/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-109-10 PDF Riigikohus 01.12.2010
Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).
Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
Vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25).
3-2-1-31-08 PDF Riigikohus 21.05.2008
Lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid.
TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
Lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid. Kui pooled lepivad kokku kohustuse täitmise tähtajas, siis ei tähenda see, et pärast nimetatud tähtaja möödumist kohustus lõppeks. Lepingu täitmise tähtaja järgimata jätmine võib olla lepingurikkumine, mis annab lepingupoolele õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid, sh taganeda lepingust.
Lepingust taganemiseks on üldjuhul vajalik, et lepingupool oleks lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võivad kokku leppida, et lepingust on õigus taganeda ka mitteolulise rikkumise puhul ilma täiendavat tähtaega andmata. Samuti võivad pooled kokku leppida, et oluliseks rikkumiseks on ka muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4. Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist tuleb vaadelda konkludentse taganemisena lepingust.
Lepingust taganemiseks on üldjuhul vajalik, et lepingupool oleks lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võivad kokku leppida, et lepingust on õigus taganeda ka mitteolulise rikkumise puhul ilma täiendavat tähtaega andmata. Samuti võivad pooled kokku leppida, et oluliseks rikkumiseks on ka muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4.
Kohustus põhileping sõlmida lasus võrdselt mõlemal lepingupoolel ja kostja ei ole tõendanud, et hageja ei soovinud või takistas lepingu sõlmimist. Seega sisuliselt ei tuvastanud ringkonnakohus hagejapoolset lepingurikkumist, mis oleks kostjale andnud põhjendatult alust eellepingust taganemiseks. Notariaalselt tõestatud eellepingust taganemise avaldus ei pea olema notariaalselt tõestatud. Vorminõuet ei ole ette nähtud lepingust taganemise avaldusele, lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele.
Kinnistu omandi üleandmise võimatusega hagejale tekkinud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 135 lg-st 2.
Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist tuleb vaadelda konkludentse taganemisena lepingust. Kinnistu omandi üleandmise võimatusega hagejale tekkinud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 135 lg-st 2.
3-2-1-100-07 PDF Riigikohus 06.12.2007
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest.
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet.
VÕS § 116 ja § 196 ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest ning pooled võivad sõlmida kokkuleppeid selle kohta, milline kohustuste rikkumine loetakse oluliseks.
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hea usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest.
3-2-1-111-07 PDF Riigikohus 19.11.2007
Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-131-05. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse kohta, ei ole tegemist olukorraga, kus mittekohase täitmise väärtust saaks kindlaks teha VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause järgi.
3-2-1-41-05 PDF Riigikohus 11.05.2005
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks. Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus. Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json