2-20-11098/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2024 |
|
Kokkulepitud omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ei ole poolte tagantjärele eeldatavast tahtest tulenevad omadused. Kui müügileping ei sisalda kokkuleppeid asja omaduste kohta, saab asja lepingutingimustele mittevastavus kõne alla tulla üksnes VÕS § 217 lg 2 p-des 2 jj sätestatud tingimustel. (p 17)
Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kui ringkonnakohus märgib, et nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega, kuid asub seejärel enda otsuse põhjendustes maakohtust vastupidisele seisukohale. (p 15)
|
| 2-21-1758/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.02.2024 |
|
Kasutatud asja lepingutingimustele mittevastavust ei ole õige hinnata lähtuvalt samalaadse uue asja omadustest (vt RKTKo nr 2-19-19586/85, p 14), kui müüja ei ole jätnud müügilepingu eset reklaamides muljet, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa järeldada, et asja reklaamiti uuena. (p-d 10.2 ja 11)
Kasutatud asi vastab lepingutingimustele, kui sellel on tuvastatud asja vanusele tavapärane kulumine või vananemine. (p 10.2)
|
| 2-19-19586/85
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2023 |
|
VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud „seda liiki asjade“ kindlaksmääratlemisel tuleb arvesse võtta ka asja vanust ning senist kasutust ja sellest lähtuvalt hinnata, kas asi sobib otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Olukorras, kus müügiesemeks on ca 100 aastat vana hoone, tuleb selle lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtuda sarnase vanuse ja kasutusotstarbega hoonete tavapärasest seisundist. Niisuguses olukorras on keeruline määrata ühtset kvaliteedikriteeriumi. Kohtutel tuleb iga kord välja selgitada, millised on mõistlikud ootused vaidlusalusele esemele. Selliste vanade majade puhul ei saa lepingutingimustele vastavuse hindamiseks võtta aluseks kaasaegseid ehitusstandardeid. Samuti võib sellises vanuses talumaju kasutada tavaliselt väga erineval otstarbel. Kuigi vana talumaja võib olla kasutusel elamuna, võib see vastavalt asjaoludele olla kasutatav ka vaid hooajaliselt või asjade hoiustamiseks. (p 13)
Olukorras, kus müügilepingu esemeks on kümneid aastaid vana elamuna kasutatav maja, ei ole õige VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtuda kaasaegsete elamute ja muude hoonete lepingutingimustele vastavust käsitlevast Riigikohtu praktikast. Kui müügilepingu eseme seisukord on halvem sellest, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata, on tegemist müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 tähenduses. (p 14)
Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et müügilepingu eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades ei vastanud ese seda liiki asjade keskmisele kvaliteedile, ei ole vaja täiendavalt hinnata, kas asi vastas müüja avaldatud müügikuulutuses märgitud kõrgemale kvaliteedile. (p 16)
Kuigi ostjal ei ole kohustust enne müügilepingu sõlmimist ostetav asi üle vaadata, võib juhul, kui ta seda teeb, ülevaatuse käigus kogetu anda alust kohaldada VÕS § 218 lg-s 4 sätestatut, kui puudused olid või pidid olema müüja poolt asja kohta avaldatut arvestades ostjale mõistlikult äratuntavad. (p 17)
|
| 2-13-57327/133
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.06.2019 |
|
Maakohus ei rikkunud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 5 lg-id 1 ja 2, kui selgitas oma menetlusdokumendis menetluslikku olukorda ja tegi pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad selle kohta, milline oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe õiguskaitsevahendites kokkuleppimiseks. Maakohus ei esitanud kõnealuses menetlusdokumendis uusi faktilisi asjaolusid ega ületanud selgitamiskohustuse täitmise piire. (p 16.4)
VÕS § 200 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus tasaarvestava poole nõue on õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu lõppenud. (p 17)
Müüja ei saa tugineda lepingus sätestatud vastutust piiravatele kokkulepetele, kui ta ise esitatud andmete ebaõigsusest teadis või pidid teadma ja ostjale sellest ei teatanud (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 24). (p 18.2)
Poolte kokkulepe, mis lepingu rikkumise korral välistab ostjal osa õiguskaitsevahendite kasutamise või piirab nende kasutamise lühikese ajavahemikuga, sõltumata rikkumise iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). (p 19.2)
|
| 2-17-1937/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.03.2019 |
|
Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21):
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).
Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)
|
| 2-14-37663/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.10.2018 |
|
Kui ostja saab teada autoremonditöökojas, et ostetud auto mootori tihendi asemel on osaliselt kasutatud silikooni, siis tal ei pea tekkima kahtlust, et ostetud auto ei vasta lepingutingimustele ja seda ei saa lugeda mittevastavusest teadasaamiseks. Asjas tuvastas spetsialist hiljem, et auto ei vastanud lepingutingimustele, kuid mootoririket ei põhjustanud silikooni kasutamine. (p 12)
Eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). (p 13)
Et ostjal oleks õigus tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, on ostjal kohustus müüjat puudustest teavitada. Teavitamine võib toimuda ka maksekäsu kiiremenetluse avaldusega. Antud juhul tõi ostja maksekäsu kiirmenetluse avalduses välja, et auto mootor jooksis kokku, remonditöökojas avastati, et osa mootori tihendite asemel on kasutatud ohtralt silikooni ning esinduses selgus, et autoga on sõidetud ilma õlita. Taoliselt oli ostja avalduses piisavalt kirjeldanud, millised puudused autol esinesid, et müüja saaks sellest järeldada, et ostja on soovinud teda teavitada asjal esinevatest puudustest. (p 16)
Kohus peab enne VÕS § 221 aluste kontrollimist hindama, kas ostja poolne puudustest teavitamata jätmine võis olla VÕS § 220 lg 3 mõttes mõistlikult vabandatav (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 15). (p 16)
|
| 2-15-18582/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.11.2017 |
|
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (TsMS § 436 lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)
Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi. (p 12)
VÕS § 217 lg 2 p 3 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule haldusorgani kirjad, milles on kinnitatud, et ostetud kinnistul on õigusakti kohaselt ehitamine võimatu. Tegemist on halduse toimingutega, mis kujutavad endast haldusorgani loamenetlusele eelnevat hinnangut ehitusloa taotluse eduväljavaadete kohta. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2016. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16, p 9). Sellele on kohtul võimalik anda sisuline hinnang. Ei ole õige, nagu saaks vaidluses müügilepingu rikkumise üle üksnes ehitusloa andmisest keeldumise otsusega tõendada, et kinnisasjale ehitamine on võimatu.
(p 15.1)
Ainuüksi kinnistusregistriosa esimesse jakku „Kinnistu koosseis“ riigi maakatastri pidaja esitatud andmete alusel kantud kinnistu sihtotstarbest ei saa järeldada, kas kinnistusraamatusse kantud maatükile saab ehitada või mitte. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh arvestada avaliku õiguse norme. Maakohus saab tsiviilasja läbivaatamisel täiendavalt kohaldada avaliku õiguse norme (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 16). (p 15.2)
Kui kinnisasja müügilepingu kohaselt peab saama sellele ehitada, siis ei vasta kinnisasi lepingutingimustele mitte üksnes siis, kui sellele ehitamine ei ole välistatud, vaid ka siis, kui sellele ehitamine eeldab ostjalt ebamõistlikke pingutusi. Selliseks ebamõistlikuks pingutuseks võib pidada vajadust võtta ette kohtutee selleks, et kinnisasjale ehitamise õigust oleks võimalik faktiliselt teostada. Kui pädev haldusorgan on teavitanud ostjat sellest, et ehitusloa väljastamine ei oleks selle taotlemise korral võimalik, ei saa ostjalt oodata, et ta halduse toimingu kohtus vaidlustaks. Sellisel juhul jääb ehitamise võimalikkuse risk müüja kanda. (p 15.3)
Kui müügilepingu järgi on ostetud asi kinnistu sihtotstarbega 100% elamumaa, saab ostja lähtuda sellest, et ostetud kinnisasi on mõeldud elamiseks (st tegemist ei olnud eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima). Kinnisasja kasutamine elamiseks eeldab, et sellele oleks võimalik rajada eluase. Kui kinnisasjale ei saa rajada eluaset, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). (p 15.2)
Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)
|
| 2-15-18987/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.11.2017 |
|
TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 12)
Kui kasutatud asja müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, peab asi VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud asja nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). (p 13)
Ringkonnakohtu otsus ei tohi olla menetluslike järelduste osas vastuoluline. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja põhjenduse, kuid ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni, siis on tegemist TsMS § 657 lg 1 p-s 22 sätestatud olukorraga, kus ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. (p 10)
