https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 189| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-11558/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.02.2025

Hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (VÕS § 362 lg 3 ja § 364). Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). (p 13)

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo nr 2-16-3600/32, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2. Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. (p 14)


VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees.


Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. (p 15)


Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 19)

Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. (p-d 20 ja 21)


VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.


Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja.


VÕS § 132 reguleerib erinormina, kuidas tehakse kindlaks kahju suurus asja kahjustumise, hävimise või kaotsimineku korral. Praegusel juhul on müüja jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ja sellises olukorras VÕS § 132 ei kohaldu. (p 18)


VÕS § 365 lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks VÕS § 2 lg 2 esimese lause, § 6 ja TsÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (VÕS § 188 lg 1). (p 28)

2-21-13451/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2024

Kuigi üldjuhul tuleks garantiikokkuleppes kui müügilepingust sõltumatus kokkuleppes selgelt fikseerida need puudused, mille ilmnemisel tekib garantiiandja vastutus, siis sellise kokkuleppe puudumisel tuleb poolte vastav tahe vaidluse tekkimise korral ikkagi välja selgitada. Selleks on kohtutel võimalik müügigarantii kokkulepet tõlgendades VÕS § 29 lg 5 p-de 1–4 järgi mh tugineda müügilepingu ülejäänud osale, kui seal on puuduste küsimust reguleeritud või seaduses müüdud asja omaduste kohta sätestatud regulatsioonile, esmajoones VÕS §-le 217. (p 13.2)

Müügigarantii peab VÕS § 230 lg 1 kohaselt andma ostjale seaduses sätestatuga võrreldes soodsama seisundi. Ostjale soodsama seisundi andmine ja garantiilepingus vastutuse välistuste puudumine ei saa aga müügigarantii olemust ning üldjuhul ka poolte vastavat tahet eeldades tähendada seda, et garantii andja võtab vastutuse ka müüdud asjal pärast üleandmist ilmnenud selliste puuduste eest, mille on põhjustanud ostja ise nt kauba mittekohase kasutamisega. (p 14.1)

Garantii andjal peab olema võimalus esitada kohtuvaidluse tekkimise korral tõendeid selle kohta, et asjal ilmnesid puudused nt ostja tegevusest lähtuvalt. (p 14.2)

Mõistlikeks kulutusteks VÕS § 222 lg 5 tähenduses võivad osutuda ka kulutused, millega ei õnnestu asja puudusi kõrvaldada, kui ostja võis enne kulutuste tegemist mõistlikult eeldada, et need annavad tulemuse. Selliste puuduste kõrvaldamise mõistlikke kulutusi peab müüja (ehk garantiiandja) kandma (need on tema jaoks ka ettenähtavad VÕS § 127 lg 3 tähenduses), kui ta vastutab puuduste eest ja on jätnud oma kohustusi rikkudes täitmata ostja esitatud asja puuduste kõrvaldamise nõude. (p 15.3)


VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nimetatud säte väljendab hea usu põhimõttest tulenevat keeldu oma õigusi kuritarvitada. Kuritarvitada ei tohi ka garantiist tulenevaid õigusi. (p 14.1)


Müügigarantii korral ei saa garantii andja vastutada ostja tehtud ebamõistlike kulutuste eest VÕS § 222 lg 5 tähenduses, seda ka juhul, kui ta jätab alusetult täitmata ostja nõude puudustega asi parandada või asendada. (p 15.1)

1-22-5835/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.04.2024

Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. (p 30)


Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)

Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43)


LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. (p 46)


Olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja. (p 52)

2-20-4997/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2023

Olukord, kus kostja on sõlminud samade ruumide kasutamiseks üürilepingu mitme üürileandjaga, ei tähenda seda, et kostja ei tea, kes on õige üürileandja. Sellises olukorras ongi kostjal sõlmitud mitu üürilepingut, mida tuleb ka täita. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 18)


Lepingupool ei saa keelduda oma lepingulise kohustuse täitmisest põhjusel, et ta on sama lepingueseme kohta sõlminud võlaõigusliku kokkuleppe veel kellegi teisega. (p 31)


