Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale

PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale

TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagiavalduse nõuded

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi muutmine

TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagiavalduse nõuded

Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• ettevõtte üleminek

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• menetlusõigusjärglus, vaidlusaluse eseme võõrandamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

Vt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 47; RKTKm nr 2-22-359/30, p 13. (p-d 13 ja 14)

Kui ettevõtte üleminek on toimunud enne esialgse hagi esitamist, ei välista see ettevõtte üleandja vastutust, kuid sellises olukorras peab sundtäidetavate lahendite saamiseks esitama eraldiseisvad sooritusnõuded nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja vastu (vt ka RKTKm nr 2-22-359/30, p 14). (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Täitedokumendid

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi liigid

Kui õiguseellase suhtes on jõustunud kohtuotsus, on õigusjärglase vastu nõude esitamisel kohane õiguskaitsevahend TsMS § 460 lg 1 ja TMS § 18 lg 1 järgi tuvastusnõue õigusjärgluse tuvastamiseks. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• kostja asendamine ja kaasamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• kolmas isik

Kui õigusjärglus leiab aset õiguseellase vastu esitatud esialgse hagi menetlemise ajal, saab käimasoleva menetluse TsMS § 460 lg 1 ja TMS § 18 lg 1 järgi lõpuni viia ilma menetlusosaliste ringi muutmata. Samas ei ole välistatud vastavalt kas õiguseellase või -järglase menetlusse kaasamine kolmanda isikuna. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• notar

NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. Notarilt saab nõuda kahju hüvitamist ulatuses, milles see jääb tehinguosalisel või kolmandal isikul hüvitamata. (p 18)

Notari vastu on võimalik hagi esitada ka siis, kui hageja tõendab, et tehinguosalise või kolmanda isiku vastu hagi esitamine on ebamõistlik. (p 20)

Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. Kannatanul on õigus nõuda tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes täitemenetluse toiminguid teinud kohtutäiturilt õiendit, millest nähtub, kas ja millises ulatuses on kannatanu nõue tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses eelnimetatud tähtaja jooksul täidetud. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Olukorras, kus ringkonnakohus otsustab asja maakohtule tagasi saata, ei ole ringkonnakohtul põhjust hinnata, kas kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos või mitte. Ringkonnakohus peab piirduma üksnes selgitusega, millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus valesti kohaldas. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• vaheotsus

Kui ringkonnakohus tuvastab mõned kahju hüvitamise nõude eeldused, võib ringkonnakohus teha vastavas osas menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ning saata lahendamata küsimustes asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine

Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. (p 24)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• notar

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine

Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma, milliste tingimuste saabumisel saab notari vastu täitemenetlust alustada. (p 23)

Kohtuotsuse tingimuslikkus ei ole põhjendatud, kui kohtumenetluse käigus selgub, et hagi esitamine tehinguosalise vastu oli ebamõistlik. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• esindamine
• ->
• esindusõiguseta isiku mitmepoolne tehing

Vt p-d 18 ja 20.1.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise katkemine

Kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 jj), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada TsÜS § 158 lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (TsÜS § 13) või piiratud teovõime (TsÜS § 8 lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis. Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust (TsÜS § 115 jj). TsÜS § 115 jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. (p 18)

Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Seda, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (nt äriühingu raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. (p 19)

Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohase tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saa võlgniku majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist.

Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• juriidiline isik
• ->
• esindamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise katkemine

Kui osaühingu juhatuse liikmetel on ühine esindusõigus TsÜS § 34 lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühisest esindusõigusest ei olnud tehtud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saa ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul TsÜS § 128 lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta ning niisugune tehing (toiming) on tühine. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• esindamine
• ->
• volituse andmine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• esindamine
• ->
• majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku esindamise erisused

Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana. (p 20)

Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda, kui ta ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole. Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik.

Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (TsÜS § 129 lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatud eeldused). (p 20.1) TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Niisuguse õigusnäivust loova käitumisega võib olla tegu, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka TsÜS § 121 lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta.