|
| 3-2-1-53-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks ja reguleerib tahteavalduse kättetoimetamisega seotud riski üldnormiga võrreldes erinevalt. Seda eesmärgil, et kaitsta enam lepingupoolt, kelle suhtes on teine lepingupool oma kohustusi rikkunud. Niisuguses olukorras pannakse TsÜS § 70 järgi tahteavalduse hilinemise või kaotsimineku risk rikkunud lepingupoolele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-151-11, p 12). Selleks, et rikkuja kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, tuleks tahteavalduse tegijal tõendada, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja postkasti jõudma. (p 13)
Kui elamiseks mõeldud lepinguese ei vasta elementaarsetele elamistingimustele, on tegemist eelduslikult lepingueseme puudusega VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi (st tegemist ei ole eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima) ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). Sellisteks elementaarseteks tingimusteks on üldjuhul töökorras pliit, vee kasutamise võimalus ja muude võimaluste puudumisel töökorras kogumiskaev, mille olemasolu korral oleks võimalik elamut pidevalt kasutada (vt puudusega küttekolde lugemise kohta lepingutingimustele mittevastavaks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi – RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 21). (p 11)
VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamisel on müüja teadma pidamise hindamisel oluline arvestada mh asjaolu, kui kaua on asi müüja omandis olnud (sõltumata sellest, kas asja omanik on ka selle kasutajaks). Arvestades omaniku staatusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, saab pikemat aega asja omanud müüja puhul eeldada, et ta peab teadma vähemalt asja sellistest puudustest, mis on selle tavapärasel kasutamisel igale kasutajale hõlpsasti äratuntavad. Tavapärasele kasutajale on hõlpsasti äratuntavaks puuduseks see, kui asi ei vasta selle elementaarsele kasutusotstarbele (asi ei kõlba selleks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse). Seega tuleb pikka aega kinnistut omanud müüja puhul (sõltumata sellest, kas ta on ka selle kasutajaks) eeldada, et ta peab teadma vähemalt sellest, et kinnistul asuv elamu ei vasta elementaarsetele elamistingimustele. (p 14)
|
| 3-2-1-46-17
|
Riigikohus |
30.05.2017 |
|
VÕS § 218 lg 4 ei piira müüja vastutust varjatud puuduste eest. Müüja vastutust ei mõjuta ka ainuüksi see, kui ostja võtab endaga kaasa inimese, kes on ehitusalase kogemusega. (p 24)
Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest. (p 25)
Arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi VÕS § 218 lg 4 mõttes kinnistu puudusest teadma vaid juhul, kui eriteadmisteta isik pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi müüja. (p 26)
Müüjal ei ole küll kohustust kontrollida, kas ja millised puudused müügiesemel on. Kui aga puudused ilmnevad, siis tuleb müüjal arvestada sellega, et eelkõige vastutab puuduste eest VÕS § 218 lg 1 järgi tema, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub informatsioon asja seisundi kohta. (p 28)
Kuigi müüjad on hüvitisnõude osas solidaarvõlgnikud, siis saab müüja vastu nõude rahuldada vaid juhul, kui ostja teatas temale puudusest tähtaegselt ning andis temale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja (v.a juhul, kui see ei olnud VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik). VÕS § 68 lg-st 1 tuleneb, et õiguskaitsevahendi (nt kahju hüvitamise) kohaldamise eelduste täitmine tuleb tuvastada iga solidaarvõlgniku suhtes eraldi. Seega kaasmüüja puudustest teavitamine ja temalt puuduste kõrvaldamise nõudmine ei anna iseenesest alust nõuda kahju või kulutuste hüvitamist ka teiselt müüjalt. (p 31)
Kui müügilepingus on mitu müüjat, siis asja üleandmise kohustuse osas on tegemist ühisvõlgnikega VÕS § 64 tähenduses. Müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju või kulutuste hüvitamise nõude osas on müüjad aga solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes. (p 16)
Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada. Isegi, kui notariaalses müügilepingus ei olnud kokkulepet küttesüsteemi kohta, võivad AÕS § 119 lg 2 kohaselt saada müügilepingu osaks ka tingimused, mis notariaalsest lepingust välja jäid, kuid milles siiski kokku lepiti. (p 19)
|
| 3-2-1-190-15
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda.
Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)
Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)
Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)
Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)
|
| 3-2-1-100-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Kuna maakohus hindas kinnistu omadusi samale tõendile tuginedes, pidanuks ringkonnakohus võtma selle tõendi kohta selge seisukoha, mh põhjendama võimalikku ümberhindamist (TsMS § 653). Olukorras, kus pool ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, pidanuks ringkonnakohus iseäranis hoolsalt põhjendama, miks ta ei nõustu maakohtu hinnanguga asjaoludele. TsMS § 653 järgi peab ringkonnakohus mõnel tõendil põhineva asjaolu osas esimese astme kohtu otsust muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 28)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Asjatundja arvamus põhineb tihti subjektiivsetel hinnangutel ja prognoosidel. Ka ehitise puuduste kohta arvamuse andmisel ei saa eeldada, et ehitis tuleks selleks n-ö tervikuna lahti võtta, et nt konstruktsioonide seisukord kindlaks teha. Asjatundjad peavad rakendama oma kutsealal oodatavat hoolsust ja kasutatavat metoodikat, et anda arvamus oma parimate teadmiste kohaselt. (p 29)
Kui kinnistu on ostetud elamiseks, peavad VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi olema tagatud elementaarsed elutingimused (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29; 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23). Eelkõige tuleb VÕS § 77 lg 1 järgi lepingus kokku leppimata kvaliteedi osas arvestada ehitamisele seaduses sätestatud nõudeid ja ehitustava (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 12). Renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kinnistu eksklusiivse asukoha ja suure väärtuse puhul saab oodata pigem kõrgemate kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist. (p 26)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Siiski ei saa igasuguseid kõrvalekaldumisi projektist iseenesest lugeda ehitise puudusteks, kui ehitatu vastab ehitus- ja tuleohutusnõuetele (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 15). Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Ostjalt ei saa eeldada tuleohutusnõuetele vastavuse kohta asjatundja arvamuse tellimist ainuüksi seetõttu, et ostja kahtleb elamu tuleohutusnõuetele vastavuses. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. (p 31)
Isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Füüsilisest isikutest ostjatel ei ole kohustust asja üle vaadata (VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 25). (p 34)
Asja lepingutingimustele mittevastavust saab hinnata ka asjatundja prognoosi põhjal, kuidas võib üks või teine asjaolu ajas mõjuda. (p 40)
Müüja vastutust ei välista ega piira ostjate kinnitus müügilepingus, et nad on teadlikud ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (vt Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest. (p 33)
VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumisel kasutada. Sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Hinna alandamist ja kahju hüvitamist ei saa pool samadele puudustele tuginedes sama tagajärje kõrvaldamiseks korraga nõuda, kuid kohus ei või poolele ette heita, millise õiguskaitsevahendi ta valib. Kui kahjuhüvitis on kohtu hinnangul vastavalt asjaoludele liiga suur, on võimalik väljamõistetavat summat vähendada VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel. (p 24)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
Vt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel kahju hüvitamise nõude üldiste eelduste kohta Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15. (p 20)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
|
| 3-2-1-43-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15)
Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel).