Menetluskulude regulatsioon ei võimalda jätta hagi rahuldamise korral kostja poolel oleva kolmanda isiku menetluskulusid hageja ega kostja kanda. (p 36)

2-21-13098/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.11.2023

Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)

Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)

Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)

Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)


Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)

Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)


RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)

Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)


Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)

Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)


Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)


2-20-9750/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.07.2023

VÕS § 105 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda. Kolleegium selgitab, et VÕS §-s 218 ette nähtud müüja vastutust puudutavad sätted on erinormiks VÕS § 103 lg 1 ja § 105 suhtes, mistõttu viimased müüja vastutuse hindamisel taganemise eeldusena ei kohaldu. Müüja vastutust hinnatakse erisätete alusel (vt analoogia korras RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 19). Kui müüja vastutus on VÕS § 218 lg 4 järgi välistatud, ei saa ostja kasutada ühtegi õiguskaitsevahendit, sh taganeda lepingust. (p 27)


Kinnisasja tagastamist ei takista asjaolu, et see on koormatud hüpoteegiga. Kui kinnisasja väärtus on selle hüpoteegiga koormamise tagajärjel vähenenud, võib müüja kinnisasja tagastamise asemel nõuda kinnisasja väärtuse hüvitamist üksnes juhul, kui koormamine on muutnud asja majandusliku väärtuse õigustatud isiku jaoks sisuliselt nullilähedaseks ning kui väärtus nii ulatuslikult vähenenud ei ole, saab nõuda üksnes asja väärtuse vähenemise hüvitamist VÕS § 189 lg 4 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-90-12, p 15). Eelduslikult muutub kinnisasja väärtus müüja jaoks nullilähedaseks juhul, kui hüpoteegisumma on võrdne kinnisasja müügihinnaga või sellest suurem. Sellise eelduse ostja poolt ümber lükkamata jätmise korral kohaldub VÕS § 189 lg 2 p-s 2 sätestatu, st et ostja peab müügilepingu tagasitäitmisel kinnisasja tagastamise asemel hüvitama müüjale kinnisasja väärtuse. (p 31)

NB! Seisukoha muutus!

Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb lisaks VÕS § 189 lg-s 3 sätestatule arvestada ka üleantu lepingule mittevastavusega, arvestades summat, mille võrra müügihinda oleks saanud lepingu kehtimajäämise korral alandada (vt VÕS § 112 lg 1). Puudustega üleantu väärtuse leidmiseks tuleb sellisel juhul korrutada üleantu väärtus koos puudusega ja üleantu hind lepingus (VÕS § 189 lg 3) ning saadud tulemus jagada väärtusega, mis oleks üleantul ilma puuduseta. Juhul kui hinna alandamisega saadud summa on müügihinnast väiksem, ei pea ostja VÕS § 189 lg 3 järgi müüjale hüvitama mitte müügihinna, vaid hinna alandamise teel saadud hinna. (p 33)

2-20-3044/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Müügi ja töövõtu segalepingust taganemise hindamisel VÕS § 116 lg 5 järgi tuleb analüüsida lepingu eesmärke ja selle saavutamisele suunatud kohustusi, mitte lähtuda lepingu erinevate osade rahalisest väärtusest. Kui kohustused tuleb täita ositi ja lepingust soovitakse taganeda tervikuna, tuleb VÕS § 116 lg 3 kohaselt arvestada teise poole õigustatud huvi lepingu kehtimise vastu ning võimaldada lepingus kokkulepitud õigusi ja kohustusi ühepoolselt lõpetada üksnes hädavajalikus osas kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-143-09, p 13). (p 12)

2-18-9985/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.03.2023

Ebamõistlike kulude hindamisel VÕS § 646 lg 1 mõttes ei pea tegema kindlaks täpset summat, mis uue töö tegemiseks või asja parandamiseks võib kuluda. (p 11.2)


Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. (p 12)


See, kas töövõtulepingu rikkumise puhul on välistatud VÕS § 646 lg 1 järgne täitmisnõue ja kas töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud (vt mh VÕS § 647 lg 1), mis annaks tellijale aluse lepingust taganeda, sõltub asjaoludest ja VÕS § 646 lg-s 1 ning §-s 647 sätestatud eeldusi tuleb igal üksikul juhul hinnata. (p 12)

