/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17) Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)
Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)
Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)
Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)
Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)
Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)
3-2-1-91-11 PDF Riigikohus 02.11.2011
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada tsiviilasjas faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu 11. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25). Eelöeldu kehtib ka kriminaalmenetlust lõpetavate määruste jm kriminaalmenetleja lahendite kohta.
TsMS § 410 teises lauses sätestatud kohustus asja arutamise edasilükkamiseks kehtib üksnes olukorras, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohtul on õigus asi TsMS § 414 järgi sisuliselt läbi vaadata ka juhul, kui kohtuistungile on ilmunud vaid kostja ning hagi ei ole võimalik jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Kui asi on võimalik lahendada sisuliselt, kuid hageja on esitanud taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks, saab kohus enne asja sisulise läbivaatamise lõppemist lahendada esitatud taotluse suulise määrusega, kandes määruse sisu TsMS § 464 lg 2 teise lause järgi kohtuistungi protokolli. Tagaseljaotsuse tegemise taotluse kohta tehtavas määruses lahendab kohus küsimuse, kas esinevad tagaseljaotsuse tegemise menetluslikud eeldused (TsMS § 413 lg 3).
Kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul TsMS § 410 teine lause järgi kohustus asja arutamine edasi lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 11). Eelnimetatu kehtib üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 410 teine lause reguleerib vaid olukorda, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks.
ÄS § 315 lg 1 (12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsioon) järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22).
Kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul TsMS § 410 teine lause järgi kohustus asja arutamine edasi lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 11). Eelnimetatu kehtib üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 410 teine lause reguleerib vaid olukorda, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks. TsMS § 409 lg-s 2 sätestatud kohustus lükata asja arutamine edasi lasub kohtul üksnes siis, kui kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata või taotlus teha hagi õigeksvõtul põhinev otsus jäetakse rahuldamata ning kohtuistungile ilmumata jäänud hageja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui ta ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ÄS § 315 lg 1 (12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsioon) järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). Eeltoodust tulenevalt peab hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostja rikkumise ning põhjusliku seose kostja rikkumise ja kahju vahel.
3-2-1-64-06 PDF Riigikohus 20.06.2006
Õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt. Ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja temale endale antud volikirja alusel, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. See säte reguleerib ka kohtukulude üksikute liikide jagamist.
VÕS § 65 lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnest neist.
Kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida.
Kannatanu tegevus kui VÕS § 1059 kohaldamist välistav asjaolu tähendab kannatanu tahtlikku enesekahjustamist, sest üksnes selline kannatanu tegevus välistab ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumise. Üksnes kannatanu hooletus (sh raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista ehitise omaniku vastutust VÕS § 1059 alusel. Kuid kannatanu hooletus võib anda alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel.
3-2-1-50-06 PDF Riigikohus 12.06.2006
Kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul (nagu näiteks ostuhinna alandamine) ei ole vastuhagi esitamine vajalik.
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi. Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine.
Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.
Kui asja müüja ei reageeri tähtaja määramisele müügilepingu rikkumise kõrvaldamiseks, võib ostja rikkumise ise kõrvaldada ning teatada, et ei soovi enam rikkumise kõrvaldamist, vaid kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab põhimõtteliselt lugeda lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Kuna taganemise avaldus võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik. Ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.
3-2-1-111-05 PDF Riigikohus 21.11.2005
Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Suurema ohu allika valitseja vastutuse võib välistada ka kannatanu tahtlus ennast kahjustada.
TsK §-st 458 tuleneva vastutuse kohaldamiseks peab kannatanu tõendama põhjusliku seose suurema ohu allika toime (sõiduki liikumise) ja kahju vahel. Seega pole vaja tõendada suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd. Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Suurema ohu allika valitseja vastutuse võib välistada ka kannatanu tahtlus ennast kahjustada.
LKS § 33 lg-s 5 ette nähtud viivist saab nõuda üksnes varakahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Isikukahju hüvitamisega viivitamisel tuleb kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni kohaldada TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivist.
Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 34 lg 1 kohaselt oli liikluskindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu on ise vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Kannatanu on ise vastutav kahju tekitamise eest tulenevalt TsK §-st 458 üksnes juhul, kui kahju põhjuseks oli kannatanu tahtlus.
3-2-1-118-05 PDF Riigikohus 07.11.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Kohustuste sisust tulenevalt on soojusenergia ja termofikatsioonivee müümise leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kohustuste püsivuse tõttu on see leping ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele.
Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on käsitatav esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele, kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39.
Soojusenergia müügilepingu tingimus, millega tagatakse soojusenergia müüjale võimalus nõuda tasu arvestusliku soojusenergia eest juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda sõltumata põhjusest, on soojusenergia ostjat ebamõistlikult kahjustav ka siis, kui ostja ei ole tarbija. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem, ei anna alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei tuvastata.
Hageja põhikohustus on lepingu järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine, kostja kohustus aga lepingu järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping on kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
3-2-1-111-03 PDF Riigikohus 16.10.2003
Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 308 lg-s 2 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 1 tähendatud alused.
Tsiviilkoodeksi järgi sai vääramatu jõuna käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda.
TsK § 425 lg 2 kohaselt vabanes hoidja vastutusest vara mittesäilimise eest vaid juhul, kui selle tingis vääramatu jõud. Seega ei vabasta hoidjat vastutusest ka see, kui ta on olnud piisavalt hoolas ja tema süü puudub. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku poolt mõjutatav. Kuigi hoidja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu tema mõjupiirkonnas ning ta sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida.
3-2-1-144-00 PDF Riigikohus 18.01.2001
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet jättes põhjendusi esitamata hinnangu andmata tõenditele, millega kostja soovis tõendada vastavaid asjaolusid. Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5, kui apellatsioonikohus asub maakohtust vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 330 lg 4).
Vääramatuks jõuks TsK § 458 tähenduses saab lugeda loodusnähtust, mis lükkas ümber teeäärse telefoniposti üksnes siis, kui kohus tuvastab, et telefoniliin vastas planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 lg 1 p 2 nõuetele, mille kohaselt ehitis peab olema ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et see ei tekitaks ohtu elule, varale tervisele ja keskkonnale.
Moraalse kahjuna PS § 25 alusel kuulub hüvitamisele kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on seega moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json