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15)
Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on.
Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
|
| 3-2-1-171-14
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
Asja juurde kuuluvateks dokumentideks VÕS § 217 lg 1 teise lause mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka VÕS § 217 lg 2 p-d 1 ja 2. Oma varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 13). Magamisasemega veoki kasutusjuhend peab oma sisult, sõnastuselt, väljendustelt jms olema selline, et kasutajale on mõistlikult (selgelt ja ühemõtteliselt) arusaadav, milline veoki kasutus (millise aja vältel mootori tühikäigul töötamine) on keelatud ning millised riskid ja ohud võivad sellega kaasneda, arvestades seda, et veok on varustatud magamisasemega, st veok on mõeldud ka magamiseks. Kuna magamisasemega veokeid kasutatakse kaugsõitude korral tavapäraselt ka magamiseks, mis on nende eesmärgipärane kasutusviis veoste vedamise kõrval, peavad sellist veokite kasutusjuhendid mõistlikult sisaldama juhiseid ja hoiatusi neis ohutult magamiseks, et vältida kahju tekkimist. (p 12)
VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Müüja võib olla kohustatud pöörama tähelepanu asjaolule, et veokis ei tohi magada veoki tühikäigul töötamise ajal, st teavitama ostjat asjaolust, mille vastu on tal lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Magamisasemega veokeid kasutatakse kaugsõitude korral tavapäraselt ka magamiseks, mis on nende eesmärgipärane kasutusviis veoste vedamise kõrval, ning selliste veokite kasutusjuhendid peavad mõistlikult sisaldama juhiseid ja hoiatusi neis ohutult magamiseks, et vältida kahju tekkimist.
Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud varasemates lahendites (vt nt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14) ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Vastavalt VÕS § 217 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingutingimustele vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Asja juurde kuuluvateks dokumentideks nimetatud sätte mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka VÕS § 217 lg 2 p-d 1 ja 2. Oma varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 13). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. Hindamaks, milliste asjaolude teatamist võis hageja mõistlikult oodata, tuleb veoki omandamise eesmärgi kõrval arvestada ka hageja omaduste ja kogemustega. (p 14)
|
| 3-2-1-157-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11.
Lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude korral ei ole iseseisvaks vaidluse ega ka hagi esemeks lepingust taganemise kehtivuse tuvastamise nõue. Sellisel juhul ei ole lubatud ka kostja vastuhagi lepingust taganemise kehtetuse tuvastamiseks.
Lepingust taganemise tehingu kehtivus on üheks lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude aluseks, mida kohus peab hageja taotluse või kostja vastuväite alusel hindama, ilma et hageja peaks seda esitama iseseisva haginõudena või kostja vastuhagina.
VÕS § 221 lg 1 p 1 mõtteks ei ole sätestada ajaliselt piiramatut lepingust taganemise õigust. See säte on seotud VÕS §-ga 220, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad ostja teavitamiskohustuse ja lõige 3 sellise kohustuse rikkumise tagajärjed (vt nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p-d 23-25; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14; 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11.
Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsustus.
Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkab kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis.
|
| 3-2-1-5-12
|
Riigikohus |
20.03.2012 |
|
Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale.
Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).
Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.
Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.
Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.
|
| 3-2-1-156-11
|
Riigikohus |
08.02.2012 |
|
Asjaolu üldtuntuks lugemisel TsMS § 231 lg 1 alusel tuleb kohtuotsuses ka märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta avaldada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14).
Müügieseme lepingus märgitud mõõtude või muude arvnäitajate tegelikest erinemise korral ei saa alati rääkida lepingu rikkumisest VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel (nt VÕS § 217 lg 2 p 2 või 3 järgi). Vajadusel tuleb lepingut tõlgendada ja hinnata omaduse olulisust lepingu kontekstis.