2-20-12037/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2022

Spordivõistlused, mille käigus selgitatakse välja võitja, on olemuslikult käsitatavad konkursina VÕS § 1009 lg 1 mõttes. (p 14)

Spordivõistluste kui konkursside tingimused võivad sisalduda mh spordivõistluste juhendites, mis võivad viidata ka spordiala (rahvusvahelistele) võistlusmäärustikele või reeglitele. Sellised reeglid võivad sisaldada tingimusi mh võistluse toimumise aja, distsipliinide või distantside, osalejatele seatud tingimuste (nt vanuseklasside ja võistluslitsentsi nõude), samuti võitja kindlakstegemise ja tulemuste avaldamise ning vaidlustamise korra kohta. Selliste reeglite kehtestamisel on spordiorganisatsioonid autonoomsed, arvestades õigusaktidega kehtestatud imperatiivseid norme. Kohus saab hinnata neid reegleid üksnes selle kontrollimiseks, kas need ei riku seadustega kehtestatud imperatiivseid põhimõtteid. (p 15)

Sportlaste sooritused spordivõistlusel on käsitatavad tegudena, mille parima tegemise eest on võistluse korraldaja lubanud auhinna (tasu) ja mille hulgast korraldaja või tema määratud isik või isikud (nt kohtunik või žürii) teevad otsustuse võitja kui parima teo teinud isiku kohta (VÕS § 1012 lg 1). Sellist otsustust ei tehta mitte üksnes spordialadel, kus tuleb anda hinnang soorituse kunstilisele tasemele (nt iluuisutamine), vaid ka nendel spordialadel, mille võitja selgitamine seda ei eelda (nt ringrajasõit ja jooksmine). Ka taolistel spordialadel korraldatavatel võistlustel tuleb enne võitja kohta otsuse tegemist hinnata, kas sportlased on järginud kõiki spordiala reegleid. (p 16)

Konkurss erineb tasu avalikust lubamisest (VÕS § 1005) selle poolest, et tasu avaliku lubamise puhul on objektiivselt hinnatav, kas isik on teinud teo, mille eest tasu lubati, ja seega ka see, kas tasu lubanud isik peab teo teinud isikule tasu välja maksma. Konkursi kui võistluse puhul sisaldab tasu (auhinna) saaja kohta tehtud otsustus alati subjektiivset hinnangut teole (sooritusele). Sellele otsustusele eelneb konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele (vt VÕS § 1012 lg 1). (p 16)

VÕS § 1012 lg 1 sätestab, et otsuse selle kohta, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele ja millist mitmest teost või pakkumisest tuleb eelistada, teeb konkursi tingimustes nimetatud isik, viimase puudumisel aga konkursi korraldaja. VÕS § 1012 lg 2 esimese lause järgi on konkursi kohta tehtud otsus asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada. Eelviidatud säte tähendab, et kohustuslikud on konkursil osalejatele nii see konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele, kui ka otsustus, millist tegu või pakkumist tuleb eelistada. Siduv on seega spordivõistluse kui konkursi korraldaja või tema määratud isiku otsustus, kas võistleja sportlik sooritus lugeda vastavaks spordivõistluse korraldaja seatud tingimustele, ja otsustus võistluse tulemuste kohta. See tähendab, et kohtus ei saa neid otsustusi vaidlustada. Selliseks kohtus mittevaidlustatavaks otsuseks võib olla ka spordivõistluse korraldaja otsustus tühistada oma esialgne otsus võitja kohta põhjusel, et võitja tegu ei vastanud konkursi tingimustele. (p 17)

VÕS § 1012 lg 2 piirab üksnes tsiviilkohtumenetluse korras spordivõistluse tulemuste vaidlustamist ega välista spordiorganisatsioonide või spordivõistluste korraldajate õigust võimaldada tulemuste vaidlustamist nt protesti esitamise kaudu spordiala reeglites või spordivõistluse juhendis ettenähtud korras. (p 18)

