2-18-9985/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.03.2023 |
|
Ebamõistlike kulude hindamisel VÕS § 646 lg 1 mõttes ei pea tegema kindlaks täpset summat, mis uue töö tegemiseks või asja parandamiseks võib kuluda. (p 11.2)
Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. (p 12)
See, kas töövõtulepingu rikkumise puhul on välistatud VÕS § 646 lg 1 järgne täitmisnõue ja kas töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud (vt mh VÕS § 647 lg 1), mis annaks tellijale aluse lepingust taganeda, sõltub asjaoludest ja VÕS § 646 lg-s 1 ning §-s 647 sätestatud eeldusi tuleb igal üksikul juhul hinnata. (p 12)
|
| 1-20-2438/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.09.2021 |
|
VÕS § 130 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kulu, mis tekib liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud isikul seetõttu, et tal on tervisekahjustuste tõttu raske üle vanniserva astuda ja ta peab oma elukohas asendama vanni dušinurgaga. (p 31)
VÕS § 130 lg-s 1 nimetatud kulu hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne selle kulu kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik kahjuhüvitist tarvitab. (p 33)
VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. (p 34)
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus laskma kannatanul vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (p-d 37–38)
Teatud väiksemaid nõudeid on kriminaalasja lahendav kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või mõne TsMS §-s 405 nimetamata nõude lahendamise aspektist. (p 41)
Kui kannatanu jätab mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, piirab see tema võimalust vaidlustada edasikaebemenetluses kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. (p-d 47–48)
Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180-181. (p 51)
Olukorras, kus haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt, tuleb ka hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista KrMS § 182 lg 2 alusel välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. (p 55)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja KrMS § 182 seejuures ei kohaldu. (p 57)
Olukorras, kus ringkonnakohus teeb kannatanu apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, süüdistatava apellatsioon osutub aga täielikult põhjendamatuks, peab kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu kandma KrMS § 185 lg 1 alusel riik, süüdistatava apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama aga süüdistatav. (p 58)
Lepingulise esindaja hilinemine Riigikohtule kirjaliku seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Seega võib see anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (VÕS § 112). (p 65)
|
| 2-17-12712/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.02.2021 |
|
Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16)
Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.
Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)
Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)
Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)
VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt peab hinna alandamisele tuginev pool hinna alandamise eeldusena kohase ja mittekohase täitmise väärtusi üldjuhul tõendama (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 23). See tähendab, et hinna alandamisest tuleneva raha saamise nõude esitanud hageja peab üldjuhul esitama kohtule tõendid kohase ja mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemiseks. (p 13)
VÕS § 112 lg 1 kolmas lause näeb erandina ette võimaluse, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse otsustab asjaolusid arvestades kohus. Selleks, et hageja ei peaks kohase või mittekohase täitmise väärtust hinna alandamise nõude eeldusena tõendama ja kohase või mittekohase täitmise väärtuse saaks kindlaks määrata kaalutlusotsustusena kohus, tuleb hagejal tugineda sellele, et kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. Kohus ei saa TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 kohaselt VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel diskretsiooni rakendada omal algatusel. Kui hageja soovib oma hagi põhjendamiseks tugineda ka VÕS § 112 lg 1 kolmandale lausele, peab ta kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus teha järelduse, et esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord, st kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 15)
Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal.
Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.
Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)
Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)
Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)
Kui kohus leiab, et konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine võimalik, tuleb täitmise väärtus määrata kohtul kaalutlusotsustusena. Sellisel juhul tuleb kohtul menetlusosalistele selgitada, et nad peavad kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus hinnangul põhineva otsustusena väärtuse kindlaks määrab. Hagimenetluses saab kohus võtta kaalumisel aluseks üksnes menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolud (TsMS § 5 lg 1). (p 20)
Olukorraga, kus hageja ei pea tõendama hinna alandamise raames kohase või mittekohase täitmise väärtust ja selle peab otsustama kohus diskretsiooniotsustuse alusel (VÕS § 112 lg 1 kolmas lause), ei ole tegemist, kui täitmise väärtuse tõendamine oleks võimalik, kuid hageja ei esita tõendeid või ei too kohtu ette asjaolusid. VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorraga on tegemist siis, kui konkreetse kohase või mittekohase täitmise väärtuse tõendamine on objektiivselt võimatu või ebamõistlikult kulukas või seotud ebamõistlikult suurte raskustega. Kinnisasja turuväärtuse tõendamine (kasvõi asjatundja arvamusega) ei ole üldjuhul keeruline (Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 38). Kolleegium ei välista aga seda, et soovituslikust standardist märkimisväärselt kitsamate parkimiskohtade väärtuse kindlakstegemine võib olla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause tähenduses välistatud nt põhjusel, et selliste omadustega parkimiskohti keegi ei müü või on selliseid tehinguid nii vähe, et need ei võimalda adekvaatselt väärtust kindlaks määrata. Nimetatud asjaoludes saavad hagejad kohut veenda nt selliselt, et esitavad kohtule kinnisvara hindajate selgitused, mis võimaldavad kohtul teha sellise järelduse. (p 21)
Olukorras, kus hageja esitab kohtusse hinna alandamisest tuleneva nõude, kuid ei too mittekohase täitmise väärtuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette ega esita vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid, peab kohus hagejale selgitama, et hagejal lasub eelnimetatud asjaolude tõendamise koormus, ning kohus peab andma hagejale võimaluse esitada tõendeid mittekohase täitmise väärtuse tõendamiseks (vt kohtu selgitamiskohustuse kohta ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 14). Juhul, kui hageja avaldab kohtule, et konkreetsel juhul ei saa tema hinnangul mittekohase täitmise väärtust täpselt kindlaks teha ja seetõttu tuleks mittekohase täitmise väärtus otsustada hinnangul põhineva väärtusotsustusena kohtul, tuleb kohtul veenduda, et hageja mõistab, et nimetatud asjaolude kohtu ette toomise koormis lasub temal. (p 16)
Kui hageja üksnes väidab, et mittekohase täitmise väärtus tuleks määrata kohtu hinnangulise otsustuse alusel, kuid ta ei esita kohtule sellise järelduse tegemist võimaldavaid tõendeid, tuleb kohtul selgitamiskohustuse täitmise raames selgitada hagejale ka vajadust esitada tõendeid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduste kohta.
Selgitamiskohustus lasub kohtul nii siis, kui hageja tugineb mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemise võimatusele selge sõnaga, kui ka siis, kui kohtule on hageja esitatud avalduste sisust äratuntav, et mittekohase täitmise väärtust ei saa hageja hinnangul kindlaks määrata. (p 16)
Olukorras, kus hagejad esitavad mittekohase täitmise väärtuse kohta asjassepuutumatud tõendid, peab maakohus selgitama hagejatele VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust. Kui hagejate asjas tehtud avaldused viitavad VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukorrale, peab maakohus andma hagejatele TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse täpsustada, kas nad soovivad alternatiivselt tugineda sellele, et mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, mistõttu võiks kõne alla tulla VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamine. Samuti peab maakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et mittekohase täitmise väärtust ei saa kindlaks teha. (p 17)
Menetluslik olukord peab olema selge ka kostja jaoks. See tähendab, et kostja jaoks peab olema menetluses arusaadav, kas kohus kaalub võimalust, et hagejal ei ole vaja kohase või mittekohase täitmise väärtust tõendada ning kohus otsustab kohase või mittekohase täitmise väärtuse VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel. Olukorras, kus kohus kaalub VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, peab ka kostjale olema tagatud võimalus esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, et kohase või mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemine on siiski võimalik. (p 19)
|
| 3-2-1-16-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16)
Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)
Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22)
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)
VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)
Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. Millised on sel juhul muudetud müügilepingu tingimused, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §‑s 75 ning VÕS §‑s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. (p 26)
|
| 3-2-1-75-16
|
Riigikohus |
24.10.2016 |
|
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25)
Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33)
Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34)
Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37)
Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
|
