https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-109972/115 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.10.2020

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)


Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)


Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

2-16-15722/123 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)


VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)


Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)


Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

2-15-18582/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (TsMS § 436 lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)


Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi. (p 12)

VÕS § 217 lg 2 p 3 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule haldusorgani kirjad, milles on kinnitatud, et ostetud kinnistul on õigusakti kohaselt ehitamine võimatu. Tegemist on halduse toimingutega, mis kujutavad endast haldusorgani loamenetlusele eelnevat hinnangut ehitusloa taotluse eduväljavaadete kohta. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2016. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16, p 9). Sellele on kohtul võimalik anda sisuline hinnang. Ei ole õige, nagu saaks vaidluses müügilepingu rikkumise üle üksnes ehitusloa andmisest keeldumise otsusega tõendada, et kinnisasjale ehitamine on võimatu. (p 15.1)

Ainuüksi kinnistusregistriosa esimesse jakku „Kinnistu koosseis“ riigi maakatastri pidaja esitatud andmete alusel kantud kinnistu sihtotstarbest ei saa järeldada, kas kinnistusraamatusse kantud maatükile saab ehitada või mitte. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh arvestada avaliku õiguse norme. Maakohus saab tsiviilasja läbivaatamisel täiendavalt kohaldada avaliku õiguse norme (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 16). (p 15.2)

Kui kinnisasja müügilepingu kohaselt peab saama sellele ehitada, siis ei vasta kinnisasi lepingutingimustele mitte üksnes siis, kui sellele ehitamine ei ole välistatud, vaid ka siis, kui sellele ehitamine eeldab ostjalt ebamõistlikke pingutusi. Selliseks ebamõistlikuks pingutuseks võib pidada vajadust võtta ette kohtutee selleks, et kinnisasjale ehitamise õigust oleks võimalik faktiliselt teostada. Kui pädev haldusorgan on teavitanud ostjat sellest, et ehitusloa väljastamine ei oleks selle taotlemise korral võimalik, ei saa ostjalt oodata, et ta halduse toimingu kohtus vaidlustaks. Sellisel juhul jääb ehitamise võimalikkuse risk müüja kanda. (p 15.3)

Kui müügilepingu järgi on ostetud asi kinnistu sihtotstarbega 100% elamumaa, saab ostja lähtuda sellest, et ostetud kinnisasi on mõeldud elamiseks (st tegemist ei olnud eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima). Kinnisasja kasutamine elamiseks eeldab, et sellele oleks võimalik rajada eluase. Kui kinnisasjale ei saa rajada eluaset, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). (p 15.2)


Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)

3-2-1-104-11 PDF Riigikohus 08.11.2011

Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).


Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192). Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5. Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest. Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.


Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5. Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.


Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.


Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest. Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.

3-2-1-24-10 PDF Riigikohus 13.04.2010

Müügilepingus kokkulepitud taganemise korra ja taganemise õiguslike tagajärgede kindlakstegemine eeldab müügilepingu tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12).

Pooled võivad leppida lepingust taganemise õiguslikes tagajärgedes kokku erinevalt seaduses märgitust, kuid peavad arvestama TsÜS §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga. Samuti piiratakse VÕS § 42 järgi lepingust taganemise tagajärgede osas lepinguvabadust tüüptingimustega sõlmitud lepingu puhul. Viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda.


Käendajad on hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Viidatud sättest tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära ulatuses.

3-2-1-18-09 PDF Riigikohus 01.04.2009
TsK

Müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust.


Juhul, kui müüja tahab kasutada TsK §-st 249 tulenevat õigust müügilepingust taganeda, peab ta vaidluse korral tõendama, et ostja rikkus müügilepingut oluliselt. Müügilepingu olulise rikkumisega on kõnealuses tähenduses tegemist näiteks siis, kui ostja teatab müüjale, et ta keeldub asja eest tasumast või kui ta ei tasu ostetud asja eest vaatamata müüja meeldetuletusele.

Müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust.

3-2-1-110-08 PDF Riigikohus 01.12.2008

Kasutusjuhendi puudus võib teatud juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi, mis annab ostjale õiguse müügilepingust taganeda müüjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. See võib kõne alla tulla näiteks juhul, kui müüja teadmisel ostetakse kaamera selle kindlate funktsioonide kasutamiseks teatud kindlal ajal (nt teatud sündmuse ajal), kuid kaamera eestikeelne kasutusjuhend ei ole piisav nende funktsioonide kasutamiseks.


Taganemist kujundusõigusena ei ole võimalik piirata vaid tehingu ühe sooritusega. Kui mitu sooritust moodustavad ühe ühtse tehingu, siis võib taganeda neist kõigist korraga. Taganemise tahteavaldus peab olema selge ja arusaadav. Seega juhul, kui see ei tulene tehingu iseloomust, ei saa taganemiseks õigustatud isik, temale tehingu alusel tehtud sooritust osaliselt endale jätta.

Kasutusjuhendi puudus võib teatud juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi, mis annab ostjale õiguse müügilepingust taganeda müüjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. See võib kõne alla tulla näiteks juhul, kui müüja teadmisel ostetakse kaamera selle kindlate funktsioonide kasutamiseks teatud kindlal ajal (nt teatud sündmuse ajal), kuid kaamera eestikeelne kasutusjuhend ei ole piisav nende funktsioonide kasutamiseks.

3-2-1-93-02 PDF Riigikohus 30.09.2002

Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.


AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).


TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.


Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json