2-20-17399/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.05.2025 |
|
Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 tähenduses kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ehk täpsemalt – jagamisega või konkreetse jagamise viisiga mittenõustunud kaasomaniku tahteavalduse asendamine. Hageja peab kaasomandi lõpetamiseks sõnastama hagis tahteavalduse, mida soovib kohtulahendiga asendada. Hageja ei pea paluma vastaspoole tahteavalduse asendamist kohtulahendiga, sest kohtulahend asendab seda seaduse alusel (RKTKm nr 3-2-1-65-10, p 20; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 12). TsÜS § 68 lg 5 (ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1) tähenduses hagi puhul saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (RKTKo nr 3 2 1 153-09, p 16). (p 13)
Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis, ning üksnes erandjuhul on võimalik jätta kaasomand hea usu põhimõttest tulenevalt lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane ja esineb mõni õiglane jagamise viis (vt nt RKTKo nr 2-18-13306/25, p 10; 2-19-18320/73, p 11). (p 14)
Kohus ei saa lõpetada kaasomandit muul viisil, kui on sätestatud AÕS § 77 lg-s 2, mis on kaasomandi lõpetamise nõude alusnorm. See ei ole võimalik ka juhul, kui kaasomanike panused kinnisasja soetamisse või sellel asuva elamu parendamisse ja hooldamisse on erinevad. See, et üks kaasomanik kinnisasja osa parendab ja hooldab, ei ole omandi tekkimise alus ja sellisel viisil toimides omand ei suurene (RKTKo nr 2-22-2159/98, p-d 15 ja 22). (p 15)
Kaasomandi jagamine muul viisil, kui on AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud, ei ole võimalik juhul, kui kinnisasja kaasomanikud on endised elukaaslased, kes soetasid kinnisasja mitteabielulise kooselu kestel eesmärgiga kinnisasjal asuvas elamus ühiselt elada ja tegid selleks võrreldavad majanduslikud panused. Mitteabieluline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; 2-20-10878/52, p 13). (p 15)
Erandina on võimalik kaasomandis olev kinnisasi jagada muul viisil, kui pooled leppisid selles kokku kaasomandi loomisel või lepivad kokku hilisemas lepingus kaasomandi lõpetamise kohta. Samuti võivad kaasomanikud sõlmida eelnimetatud kokkuleppeid kaasomandit kohtuväliselt lõpetades või kohtuliku kompromissina. Kirjeldatud kaasomanike kokkulepped peavad olema AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo nr 2-22-2159/98, p-d 17 ja 18). (p 16)
Kohus saab kaasomandi lõpetada ja kinnisasja jagada, andes kinnisasja ühele kaasomanikule ja pannes temale kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas, üksnes juhul, kui kaasomanik, kes kinnisasja endale soovib, on valmis ja võimeline maksma teisele kaasomanikule hüvitise, mille suurus sõltub (1) kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest, mis on kindlaks määratud võimalikult omandi kaotamise aja seisuga ja (2) kaasomandi osast ilma jääva kaasomaniku mõttelise osa suurusest (vt nt RKTKo nr 3-2-1-102-05, p 16; 3-2-1-70-10, p 13; 3-2-1-14-17, p 23). (p 18)
Juhul, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada AÕS § 77 lg 2 alusel kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele (RKTKo nr 2-22-2159/98, p 15). Kohus võib siiski kaasomandi lõpetamise otsuses TsMS § 445 lg 1 alusel määrata, et kaasomandi ese võõrandatakse ilma koormatisteta selliselt, et enampakkumise tulemist rahuldatakse kõigepealt pandipidajate või teiste piiratud asjaõiguse omajate nõuded nii, et piiratud asjaõigused saab kustutada, ja et järelejääv tulem jagatakse vastavalt kaasomandi mõtteliste osade suurusele (RKTKo nr 2-22-2159/98, p 23; 3-2-1-39-17, p 12). (p 19)
Kaasomanik võib AÕS § 72 lg-te 1 ja 4 alusel ja VÕS § 69 lg 2 alusel esitatavad nõuded või nende asemel seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise kaudu vara väärtuse juurdekasvu jagamise ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamise nõude maksma panna kaasomandi jagamise menetluses, esitades vastava hagi või vastuhagi ja tasudes riigilõivu. Vastuhagi võib esitada ka tingimuslikult selliselt, et kostja taotleb vastuhagi menetlemist ainult juhul, kui kohus rahuldab kaasomandi lõpetamise hagi (vt ka RKTKo nr 2-19-18320/73, p 15.3). Samuti on võimalik kirjeldatud nõuded kohtule esitada tasaarvestuse vastuväitena, mis on riigilõivuvaba, kuid sellisel juhul peab vastuväite esitaja arvestama sellega, et tasaarvestuse vastuväide jääb lahendamata, kui kaasomand lõpetatakse muul viisil kui asja andmisega ühele kaasomanikule, pannes temale kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas. (p 22)
Olukorras, kus üks kaasomanik on teinud kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsusel kinnisasja korrashoiuks, säilitamiseks või parendamiseks kulutusi või kinnisasja säilitamiseks vajalikke toiminguid eelneva kokkuleppe või enamuse otsuseta, on kulusid kandnud kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt AÕS § 72 lg-te 1 ja 4 alusel kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osaga. (p 21)
