menetlusosalisele võimalus see puudus kõrvaldada (RKTKo nr 3-2-1-103-14, p 11). Kui puudust ei kõrvaldata, tuleb tõendid jätta TsMS § 238 lg 1 alusel asjakohatuse tõttu arvestamata. (p 16)
PankrS § 193 lg 5 alusel tuleb pankrotimenetlustes, mille algatamise avaldus võeti menetlusse enne 1. veebruari 2021, kohaldada nõuete kaitsmise ja tunnustamise osas kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 3 lg-t 2, § 77 p 6 ja 5. peatüki 2. jao redaktsiooni. Eelviidatud menetlustes tuleb kohaldada ka kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99, mis on olemuslikult seotud nõuete kaitsmise ja tunnustamisega. (p 28.1)
|
| 2-22-7750/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.08.2025 |
|
VÕS § 626 lg 1 alusel eseme (sh dokumendi) väljaandmist nõudev hageja peab lisaks käsundussuhte (juhatuse liikme ametisuhte) olemasolule tõendama nii eseme (dokumendi) olemasolu kui ka asjaolu, et ese (dokument) on käsundi täitmise käigus sattunud käsundisaajast (juhatuse liikmest) kostja valdusesse. Käsundisaajast (juhatuse liikmest) kostja peab nõudest vabanemiseks tõendama, et ese (dokument) ei ole enam tema valduses nt põhjusel, et ta on eseme (dokumendi) edasi andnud kolmandale isikule või et eset (dokumenti) enam ei eksisteeri, kuna see on hävinud. (p 10)
Juriidilisel isikul on VÕS § 624 lg 1 järgi õigus nõuda juhatuse liikmelt ka teavet käsundi täitmise kohta, mis hõlmab nii tegevusi, mille kohta on koostatud dokumendid, kui ka selliseid toiminguid, mille kohta ei ole dokumente koostatud. (p 10)
Vt RKTKo nr, 2-16-1988/38, p 19. (p 10)
Vt RKTKo nr 2-20-9760/94, p 19. (p 10)
Vt RKTKm nr 2-16-3492/39, p 14.2). (p 10)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seetõttu peab selliselt olema sõnastatud ka haginõue. (p 11)
Eelkõige mitterahalise nõude puhul on vaja silmas pidada, et kui kostja ei täida kohtuotsust vabatahtlikult, peab selle täitmine olema kohtutäituri jaoks võimalik. Kohtul tuleb vältida sellise otsuse tegemist, mille (täielik) täitmine sõltub üksnes kostja suvast. (p 12)
|
| 2-19-14759/139
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.06.2025 |
|
Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla põhjuste ahelaga, mille isik on oma käitumisega loonud. Vastutuse tekkimiseks on kahju kõik põhjused üheväärsed ning neid ei saa liigitada otsesteks ja kaudseteks. (p 12.6)
Tööandja vastutab oma töötaja suhtes töölepingu täitjana oma teiste töötajate või enda kohustuste täitmiseks kasutatud muude isikute käitumise ja nendest tulenevate asjaolude ning õigusvastaste tegude tagajärgede eest. (p 12.8)
Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ning asjaolude olulise muutumise korral hindama uuesti riske töötaja tervisele ja ohutusele. Kuna töötaja peab teadma, mis ja kuidas võib tema tervist ohustada ning mil viisil seda vältida, peab tööandja mh tagama, et töötajal oleks võimalik vältida töötajate omavahelisest suhtlusest tekkivat ohtu. (p-d 12.4 ja 12.5)
Ainuüksi asjaolu, et tööandja oli määranud tööõnnetuses hukkunud töötaja ohutusnõuete täitmise tagajaks, ei välista tööandja vastutust enda või oma teiste töötajate käitumise tagajärgede eest. (p-d 12.8 ja 12.9)
Kindlustusandja vabaneb oma täitmise kohustusest tervikuna üksnes siis, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kannatanu kohustuse rikkumise tõttu. (p 14.3)
Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõue on pärandatav. Sellise nõude võib rahuldada lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole tuginedes. Mõlemal juhul tuleb tööandja vastutuseks teha mh kindlaks põhjuslik seos töötaja tervise kahjustumise ja tööandja teo vahel. (p 12.1)
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kannatanu osa kahju tekkimisel VÕS § 134 lg 5 alusel. (p 12.6)
Hukkunud töötaja vanemad on eelduslikult lähedased isikud, kellel on erandlike asjaolude esinemise korral õigus nõuda ka endale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Erandlikuks asjaoluks võib olla nt elu kaotamine ebatavaliselt rängal viisil, millest teada saamine on hukkunu lähedastele äärmiselt raske mõjuga, samuti lähedase surma tõttu tekkinud psüühikahäire. (p 13.1)
|
Facebook
X.com