/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-18005/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2018

Vt VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvinõude esitamisest teatamise ja nõude suuruse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p-d 13 ja 14, 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 14 ning 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p-d 16 ja 17. Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine. (p 12)

3-2-1-36-17 PDF Riigikohus 10.05.2017

Ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada. (p 14)


Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: • poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); • võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); • võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS § d 103 ja 160); • võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel võlausaldajal. (p 11)


Ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi lepingust tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg s 6. Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on võlgnikul. (p 11)

Ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada. (p 14)

3-2-1-79-16 PDF Riigikohus 20.10.2016

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)


Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)


Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)


Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)


Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12)

Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)

3-2-1-58-15 PDF Riigikohus 03.06.2015

Asjaolu, et võlausaldaja teatas võlgnikule leppetrahvinõudest pärast lepingu ühepoolselt lõpetamist, ei tähenda iseenesest seda, et hageja oleks esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja möödumise järel VÕS § 159 lg 2 mõttes. (p 16)


3-2-1-142-11 PDF Riigikohus 21.12.2011

Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Perioodilise leppetrahvi nõue, mis muutub sissenõutavaks eelkõige kohustuse täitmisega viivitamisel ja mille suurus sõltub viivitamise ajast, aegub n-ö täisaastate kaupa. Sõltumata aegumisest tuleneb aga VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10). Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel kohustatud poole taotlusel vähendada, mh põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid.

3-2-1-57-11 PDF Riigikohus 20.06.2011

VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.


Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid. VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.


Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.


Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist. Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.


Tuginedes formaalsele ebatäpsusele apellatsiooninõude sõnastamisel, väljus ringkonnakohus sisuliselt apellatsioonkaebuse piiridest ja tühistas maakohtu otsuse ka osas, mida tegelikult ei vaidlustanud. Selliselt eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 4 lg 2 ja § 651 lg 1 vastu (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12). Kui ringkonnakohtul on kahtlusi apellatsioonitaotluse ulatuse või sisu osas, tuleb lasta taotlust täpsustada.


TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 järgi ei ole välistatud asja saatmine uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.


Eelmärke võib AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärge tagab nõuet kinnistusraamatust nähtuva õigusliku olukorra muutmiseks ja see on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 25).


Müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos VÕS § 110 lg 1 teise lause mõttes. Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Riigikohus on leidnud, et müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15). Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 11). VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.


Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.


Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).


Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu, st taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud. Sarnane vastastikune tagasitäitmine on sätestatud ka vastastikuse lepingu tühisuse korral VÕS § 1034 lg 3 alusel. Müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).


Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Üks võistleva menetluse tunnus on ka see, et pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.


Leppetrahvi nõudele tuginemist ei välista iseenesest see, et hageja kostja nõuet ei tunnusta. Nõude olemasolu ja kohustuse täitmisest keeldumise õigus tehakse selgeks kostja täitmisest keeldumise õigust hinnates. Muu hulgas saab ka vastuväitena esitatud leppetrahvi nõude puhul taotleda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Sarnaselt on Riigikohus tasaarvestuse kohta leidnud, et kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).

3-2-1-128-09 PDF Riigikohus 07.12.2009

Olukorras, kus lepingurikkumine seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises, saab tellija lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei anta.


Leppetrahvi nõudmisest teatamise juures tuleb tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 hinnata, kas see on toimunud mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda.

3-2-1-84-09 PDF Riigikohus 13.10.2009

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.


Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.


VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.

3-2-1-91-09 PDF Riigikohus 02.10.2009

Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.


VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.

Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul.

3-2-1-44-09 PDF Riigikohus 11.05.2009

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.


VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See lõige sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest. VÕS § 159 lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-08.

3-2-1-69-08 PDF Riigikohus 15.10.2008

Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.


Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.

Eri perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära. Seadusjärgne viivise arvestus peab ka seadusele vastama.

Seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Kuid siingi on seaduse eri redaktsioonide tõttu erisusi eri ajavahemike kaupa.

Kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.


Lepingu täitmise tähtaja pikendamisel kokkuleppel ei ole kohustuse täitmist nõudval isikul üldse õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest.


Teise poole kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata jätmist saab hinnata ka võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mh see, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

3-2-1-28-08 PDF Riigikohus 29.04.2008

Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud.


VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Juhtudel, mil lepingu ülesütlemisest teatatakse seaduses või kokkuleppes märgitud nõudeid täites (etteteatamistähtaeg) ette, algab VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistliku aja kulgemine mitte lepingu ülesütlemisest teadasaamisest, vaid lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast arvates. See võimaldab pooltel kuni lepingu tegeliku lõppemise kuupäevani saavutada veel lepingu lõpetamise vältimiseks vajalikke kokkuleppeid ning vältida seega ka asjatut leppetrahvi nõude esitamist.

Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Leppetrahvi nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm (TsÜS § 146 lg 1) leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Kui nõude aegumistähtaja pikkus on näiteks 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg.

Leppetrahvi teatamine nõudest ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, ei tule leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.

3-2-1-15-08 PDF Riigikohus 20.03.2008

Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.


VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 76 lg-s 4 määratletakse tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata.


Mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. Olukorras, kus pooled pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks, tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumisest. Sellises olukorras ei ole isikul õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati.

Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust.

Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json