| 3-2-1-100-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Kuna maakohus hindas kinnistu omadusi samale tõendile tuginedes, pidanuks ringkonnakohus võtma selle tõendi kohta selge seisukoha, mh põhjendama võimalikku ümberhindamist (TsMS § 653). Olukorras, kus pool ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, pidanuks ringkonnakohus iseäranis hoolsalt põhjendama, miks ta ei nõustu maakohtu hinnanguga asjaoludele. TsMS § 653 järgi peab ringkonnakohus mõnel tõendil põhineva asjaolu osas esimese astme kohtu otsust muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 28)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Asjatundja arvamus põhineb tihti subjektiivsetel hinnangutel ja prognoosidel. Ka ehitise puuduste kohta arvamuse andmisel ei saa eeldada, et ehitis tuleks selleks n-ö tervikuna lahti võtta, et nt konstruktsioonide seisukord kindlaks teha. Asjatundjad peavad rakendama oma kutsealal oodatavat hoolsust ja kasutatavat metoodikat, et anda arvamus oma parimate teadmiste kohaselt. (p 29)
Kui kinnistu on ostetud elamiseks, peavad VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi olema tagatud elementaarsed elutingimused (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29; 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23). Eelkõige tuleb VÕS § 77 lg 1 järgi lepingus kokku leppimata kvaliteedi osas arvestada ehitamisele seaduses sätestatud nõudeid ja ehitustava (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 12). Renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kinnistu eksklusiivse asukoha ja suure väärtuse puhul saab oodata pigem kõrgemate kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist. (p 26)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Siiski ei saa igasuguseid kõrvalekaldumisi projektist iseenesest lugeda ehitise puudusteks, kui ehitatu vastab ehitus- ja tuleohutusnõuetele (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 15). Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Ostjalt ei saa eeldada tuleohutusnõuetele vastavuse kohta asjatundja arvamuse tellimist ainuüksi seetõttu, et ostja kahtleb elamu tuleohutusnõuetele vastavuses. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. (p 31)
Isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Füüsilisest isikutest ostjatel ei ole kohustust asja üle vaadata (VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 25). (p 34)
Asja lepingutingimustele mittevastavust saab hinnata ka asjatundja prognoosi põhjal, kuidas võib üks või teine asjaolu ajas mõjuda. (p 40)
Müüja vastutust ei välista ega piira ostjate kinnitus müügilepingus, et nad on teadlikud ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (vt Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest. (p 33)
VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumisel kasutada. Sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Hinna alandamist ja kahju hüvitamist ei saa pool samadele puudustele tuginedes sama tagajärje kõrvaldamiseks korraga nõuda, kuid kohus ei või poolele ette heita, millise õiguskaitsevahendi ta valib. Kui kahjuhüvitis on kohtu hinnangul vastavalt asjaoludele liiga suur, on võimalik väljamõistetavat summat vähendada VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel. (p 24)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
Vt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel kahju hüvitamise nõude üldiste eelduste kohta Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15. (p 20)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
|
| 3-2-1-50-15
|
Riigikohus |
25.05.2015 |
|
Enamusosaluse müümisel võõrandatakse äriühingu ettevõtet kui majandusüksust, mistõttu saab ettevõtte omadused lugeda müüdava osaluse omadusteks ja hinnata neid osa lepingutingimustele mittevastavuse hindamisel (Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 14–15; Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-14, p 11). Sellisel juhul on alust lugeda aktsiate kui müügilepingu esemete omadusteks äriühingule kuuluvate hoonete omadused, sh puudused. Aktsiate omadusi mõjutab eelkõige puudustega kaasnev olulise investeeringu vajadus. (p 14)
Aktsiad ei saa olla kasutatud asjad VÕS § 224 p 3 mõttes. Seega ei piira VÕS § 224 p 3 ostja õigust alandada enampakkumisel ostetud aktsia hinda. (p 23)
Vastutuse piiramise kokkuleppele tugines hageja esimest korda ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istungil vaidles kostja hageja väitele vastu, leides, et hageja on oma taotlusega hiljaks jäänud. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kokkuleppele tuginemise lubatavuse ega kostja vastuväite kohta. Sellises olukorras ei oleks ringkonnakohus aga tohtinud oma otsuses kokkuleppele tugineda. Ringkonnakohus oleks TsMS § 463 lg 1 esimesest lausest tulenevalt pidanud hageja esitatud väite vastuvõtmise ja arvestamise kohta võtma selge seisukoha määrusega (vt selle kohta Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 9). (p 16)
VÕS § 14 lg 2 järgi on teatamiskohustus nii lepingueelseid läbirääkimisi pidaval kui ka muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistaval isikul. Seega on enampakkumise korraldajal VÕS §-st 14 tulenevad kohustused juba enampakkumise väljakuulutamisel. (p 17)
VÕS § 14 lg-st 2 ei tulene kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada. Lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust reguleerib ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95 (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). Nii müüja antud kinnituste kui ka VÕS § 14 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada sellega, kas ostja võinuks saada andmeid (mh avastada puudusi) temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt müügieset ja müüja esitatud andmeid üle vaadates ehk kas puudused, mida ostja oleks saanud ise avastada, olid varjatud puudused või mitte (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Sealjuures kannab varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud. (p 18)
