Kuigi üldjuhul tuleks garantiikokkuleppes kui müügilepingust sõltumatus kokkuleppes selgelt fikseerida need puudused, mille ilmnemisel tekib garantiiandja vastutus, siis sellise kokkuleppe puudumisel tuleb poolte vastav tahe vaidluse tekkimise korral ikkagi välja selgitada. Selleks on kohtutel võimalik müügigarantii kokkulepet tõlgendades VÕS § 29 lg 5 p-de 1–4 järgi mh tugineda müügilepingu ülejäänud osale, kui seal on puuduste küsimust reguleeritud või seaduses müüdud asja omaduste kohta sätestatud regulatsioonile, esmajoones VÕS §-le 217. (p 13.2)
Müügigarantii peab VÕS § 230 lg 1 kohaselt andma ostjale seaduses sätestatuga võrreldes soodsama seisundi. Ostjale soodsama seisundi andmine ja garantiilepingus vastutuse välistuste puudumine ei saa aga müügigarantii olemust ning üldjuhul ka poolte vastavat tahet eeldades tähendada seda, et garantii andja võtab vastutuse ka müüdud asjal pärast üleandmist ilmnenud selliste puuduste eest, mille on põhjustanud ostja ise nt kauba mittekohase kasutamisega. (p 14.1)
Garantii andjal peab olema võimalus esitada kohtuvaidluse tekkimise korral tõendeid selle kohta, et asjal ilmnesid puudused nt ostja tegevusest lähtuvalt. (p 14.2)
Mõistlikeks kulutusteks VÕS § 222 lg 5 tähenduses võivad osutuda ka kulutused, millega ei õnnestu asja puudusi kõrvaldada, kui ostja võis enne kulutuste tegemist mõistlikult eeldada, et need annavad tulemuse. Selliste puuduste kõrvaldamise mõistlikke kulutusi peab müüja (ehk garantiiandja) kandma (need on tema jaoks ka ettenähtavad VÕS § 127 lg 3 tähenduses), kui ta vastutab puuduste eest ja on jätnud oma kohustusi rikkudes täitmata ostja esitatud asja puuduste kõrvaldamise nõude. (p 15.3)