/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 87| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-12712/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.02.2021

Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16) Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta. Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16) Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17) Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)


VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt peab hinna alandamisele tuginev pool hinna alandamise eeldusena kohase ja mittekohase täitmise väärtusi üldjuhul tõendama (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 23). See tähendab, et hinna alandamisest tuleneva raha saamise nõude esitanud hageja peab üldjuhul esitama kohtule tõendid kohase ja mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemiseks. (p 13)

VÕS § 112 lg 1 kolmas lause näeb erandina ette võimaluse, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse otsustab asjaolusid arvestades kohus. Selleks, et hageja ei peaks kohase või mittekohase täitmise väärtust hinna alandamise nõude eeldusena tõendama ja kohase või mittekohase täitmise väärtuse saaks kindlaks määrata kaalutlusotsustusena kohus, tuleb hagejal tugineda sellele, et kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. Kohus ei saa TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 kohaselt VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel diskretsiooni rakendada omal algatusel. Kui hageja soovib oma hagi põhjendamiseks tugineda ka VÕS § 112 lg 1 kolmandale lausele, peab ta kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus teha järelduse, et esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord, st kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 15)

Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal.

Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.

Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)

Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)

Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)

Kui kohus leiab, et konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine võimalik, tuleb täitmise väärtus määrata kohtul kaalutlusotsustusena. Sellisel juhul tuleb kohtul menetlusosalistele selgitada, et nad peavad kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus hinnangul põhineva otsustusena väärtuse kindlaks määrab. Hagimenetluses saab kohus võtta kaalumisel aluseks üksnes menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolud (TsMS § 5 lg 1). (p 20)

Olukorraga, kus hageja ei pea tõendama hinna alandamise raames kohase või mittekohase täitmise väärtust ja selle peab otsustama kohus diskretsiooniotsustuse alusel (VÕS § 112 lg 1 kolmas lause), ei ole tegemist, kui täitmise väärtuse tõendamine oleks võimalik, kuid hageja ei esita tõendeid või ei too kohtu ette asjaolusid. VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorraga on tegemist siis, kui konkreetse kohase või mittekohase täitmise väärtuse tõendamine on objektiivselt võimatu või ebamõistlikult kulukas või seotud ebamõistlikult suurte raskustega. Kinnisasja turuväärtuse tõendamine (kasvõi asjatundja arvamusega) ei ole üldjuhul keeruline (Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 38). Kolleegium ei välista aga seda, et soovituslikust standardist märkimisväärselt kitsamate parkimiskohtade väärtuse kindlakstegemine võib olla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause tähenduses välistatud nt põhjusel, et selliste omadustega parkimiskohti keegi ei müü või on selliseid tehinguid nii vähe, et need ei võimalda adekvaatselt väärtust kindlaks määrata. Nimetatud asjaoludes saavad hagejad kohut veenda nt selliselt, et esitavad kohtule kinnisvara hindajate selgitused, mis võimaldavad kohtul teha sellise järelduse. (p 21)


Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16)

Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.

Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)

Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)

Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)

2-17-7157/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)


Müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral on ostja esmaseks õiguskaitsevahendiks VÕS § 222 lg-st 1 tulenev lepingu täitmise nõue. VÕS § 222 lg-d 1 ja 2 piiravad mittetarbijast ostja õigust nõuda asja asendamist.

VÕS § 116 lg 4 piirab lepingust taganemise õigust ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju.

Ostja ei saa müügilepingust taganeda, kui müüja on pakkunud asja parandamist (puuduse kõrvaldamist) mõistlikul viisil ning ostja on parandamisest keeldunud. (p 15)


Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: · müüdud asi ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 2); · puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); · puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); · ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); · sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2). (p 11)

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)


Tulenevalt VÕS § 219 lg-st 1 peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud müüja ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Asja vedamisega müümisel oleks ebamõistlik näha ostjale ette kohustus vaadata asi üle enne selle vedajale üleandmist. Sel põhjusel sätestab VÕS § 219 lg 2, et kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta.

Majandus- või kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks algab VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saamisest või teada saama pidamisest sellest hetkest, kui ta täitis või pidi täitma asja ülevaatamise kohustuse.