Pooled võivad kokkuleppel välistada või piirata müüja vastutust muuhulgas VÕS §-st 14 tulenevate kohustuste rikkumise eest. Kas konkreetne kokkulepe hõlmab ka VÕS §-st 14 tulenevaid kohustusi, peab kokkuleppe tõlgendamise reegleid (VÕS § 29) arvestades hindama kohus. Sealjuures tuleb arvestada seadusest tulenevate piirangutega vastutuse piiramisel, eelkõige VÕS § 106 lg-ga 2 ja § 221 lg-ga 2. Eelnimetatud sätete kohaldumise eelduseks vajalikud asjaolud peab esitama pool, kes kokkuleppe tühisusele või sellele tuginemise lubamatusele tugineb. (p 20)
Vastutuse piiramise kokkuleppele tugines hageja esimest korda ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istungil vaidles kostja hageja väitele vastu, leides, et hageja on oma taotlusega hiljaks jäänud. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kokkuleppele tuginemise lubatavuse ega kostja vastuväite kohta. Sellises olukorras ei oleks ringkonnakohus aga tohtinud oma otsuses kokkuleppele tugineda. Ringkonnakohus oleks TsMS § 463 lg 1 esimesest lausest tulenevalt pidanud hageja esitatud väite vastuvõtmise ja arvestamise kohta võtma selge seisukoha määrusega (vt selle kohta Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 9). Hageja väide asetas kostja uude protsessuaalsesse positsiooni, mida oleks pidanud pooltega arutama ja andma pooltele võimaluse esitada oma seisukoht (vt ka Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15; 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-07, p 16). (p 16)
|
| 3-2-1-145-14
|
Riigikohus |
02.03.2015 |
|
Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)
Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16).
Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)
Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)
Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18)
Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17)
Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19)
Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22)
Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)
Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15)
Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)
Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)
Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)
|
| 3-2-1-126-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Puudus vastuväites ei anna iseenesest alust seda vastuväidet mitte arvestada. Vastuväite ebaselguse korral peab kohus andma vastuväite esitajale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja vastuväites esinevate puuduste kõrvaldamiseks. (p 11)
Tellija võib keelduda tasu maksmisest muu hulgas juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ning ta tasaarvestab oma nõuded töövõtja tasunõudega.
Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Seadus ei näe ette hinna alandamise õiguse kasutamiseks tähtaega. Kuna seadusandja on seda niimoodi tahtnudki reguleerida, ei ole tegemist seaduselüngaga. Kuna seaduselünka ei esine, siis ei ole alust kohaldada analoogia korras VÕS § 118 lg-t 1. (p 9)
Töövõtulepingut ei saa kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga. Üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (vt VÕS § 116 lg 6 ja § 196). (p 13)
Tellija võib juhul, kui ta on järginud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, nõuda töövõtjalt kahjuhüvitisena töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi ka siis, kui ta on VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud õiguse lepingust taganeda. (p 13)
Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal. (p 13)
|
| 3-2-1-85-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)
Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)
Hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seda saab Riigikohtu pikaajalise praktika järgi (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 23) väljendada järgmise valemina:
alandatud hind = eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) * kokkulepitud hind
eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus).
Kohus võib määrata nii puudustega kui puudusteta eseme väärtused kindlaks diskretsiooniõiguse alusel, kuid hinna alandamine tuleb arvutada VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel, st lähtudes eelnimetatud valemist. (p 11)
Muude andmete puudumisel saab kohus müügieseme puudustega väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda ka puuduste kõrvaldamiseks tehtavatest kuludest, põhjendades nende seost eseme väärtusega. (p 14)
Kohus peab hinna alandamisele tuginevale poolele selgitama hinna alandamise eelduste tõendamise vajadusena ka hinna alandamise ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõude erinevust ja seda, et kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt, st hinna alandamise metoodikat. (p 16)
|
| 3-2-1-39-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 6 lg-t 2, sest tuvastatud asjaoludel ei andnud ükski kohtute argumentidest alust jätta kehtiv pooltevaheline leping kohaldamata.
Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu teisele lepingupoolele tekitatud kahju, mis seisneb liiga suures ostuhinnas, on VÕS § 127 lg 2 järgi ettenähtav ja seega hüvitatav. Samuti tuleb lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste hüvitamisel arvestada põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25; 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16).