Spordivõistlus on käsitatav konkursina sõltumata sellest, kas sportlane on korraldajaga sõlminud võistlusel osalemiseks lepingu või mitte. Lepinguline suhe piirdub üldjuhul sellega, et sportlane saab õiguse spordivõistlusel kui konkursil osaleda, kui ta täidab osalemiseks ettenähtud tingimused (nt maksab osalustasu). Korraldaja aga kohustub korraldama lepingus ette nähtud spordivõistluse. Spordivõistlus ise toimub lepingu olemasolust sõltumata konkursi reeglite kohaselt. (p 19)

Konkursi sätete rikkumiseks võib nt olla see, kui spordivõistluse korraldaja või tema nimetatud isik (nt võistluse kohtunik) ei luba võistlusreeglitele vastavat sportlast võistlema. Sel juhul on konkursil osalejal õigus nõuda konkursi korraldajalt kahju hüvitamist VÕS § 115 jj alusel (vt ka VÕS § 1012 lg 2 teine lause). (p 19)


Kui võistluslitsentsi väljastaja on kohustatud sportlasele kokku lepitud tingimustel litsentsi väljastama, kuid tühistab väljaantud litsentsi, riivab see intensiivselt sportlase õigusi mh vabale eneseteostusele ning sportlasel peab olema võimalus seda otsustust vaidlustada. Selleks võivad sportlased pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, nõudes lepingu täitmist VÕS § 108 alusel. (p 22)


Kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse. (p 24)

2-20-5160/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2021

Täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või § 111 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 37). (p 13)

Haginõudele VÕS § 110 ja § 111 alusel kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite esitamise õigus annab asja valdajale kohustuse täitmist nõudva omaniku suhtes mh valdamise õiguse AÕS § 83 lg 1 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 33), kuid VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale siiski omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Seega tuleb kohtuvaidluse korral vindikatsiooninõue rahuldada ka juhul, kui valdajal on õigus valduse väljaandmisest keelduda, küll aga ei ole valdaja sellekohane vastuväide tagajärjetu. VÕS § 110 lg 1 annab asja valdajale omaniku suhtes VÕS § 110 lg st 5 lähtudes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26; RKTKo nr 3-2-1-136-05, p 33). Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei ole õige jätta rahuldamata asja väljaandmise nõue üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse (AÕS § 83 lg d 1 ja 3, VÕS § 110) olemasolu tõttu, kuid sellisel juhul on võimalik asja valduse väljaandmise nõue rahuldada vastastikku rahalise nõude täitmisega. Samuti saab asja väljaandmise nõude rahuldada tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega (RKTKo nr 3-2-1-136-05, p 32). VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 38), mida kohus saab kohaldada üksnes poole taotlusel, mitte aga iseseisvalt. (p 13)

Vindikatsiooninõude (AÕS § 80 lg 1) ja valdajale kulutuste hüvitamise nõude (AÕS § 88) vahel on VÕS § 110 lg 1 kohaldamiseks nõutav piisav seos (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 28). (p 15)

VÕS § 110 lg 4 järgi võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda ka siis, kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, kuid üksnes juhul, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 27). (p 15)

2-18-13432/108 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.11.2021

Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks VÕS § 116 lg 2 p 1 olla kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. (p 18.2)

Isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt RKTKo nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. (p 18.3)


VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mille järgimist peab kohus kontrollima ametiülesannete korras omal algatusel. (p 18.4)

Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Mõistliku aja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, st kohus peab asjas esile toodud kõiki asjaolusid arvestades võtma seisukoha, millise aja jooksul võis samas olukorras olev lepingut rikkunud pool mõistlikult eeldada, et kahjustatud pool võib lepingust taganeda (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16; RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 12). Üldjuhul on taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, v.a kui pooled on enne kohtus vaielnud täitmisnõude üle (vt RKTKo nr 3-2-1-165-09, p 9; RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Mõistliku aja arvestamisel tuleb arvestada ka poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga, mis tuleb üldjuhul jätta mõistliku aja hulka arvestamata, st selle võrra pikeneb taganemise aeg. Analoogia korras saab mõistliku aja arvestamisel arvesse võtta ka aegumisele ettenähtud peatumise aluseid, sh jätta pooltevaheliste läbirääkimiste aeg mõistliku aja hulka lugemata (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 21). Samuti tuleb mõistliku aja arvestamisel arvestada ka lepingurikkumise (töö mittevastavuse) kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Asjatundja kaasamist kahjustunud asja ülevaatamiseks ja puuduste kindlakstegemiseks saab pidada üldjuhul vajalikuks, eriti kui lepingu esemeks on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd. (p 18.5)

Lähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele VÕS § 189 lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama. (p 19.4)

Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 26). Hageja, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kattuvas osas saab kohus vastastikused rahalised kohustused tasaarvestada, kui hüvitamine ei ole välistatud VÕS § 190 alusel. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust (vt RKTKo nr 2-16-15722/123, p 17.3). (p 19.4)


Lepingu rikkumise, mis seisneb tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuses, tõttu lepingust taganemise (VÕS § 116 lg 1) ning rikkumisega tekitatud kahju (VÕS § 115 lg l esimene alternatiiv) hüvitamise eeldused on erinevad. Kahju hüvitamise nõue koos kohustuse täitmisega eeldab küll lepingu rikkumist, kuid erinevalt lepingust taganemise eelduseks olevast rikkumisest ei pea selle nõude puhul rikkumine olema oluline. Kui kohus on tuvastanud lepingu olulise rikkumise, kuid taganemise õigus on lõppenud taganemisavalduse tegemiseks ettenähtud mõistliku tähtaja möödumise tõttu VÕS § 118 kohaselt, ei lõpe selle tähtaja möödumisega kahju hüvitamise nõue. (p 23)


Otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused (vt RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Kulutused õigusabile võivad olla mittevajalikud ulatuses, milles need on seotud lepingust taganemisega, kui kohus asub seisukohale, et hageja lepingust taganemine ei ole kehtiv. (p 24)

2-18-15735/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.11.2021

VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)

Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)


VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)


VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)


Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)


Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)

1-20-2438/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.09.2021

VÕS § 130 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kulu, mis tekib liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud isikul seetõttu, et tal on tervisekahjustuste tõttu raske üle vanniserva astuda ja ta peab oma elukohas asendama vanni dušinurgaga. (p 31)

VÕS § 130 lg-s 1 nimetatud kulu hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne selle kulu kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik kahjuhüvitist tarvitab. (p 33)


VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. (p 34)


Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus laskma kannatanul vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (p-d 37–38)


Teatud väiksemaid nõudeid on kriminaalasja lahendav kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või mõne TsMS §-s 405 nimetamata nõude lahendamise aspektist. (p 41)


Kui kannatanu jätab mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, piirab see tema võimalust vaidlustada edasikaebemenetluses kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. (p-d 47–48)


Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180-181. (p 51)

Olukorras, kus haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt, tuleb ka hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista KrMS § 182 lg 2 alusel välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. (p 55)

Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja KrMS § 182 seejuures ei kohaldu. (p 57)

Olukorras, kus ringkonnakohus teeb kannatanu apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, süüdistatava apellatsioon osutub aga täielikult põhjendamatuks, peab kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu kandma KrMS § 185 lg 1 alusel riik, süüdistatava apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama aga süüdistatav. (p 58)


Lepingulise esindaja hilinemine Riigikohtule kirjaliku seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Seega võib see anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (VÕS § 112). (p 65)

2-19-12247/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmine juba möödunud aja eest osade kaupa ei ole võimalik (vt RKTKm 07.11.1996 nr 3-2-1-115-96, milles kohaldati varem kehtinud menetlusõiguse sätet, mis on samasisuline TsMS § 428 lg 1 p-ga 2). Viivisenõue tuleb lahendada lõplikult (seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta) selleks, et vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt RKTKo 16.05.2018 nr 2-16-11056/34, p 23). (p 10)