Mõistlik aeg puuduse avastamise ja müüjale teatamise vahel sõltub puuduse iseloomust. Ilmsest puudusest peab ostja müüjale üldjuhul teatama kohe pärast asja enda valdusse saamist, kuid sellisest puudusest, mille avastamine eeldab asja kasutamist (varjatud puudus), peab ostja teavitama müüjat siis, kui tal oli mõistlik võimalus puudus avastada (nt sõidukiga proovisõit teha) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19; 10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-37663/54, p-d 13-14). (p 13)

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)

2-18-109972/115 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.10.2020

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)


Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)


Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

2-18-9099/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)


Müüja vastutus ei sõltu VÕS § 218 lg 1 järgi sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist. Samas on müüjal oma vastutuse välistamiseks parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne müügilepingu sõlmimist teada anda (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)

Naabrite tavapäraselt aktsepteeritavatest ühiselureeglitest väljuv häiriv käitumine võib olla asjaoluks, mille vastu on eluruumi elukohaks ostnud ostjal äratuntav oluline huvi ning millest tuleks müüjal ostjaid teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus ilma, et ostja peaks selle kohta küsima. Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)


Kui müügiese ostetakse elukohaks, tuleb müüjal arvestada, et müügiese peab eelduslikult vastama elementaarsetele elamistingimustele ja kui müügiese eeltoodule ei vasta, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p-d 23 ja 26). (p 10) Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)


Kui menetlusosaline ei ole taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, ei saa kohus teist poolt kohustada tasuma menetluskuludelt viivist.

Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17, milles kolleegium kohaldas samasisulist enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 177 lg-t 2). (p 16)

2-16-15722/123 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)


VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)


Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)


Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

2-16-14960/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2020

Vt ostueesõiguslase nõuete kohta ostja ja müüja vastu Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27-28.

Selleks, et kinnisasja või kinnisasja kaasomandi mõttelise osa omandiõigus läheks tehingulise omandamise teel ühelt isikult teisele üle, peaksid esinema AÕS § s 641 sätestatud eeldused. Kehtivast müügilepingust tuleneb ostjale (ostueesõigluslasele) õigus nõuda müüjalt asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja nõusolekut selleks, et kanda ostja kinnisasja (või ka kinnisasja kaasomandi mõttelise osa) omanikuna kinnistusraamatusse. Ostja (ostueesõiguslane) ei saa nõuda omandiõiguse saamise eelduseks olevaid tahteavaldusi isikult, kes müüjalt ostueesõigusega koormatud kaasomandi mõttelise osa omandas. Küll aga saab ostja (ostueesõiguslane) nõuda nimetatud isikult kinnistusraamatu omanikukande kustutamise eelduseks olevat tahteavaldust, kui ostueesõigusel on asjaõiguslik toime.

Kui ostueesõiguslane (hageja) ei esita hagi kõikide vajalike tahteavalduste saamiseks, mida ostueesõiguslastel on vaja saada selleks, et vaidlusalust kaasomandiosa omandada, kuid hagiavalduse sisu viitab sellele, et ta siiski soovib hageda kõiki vajalikke tahteavaldusi, tuleks maakohtul enne hagi menetlusse võtmist või hiljemalt asja arutamise käigus hagejale selgitada, et tema taotletava eesmärgi saavutamine eeldab asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse saamist. (p 10-13)

Müügilepingu järgi müüdi koos vaidlusaluse kaasomandiosaga (teemaa kaasomandiosa) ka mõtteline osa elamumaa kinnisasjast. Vaatamata sellele, et hagejad olid mh ka elamumaa kaasomanikud ja oleksid saanud sellest tulenevalt teostada ostueesõigust ka elamumaa suhtes, nad seda siiski ei teinud. Seetõttu sai müüja tugineda VÕS § s 247 sätestatud vastuväitele. Müüjal oli alus nõuda, et ostueesõiguslased (hagejad) ostaksid koos selle esemega (teemaa kaasomandiosa), mille ostueesõigust nad teostasid, ka teise eseme (elamumaa kaasomandiosa), mida sellega koos müüdi. Kuna hagejad soovisid sellest hoolimata osta üksnes teemaa kaasomandiosa ilma elamumaa kaasomandiosata, oli müüja keeldumine VÕS § st 247 tulenevalt õiguspärane ja hagejad ei saa nõuda müüjalt vaidlusaluse teemaa kaasomandiosa omandiõiguse üleandamist. (p 14)


Elamumaa müümisel sellest juurdepääsutee eraldamine vähendab üldjuhul olulisel määral elamumaa või selle kaasomandiosa käibeväärtust. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka väide, et ilma juurdepääsuta elamumaale võib nõuda juurdepääsu AÕS § 156 alusel.

