2-20-3044/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Müügi ja töövõtu segalepingust taganemise hindamisel VÕS § 116 lg 5 järgi tuleb analüüsida lepingu eesmärke ja selle saavutamisele suunatud kohustusi, mitte lähtuda lepingu erinevate osade rahalisest väärtusest. Kui kohustused tuleb täita ositi ja lepingust soovitakse taganeda tervikuna, tuleb VÕS § 116 lg 3 kohaselt arvestada teise poole õigustatud huvi lepingu kehtimise vastu ning võimaldada lepingus kokkulepitud õigusi ja kohustusi ühepoolselt lõpetada üksnes hädavajalikus osas kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-143-09, p 13). (p 12)
|
2-18-9985/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.03.2023 |
|
Ebamõistlike kulude hindamisel VÕS § 646 lg 1 mõttes ei pea tegema kindlaks täpset summat, mis uue töö tegemiseks või asja parandamiseks võib kuluda. (p 11.2)
Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. (p 12)
See, kas töövõtulepingu rikkumise puhul on välistatud VÕS § 646 lg 1 järgne täitmisnõue ja kas töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud (vt mh VÕS § 647 lg 1), mis annaks tellijale aluse lepingust taganeda, sõltub asjaoludest ja VÕS § 646 lg-s 1 ning §-s 647 sätestatud eeldusi tuleb igal üksikul juhul hinnata. (p 12)
|
2-18-13432/108
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2021 |
|
Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks VÕS § 116 lg 2 p 1 olla kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. (p 18.2)
Isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt RKTKo nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. (p 18.3)
VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mille järgimist peab kohus kontrollima ametiülesannete korras omal algatusel. (p 18.4)
Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Mõistliku aja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, st kohus peab asjas esile toodud kõiki asjaolusid arvestades võtma seisukoha, millise aja jooksul võis samas olukorras olev lepingut rikkunud pool mõistlikult eeldada, et kahjustatud pool võib lepingust taganeda (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16; RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 12). Üldjuhul on taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, v.a kui pooled on enne kohtus vaielnud täitmisnõude üle (vt RKTKo nr 3-2-1-165-09, p 9; RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Mõistliku aja arvestamisel tuleb arvestada ka poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga, mis tuleb üldjuhul jätta mõistliku aja hulka arvestamata, st selle võrra pikeneb taganemise aeg. Analoogia korras saab mõistliku aja arvestamisel arvesse võtta ka aegumisele ettenähtud peatumise aluseid, sh jätta pooltevaheliste läbirääkimiste aeg mõistliku aja hulka lugemata (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 21). Samuti tuleb mõistliku aja arvestamisel arvestada ka lepingurikkumise (töö mittevastavuse) kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Asjatundja kaasamist kahjustunud asja ülevaatamiseks ja puuduste kindlakstegemiseks saab pidada üldjuhul vajalikuks, eriti kui lepingu esemeks on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd. (p 18.5)
Lähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele VÕS § 189 lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama. (p 19.4)
Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 26). Hageja, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kattuvas osas saab kohus vastastikused rahalised kohustused tasaarvestada, kui hüvitamine ei ole välistatud VÕS § 190 alusel. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust (vt RKTKo nr 2-16-15722/123, p 17.3). (p 19.4)
Lepingu rikkumise, mis seisneb tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuses, tõttu lepingust taganemise (VÕS § 116 lg 1) ning rikkumisega tekitatud kahju (VÕS § 115 lg l esimene alternatiiv) hüvitamise eeldused on erinevad. Kahju hüvitamise nõue koos kohustuse täitmisega eeldab küll lepingu rikkumist, kuid erinevalt lepingust taganemise eelduseks olevast rikkumisest ei pea selle nõude puhul rikkumine olema oluline. Kui kohus on tuvastanud lepingu olulise rikkumise, kuid taganemise õigus on lõppenud taganemisavalduse tegemiseks ettenähtud mõistliku tähtaja möödumise tõttu VÕS § 118 kohaselt, ei lõpe selle tähtaja möödumisega kahju hüvitamise nõue. (p 23)
Otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused (vt RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Kulutused õigusabile võivad olla mittevajalikud ulatuses, milles need on seotud lepingust taganemisega, kui kohus asub seisukohale, et hageja lepingust taganemine ei ole kehtiv. (p 24)
|
2-18-109972/115
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.10.2020 |
|
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
|
2-16-15722/123
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.04.2020 |
|
Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)
VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)
VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)
VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)
VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)
VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)
Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)
Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)
Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)
Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)
Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)
Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)
Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)
Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)
VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)
|
2-10-12908/156
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.02.2019 |
|
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2)
Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo nr 2-20-9750/61, p 33)
Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. (p 15)
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1)
Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
|
2-15-3965/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.04.2018 |
|
Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (p 31)
VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)
Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14)
Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18)
Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18)
Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 28)
Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 29)
|
2-15-18582/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.11.2017 |
|
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (TsMS § 436 lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)
Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi. (p 12)
VÕS § 217 lg 2 p 3 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule haldusorgani kirjad, milles on kinnitatud, et ostetud kinnistul on õigusakti kohaselt ehitamine võimatu. Tegemist on halduse toimingutega, mis kujutavad endast haldusorgani loamenetlusele eelnevat hinnangut ehitusloa taotluse eduväljavaadete kohta. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2016. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16, p 9). Sellele on kohtul võimalik anda sisuline hinnang. Ei ole õige, nagu saaks vaidluses müügilepingu rikkumise üle üksnes ehitusloa andmisest keeldumise otsusega tõendada, et kinnisasjale ehitamine on võimatu.
