Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

Äriühing on oma olemuselt ettevõtja (ÄS § 1 lg 1). (p 12)

Oma eesmärkidest tulenevalt tegutseb äriühing üldjuhul alati majandustegevuses. (p 12)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)

Et lugeda leping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, ei pea see tingimata olema suunatud vahetult tulu juurde teenimiseks. Selliselt võib majandus- või kutsetegevuses olla sõlmitud ka leping, millega laenuandja nõustub pikendama maksegraafikut või loobuda võlgnikult osa sissenõutavaks muutunud raha nõudmisest. Seega ei saa üksnes asjaolust, et tehing ei toonud vahetult kaasa tulu, järeldada, et see ei ole tehtud majandus- või kutsetegevuses. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)

Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtule vastamata jätmise ja istungilt puudumise tagajärjed
• ->
• tagaseljaotsuse tegemise eeldused

RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)

Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 403⁴ lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• võlatunnistus
• ->
• deklaratiivne võlatunnistus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• võlatunnistus
• ->
• konstitutiivne võlatunnistus

Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• nõuded pankrotimenetluses
• ->
• nõuete tunnustamine

Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 100¹ lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)

Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 100¹ lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 100³ lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuse tühisus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• maksekäsund ja makseteenus
• ->
• makseteenuse leping

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine lepingu ülesütlemisega

VÕS § 720 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele. Kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. (p-d 21 ja 21.4)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• tõlgendamine
• ->
• kooskõlaline tõlgendamine

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas direktiiviga kitsendavalt, seda muuhulgas juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (vt EKo nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA). (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine lepingu ülesütlemisega

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus

Kohtul puudub seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kui lepingu üles öelnud menetlusosaline on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele. Kuna TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu pooled, siis ei saa kohus tuletada menetlusosalise esitatud korralise ülesütlemise avaldusest lepingupoole tahet öelda leping üles hoopis erakorraliselt (vt ka RKTKo nr 2-21-1824/23, p 11). (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)

Olukorras, kus võlgnikul on panga ees mitu erinevat kohustust, tuleb vaidluse tekkimise korral määrata, millise kohustuse katteks arvestada võlgniku tehtavad maksed.

Kuna VÕS § 416 ega § 415 ei reguleeri täitmist erinevate kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2 reguleerib tarbijakrediidilepingu täitmise arvestamist n-ö ühe lepingu siseselt), siis tuleb kohaldada VÕS § 88. Selle paragrahvi eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord sellisel juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja selgitada, millised kohustused on täidetud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab esmalt võlgnikul VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 tingimusi arvestades määrata, missuguse kohustuse katteks on ta makse teinud. Kui võlgnik seda ei tee, võib kohustuse täitmise arvestuse VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata võlausaldaja. VÕS § 88 lg 6 reguleerib olukorda, mil kumbki õigussuhte osaline ei ole määramist teinud. (p 14.2)

VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)

Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)

VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. (p 16)

Krediidiandja peab sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust. (p 16.1)

VÕS § 416 lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (VÕS § 415 lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi. Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine.

Kui VÕS § 416 lg 1 eeldused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike, siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid arvestades ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust ainuüksi sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 26). (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• kohustuse täitmisest keeldumine

Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine kõrgema astme kohtus

Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui käendaja on täitnud põhivõlgniku kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded põhivõlgnikuvastu.

Sellises olukorras saab käendaja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra käendaja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käenduse mõiste ja käenduslepingu sõlmimine

Käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav selle sõlmimisega. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust.

Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27)

Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastuväited

VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi muutmine

Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14)

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagiavalduse nõuded

Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• vastutustundliku laenamise põhimõte

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Kehtiva VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingueelsed läbirääkimised

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• kehtetus
• ->
• tühine tehing
• ->
• tühisus
• ->
• vastuolu heade kommetega

Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastuväited

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käenduse mõiste ja käenduslepingu sõlmimine

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• hagi piirid kohtuotsuses

TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• üldsätted
• ->
• aegumise arvestamine kohtu poolt

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Kehtiva VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine tasaarvestusega

Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud
• ->
• menetluskulude väljamõistmine
• ->
• menetluskulude hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Maksud
• ->
• käibemaks
• ->
• maksustatav käive

Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2¹ p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Euroopa Kohus
• ->
• eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult

Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• kehtetus
• ->
• tühine tehing
• ->
• tühisus
• ->
• vastuolu heade kommetega

Tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb kohtul TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tarbijakrediidilepingutes on tõendamiskohustus TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi tühisusele tugineva isiku kasuks ümberpööratud. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes. Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg-st 2 tulenevalt peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks on rangem kui teistel isikutel. Seda, kas majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas hindamaks teise poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule, individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86 lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• lihtsustatud menetlused

Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14. Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine
• ->
• lihtmenetluse asjad

Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole lihtmenetluses TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks andnud, tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatut arvestades kontrollida, kas ei esine teisi TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud menetlusse võtmise aluseid. Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• asja läbivaatamise ulatus

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 sellega, et ei võtnud seisukohta hageja apellatsioonkaebuse väite kohta, mille kohaselt hageja teavitas 30. juuli 2007. a taganemisavaldusega kostjat vanni puudustest. Praeguses asjas on ringkonnakohus küll nõustunud maakohtu põhjendustega, kuid ka maakohus ei ole selle asjaolu kohta seisukohta võtnud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• menetlusõiguse normi rikkumise tagajärjed

Praeguses asjas ei ole kohtud võtnud seisukohta asjaolude kohta, mis on olulised hageja lepingust taganemise õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käenduse mõiste ja käenduslepingu sõlmimine

Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• hagi piirid kohtuotsuses

Kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• maksekäsu kiirmenetlus

Maksekäsu kiirmenetluses tehtud makseettepanekule esitas vastuväite üksnes üks kostja. Sellele vaatamata andis maakohus hageja nõude kõikide kostjate vastu üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ning hageja esitas hagi kõikide kostjate vastu. Kuivõrd kostjad ei ole nn seotud menetlusosalised TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud õige lugeda makseettepanekule vastu vaielnud kostja esitatud vastuväide kehtivaks ka teiste kostjate suhtes. Seetõttu tulnuks teiste kostjate suhtes teha sellekohaste eelduste olemasolul maksekäsk.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leppetrahv
• ->
• leppetrahv ja kahju hüvitamine

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuse tühisus

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• taganemine õiguskaitsevahendina

Taganemist kujundusõigusena ei ole võimalik piirata vaid tehingu ühe sooritusega. Kui mitu sooritust moodustavad ühe ühtse tehingu, siis võib taganeda neist kõigist korraga. Taganemise tahteavaldus peab olema selge ja arusaadav. Seega juhul, kui see ei tulene tehingu iseloomust, ei saa taganemiseks õigustatud isik, temale tehingu alusel tehtud sooritust osaliselt endale jätta.

Kasutusjuhendi puudus võib teatud juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi, mis annab ostjale õiguse müügilepingust taganeda müüjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. See võib kõne alla tulla näiteks juhul, kui müüja teadmisel ostetakse kaamera selle kindlate funktsioonide kasutamiseks teatud kindlal ajal (nt teatud sündmuse ajal), kuid kaamera eestikeelne kasutusjuhend ei ole piisav nende funktsioonide kasutamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• intress

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• laenuintress

Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• garantii
• ->
• garantii mõiste ja kohustuse tekkimine

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.

Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastuväited

Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• TsK kohaldamine

TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• asja läbivaatamise kulud ja nende tasumise kord

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuste tõlgendamine

Kuigi VÕSRS § 12 lg-s 4 nähti ette võimalus tüüptingimuste seadusega kooskõlla viimiseks 1. jaanuariks 2003, välistas see säte enne nimetatud aega üksnes VÕS §-s 45 sätestatud ebamõistlike tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõude maksmapaneku, kuid ei välistanud tüüptingimuste hindamist mh VÕS § 42 järgi.

Lähtudes VÕS § 39 lg-st 1, tõlgendatakse tüüptingmust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuse tühisus

Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed

Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud täiendavad eeldused, mh tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne, st sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja 2. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi.

Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.

Vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3.

Näiteks auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad põhimõtteliselt olla hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi.

Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seetõttu tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu mõiste

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• kestvusleping

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-60-04. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, senikehtinud seadust. Kui tegemist on kostja maksekohustuse rikkumisele (mis toimus enne 1. juulit 2002) tugineva kahju hüvitamise nõudega, tuleb sellele kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud õigust. Kui hageja nõue seondub lepingu ülesütlemisega, tuleb ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda ülesütlemise ajal kehtinud seadusest.