Kui elamumaa kinnisasja kaasomandiosa võõrandatakse, ilma et selle juurde kuuluks õiguslikult tagatud võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele, saab seda käsitleda VÕS § 247 järgi müüja jaoks kahjuliku tagajärjena. (p 14.2)

2-13-57327/133 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.06.2019

Maakohus ei rikkunud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 5 lg-id 1 ja 2, kui selgitas oma menetlusdokumendis menetluslikku olukorda ja tegi pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad selle kohta, milline oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe õiguskaitsevahendites kokkuleppimiseks. Maakohus ei esitanud kõnealuses menetlusdokumendis uusi faktilisi asjaolusid ega ületanud selgitamiskohustuse täitmise piire. (p 16.4)


VÕS § 200 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus tasaarvestava poole nõue on õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu lõppenud. (p 17)

Müüja ei saa tugineda lepingus sätestatud vastutust piiravatele kokkulepetele, kui ta ise esitatud andmete ebaõigsusest teadis või pidid teadma ja ostjale sellest ei teatanud (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 24). (p 18.2)

Poolte kokkulepe, mis lepingu rikkumise korral välistab ostjal osa õiguskaitsevahendite kasutamise või piirab nende kasutamise lühikese ajavahemikuga, sõltumata rikkumise iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). (p 19.2)

2-17-1937/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.03.2019

Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)


Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)


Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): • puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); • puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); • ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); • sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); • ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)

Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).

Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)


Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)


Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)


Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)

2-16-12587/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.02.2019

Vt ostja kahju hüvitamise nõude kohta, kui ostja nõuab kulutuste hüvitamist, mis on vajalikud müüdud asja viimiseks müügilepingus kokkulepitud seisu (VÕS § 115 lg-d 1–3) Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p-d 26 ja 27; Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 24), Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27; Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24; Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). (p 12-13).


Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg-d 1–3) käsitlemisel tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas ja millal on võlausaldaja võlgnikku puudustest, mille eest ta nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas võlgnik parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust (vt selle kohta Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). (p 12)


Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). (p 10)


Kui võlausaldaja tugineb asjaolule, et võlgnik on rikkunud nendevahelist kohustust, võib ta kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada, ning sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kohus ei või pooltele õiguskaitsevahendi valikut ette heita (vt Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24). (p 10)

2-14-37663/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.10.2018

Kui ostja saab teada autoremonditöökojas, et ostetud auto mootori tihendi asemel on osaliselt kasutatud silikooni, siis tal ei pea tekkima kahtlust, et ostetud auto ei vasta lepingutingimustele ja seda ei saa lugeda mittevastavusest teadasaamiseks. Asjas tuvastas spetsialist hiljem, et auto ei vastanud lepingutingimustele, kuid mootoririket ei põhjustanud silikooni kasutamine. (p 12)

Eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). (p 13)

Et ostjal oleks õigus tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, on ostjal kohustus müüjat puudustest teavitada. Teavitamine võib toimuda ka maksekäsu kiiremenetluse avaldusega. Antud juhul tõi ostja maksekäsu kiirmenetluse avalduses välja, et auto mootor jooksis kokku, remonditöökojas avastati, et osa mootori tihendite asemel on kasutatud ohtralt silikooni ning esinduses selgus, et autoga on sõidetud ilma õlita. Taoliselt oli ostja avalduses piisavalt kirjeldanud, millised puudused autol esinesid, et müüja saaks sellest järeldada, et ostja on soovinud teda teavitada asjal esinevatest puudustest. (p 16)

Kohus peab enne VÕS § 221 aluste kontrollimist hindama, kas ostja poolne puudustest teavitamata jätmine võis olla VÕS § 220 lg 3 mõttes mõistlikult vabandatav (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 15). (p 16)

