2-23-12244/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)
TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)
Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)
Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)
|
| 2-22-2918/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2024 |
|
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud teise tagatise andja vastu (ühishüpoteek), ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat. (p-d 11.1-11.3)
Kui tagatise andjateks (ühishüpoteek korteriomanditele) on põhivõlgnik ja muu isik, ning võlgniku korteri omanikuks (ühishüpoteegi püsimajäämise tingimusel) saab hiljem keegi teine, kes peab seejärel taluma korteri müümist põhivõlgniku võla katteks, siis sellisel isikul ei ole tagasinõudeõigust teise tagatise andja vastu. (p 11.2)
AÕS § 361 lg 2 annab hüpoteegipidaja nõude rahuldanud kinnisasja omanikule õiguse nõuda teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist vaid siis, kui ta võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitist. Selles sättes ei ole antud kinnisasja omanikule automaatset õigust valida, kas nõuda hüvitist või ühishüpoteekide enda nimele kandmist. (p 12)
|
| 2-21-7855/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2024 |
|
AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)
Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)
TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)
Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)
|
| 3-2-1-150-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)
Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)
Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
|
| 3-2-1-69-14
|
Riigikohus |
15.10.2014 |
|
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).
VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Tõlgendus, et VÕS § 145 lg-le 5 saaks tugineda vaid siis, kui muu tagatise andjaks on põhivõlgnik, on liialt kitsendav. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale. Tegemist on käendaja vastuväitega VÕS § 145 lg 5 alusel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 17) (p 13).
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).
Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14 p-s 19 märgib tsiviilkolleegium, et VÕS § 69 lg-st 7 tuleneb, et sama paragrahvi lg-d 2−6 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg-tes 2−6 reguleeritakse solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus leidnud muu hulgas ka seda, et kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Nõude üleminekul tuleb arvestada ka VÕS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul varasem võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.
Kolleegium jääb eelnimetatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et eelnimetatu kehtib ka käendaja puhul – ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks (p 14).
|
| 3-2-1-29-14
|
Riigikohus |
30.04.2014 |
|
Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel.
Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)
AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19)
VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)
Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu.
Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19)
VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)
Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19)
VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)
|
| 3-2-1-54-13
|
Riigikohus |
21.06.2013 |
|
Kuna nõude kvalifikatsioonist sõltub see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub, tuleb nõude aegumise tuvastamiseks esmalt kvalifitseerida hageja nõue. (p 11, 12)
VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid sõltumata sellest, kas solidaarvõlg tuleneb era- või avalik-õiguslikust õigussuhtest.
Solidaarvõlgnik saab pärast võlausaldajale kohustuse täitmist nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt sama, mida saanuks nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa. Tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on seega solidaarvõla täielik või osaline täitmine solidaarvõlgniku poolt ning solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhetes solidaarvõlgnikega.
Solidaarvõlgniku tagasinõude rahuldamiseks tuleb teha esmalt kindlaks, millises ulatuses vastutavad solidaarvõlgnikud võlausaldaja nõude täitmise eest omavahel (sisesuhtes). (p 11)
Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati. (p 12)
|
| 3-2-1-127-12
|
Riigikohus |
21.11.2012 |
|
VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.
Kuigi kahju hüvitamiseks kohustatud solidaarvõlgnike vastutust sisesuhtes reguleerib erinormina VÕS § 137 lg 2, tuleb ka sellisel juhul eeldada, et solidaarvõlgnike osad sisesuhtes on võrdsed, nagu sätestab VÕS § 69 lg 1. VÕS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid, millest nähtub, et vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes jaguneb üldreeglist erinevalt, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama see solidaarvõlgnik, kes sellele asjaolule tugineb.
VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.
|
| 3-2-1-128-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelist suhet ehk nn sisesuhet. Solidaarvõlgnike sisesuhte regulatsiooni eesmärk on välja selgitada, kuidas jaguneb vastutus solidaarkohustuse täitmise eest üksikute solidaarvõlgnike vahel. Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda kinnitab VÕS § 69 lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti, kui see tuleneb "kohustuse olemusest".
|
| 3-2-1-93-10
|
Riigikohus |
02.11.2010 |
|
Olukorras, kus hageja palub mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja kostja palub vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise, peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka VÕS § 197 lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.
Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
VÕS § 137 ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju.
Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
|
| 3-2-1-72-09
|
Riigikohus |
01.07.2009 |
|
Kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.
Formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.
Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.
Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.
TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.
KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist.
Isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.
Saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu.
|
Facebook
X.com