2-15-1553/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 võimaldas ja võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. (p 18)
Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. (p 19)
Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)
|
| 3-3-1-71-16
|
Riigikohus |
26.05.2017 |
|
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14)
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14)
Direktiivi 2011/83 art 21 teksti saab mõista ka nii, et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse võtmiseks on kõrgendatud tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest. (p 15)
Direktiivi 2011/83 eesmärk ei ole välistada kallima, kuid kergesti meelde jääva lühinumbri pakkumist suhtluseks lepinguvälistes küsimustes, nt info saamiseks uute toodete või teenuste kohta või nõustamiseks väljaspool lepingus ettenähtud raame. Kui valikus on põhitariifiga telefoninumber, ei hoia kõrgema tariifiga numbri pakkumine lepingulist tarbijat tagasi abitelefoniliini kasutamisest ega ole seetõttu vastuolus direktiivi 2011/83 eesmärgiga tagada lepinguliste tarbijate kõrgetasemeline kaitse. Kõrge tarbijate kaitse ei pea tähendama kõigi valikute tegemist tarbija eest või tarbijalt valikuvõimaluse äravõtmist. Lepinguline tarbija saab teha teadliku valiku aga üksnes siis, kui teda on selgelt ja üheselt mõistetavalt teavitatud lühinumbri kõrgemast tariifist ja võimalusest kasutada selle asemel põhitariifiga numbrit. (p 16)
|
| 3-2-1-96-12
|
Riigikohus |
20.09.2012 |
|
Elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamisega rikutakse lepingust tulenevat arvesti näitude teatamise kohustust. See rikkumine ei muuda omavoliliseks elektrienergia tarbimist elektrituru seaduse mõttes. ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes on mõõtmeseadme näidu moonutamisega tegemist juhul, kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse selliselt, et selle näit ei vasta tegelikult tarbitud elektrienergia kogusele.
|
| 3-2-1-111-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele.
Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust.
Kuna korteriühistu on KÜS § 2 lg-st 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajaks, võib võrguettevõtjaga liitumislepingu ja soojuse müügilepingu sõlmida korteriühistu. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Tarbijapaigaldis on korteriomanike kaasomandis, kuna see ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka. Seega on korteriomanikud ühiselt elamu tarbijapaigaldise omanikeks ning korterite valdajad on tarbijapaigaldise kaasvaldajateks. Omandi- ja valdussuhteid ei muuda asjaolu, et maja haldamiseks on loodud korteriühistu, sest korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste isikutega.
Kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega (tarbijapaigaldise kaasomanikega) ühiselt. Valdajatega saab liitumislepingu sõlmida üksnes omanike nõusolekul. Korteriomanike huvide esindajana võib liitumislepingu oma nimel sõlmida korteriühistu. Liitumislepingu sõlmimisel võib korteriomanikke esindada ka elamu valitseja.
Tarbijapaigaldise uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Uute omanike või valdajate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida üksnes soojuse müügileping. Kuna soojuse müügilepingu on võrguettevõtja kohustatud sõlmima samade isikutega nagu liitumislepingu, siis ei ole võrguettevõtja kohustatud sõlmima soojuse müügilepingut iga korteriomaniku või -valdajaga eraldi.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
|
| 3-2-1-80-04
|
Riigikohus |
16.06.2004 |
|
Veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu saab lugeda sõlmituks, kui veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenus on vastu võetud ning selle eest on tasutud põhjendatuks peetud osas. Kui veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse tarbijatel pole veemõõtureid, siis tuleb teenuse mahu kindlakstegemisel lähtuda maja üldmõõturi näidust (ÜVVKS § 15 lg 1).
|
| 3-2-1-73-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
Panga õigust keelduda ülekande tegemisest lepingu p 8 alusel tuleb tõlgendada lähtudes tarbijakaitseseaduse § 5 lg-tes 2 ja 3 ja TsÜS § 64 lg-s 2 sätestatut ning panga süüd hinnata panganduses mõistlikuks peetavast hoolsusastmest.
1. aprillil 1998. a kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 2 sätestas seaduse objektina ka pangandusteenused. Pangandusteenuse osutamiseks sõlmitud lepingu tõlgendamise tuleb arvestada TKS § 5 lg-tes 2 ja 3 sätestatut.
TsK § 227 sätestab süü presumptsiooni, kuna süü puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud. Samas võimaldab TsK § 229 võtta arvesse ka teise poole süüd.
|
| 3-2-1-35-01
|
Riigikohus |
28.03.2001 |
|
Vaidluse ajal kehtinud majandusministri 04.11.1993 määrusega kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskirja p 7.3. järgi oli elektriga varustajal õigus katkestada elektrienergia andmine tarbijale samas punktis loetletud aluste esinemisel. Nimetatud eeskirja kohaselt võis elektriedastaja ja -müüja ülesandeid täita ka tarbija, kui ta oma elektrivõrgu kaudu varustas teisi tarbijaid. Aiandusühistu varustas majade omanikke elektrienergiaga ja temal tekkisid sellega samasugused õigused kui elektrimüüjal s.h õigus eeskirja p 7.3. järgi katkestada elektienergia andmine.
|
| 3-2-1-53-97
|
Riigikohus |
24.04.1997 |
|
Elutarbeline vesi majasisestes torudes või sealt väljavoolavana ei ole suurema ohu allikas ja hooldusettevõte ei ole selle vee valdaja. Kohus peab andma õigusliku hinnangu korteriomaniku ja hooldaja suhetele, lähtudes hoolduslepingust ja hooldamise mõistest ning korteriomaniku võimalikust riskist, kui ta on ostnud vana korteri vanade tehnoseadmetega.
|
| 3-2-1-23-96
|
Riigikohus |
28.02.1996 |
|
Kui soojusenergiaga varustamise lepingus on kindlaks määratud tarbijale aastas antav soojusenergia kogus arvuliselt, tarbija kohustus tasuda tegelikult tarbitud soojusenergia eest ja viivis tasumisega viivitamise eest ning tarbija ei ole rohkem tarbitud soojusenergia kogust vaidlustanud, siis pidi tarbija tasumisega hilinemisel maksma viivist kogu tarbitud soojusenergia maksumusest, mitte aga ainult lepingus fikseeritud koguse maksumusest.
|
| III-2/1-42/95
|
Riigikohus |
06.09.1995 |
|
|
Facebook
Twitter