2-16-9483/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018

Müügilepingust taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, st kehtivast taganemisest tekivad õigused ja kohustused lõppenud müügilepingu pooltele. Kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe võlaõiguslikust lepingust taganemisega. Müügilepingust taganemise korral on müüjal võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks VÕS § 189 lg 1 järgi, st asjaõiguslepingu sõlmimiseks AÕS § 641 mõttes. Müügilepingust taganemise tõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ebaõige. (p 12)


VÕS § 244 lg-st 1 tuleneb, et pärast ostueesõiguse teostamist on müüja ja ostueesõigust teostanud isiku vahel kehtiv müügileping, millest tulenevalt saavad pooled nõuda üksteiselt müügilepingu täitmist ja vajadusel kasutada õiguskaitsevahendeid. (p 15)


Kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt AÕS §-le 2611 tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta AÕS § 2612 järgi kohustusest tasuda ostuhind müüjale. AÕS §-de 2611 ja 2612 eesmärk on reguleerida kinnistu müüja, esialgse ostja ja ostueesõigusega isiku vahelisi võlaõiguslikke suhteid nii, et ostuhind oleks võimalik tasuda ühe makse kaudu. Tegemist on erinormidega üldregulatsiooni suhtes, mille kohaselt on müügilepingu pooltel õigused ja kohustused üksnes üksteise suhtes. (p 16)

2-15-18582/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (TsMS § 436 lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)


Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi. (p 12)

VÕS § 217 lg 2 p 3 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule haldusorgani kirjad, milles on kinnitatud, et ostetud kinnistul on õigusakti kohaselt ehitamine võimatu. Tegemist on halduse toimingutega, mis kujutavad endast haldusorgani loamenetlusele eelnevat hinnangut ehitusloa taotluse eduväljavaadete kohta. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2016. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16, p 9). Sellele on kohtul võimalik anda sisuline hinnang. Ei ole õige, nagu saaks vaidluses müügilepingu rikkumise üle üksnes ehitusloa andmisest keeldumise otsusega tõendada, et kinnisasjale ehitamine on võimatu. (p 15.1)

Ainuüksi kinnistusregistriosa esimesse jakku „Kinnistu koosseis“ riigi maakatastri pidaja esitatud andmete alusel kantud kinnistu sihtotstarbest ei saa järeldada, kas kinnistusraamatusse kantud maatükile saab ehitada või mitte. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh arvestada avaliku õiguse norme. Maakohus saab tsiviilasja läbivaatamisel täiendavalt kohaldada avaliku õiguse norme (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 16). (p 15.2)

Kui kinnisasja müügilepingu kohaselt peab saama sellele ehitada, siis ei vasta kinnisasi lepingutingimustele mitte üksnes siis, kui sellele ehitamine ei ole välistatud, vaid ka siis, kui sellele ehitamine eeldab ostjalt ebamõistlikke pingutusi. Selliseks ebamõistlikuks pingutuseks võib pidada vajadust võtta ette kohtutee selleks, et kinnisasjale ehitamise õigust oleks võimalik faktiliselt teostada. Kui pädev haldusorgan on teavitanud ostjat sellest, et ehitusloa väljastamine ei oleks selle taotlemise korral võimalik, ei saa ostjalt oodata, et ta halduse toimingu kohtus vaidlustaks. Sellisel juhul jääb ehitamise võimalikkuse risk müüja kanda. (p 15.3)

Kui müügilepingu järgi on ostetud asi kinnistu sihtotstarbega 100% elamumaa, saab ostja lähtuda sellest, et ostetud kinnisasi on mõeldud elamiseks (st tegemist ei olnud eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima). Kinnisasja kasutamine elamiseks eeldab, et sellele oleks võimalik rajada eluase. Kui kinnisasjale ei saa rajada eluaset, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). (p 15.2)


Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)

2-15-18987/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.11.2017

TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 12)


Kui kasutatud asja müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, peab asi VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud asja nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). (p 13)


Ringkonnakohtu otsus ei tohi olla menetluslike järelduste osas vastuoluline. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja põhjenduse, kuid ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni, siis on tegemist TsMS § 657 lg 1 p-s 22 sätestatud olukorraga, kus ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. (p 10)