(p 15.1)
Ainuüksi kinnistusregistriosa esimesse jakku „Kinnistu koosseis“ riigi maakatastri pidaja esitatud andmete alusel kantud kinnistu sihtotstarbest ei saa järeldada, kas kinnistusraamatusse kantud maatükile saab ehitada või mitte. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh arvestada avaliku õiguse norme. Maakohus saab tsiviilasja läbivaatamisel täiendavalt kohaldada avaliku õiguse norme (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 16). (p 15.2)
Kui kinnisasja müügilepingu kohaselt peab saama sellele ehitada, siis ei vasta kinnisasi lepingutingimustele mitte üksnes siis, kui sellele ehitamine ei ole välistatud, vaid ka siis, kui sellele ehitamine eeldab ostjalt ebamõistlikke pingutusi. Selliseks ebamõistlikuks pingutuseks võib pidada vajadust võtta ette kohtutee selleks, et kinnisasjale ehitamise õigust oleks võimalik faktiliselt teostada. Kui pädev haldusorgan on teavitanud ostjat sellest, et ehitusloa väljastamine ei oleks selle taotlemise korral võimalik, ei saa ostjalt oodata, et ta halduse toimingu kohtus vaidlustaks. Sellisel juhul jääb ehitamise võimalikkuse risk müüja kanda. (p 15.3)
Kui müügilepingu järgi on ostetud asi kinnistu sihtotstarbega 100% elamumaa, saab ostja lähtuda sellest, et ostetud kinnisasi on mõeldud elamiseks (st tegemist ei olnud eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima). Kinnisasja kasutamine elamiseks eeldab, et sellele oleks võimalik rajada eluase. Kui kinnisasjale ei saa rajada eluaset, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). (p 15.2)
Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)
|
3-2-1-16-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16)
Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)
Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22)
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)
VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)
Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. Millised on sel juhul muudetud müügilepingu tingimused, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §‑s 75 ning VÕS §‑s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. (p 26)
|
3-2-1-13-17
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Iseenesest on võimalik kinnisasjale piiratud asjaõigust seadma kohustav võlaõiguslik leping (kausaalleping) üles öelda, kuid seda siiski juhul, kui kausaallepingu järgi õigustatud pool on sellest lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-46-08, p d 11, 14 ja 15). Võlaõigusliku lepingu korraline ülesütlemine (VÕS § 195 lg 3) seevastu võimalik ei ole, sest see võimaldaks kohustatud poolel kohustuste täitmisest vastuolus VÕS § 8 lg ga 2 meelevaldselt keelduda. Asjaõigusleping seevastu ei allu võlaõiguslikele kujundusõigustele, mh ei saa sellest taganeda ega seda üles öelda (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 19). (p 18)
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p d 18 ja 21). (p 15)
Eelmärge on olemuslikult küll tagatisvahend, kuid selle funktsiooniks ei ole tagatava nõude aegumise välistamine (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja lg 3). Eelmärge kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse ning tagades õiguse järjekoha ja võlaõigusliku lepingu täitmise. Eelmärge on tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud, st see tekib koos tagatava nõudega ega kehti selleta (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 25; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 23). (p 14)
TsÜS § 146 lg 5 hõlmab kõiki kausaallepingu alusel esitatavaid nõudeid kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga. (p 14)
Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)
Asjaõigusleping on sõlmitud juhul, kui pooled on kokku leppinud selgelt määratletud asjaõiguslikus muudatuses (käsutuses). Juhul kui kokku on lepitud vaid kohustuses asjaõigusliku olukorra muutmiseks (tulevikus), on tegu kohustustehinguga. (p 16)
|
3-2-1-75-16
|
Riigikohus |
24.10.2016 |
|
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25)
Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33)
Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34)
Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37)
Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
|
3-2-1-43-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15)
Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel).