Teavitamiskohustuse rikkumise korral võivad korteriomandite ostjad nõuda müüjalt ja/või tema esindajalt sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 alusel. Samuti võivad eeltoodud asjaolud anda ostjale aluse müügilepingu rikkumisest tulenevalt ostuhinda alandada VÕS § 112 alusel (vt Riigikohtu 19. novembri 2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p-d 12-14).
Teavitamiskohustuse rikkumise korral võivad korteriomandite ostjad nõuda müüjalt ja/või tema esindajalt sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 alusel.
Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu teisele lepingupoolele tekitatud kahju, mis seisneb liiga suures ostuhinnas, on VÕS § 127 lg 2 järgi ettenähtav ja seega hüvitatav. Samuti tuleb lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste hüvitamisel arvestada põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25; 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16).
Eeltoodud asjaolud võivad ostjale anda aluse ka müügilepingu rikkumisest tulenevalt ostuhinda alandada VÕS § 112 alusel (vt Riigikohtu 19. novembri 2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p-d 12-14).
|
| 3-2-1-129-12
|
Riigikohus |
19.11.2012 |
|
Kuna eluliselt on usutav, et teadaolev oluline püsiv müra eluruumis võib mõjutada selle müügihinda, võib kohus hinna alandamise puhul ilma ekspertarvamuseta määrata vaidlusaluses ulatuses täitmise väärtused VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel hinnanguliselt.
Müügieseme vastavust lepingutingimustele hinnatakse lepingu enese ning VÕS §-de 77 ja 217 alusel.
Korterit ostes tuleb pidada endastmõistetavaks, et selles ei esineks elamist takistavaid või seda võimatuks tegevaid asjaolusid. Nii ei sobi elamiseks nt korter, milles ei ole võimalik tagada elamiseks elementaarseid tingimusi, nt normaalset temperatuuri (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 21). Elementaarsed elutingimused hõlmavad vähemalt uutes ehitistes üldjuhul ka nt elementaarset veevarustust, kanalisatsiooni, piisavat päevavalgust ning elamist kestvalt häiriva püsivalt olulise müra, vibratsiooni või ebameeldiva lõhna puudumist. See kehtib üldjoontes ka kasutatud eluruumi ostmisel, kuigi viimaselt ei saa eeldada uue korteriga samaväärset kvaliteeti. Kui ostetud eluruum ei vasta müra osas avalik-õiguslikele normidele, võib müüdav eluruum olla puudustega ka VÕS § 217 lg 2 p 3 mõttes. Ainuüksi avalik-õiguslike normide ületamine müra osas loob eelduse, et lepinguese selles osas müügilepingule ei vasta.
Kui ostetud eluruum elementaarsetele tingimustele ei vasta, tuleb seda pidada lepingueseme mittevastavuseks lepingutingimustele, kui pooled ei ole lepingueseme omadusi detailselt kokku leppinud või on eraldi kokku leppinud, et eluruum ei pea mõnele elementaarsele elutingimusele vastama. Asja ümbritsev müra võib vähendada asja, sh korteriomandi väärtust, kui see segab asja kasutamist ning asja omanikul ei ole.
Müüja peab korteri müümisel arvestama, et elementaarsetele elutingimustele mittevastav eluruum on eelduslikult lepingueseme puuduseks ja oma vastutuse selle eest saab ta välistada üldjuhul üksnes siis, kui on puuduse enne lepingu sõlmimist ostjale avaldanud. Müüja vastutus on piiratud seda rohkem, mida rohkem on ta müügieset puudutavat olulist negatiivset teavet lepingueelsetel läbirääkimistel ostjale avaldanud.
Kuna eluliselt on usutav, et teadaolev oluline püsiv müra eluruumis võib mõjutada selle müügihinda, võib kohus ilma ekspertarvamuseta määrata vaidlusaluses ulatuses täitmise väärtused VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel hinnanguliselt.
Vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19.
Müüja peab korteri müümisel arvestama, et elementaarsetele elutingimustele mittevastav eluruum on eelduslikult lepingueseme puuduseks ja oma vastutuse selle eest saab ta välistada üldjuhul üksnes siis, kui on puuduse enne lepingu sõlmimist ostjale avaldanud. Müüja vastutus on piiratud seda rohkem, mida rohkem on ta müügieset puudutavat olulist negatiivset teavet lepingueelsetel läbirääkimistel ostjale avaldanud.
Vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 18.
