Kohtulahendite liigitus

Kokku: 176| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-15-1553/166 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)
2-16-6563/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26) Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)
Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)
2-17-1937/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.03.2019
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
2-16-12587/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.02.2019
Vt ostja kahju hüvitamise nõude kohta, kui ostja nõuab kulutuste hüvitamist, mis on vajalikud müüdud asja viimiseks müügilepingus kokkulepitud seisu (VÕS § 115 lg-d 1–3) Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p-d 26 ja 27; Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 24), Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27; Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24; Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). (p 12-13).
Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg-d 1–3) käsitlemisel tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas ja millal on võlausaldaja võlgnikku puudustest, mille eest ta nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas võlgnik parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust (vt selle kohta Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). (p 12)
Kui võlausaldaja tugineb asjaolule, et võlgnik on rikkunud nendevahelist kohustust, võib ta kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada, ning sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohus ei või pooltele õiguskaitsevahendi valikut ette heita (vt Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24). (p 10)
2-10-12908/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.02.2019
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2) Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
2-13-31650/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Seaduses ei ole kindlaks määratud lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). (p 11)
2-15-1663/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Kui üürniku asjad on üürileandja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb üürnikul kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda üürileandjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). (p 21)
2-17-280/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1)
2-15-8794/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10) Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12)
2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
2-15-3965/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.04.2018
VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)
Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14) Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15) Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
2-15-9421/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Hankijal on RHS § 53 lg 2 alusel õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu (vt Riigikohtu 22. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-13 p 12; 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 10). Seega on kahju hüvitamise eeldusteks, et pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis oma pakkumuse tagasi, keeldudes hankelepingut sõlmimast. (p 11) Vaidlusaluse riigihankemenetluse ajal kehtinud RHS § 44 lg 2 näeb pakkumuse tagasivõtmise avaldusele ette vorminõude. Sama vorminõue kehtib ka tagasivõtmise avaldustele, mis tehakse pärast pakkumuste esitamise tähtaega, kuid enne pakkumuse parimaks tunnistamist. (p 12.1) Kui edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmise avaldus on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis peab hankija RHS § 53 lg 2 kohaldamise eeldusena pakkumuse edukaks tunnistamise järel tegema edukaks tunnistatud pakkujale ettepaneku sõlmida hankeleping. Kui hankija ei ole edukaks tunnistatud pakkujale lepingu sõlmimise ettepanekut teinud, siis ei ole see pakkuja saanud lepingu sõlmimisest keelduda ning RHS § 53 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. (p 13)
2-15-2810/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2017
Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause) (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 14)
2-15-3430/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2017
Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.2). Sel juhul saaks hageja asja väljanõudeõigust realiseerida siis, kui rahasumma, mille tasumist kostja õigustatult nõuab, on kostjale välja makstud või hoiustatud. Raha väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.-ö ühepoolselt sundtäidetav (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27; 14. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17). Küll aga saab kostja sel juhul keelduda oma kohustust täitmast, kuni hageja on kohtuotsuses märgitud kohustuse täitnud. (p 15.1)
2-15-18582/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017
Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)
2-14-62732/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2017
Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, tuleb hagi esitamisel hakata VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 362 lg 1 ja 3 alusel viivist arvestama hagi kohtusse jõudmise ajast, mitte hagi kostjale kättetoimetamise ajast. (p 23)
2-16-1988/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.10.2017
Selle, kas konkreetne konto on VÕS § 108 lg 2 p 1 mõttes tehniliselt võimalik üle anda, määravad eelkõige kasutatud internetiplatvormi eeskirjad ja tehnilised võimalused. (p 18) Olukorras, kus käsundisaaja osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad vastava platvormi eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda. Lisaks ei saa välistada platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 p-de 5 ja 6 alusel, kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu. (p 17) Kontode juurdepääsuandmete üleandmist ei takista ainuüksi see, et sellega saaks teisele poolele teatavaks ka käsundiandja ärisaladus. Juurdepääsuandmete üleandmine on sellele vaatamata võimalik. Sellisel juhul võiks täitmisnõuet takistada siiski VÕS § 108 lg 2 p 2. (p 20)
3-2-1-64-17 PDF Riigikohus 21.06.2017
Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg s 2 sätestatud piiranguga (vt RKTKm nr 3-2-1-64-09, p 9). (p 10)
3-2-1-63-17 PDF Riigikohus 21.06.2017
Kui vahekohtu otsuse kohaselt on avaldajalt mh välja mõistetud menetluskulud 650 000 Rootsi krooni ja intress neilt kuludelt Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt (milles on reguleeritud viivitusintressi (viivise) maksmise kohustust sarnaselt Eesti VÕS § 113 lg ga 1), siis ei ole kohtutäituril vahekohtu otsuse täitmiseks viivise osas vaja tegeleda materiaalõiguslike küsimuste lahendamisega. Tegemist on tehnilise, matemaatilise küsimusega, kuidas arvutada välja (vahe)kohtulahendiga väljamõistetud viivis, mille arvutamise periood algab lahendis märgitud ajast ja lõpeb põhinõude täieliku täitmisega (vt ka TMS § 56 lg 3) ning mille suurus tuleneb seadusest, olgugi ka välisriigi seadusest. Täitemenetluse tõhususe ja võlgniku õiguste kaitse huvides on see, kui sissenõudja esitab kohtutäiturile koos täitmisavaldusega nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete suuruse kuni täitmisavalduse esitamise ajani ning näitab ka üksikasjaliku arvutuskäigu (koos välisriigi seaduse tekstiga, vajadusel tõlkega), kuidas ta nimetatud tulemusele on jõudnud. Edasi arvutab viivist kohtutäitur ise. (p 32)
3-2-1-16-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16) Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)
Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22) Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24) Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)
VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)
Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)

Kokku: 176| Näitan: 1 - 20