Seega tuleb TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava puhul tuleb käibes vajaliku hoolsuse järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav TsÜS § 75 lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist. (p 20.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• lahusvara

Kui abielu ajal tehti kinnistu renoveerimiseks kulutusi, kuid seda tehti enne, kui üks abikaasa omandas pärimise teel selle kinnistu ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei saa neid kulutusi pidada selle abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS 1995 § 14 lg 2 alusel. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Kehtivas õiguses reguleerib abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29)

Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. (p 30)

Kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest. (p 34)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07; 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8 ja 17. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). (p 25). Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel. Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Ühisvara hulka kuulub PKS § 25 kohaselt varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist omandatud vara ei lähe PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine

Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel (p 25).

Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi menetlusse võtmine, menetlusse võtmisest keeldumine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtunik, kohtujurist, kohtunikuabi
• ->
• kohtunikuabi ja kohtujuristi pädevus tsiviilkohtumenetluses

Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi lõpetamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine

Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.

Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24)

Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29)

Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30)

Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31)

Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)

Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)

Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi muutmine

Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Sissenõude pööramine kinnisasjale
• ->
• kinnisasja müümine

Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35)

Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine kõrgema astme kohtus

Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus (vt lähemalt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse korral

VÕS § 218 lg 4 ei piira müüja vastutust varjatud puuduste eest. Müüja vastutust ei mõjuta ka ainuüksi see, kui ostja võtab endaga kaasa inimese, kes on ehitusalase kogemusega. (p 24)

Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest. (p 25)

Arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi VÕS § 218 lg 4 mõttes kinnistu puudusest teadma vaid juhul, kui eriteadmisteta isik pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi müüja. (p 26)

Müüjal ei ole küll kohustust kontrollida, kas ja millised puudused müügiesemel on. Kui aga puudused ilmnevad, siis tuleb müüjal arvestada sellega, et eelkõige vastutab puuduste eest VÕS § 218 lg 1 järgi tema, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub informatsioon asja seisundi kohta. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• isikute paljususe tekkimise alused

Kui müügilepingus on mitu müüjat, siis asja üleandmise kohustuse osas on tegemist ühisvõlgnikega VÕS § 64 tähenduses. Müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju või kulutuste hüvitamise nõude osas on müüjad aga solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• asja vastavus lepingutingimustele

Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada. Isegi, kui notariaalses müügilepingus ei olnud kokkulepet küttesüsteemi kohta, võivad AÕS § 119 lg 2 kohaselt saada müügilepingu osaks ka tingimused, mis notariaalsest lepingust välja jäid, kuid milles siiski kokku lepiti. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• põhjuslik seos

Kui süsteemi käivitumise põhjust ei tuvastata ja kostjate kohustuste rikkumine on tõendatud, saab eeldada ka põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Kui kahju põhjustas küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Kostjad saavad vastutuse vältimiseks tõendada mh, et süsteem käivitus nõuetekohaselt. (p 31)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• tegemisel lahendatavad küsimused

Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 40-42). (p 37)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Isegi kui Riigikohus saadab asja tagasi lahendamiseks ringkonnakohtule, kohaldub täiendavate asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele TsMS § 652. Ringkonnakohus saab tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. (p 73.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• asja läbivaatamise kulud ja nende tasumise kord

Asjatundjate arvamuste koostamise kulud on dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõue. Seda saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22; RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa panna maksma hagimenetluses. (p-d 39–40)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• töö vastavus lepingutingimustele

Kui pooled ei leppinud kokku süsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, tuleb lähtuda sellest, et tulekustutussüsteemi saab pidada tavalisele kasutusotstarbele vastavaks, kui see käivitub vaid põlengu korral (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 12). Sealjuures tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis. (p 75)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankroti väljakuulutamine
• ->
• võlgniku kohustuste täitmine ja õiguste teostamine

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankroti väljakuulutamine
• ->
• väljakuulutamise tagajärjed

PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)

Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• menetlusõiguse normi oluline rikkumine
• ->
• muu oluline rikkumine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingu tõlgendamine

VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastutus

Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)

Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)

VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees
• ->
• kahju

Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2¹), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)

Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees

ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11)

Jagunemisel osalevate ühingute kui solidaarvõlgnike vastu on võlausaldajal lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 järgi, samuti viivisenõue VÕS § 113 järgi. Jaguneva ühingu juhatuse liige võiks aga lepingupartneri täitmata jäänud kohustuse ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest ÄS § 447 lg 3 alusel vastutada vaid siis, kui täidetud on selle normi kohaldamise eeldused. VÕS § 65 lg 1 järgi saab võlausaldaja valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine
• ->
• juriidilise isiku jagunemine

ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11)

Võlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13)

Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2¹), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 2¹), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)

Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees
• ->
• õigusvastane tegu ja kohustuse rikkumine

õlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167¹ lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• kahju põhjustanud teo õigusvastasus

ÄS § 167¹ lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167¹ lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167¹ lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundita asjaajamise õigus

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

Erinevus ÄS § 167¹ lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167¹ lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• vastutus teise isiku eest
• ->
• teise isiku eest vastutamine

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)

Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundita asjaajamise õigus
• ->
• kahju hüvitamise nõue

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundita asjaajamise õigus
• ->
• õigustatud käsundita asjaajamise eeldused

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine mitme isiku poolt

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• apellatsiooni korras edasikaebamise õigus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• kassatsiooni korras edasikaebamise õigus

Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• kahju põhjustanud teo õigusvastasus

Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi mõiste

Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

ÄS § 167¹ lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)

Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundusleping
• ->
• käsunduslepingu mõiste

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingu tõlgendamine

Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• põhjuslik seos

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku suhted liikmete, osanike ja aktsionäridega
• ->
• mõjutaja vastutus

ÄS § 167¹ lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167¹ lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167¹ lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

ÄS § 167¹ lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)

ÄS § 167¹ lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §167¹ lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27)

Üksnes mõju omamisest ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 167¹ lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 167¹ lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 167¹ lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 167¹ lg-s 3. (p 28)

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 167¹ lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 167¹ lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 167¹ lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32)

Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

ÄS § 167¹ lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• normi eesmärk kahju hüvitamise ulatuse piiramisel

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel

Kui osaühing nõuab ÄS § 167¹ lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• muul alusel esitatavad nõuded

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Kontsern

Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundusleping
• ->
• käsundisaaja vastutus
• ->
• advokaadi vastutus

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167¹ lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)

Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54)

Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60)

Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Faktilise ühingujuhi vastutus juriidilise isiku ees

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

Erinevus ÄS § 167¹ lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167¹ lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus juriidilise isiku ees
• ->
• kohustuse rikkumine
• ->
• hoolsuskohustuse rikkumine

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• lihtsustatud menetlused

Maakohus kvalifitseeris hageja nõude valesti. Seetõttu ei olnud apellatsioonkaebusest ilmne, et maakohus ei ole selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust. (p 10-11)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• korteriomand
• ->
• valitsemine

Elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid (sh keskküttetorustikud) kuuluvad korteriomanike kaasomandisse vaatamata sellele, et need läbivad korteriomandi reaalosa. Kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid lasub korteriühistul. (p 12)

Kaasomandisse kuuluvast keskküttetorustikust tekkinud kahju eest võivad vastutada kõik korteriomanikud ja korteriühistu solidaarselt. Korteriühistu võib vastutada elamu keskküttetorustiku korrasoleku tagamata jätmise tõttu kahju põhjustamise eest nt KOS § 15 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Vastutus võib olla välistatud VÕS § 103 alusel, st juhul, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• kautsjon (sh kassatsioonikautsjon) ja selle tasumise kord

Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi lõpetamine

Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• abieluvaraleping

Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankrotivara (v.a. tagasivõitmine)
• ->
• ühisvara jagamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine
• ->
• ühisvara jagamine pankrotimenetluses

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine
• ->
• ühisvara jagamise üldpõhimõtted

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13)

Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15)

Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15)

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine
• ->
• ühisvara jagamise viis

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Sissenõude pööramine kinnisasjale
• ->
• kinnisasja müümine

Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16) (p 12).

Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab teha üksnes hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17) (p 14).

Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Täitemenetluse võib läbi viia kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20) (p 15).

Hüpoteegiga tagatud võla kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on võlga tasunud või tasub täitemenetluse ajal kaaslaenaja (p 27).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• ülesütlemine õiguskaitsevahendina

Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1 esimene lause) (p 23).

Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus (p 24).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks (p 25).

VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (p 26).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• laenulepingu ülesütlemine

Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste tagantjärele täitmine (p 29).

Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada (p 30).

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna (p 13).

Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 18 ja 20). See ei tähenda siiski, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kui tuvastatakse, et vähemalt mingis osas on hüpoteegiga tagatud nõue sissenõutav. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale). Küll ei ole alust keelata osaliselt tagatud sissenõutava nõude olemasolul nt kinnisasja aresti ega müüki. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga saab võlgnik maksma panna kõik enda vastuväited täitedokumendi järgsele võlale (p 15-16).

Hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16) (p 17).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid (p 28).

Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus (p 18).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Ringkonnakohus eksib maakohtu otsust osaliselt tühistades TsMS § 456 lg 4 teise lause vastu ning TsMS § 651 lg 1 vastu, kui märgib otsuses küll põhjendatult, et maakohtu otsus on vaidlustatud osaliselt ning oma otsuses ka üksnes neid küsimusi käsitleb, kuid tühistab otsuse resolutsioonis maakohtu otsuse tervikuna ja teeb asjas uue otsuse. Kui maakohtu otsus vaidlustatakse osaliselt, on ringkonnakohtul korrektne tühistada maakohtu otsuse resolutsioon hagi rahuldamise osas ning nende põhjenduste osas, mida ringkonnakohus muutis. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, tühistab ringkonnakohus selle mh tuvastatud asjaolude osas, mis ta kaebuse lahendamisel aluseks võttis, ise neid tuvastamata. Vaatamata eelnevale ei ole alust sellist ringkonnakohtu otsust menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada, kui apellant ei ole kassatsioonkaebuses sellele tuginenud. Tegemist ei ole ka rikkumisega, millele saaks Riigikohus TsMS § 669 ja § 692 lg 4 alusel ise tugineda. Tegemist on formaalse vastuoluga ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vahel, mis poolte õigusi sisuliselt ei mõjuta.

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• pandiõigus
• ->
• üldsätted

Võlgnikuks mitteoleval kolmandast isikust pantijal on AÕS § 279 lg 7 järgi tasaarvestusele tuginemiseks sarnased õigused käendajaga.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastuväited

Tulenevalt VÕS § 149 lg 1 esimesest lausest ja VÕS § 149 lg-st 3 tuleb põhivõlgniku vastuväidetest eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Õigus käendatud kohustus tasaarvestada kuulub kujundusõiguste hulka. Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annab põhivõlgnikule kuuluv kujundusõigus – tasaarvestusõigus – käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada. Käendaja saab tasaarvestusavaldust lugeda VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi avalduseks keelduda rahuldamast võlausaldaja nõuet, kuna põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Viidatud säte seob käendaja vastuväited põhivõlgniku õigustega ja annab käendajale püsiva täitmisest keeldumise õiguse. Tähtaega tasaarvestuse tegemiseks seadus ei sätesta. Sarnaselt saab iga solidaarvõlgnik kasutada tasaarvestuseks üksnes temale kuuluvat nõuet VÕS § 67 lg 1 kolmanda lause järgi. Käendajaga sarnased õigused tasaarvestusele tuginemiseks on asjaõigusseaduse § 279 lg 7 järgi ka võlgnikuks mitteoleval kolmandast isikust pantijal.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastuväited

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• käendaja vastutus

Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• vastutustundliku laenamise põhimõte

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• tsiviilasja hind kaebuse esitamisel

Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel
• ->
• menetluskulude jaotus hagi osalise rahuldamise korral

Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käendus
• ->
• kaaskäendaja

Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine
• ->
• resolutsiooni selgus ja täidetavus

Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• osavõlgnikud

VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingueelsed läbirääkimised

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• lepingulise esindaja kulude hüvitamine

Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees
• ->
• õigusvastane tegu ja kohustuse rikkumine

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Ringkonnakohtul kui teise astme kohtul puudub õigus kohaldada TsMS § 371 lg 2 p-d 1, kuna tal ei ole õigus ise otsustada, kas hagi tuleb võtta maakohtu menetlusse või mitte. Küll on ringkonnakohtul õigus lahendada määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• vahekohus
• ->
• vahekohtu kokkulepe

Vahekohtu kokkulepe on kohustuslik üksnes vahekohtu kokkuleppe pooltele. Isikutele, kes ei ole kokkuleppe pooleks, see ei laiene.