Hinna alandamise üldiste materiaalõiguslike eelduste täitmist peab tõendama hinna alandamisele tuginev lepingupool (s.o ostja), st ta peab tõendama kehtiva müügilepingu olemasolu ja seda, et müügilepingu ese ei vasta lepingutingimustele (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 16). Lisaks peab ostja tõendama hinna alandamise formaalsete eelduste täitmise, st eelkõige hinna alandamise avalduse esitamise.
Müüja peab tõendama temale kasulikke asjaolusid, eelkõige vastutuse puudumist müügieseme puuduse eest. Seega ei pea ostja hinna alandamisel tõendama müüja vastutust, v.a puuduse olemasolu riski ülemineku ajal ostjale (vt VÕS § 218 lg-d 1 ja 2). Vastutust välistavaid asjaolusid, nagu puuduse põhjustamine ostja poolt, ostja teadmine puudusest, vastutust piirav kokkulepe või puudusest õigel ajal teatamata jätmine peab esitama ja tõendama müüja.
|
| 3-2-1-17-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Osaluse müümisel äriühingus ei saa müügiesemeks olevat osalust samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale osalusele äriühingu ettevõtte omadusi.
Enamusosaluse müümisel saab ettevõtte omadused lugeda müüdava osaluse omadusteks ja hinnata neid ka osa lepingutingimustele mittevastavuse hindamisel. Samasugune võib olla olukord, kui mitu vähemusosanikku müüvad ühiselt oma osalused, mis kokku annavad kontrolli ettevõtte üle.
Vt hinna alandamise kohta Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18, 19 ja 23.
Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest pidi hinna alandamise eelduste täitmist tõendama hinna alandamisele tuginev kostja. Seega pidi kostja ka esmalt tõendama, et müügiese (osa) ei vastanud lepingutingimustele, st oli puudustega.
Hinna alandamiseks ei väljenda osaühingu vara bilansiline väärtus osa väärtust. Eseme väärtuseks loetakse eelduslikult selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui ostuhinna alandamise kohta ei ole müügilepingus kokku lepitud erireegleid, kehtib üldregulatsioon. Viimasel juhul tuleb lepingupoolel, kes soovib hinda alandada, esitada ja tõendada ka osa väärtus puudusega ja puuduseta.
|
| 3-2-1-156-11
|
Riigikohus |
08.02.2012 |
|
Asjaolu üldtuntuks lugemisel TsMS § 231 lg 1 alusel tuleb kohtuotsuses ka märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta avaldada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14).
Müügieseme lepingus märgitud mõõtude või muude arvnäitajate tegelikest erinemise korral ei saa alati rääkida lepingu rikkumisest VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel (nt VÕS § 217 lg 2 p 2 või 3 järgi). Vajadusel tuleb lepingut tõlgendada ja hinnata omaduse olulisust lepingu kontekstis.
Pooled võivad müügieset iseloomustavad andmed nagu ka nende andmete saamise (mh mõõdistamise) metoodika ja korra omavahelises suhtes ise kokku leppida. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29, mh tuleb kindlaks teha, millisest metoodikast lähtudes on suurused määratud.
Kokkuleppe puudumisel saab korteriomandi reaalosa üldpinna määramisel lähtuda Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrusest nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu".
Ebaõigete faktiliste andmete kandmine maatüki või ehitise kohta registrisse ei muuda selle tegelikke omadusi.
Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused:
• müügileping on kehtiv;
• müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217);
• müüja vastutab asja puuduse eest;
• müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse tegemisega müüjale. Avalduseks ei ole ette nähtud vorminõuet, avalduse võib teha ka kohtumenetluses, mh hagis, kui see jõuab kostjani (vt ka nt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 16; 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-09, p 12).
Seaduses ei ole sätestatud hinna alandamise tähtaega. Kujundusõigusena ei allu see ka aegumisele (vt TsÜS § 142 lg 1), küll aeguvad hinna alandamisest tulenevad lepingulised nõuded.
Ostuhinna alandamine võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kui müüja on õiguse pikka aega teostamata jätmisega tekitatud õigustatud ootus, et hinda ei alandata. Hinna alandamisele saab analoogia korras kohaldada ka VÕS § 118 lg-s 2 lepingust taganemise tähtaja kohta sätestatut. See tähendab, et kui kohustuse täitmise nõue (eelkõige puuduse kõrvaldamise nõue) nõue on aegunud ja võlgnik sellele tugineb, on hinna alandamine puudusele tuginedes tühine. Sel juhul on ka hagi hinna alandamise kehtivuse tuvastamiseks esitatud õigusliku huvita.