Pooled võivad müügieset iseloomustavad andmed nagu ka nende andmete saamise (mh mõõdistamise) metoodika ja korra omavahelises suhtes ise kokku leppida. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29, mh tuleb kindlaks teha, millisest metoodikast lähtudes on suurused määratud.
Kokkuleppe puudumisel saab korteriomandi reaalosa üldpinna määramisel lähtuda Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrusest nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu".
Ebaõigete faktiliste andmete kandmine maatüki või ehitise kohta registrisse ei muuda selle tegelikke omadusi.
Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused:
• müügileping on kehtiv;
• müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217);
• müüja vastutab asja puuduse eest;
• müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse tegemisega müüjale. Avalduseks ei ole ette nähtud vorminõuet, avalduse võib teha ka kohtumenetluses, mh hagis, kui see jõuab kostjani (vt ka nt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 16; 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-09, p 12).
Seaduses ei ole sätestatud hinna alandamise tähtaega. Kujundusõigusena ei allu see ka aegumisele (vt TsÜS § 142 lg 1), küll aeguvad hinna alandamisest tulenevad lepingulised nõuded.
Ostuhinna alandamine võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kui müüja on õiguse pikka aega teostamata jätmisega tekitatud õigustatud ootus, et hinda ei alandata. Hinna alandamisele saab analoogia korras kohaldada ka VÕS § 118 lg-s 2 lepingust taganemise tähtaja kohta sätestatut. See tähendab, et kui kohustuse täitmise nõue (eelkõige puuduse kõrvaldamise nõue) nõue on aegunud ja võlgnik sellele tugineb, on hinna alandamine puudusele tuginedes tühine. Sel juhul on ka hagi hinna alandamise kehtivuse tuvastamiseks esitatud õigusliku huvita.
Hinna kehtiva alandamise tagajärjeks on lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. Hinda saab alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse(vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 18, 20; 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12):
Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
Asjaolu, et täitmise väärtusi ei saa kindlaks teha, tõendamise koormis on ostjal (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Korteriomandi eseme reaalosa hulka kuuluvad piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata, samuti võib sinna kuuluda püsiva markeeringuga tähistatud garaažiosa. Korteriomandi reaalosast välja jäävat osa, mis on korteriomanike kaasomandis, kasutavad korteriomanikud KOS § 12 järgi. Keldripinda ei saa jagada korteriomanike vahel piiratud lahuspindadeks selliselt, et üldkasutatavat pinda sinna ei jääkski, sest sel juhul ei oleks võimalik ka lahuspindasid kasutada.
|
| 3-2-1-147-11
|
Riigikohus |
18.01.2012 |
|
VÕS § 221 kohaldub nii varjatud kui ka muude puuduste korral.
Ostja saab tulenevalt VÕS § 221 lg 1 p-st 2 tugineda lepingutingimustele mittevastavusele sõltumata sellest, et ta asja üle vaadata ei lasknud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.
|
| 3-2-1-23-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine.
Kui kostja reklaamis autot garantiiga, võis hageja mõistlikult võttes eeldada, et tegemist on kontrollitud, kvaliteetse ja korras kasutatud autoga.
|
| 3-2-1-135-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Sellest, et lepingutingimused on kooskõlas kinnistusraamatusse kantud andmetega, ei tulene, et leping oleks kohaselt täidetud, st ostjale üleantud korteriomandi eseme reaalosa üldpinna suurus vastaks lepingutingimustele.
Mitteeluruum ei pea vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele. Selleks, et ka mitteeluruumi lepingutingimustele vastavuse üle otsustamisel saaks kohaldada eluruumi kohta käivaid nõudeid, peavad pooled olema selles lepingus kokku leppinud.
Hinna alandamine VÕS § 112 alusel eeldab, et rikutud on kohustust, mille eest on hind kokku lepitud. Üldjuhul ei saa hinna alandamise objekt olla rahaline kohustus. Hinda saab alandada üksnes siis, kui kohustuse rikkumine on hinna tasumisega vastastikku seotud.
|
Facebook
X.com