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15)
Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on.
Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
|
3-2-1-34-13
|
Riigikohus |
30.05.2013 |
|
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). ( p 14)
Kui leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 188 lg 2), kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). VÕS § 189 lg 2 eesmärgiks on kehtestada alternatiiv juhuks, kui asja ei ole võimalik tagastada. Sellisel juhul tuleb hüvitada üleantu väärtus. Kuna taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, ei saa taganemisel nõuda asja välja kolmandalt isikult, kes on selle kehtivalt omandanud. Seega võib olla tegemist olukorraga, kus asja tagastamine on võimatu. Siinkohal ei ole tähtsust sellel, millised on asja võõrandamise asjaolud. Eeltoodul võib olla tähtsus VÕS § 190 kohaldamisel, mis piirab heauskse võlgniku kaitsmise eesmärgil tema vastutust, kui ta pole ise tagastamise võimatust põhjustanud. (p 15)
Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära (vt 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p 13). Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). (p 16)
|
3-2-1-22-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Kui maakohus leiab vaheotsuse tegemise taotlust lahendades, et kostja II suhtes ei saa hagi rahuldada, saab ta vaheotsuse tegemise asemel jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kui see on võimalik tõendeid hindamata üksnes hageja esitatud asjaoludel, eeldades nende õigsust. Nõude põhjendatuse kohta saab ta teha vaheotsuse vaid juhul, kui seda on taotletud. Mitme kostja vastu esitatud hagi lahendamisel saab maakohus asja mõne kostja suhtes sisuliselt lahendada vastavate eelduste olemasolul TsMS § 450 alusel osaotsusega.
Ka ringkonnakohus saab vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.
Vaheotsuse tegemise eeldus on poole taotlus, seda ka TsMS § 449 lg 1 järgi nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemisel. Kui pool ei esita vaheotsuse tegemise taotlust, ei ole kohtul vaheotsuse tegemiseks alust. Samuti ei saa ilma taotluseta üle minna ühelt vaheotsuse liigilt (aegumine) teisele (nõude põhjendatus).
Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded ei ole aegunud. Selle asemel et sellega piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama kostjate vastuväidete põhjendatust selle kohta, et hageja kaotas lepingust taganemise õiguse. Apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus. Ringkonnakohtul ei olnud pädevust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ta ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Selliselt täpsustab kolleegium 8. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-118-11 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohta ja lisab, et haginõude saanuks ringkonnakohus lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes.
Ringkonnakohus saab ka vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.
Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Selliselt on ringkonnakohtu resolutsioon kõigepealt osaliselt vastuolus põhjendava osaga. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded aegunud. Seega ei saa ka ringkonnakohtu otsuse põhjenduste loogika järgi vähemalt põhiosas õige olla maakohtu otsuse resolutsioon, mille järgi on hageja nõuded kostjate vastu aegunud.
Maakohtu otsuse resolutsioon tulnuks lisaks vaidlustamata osale jätta muutmata üksnes osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta.
Kui eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002, siis ei ole tegemist kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus, eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK).
VÕSRS § 7 lg 1 järgi saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel, kuid pärast 1. juulit 2002 kehtivas korras. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st (või lepingust enesest). VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.
Eellepingu korral võib tegemist olla ka müügilepinguga, kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 12).
Jätkuva lepingu rikkumise puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid selle võimatuse tõttu ei saa ta seda realiseerida (kinnisasi on võõrandatud) ega ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5 sisutühjaks.
|
3-2-1-157-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11.
Lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude korral ei ole iseseisvaks vaidluse ega ka hagi esemeks lepingust taganemise kehtivuse tuvastamise nõue. Sellisel juhul ei ole lubatud ka kostja vastuhagi lepingust taganemise kehtetuse tuvastamiseks.
Lepingust taganemise tehingu kehtivus on üheks lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude aluseks, mida kohus peab hageja taotluse või kostja vastuväite alusel hindama, ilma et hageja peaks seda esitama iseseisva haginõudena või kostja vastuhagina.
VÕS § 221 lg 1 p 1 mõtteks ei ole sätestada ajaliselt piiramatut lepingust taganemise õigust. See säte on seotud VÕS §-ga 220, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad ostja teavitamiskohustuse ja lõige 3 sellise kohustuse rikkumise tagajärjed (vt nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p-d 23-25; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14; 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11.
Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsustus.
Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkab kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis.
|
3-2-1-63-12
|
Riigikohus |
23.05.2012 |
|
Mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab olema võrreldav täitmise nõude aegumise tähtajaga. Vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle. Pärast lepingu täitmise võimatuse ilmnemist peab lepingust taganeda sooviv pool lepingust taganema mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 12).
|
3-2-1-136-11
|
Riigikohus |
21.12.2011 |
|
Kehtivaks taganemiseks VÕS § 97 alusel peavad olema täidetud nii taganemise formaalsed eeldused kui ka sisulised eeldused:
• lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist;
• asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt;
• kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda
• kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada
• asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud pool;
• kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel;
• asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes mõistlik.
Vt VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta ka Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10; Riigikohtu 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13).
VÕS § 97 lg 5 võimaldab lepingust taganeda erandlikult. Nimetatud säte võimaldab lepingust taganeda vaid juhul, kui selle muutmine ei ole võimalik või ei oleks teise lepingupoole suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem on leping lõpetada.
Kehtivaks taganemiseks VÕS § 97 alusel peavad olema täidetud nii taganemise formaalsed eeldused kui ka sisulised eeldused:
• lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist;
• asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt;
• kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda
• kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada
• asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud pool;
• kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel;
• asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes mõistlik.
Vt VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta ka Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10; Riigikohtu 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13).
VÕS § 97 lg 5 võimaldab lepingust taganeda erandlikult. Nimetatud säte eelistab lepingu muutmist sellest taganemisele ning võimaldab lepingust taganeda vaid juhul, kui selle muutmine ei ole võimalik või ei oleks teise lepingupoole suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem on leping lõpetada.
VÕS § 97 lg-st 5 tuleneva lepingust taganemise õiguse kindlakstegemiseks ei ole kohustuste vahekorra muutumise täpne ulatus iseenesest määrav. Piisab, kui tehakse kindlaks kohustuste vahekorra muutumise suurusjärk.
VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel on vaja kohustuste väärtus võimalikult kohtulahendi tegemise aja seisuga kindlaks teha eelkõige kestvuslepingu puhul, kui seda tahetakse tulevikku suunatult muuta. Teiste lepingute, eelkõige täitmata müügilepingu puhul (vt ka otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12) tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja ettenähtud täitmise aja vahepeal. Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist. Seega ei ole lepingu muutmise ega sellest taganemise õigust, kui asjaolud muutusid või poolte kohustuste vahekord muutus pärast lepingu täitmise, nt ostuhinna tasumise aega.
|
3-2-1-110-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad kolleegiumi arvates vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
Apellatsioonimenetluses võib tugineda uutele asjaoludele ja uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud asjaolu, millele tugineti, või tõend, mis maakohtus esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei olnud varem võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel.
Kui hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks üksteist välistavad asjaolude kogumid, tuleb kohtul hinnata, kas vähemalt ühe tõendatuse korral saaks tema hagi rahuldada alternatiivsetel õiguslikel alustel (vt TsMS § 370 lg 2 ja § 442 lg 8 viies lause).
Taganeda saab vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust.
AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult.
|
3-2-1-104-11
|
Riigikohus |
08.11.2011 |
|
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
|
3-2-1-57-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 järgi ei ole välistatud asja saatmine uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
Leppetrahvi nõudele tuginemist ei välista iseenesest see, et hageja kostja nõuet ei tunnusta. Nõude olemasolu ja kohustuse täitmisest keeldumise õigus tehakse selgeks kostja täitmisest keeldumise õigust hinnates. Muu hulgas saab ka vastuväitena esitatud leppetrahvi nõude puhul taotleda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Sarnaselt on Riigikohus tasaarvestuse kohta leidnud, et kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu, st taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud. Sarnane vastastikune tagasitäitmine on sätestatud ka vastastikuse lepingu tühisuse korral VÕS § 1034 lg 3 alusel.
Müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Üks võistleva menetluse tunnus on ka see, et pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Tuginedes formaalsele ebatäpsusele apellatsiooninõude sõnastamisel, väljus ringkonnakohus sisuliselt apellatsioonkaebuse piiridest ja tühistas maakohtu otsuse ka osas, mida tegelikult ei vaidlustanud. Selliselt eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 4 lg 2 ja § 651 lg 1 vastu (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12). Kui ringkonnakohtul on kahtlusi apellatsioonitaotluse ulatuse või sisu osas, tuleb lasta taotlust täpsustada.
Eelmärke võib AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärge tagab nõuet kinnistusraamatust nähtuva õigusliku olukorra muutmiseks ja see on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 25).
Müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos VÕS § 110 lg 1 teise lause mõttes. Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Riigikohus on leidnud, et müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 11).
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
|