Hinna kehtiva alandamise tagajärjeks on lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. Hinda saab alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse(vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 18, 20; 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12):
Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
Asjaolu, et täitmise väärtusi ei saa kindlaks teha, tõendamise koormis on ostjal (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Korteriomandi eseme reaalosa hulka kuuluvad piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata, samuti võib sinna kuuluda püsiva markeeringuga tähistatud garaažiosa. Korteriomandi reaalosast välja jäävat osa, mis on korteriomanike kaasomandis, kasutavad korteriomanikud KOS § 12 järgi. Keldripinda ei saa jagada korteriomanike vahel piiratud lahuspindadeks selliselt, et üldkasutatavat pinda sinna ei jääkski, sest sel juhul ei oleks võimalik ka lahuspindasid kasutada.
|
| 3-2-1-29-10
|
Riigikohus |
27.04.2010 |
|
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
VÕS § 112 lg 1 kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) * lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-05, p 20). Erandina võib juhul, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohase ja mittekohase täitmise väärtuse otsustada asjaolusid arvestades kohus.
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
"Oluline osa" VÕS § 316 lg 1 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades.
Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
Üürilepingu sõlmimisel üürileandjale tagatisraha maksmine ei tähenda, et üürnikul oleks õigus tagatisraha võrra vähem üüri maksta. Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
|
| 3-2-1-55-09
|
Riigikohus |
10.06.2009 |
|
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 653 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Tühistades maakohtu otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta hindab esitatud tõendeid maakohtust erinevalt (TsMS § 653 ja § 654 lg 5 teine lause). Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-62-08. Hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest.
Tulenevalt VÕS § 112 lg 1 teisest lausest määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga.
Lepinguga seotud kujundusõigusi, sh hinna alandamise õigust, ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi.
|
| 3-2-1-148-08
|
Riigikohus |
27.02.2009 |
|
Juhul, kui ringkonnakohus märgib oma otsuse resolutsioonis, et maakohtu otsus jäetakse muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust maakohtus.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-131-05.
VÕS § 648 olemuselt erinorm, mis piirab VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise võimalikkust töövõtulepingute puhul. Seega eeldas VÕS § 648 p 2 kohaldamine, et tellija on VÕS § 112 järgi alandanud hinda.
|
| 3-2-1-62-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla isikul alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
|
| 3-2-1-21-08
|
Riigikohus |
16.04.2008 |
|
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus poole nõuded otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab resolutsiooni sõnastusest olema üheselt mõistetav ka see, millised nõuded jätab kohus rahuldamata. Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus on muu hulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4 kohaldamisel.
VÕS § 286 lg 1 kohaselt on üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust. Selle sätte kohaldamise eelduseks on muu hulgas VÕS § 285 lg 1 järgi üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolek. Kulutuste hüvitamist saab nõuda üürilepingu lõppemisel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kuivõrd üürileandja sai ise nendest kulutustest kasu. Kuid VÕS § 286 lg 2 alusel on õigus nõuda hüvitist sõltumata sellest, kas oli järgitud VÕS § 285 lg-s 1 sätestatut ning kas üürileping on lõppenud või mitte.
Hinna alandamine võib iseenesest toimuda ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses. Kuid silmas tuleb pidada seda, et hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest. Öeldu kehtib ka üüri alandamise (VÕS § 296) kui hinna alandamise erijuhu kohta.
|
| 3-2-1-135-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Sellest, et lepingutingimused on kooskõlas kinnistusraamatusse kantud andmetega, ei tulene, et leping oleks kohaselt täidetud, st ostjale üleantud korteriomandi eseme reaalosa üldpinna suurus vastaks lepingutingimustele.
Mitteeluruum ei pea vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele. Selleks, et ka mitteeluruumi lepingutingimustele vastavuse üle otsustamisel saaks kohaldada eluruumi kohta käivaid nõudeid, peavad pooled olema selles lepingus kokku leppinud.
Hinna alandamine VÕS § 112 alusel eeldab, et rikutud on kohustust, mille eest on hind kokku lepitud. Üldjuhul ei saa hinna alandamise objekt olla rahaline kohustus. Hinda saab alandada üksnes siis, kui kohustuse rikkumine on hinna tasumisega vastastikku seotud.
|
Facebook
Twitter