3-2-1-129-16
|
Riigikohus |
21.12.2016 |
|
Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22)
Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)
Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)
Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)
Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)
Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)
Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46)
|
| 3-2-1-51-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16)
VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17)
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)
Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)
|
| 3-2-1-67-14
|
Riigikohus |
22.09.2014 |
|
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui üks pool pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi teine pool korraldama nii vara kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet vara omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus üks pool on vaikiv seltsinglane ja teine ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist varaga (p 20).
TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37).
TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele (p 36).
Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, peab kohus analüüsima kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone. Samas peab lahend olema loogiline ja vastuoludeta. Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu. (p 16)
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korra. Kui pooled pidid vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1) (p 20).
Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. (p 17)
VÕS § 596 lg 1 p 5 kohaldamiseks tuleb põhjendada, kuidas muutis vara võõrandamine lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks (p 23).
|
| 3-2-1-69-12
|
Riigikohus |
06.06.2012 |
|
Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15).
Vt VÕS § 14 sisu ja eesmärgi kohta ning VÕS § 15 kohaldamise kohta Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06.
Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13).
|
| 3-2-1-52-10
|
Riigikohus |
05.10.2010 |
|
Vaikivat seltsingut iseloomustab asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut (VÕS § 610 lg-d 1 ja 3).
(Vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum.
Vaikiva seltsingu lõppemise korral muutub nõue seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest (VÕS § 591 esimene lause ja VÕS § 617 lg 1).
NB! Seisukoha muutus!
TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem.
Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08.
Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet.
Vt RKTKo nr 3-2-1-79-09. (p 15)
|
| 3-2-1-36-07
|
Riigikohus |
16.05.2007 |
|
Juhul, kui seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele või ei täida lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud seltsinglase vastutus seltsingu ees, eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus hüvitada tekitatud kahju. Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus. VÕS § 580 eesmärgist tuleneb, et igal üksikul seltsinglasel on seltsingu huvides nõudeõigus kohustust rikkunud seltsinglase vastu. Seltsinglased, kes nõuavad kohustust rikkunud seltsinglaselt kohustuse täitmist, on rikkunud seltsinglase suhtes ühisvõlausaldajad (VÕS § 72).
On võimalik, et oma kohustuse täitmata jätnud seltsinglase eest täidab kohustuse näiteks teine seltsinglane, kes annab panuse teise seltsinglase eest.
Ehitusmaterjalide ostmist remonditööde jaoks tuleb käsitada panusena, mis on rahaliselt täpselt mõõdetav. Teenuse all tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd jms tegevust.
|
| 3-2-1-116-06
|
Riigikohus |
06.12.2006 |
|
VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga seltsinglased tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Eesmärgi tuvastamine on hädavajalik hinnangu andmiseks sellele, kas pooled võisid olla sõlminud seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes. Selleks tuleb tõlgendada poolte lepingut, arvestades VÕS § 29 sätteid lepingute tõlgendamise kohta.
Tähtajalise seltsingulepingu võib üles öelda üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine teise seltsinglase poolt. VÕS § 596 lg 1 p 2 kohaselt on seltsingu lõppemise aluseks seltsingulepingu ülesütlemine seltsinglase poolt, seega ülesütlemise tagajärjel seltsing lõppeb. Seltsingu lõppemisel seltsing likvideeritakse ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel vastavalt VÕS §-le 600.
|
| 3-2-1-142-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-16-05.
Vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-113-96. Kuid ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-8-99.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-133-05.
Vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-113-96. Kuid ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
|
| 3-2-1-133-05
|
Riigikohus |
13.12.2005 |
|
Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik tegi seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis oli ta koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest TsK § 86 järgi.
Ühise tegutsemise lepingut TsK § 438 järgi võib sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
Kui üks isik teeb teise isiku varasse parendusi nendevahelise kokkuleppe alusel, on tegemist alusetu rikastumise juhtumi liigiga TsK § 477 mõttes. Kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, on tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Kuid samas, kui ei ole kokkulepet kulutuste tasuta tegemise kohta, võib alusetult rikastunud isik hüvitise maksmisest keeldumisel tugineda hea usu põhimõttele juhul, kui vaatamata kokkuleppe puudumisele tasu osas, võis ta asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma.
|
| 3-2-1-8-99
|
Riigikohus |
26.01.1999 |
|
Ainuüksi eelnev kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu või selle osa ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Kui eesmärgiks on kaasomandi loomine, siis tuleb ka elamu või tema osa osta kaasomandisse.
|
| 3-2-1-129-98
|
Riigikohus |
18.12.1998 |
|
Elamu ehitamise alustamiseks ühise tegutsemise lepingu puudumine ei välista hilisemat ühise tegutsemise lepingu sõlmist elamu valmisehitamiseks. Kui tuvastatakse poolte vahel ühise tegutsemise leping, on võimalik hinnata lepinguosaliste osade suurust ühises asjas (TsK § 438, § 440, AÕS § 71 lg 1).
|
| 3-2-1-113-96
|
Riigikohus |
17.10.1996 |
|
Halduskohtu pädevusse ei kuulu täidesaatva riigivõimuorgani õigusaktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine, kui kaebuse lahendamine on seotud tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse.
Ühise tegutsemise lepingu alusel loodud või omandatud vara on kaasomand.
Kohus peab õiguse tunnustamise otsuses märkima, millist hagejale seaduse või lepingu alusel kuuluvat vaidlustatud õigust kohus tunnustab.
|
| 3-2-1-39-96
|
Riigikohus |
10.04.1996 |
|
Kostja suhtes, kes pole ühise tegutsemise lepingu osaline, ei saa omandiõiguse tunnistamise hagi rahuldada selle lepingu alusel.
|
| III-2/1-3/95
|
Riigikohus |
30.01.1995 |
|
|
Facebook
X.com