/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-31650/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Sundtäitmine ei ole lubatav olukorras, kus hagejatel (pantijatel) on kostja (sissenõudja, hüpoteegipidaja) vastu kahju hüvitamise nõue, mida on võimalik kostja nõudega tasaarvestada. Juhul kui kostja on rikkunud hagejate suhtes tagatislepingu sõlmimisel kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejaid asjaoludest, mis seavad eelduslikult laenusaaja (põhivõlgnik) majandusliku suutlikkuse laenu iga kuu tagasi maksta kahtluse alla (vt VÕS § 14 lg 2), võib hagejatel kui tagatise andjatel tekkida kostja kui hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõue. Ühtlasi on hagejatel õigus oma kahju hüvitamise nõue kostja nõudega tasaarvestada (VÕS § 197). Viidatud õigused on hagejatel kui pantijatel AÕS § 279 lg 7, samuti AÕS § 351 lg 1 alusel (p 10). Otsustades selle üle, kas hagejate kahju hüvitamise nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks, tuleb hinnata, kas esinevad erandlikud asjaolud (asjaolud, mille kohaselt on hagejate kulutuste kandmine vältimatu), mis annavad alust asuda üldreeglist (kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud) erinevale seisukohale. Kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, on võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Kinnisasja omaniku suhtes oleks ebaõiglane, kui ta hüpoteegipidaja vastu nõude olemasolu korral ei saaks kasutada seda võlgniku vastu esitatud nõude lõpetamiseks ja seega täitemenetluse lõpetamiseks. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud (Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 17) (p 11) Sundtäitmine on põhimõttelistelt võimalik tunnistada TMS § 221 lg 1 esimese lause alusel lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). VÕS § 110 ei anna aga pantijale alust oma kohustuste täitmisest keelduda, sest viidatud sättes märgitud täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on võlgniku ja võlausaldaja vaheline võlasuhe. (p 13)
Seaduses ei ole kindlaks määratud lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). (p 11)
3-2-1-33-16 PDF Riigikohus 18.05.2016
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. (p 13)
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13) Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas nõue esitati mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. (p 15)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. (p 13)
Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Põhivõlgniku vastu esitatavate nõuetega samal ajal hakkavad aeguma ka nõuded käendaja vastu. (p 13)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, võimaldades eelnevalt avaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta. (p 15)
Kui kohus on hagejale korduvalt selgitanud õiguslikku olukorda ja palunud nõudeid täpsustada, on kohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust. (p 14)
3-2-1-165-09 PDF Riigikohus 23.02.2010
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Asjaolu, et hageja esitas hagi kostja ja kolmandate isikute vastu kohustuse täitmiseks, peatas küll hageja kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei mõjutanud hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks sarnastel juhtudel välditav, kui lepingu täitmise nõudes kohtusse pöördunud kahjustatud isik esitaks alternatiivselt kahju hüvitamise nõude juhuks, kui tema täitmisnõue jääb rahuldamata (nt täitmine osutub võimatuks). Sellise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahjustatud isik määrata, et sarnaselt VÕS § 116 lg 5 esimeses lauses sätestatuga tuleks ta täitmisnõude võimatuse korral lugeda lepingust taganenuks.
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
3-2-1-3-09 PDF Riigikohus 25.02.2009
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu. CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata. Vedaja vastutab sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi. CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda VÕS § 792 lg-st 1. Selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele. Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json