3-2-1-53-17 PDF Riigikohus 14.06.2017

TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks ja reguleerib tahteavalduse kättetoimetamisega seotud riski üldnormiga võrreldes erinevalt. Seda eesmärgil, et kaitsta enam lepingupoolt, kelle suhtes on teine lepingupool oma kohustusi rikkunud. Niisuguses olukorras pannakse TsÜS § 70 järgi tahteavalduse hilinemise või kaotsimineku risk rikkunud lepingupoolele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-151-11, p 12). Selleks, et rikkuja kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, tuleks tahteavalduse tegijal tõendada, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja postkasti jõudma. (p 13)


Kui elamiseks mõeldud lepinguese ei vasta elementaarsetele elamistingimustele, on tegemist eelduslikult lepingueseme puudusega VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi (st tegemist ei ole eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima) ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). Sellisteks elementaarseteks tingimusteks on üldjuhul töökorras pliit, vee kasutamise võimalus ja muude võimaluste puudumisel töökorras kogumiskaev, mille olemasolu korral oleks võimalik elamut pidevalt kasutada (vt puudusega küttekolde lugemise kohta lepingutingimustele mittevastavaks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi – RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 21). (p 11)

VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamisel on müüja teadma pidamise hindamisel oluline arvestada mh asjaolu, kui kaua on asi müüja omandis olnud (sõltumata sellest, kas asja omanik on ka selle kasutajaks). Arvestades omaniku staatusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, saab pikemat aega asja omanud müüja puhul eeldada, et ta peab teadma vähemalt asja sellistest puudustest, mis on selle tavapärasel kasutamisel igale kasutajale hõlpsasti äratuntavad. Tavapärasele kasutajale on hõlpsasti äratuntavaks puuduseks see, kui asi ei vasta selle elementaarsele kasutusotstarbele (asi ei kõlba selleks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse). Seega tuleb pikka aega kinnistut omanud müüja puhul (sõltumata sellest, kas ta on ka selle kasutajaks) eeldada, et ta peab teadma vähemalt sellest, et kinnistul asuv elamu ei vasta elementaarsetele elamistingimustele. (p 14)

3-2-1-49-17 PDF Riigikohus 14.06.2017

Ostja tõendamiskoormis ei saa professionaalse automüüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Ka puudusest teatamisel peab vaid oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 220 lg 2 järgi piisavalt täpselt kirjeldama. Järelikult ei saa ostjat kohustada VÕS § 218 lg 2 järgi tõendama lisaks turbolaaduri normaalsest kiiremale kasutuskõlbmatuks muutumisele ka selle põhjust sõiduki üleandmise ajal. (p 25)

VÕS § 218 lg 3 kohaldamisalasse kuulub ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused, eeldusel, et müüja on kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Seega vastutab müüja lepingueseme puuduse eest nii juhul, kui see oli olemas asja üleandmisel, kui ka siis, kui see põhjustati garantiiremondi käigus või kui puudus jäeti garantiiremondi käigus kõrvaldamata, ehkki seda oleks saanud ja pidanud tegema. (p 25)


Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb VÕS § 155 lg 2 p 2 järgi, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kui garantiitähtaeg on möödunud ja garantiitingimused ei näe garantiiremondi korral ette garantii pikenemist üldiselt ega ka garantii korras asendatud detailidele, ei saa kohaldada VÕS § 231 lg 2 p-i 2, kui müügilepingu esemeks ei ole sõiduki detail, vaid sõiduk, ja seda garantii korras ei asendatud. (p 18-19)


Müügilepingust tulenevad ostja kulutuste (VÕS § 222 lg 5) ja kahju hüvitamise (VÕS § 115 lg 1) nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi kolme aasta jooksul asja üleandmisest. VÕS § 227 kolmanda lause järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. See kehtib ka juhul, kui puudus kõrvaldatakse garantii korras. (p 27)


Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Kui ostja tugineb nõuet esitades sellele, et müüdud sõiduk on puudusega ehk müüja rikkus müügilepingut, siis oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et kuna ostja ei väitnud sõiduki rikke põhjendusena kohe õlitussüsteemi puudulikkust, peab ta sellele tuginedes esitama uue hagi. Turbolaaduri rikke põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale üksikule rikke põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. Uue hagi esitamine ei oleks mõistlik ega ka kooskõlas TsMS §-ga 2, sest uue hagi raames hakkaks kohus lahendama sisuliselt sama asja. Lisaks tuleb kohtul kaaluda võimalust, et ostja on hagi alust apellatsioonimenetluses täiendanud (vt TsMS § 652 lg 3 p 2). (p 24)