Solidaarvõlgnik saab olukorras, kus ta on täitnud ühist kohustust suuremas ulatuses, kui temale langevas osas, esitada teise solidaarvõlgniku vastu tagasinõude VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 21)
Mitteabielulises kooselus elavate kaasomanike puhul võib vastavate eelduste esinemisel olla võimalik asjaõigusseaduses (AÕS § 72 lg-tes 1 ja 4) ja võlaõigusseaduses (VÕS § 69 lg-s 2) sätestatu asemel esitada seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise kaudu vara väärtuse juurdekasvu jagamise ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamise nõue (RKTKo nr 2-20-10878/52, p-d 16–16.3). (p 21)
|
| 2-20-10878/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.06.2024 |
|
Mitteabielulise kooselu korral ei teki seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit. Kinnisasi saab kuuluda seltsinguvara hulka ehk seltsinglaste ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt vaid juhul, kui eseme omandamiseleping (seltsinguleping) on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo nr 3-2-1-142-05, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17). Kui suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, ei saa nõuda selle panemist avalikule enampakkumisele ning osa selle müügitulemist. (p-d 13 ja 14)
Kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatava hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, st täidetud on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (nt kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)
Mitteabielulise kooselu korral saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. (p 12)
Kui esinevad seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)
Vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue. Nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb hinnata, milline on eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel, ning juhul, kui tegemist on asja parendamisega, võrrelda seda väärtusega, mis oleks esemel (nt kinnisasjal) vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud. Saadud summast tuleb maha arvata sellel lasuvad täitmata kohustused, mida ei täideta ka jagamise käigus. Selliselt saadud eseme netoväärtuse ulatuses saab mitteomanikust elukaaslane nõuda hüvitist, mille suuruse leidmiseks liidetakse tema poolt eseme soetamiseks või parendamiseks tehtud panuse väärtus ning selle panuse suurusele vastav osa vara väärtuse juurdekasvust. (p-d 16.3, 16.5)
|
| 2-18-255/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.04.2020 |
|
Kostjatel on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. (p 17)
Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)
Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)
Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)
|
| 2-16-12328/138
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.09.2019 |
|
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12)
Kui seltsingulepingu pool osales elamu ehitamisel, kuid ta ei suuda (ebamõistlike raskuste tõttu) tõendada oma töötundide täpset arvu, on võimalik tema tööpanus otsustada kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, TsMS § 233 lg 2 viitega lg-le 1. (p 14.1)
Ringkonnakohtul tuleb asja lahendamisel järgida TsMS § 654 lg-t 5. (p 14.1)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12)
|
| 3-2-1-129-16
|
Riigikohus |
21.12.2016 |
|
Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22)
Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)
Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)
Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)
Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)
Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)
Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46)
|
| 3-2-1-51-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16)
VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17)
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)
Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)
|
| 3-2-1-109-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19)
Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20)
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15)
Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16)
Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana. Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 17)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15)
Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16)
Kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik on jagada enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel (kui on täidetud alljärgnevad kriteeriumid). (20) Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19)
Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20)
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
|
| 3-2-1-67-14
|
Riigikohus |
22.09.2014 |
|
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui üks pool pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi teine pool korraldama nii vara kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet vara omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus üks pool on vaikiv seltsinglane ja teine ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist varaga (p 20).
TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37).
TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele (p 36).
Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, peab kohus analüüsima kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone. Samas peab lahend olema loogiline ja vastuoludeta. Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu. (p 16)
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korra. Kui pooled pidid vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1) (p 20).
Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. (p 17)
VÕS § 596 lg 1 p 5 kohaldamiseks tuleb põhjendada, kuidas muutis vara võõrandamine lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks (p 23).
|
| 3-2-1-193-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
Hageja nõue oleks perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja rahalist nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõigluslikul alusel. Kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja. (p 12)
Vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18.
Abikaasad võivad sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. (p 11)
Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. (p 12)
Abikaasade vahel võivad tekkida tsiviilõigused ja -kohustused ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus perekonnaseadusest tuleneva abikaasade varasuhtega. Abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvara hulka kuuluva esemega, sh sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. Seega ei ole õiguslikult välistatud abikaasa nõue teise abikaasa vastu seltsingulepingu alusel. (p 11)
Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. (p 12)
|
| 3-2-1-69-12
|
Riigikohus |
06.06.2012 |
|
Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15).
Vt VÕS § 14 sisu ja eesmärgi kohta ning VÕS § 15 kohaldamise kohta Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06.
Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13).
|
| 3-2-1-128-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Ringkonnakohtul on lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus.
Seadus ei keela ringkonnakohtul maakohtus hinnatud tõendeid ümber hinnata, kuigi seab sellele reeglid TsMS §-des 652 ja 653. Eelkõige peab ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta tõendeid teisiti hindab.
Kui ringkonnakohus hindab maakohtus hinnatud tõendeid ümber, peab ta otsuses põhjendama, miks ta tõendeid teisiti hindab.
Seltsingu likvideerimine toimub üldjuhul selliselt, et esmalt tuleb täita ühised kohustused, seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta, tagastada panused ning lõpuks jagada ülejääk. Seltsingu likvideerimisele kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid (s.o AÕS § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti.
Omandatud vara ühisuse põhimõte tuleneb seltsingu jaoks üldiselt VÕS § 589 lg-st 1. Nimetatud sättest tuleneb eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse. Samas ei ole pooltel keelatud sõlmida teistsugust kokkulepet, st VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne.
Seltsingu lõppemine ei lõpeta ega muuda seltsinglaste kohustusi kolmandate isikute suhtes.
Omandatud vara ühisuse põhimõte tuleneb seltsingu jaoks üldiselt VÕS § 589 lg-st 1. Nimetatud sättest tuleneb eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse. Samas ei ole pooltel keelatud sõlmida teistsugust kokkulepet, st VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne.
|
| 3-2-1-119-10
|
Riigikohus |
28.01.2011 |
|
AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Seega peab olema notariaalselt tõestatud ka ühise tegutsemise leping kinnistu omandamiseks (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 17).
TsK § 438 lg 1 ning TsK § 440 lg-te 1 ja 2 järgi eeldab kaasomandi tekkimine ühise tegutsemise lepingu alusel lepingu poolte panuseid ühise eesmärgi saavutamiseks.
|
| 3-2-1-52-10
|
Riigikohus |
05.10.2010 |
|
Vaikivat seltsingut iseloomustab asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut (VÕS § 610 lg-d 1 ja 3).
(Vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum.
Vaikiva seltsingu lõppemise korral muutub nõue seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest (VÕS § 591 esimene lause ja VÕS § 617 lg 1).
NB! Seisukoha muutus!
TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem.
Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08.
Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet.
Vt RKTKo nr 3-2-1-79-09. (p 15)
|
| 3-2-1-117-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, peab olema AÕS § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
Ühise tegutsemise lepingu lõppemisel tuleb ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
|
| 3-2-1-36-07
|
Riigikohus |
16.05.2007 |
|
Juhul, kui seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele või ei täida lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud seltsinglase vastutus seltsingu ees, eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus hüvitada tekitatud kahju. Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus. VÕS § 580 eesmärgist tuleneb, et igal üksikul seltsinglasel on seltsingu huvides nõudeõigus kohustust rikkunud seltsinglase vastu. Seltsinglased, kes nõuavad kohustust rikkunud seltsinglaselt kohustuse täitmist, on rikkunud seltsinglase suhtes ühisvõlausaldajad (VÕS § 72).
On võimalik, et oma kohustuse täitmata jätnud seltsinglase eest täidab kohustuse näiteks teine seltsinglane, kes annab panuse teise seltsinglase eest.
Ehitusmaterjalide ostmist remonditööde jaoks tuleb käsitada panusena, mis on rahaliselt täpselt mõõdetav. Teenuse all tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd jms tegevust.
|
| 3-2-1-116-06
|
Riigikohus |
06.12.2006 |
|
VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga seltsinglased tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Eesmärgi tuvastamine on hädavajalik hinnangu andmiseks sellele, kas pooled võisid olla sõlminud seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes. Selleks tuleb tõlgendada poolte lepingut, arvestades VÕS § 29 sätteid lepingute tõlgendamise kohta.
Tähtajalise seltsingulepingu võib üles öelda üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine teise seltsinglase poolt. VÕS § 596 lg 1 p 2 kohaselt on seltsingu lõppemise aluseks seltsingulepingu ülesütlemine seltsinglase poolt, seega ülesütlemise tagajärjel seltsing lõppeb. Seltsingu lõppemisel seltsing likvideeritakse ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel vastavalt VÕS §-le 600.
|
| 3-2-1-142-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-16-05.
Vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-113-96. Kuid ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-8-99.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-133-05.
Vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-113-96. Kuid ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
|
| 3-2-1-133-05
|
Riigikohus |
13.12.2005 |
|
Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik tegi seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis oli ta koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest TsK § 86 järgi.
Ühise tegutsemise lepingut TsK § 438 järgi võib sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
Kui üks isik teeb teise isiku varasse parendusi nendevahelise kokkuleppe alusel, on tegemist alusetu rikastumise juhtumi liigiga TsK § 477 mõttes. Kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, on tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Kuid samas, kui ei ole kokkulepet kulutuste tasuta tegemise kohta, võib alusetult rikastunud isik hüvitise maksmisest keeldumisel tugineda hea usu põhimõttele juhul, kui vaatamata kokkuleppe puudumisele tasu osas, võis ta asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma.
|
| 3-2-1-8-99
|
Riigikohus |
26.01.1999 |
|
Ainuüksi eelnev kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu või selle osa ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Kui eesmärgiks on kaasomandi loomine, siis tuleb ka elamu või tema osa osta kaasomandisse.
|
| 3-2-1-129-98
|
Riigikohus |
18.12.1998 |
|
Elamu ehitamise alustamiseks ühise tegutsemise lepingu puudumine ei välista hilisemat ühise tegutsemise lepingu sõlmist elamu valmisehitamiseks. Kui tuvastatakse poolte vahel ühise tegutsemise leping, on võimalik hinnata lepinguosaliste osade suurust ühises asjas (TsK § 438, § 440, AÕS § 71 lg 1).
|
Facebook
X.com