Kohtuasjas nõudis hageja kostjalt varasemas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses viivist kuni 1. aprillini 2017 ning praeguses tsiviilasjas ajavahemiku 2. aprill 2017 kuni 21. september 2018 eest (st sissenõutavaks muutunud viivist kindla summana möödunud aja eest). Kuna varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahend on jõustunud, siis on tegemist olukorraga, kus hageja on kohtule esitanud teist korda sama hagi TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes ning asja menetlus tuleb sama sätte alusel lõpetada. (p 11)

2-17-12712/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.02.2021

Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16) Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta. Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16) Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17) Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)


VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt peab hinna alandamisele tuginev pool hinna alandamise eeldusena kohase ja mittekohase täitmise väärtusi üldjuhul tõendama (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 23). See tähendab, et hinna alandamisest tuleneva raha saamise nõude esitanud hageja peab üldjuhul esitama kohtule tõendid kohase ja mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemiseks. (p 13)

VÕS § 112 lg 1 kolmas lause näeb erandina ette võimaluse, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse otsustab asjaolusid arvestades kohus. Selleks, et hageja ei peaks kohase või mittekohase täitmise väärtust hinna alandamise nõude eeldusena tõendama ja kohase või mittekohase täitmise väärtuse saaks kindlaks määrata kaalutlusotsustusena kohus, tuleb hagejal tugineda sellele, et kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. Kohus ei saa TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 kohaselt VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel diskretsiooni rakendada omal algatusel. Kui hageja soovib oma hagi põhjendamiseks tugineda ka VÕS § 112 lg 1 kolmandale lausele, peab ta kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus teha järelduse, et esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord, st kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 15)

Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal.

Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.

Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)

Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)

Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)

Kui kohus leiab, et konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine võimalik, tuleb täitmise väärtus määrata kohtul kaalutlusotsustusena. Sellisel juhul tuleb kohtul menetlusosalistele selgitada, et nad peavad kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus hinnangul põhineva otsustusena väärtuse kindlaks määrab. Hagimenetluses saab kohus võtta kaalumisel aluseks üksnes menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolud (TsMS § 5 lg 1). (p 20)

Olukorraga, kus hageja ei pea tõendama hinna alandamise raames kohase või mittekohase täitmise väärtust ja selle peab otsustama kohus diskretsiooniotsustuse alusel (VÕS § 112 lg 1 kolmas lause), ei ole tegemist, kui täitmise väärtuse tõendamine oleks võimalik, kuid hageja ei esita tõendeid või ei too kohtu ette asjaolusid. VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorraga on tegemist siis, kui konkreetse kohase või mittekohase täitmise väärtuse tõendamine on objektiivselt võimatu või ebamõistlikult kulukas või seotud ebamõistlikult suurte raskustega. Kinnisasja turuväärtuse tõendamine (kasvõi asjatundja arvamusega) ei ole üldjuhul keeruline (Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 38). Kolleegium ei välista aga seda, et soovituslikust standardist märkimisväärselt kitsamate parkimiskohtade väärtuse kindlakstegemine võib olla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause tähenduses välistatud nt põhjusel, et selliste omadustega parkimiskohti keegi ei müü või on selliseid tehinguid nii vähe, et need ei võimalda adekvaatselt väärtust kindlaks määrata. Nimetatud asjaoludes saavad hagejad kohut veenda nt selliselt, et esitavad kohtule kinnisvara hindajate selgitused, mis võimaldavad kohtul teha sellise järelduse. (p 21)


Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16)

Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.

Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)

Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)

Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)

2-18-109972/115 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.10.2020

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)


Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)


Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

2-16-15722/123 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)


VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)


Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)


Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

2-18-18420/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2020

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)

2-18-7296/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019

Kohtu selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse kohaselt ei või kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). (p 22)


Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 69 lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et intressi arvestatakse tagasimakstavalt toetuselt kuni toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. Kui toetust tähtaegselt ei tagastata, peab toetuse saaja tasuma viivist KTKS § 69 lg 4 järgi. (p-d 15-20)

Vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20; 26. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12. (p 23)

2-15-1553/166 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 võimaldas ja võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. (p 18)

Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. (p 19)


Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)


Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)

Kokku: 189| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json