3-2-1-46-17 PDF Riigikohus 30.05.2017

VÕS § 218 lg 4 ei piira müüja vastutust varjatud puuduste eest. Müüja vastutust ei mõjuta ka ainuüksi see, kui ostja võtab endaga kaasa inimese, kes on ehitusalase kogemusega. (p 24)

Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest. (p 25)

Arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi VÕS § 218 lg 4 mõttes kinnistu puudusest teadma vaid juhul, kui eriteadmisteta isik pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi müüja. (p 26)

Müüjal ei ole küll kohustust kontrollida, kas ja millised puudused müügiesemel on. Kui aga puudused ilmnevad, siis tuleb müüjal arvestada sellega, et eelkõige vastutab puuduste eest VÕS § 218 lg 1 järgi tema, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub informatsioon asja seisundi kohta. (p 28)


Kuigi müüjad on hüvitisnõude osas solidaarvõlgnikud, siis saab müüja vastu nõude rahuldada vaid juhul, kui ostja teatas temale puudusest tähtaegselt ning andis temale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja (v.a juhul, kui see ei olnud VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik). VÕS § 68 lg-st 1 tuleneb, et õiguskaitsevahendi (nt kahju hüvitamise) kohaldamise eelduste täitmine tuleb tuvastada iga solidaarvõlgniku suhtes eraldi. Seega kaasmüüja puudustest teavitamine ja temalt puuduste kõrvaldamise nõudmine ei anna iseenesest alust nõuda kahju või kulutuste hüvitamist ka teiselt müüjalt. (p 31)


Kui müügilepingus on mitu müüjat, siis asja üleandmise kohustuse osas on tegemist ühisvõlgnikega VÕS § 64 tähenduses. Müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju või kulutuste hüvitamise nõude osas on müüjad aga solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes. (p 16)


Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada. Isegi, kui notariaalses müügilepingus ei olnud kokkulepet küttesüsteemi kohta, võivad AÕS § 119 lg 2 kohaselt saada müügilepingu osaks ka tingimused, mis notariaalsest lepingust välja jäid, kuid milles siiski kokku lepiti. (p 19)

3-2-1-16-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16)

Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)


Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22)

Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24)

Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)


VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)


Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)


Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. Millised on sel juhul muudetud müügilepingu tingimused, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §‑s 75 ning VÕS §‑s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. (p 26)

3-2-1-115-16 PDF Riigikohus 14.12.2016

Isiku ostueesõigust ei välista asjaolu, et müügilepingu sõlmimise ajal, mille suhtes isik soovib ostueesõigust teostada, ei olnud isik kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks. Samuti ei välista isiku ostueesõigust see, et kinnistu mõttelise osa esialgne omanik ei ole ostueesõiguse teostamise avaldust teinud. Kui omandiõigus läheb üle VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul, läheb koos kinnisasja omandiga uuele omanikule üle ka ostueesõiguse teostamise õigus. VÕS § 224 lg 1 alusel tekib ostueesõiguse teostamise tagajärjel ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sama sisuga müügileping, nagu sõlmiti algselt müüja ja ostja vahel. Lepingust tulenevad ostja kohustused on ostueesõigust teostanud isikul müüja, mitte esialgse ostja vastu. (p 13, 16)


Ebaõige hüpoteegikande parandamiseks on isikul vaja üksnes hüpoteegipidaja nõusolekut, seega puudub isikul õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, millega tuvastataks tehingu teise poole nõusolek. (p 19-20)

3-2-1-24-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

VÕS § 158 lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust. (p 14)


Üldjuhul kohaldub müügilepingu regulatsioon ka valmistatava asja tellimisel ja võõrandamisel. (p 11)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et isegi kui leping on müügileping VÕS § 208 tähenduses, siis poolte tahe võis olla sõlmida müügilepingu kõrvale eraldi töövõtuleping müügilepingu eseme lõpuni väljaehitamiseks ja kokku leppida, et tööd on lõpetatud, kui need on valminud VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 ning § 638 mõttes. (p 12)

3-2-1-190-15 PDF Riigikohus 09.03.2016

Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)


Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)

Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)


Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)


Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)

Kokku: 87| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json