3-3-1-11-15
|
Riigikohus |
07.10.2015 |
|
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)
Tegevusluba ei anna õigust kasutada elektri tootmiseks ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade taotlemiseks tulenes vahetult EhS-st ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektritootmise tegevusloas. (p 17)
Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)
Kui faktiliselt võib elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist, tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks siiski selgitada, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Valla kui tulu teenija käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja valla õigusvastase käitumise vahel. (p 15)
Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). (p 29)
Projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. (p 29)
Kui kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude ringist, võib olla õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6 alusel põhjendatud (vt RKHK 30. novembri 2010. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 32)
EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata, sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja ettevõtlusvabadust. (p 22)
Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
|
| 3-2-1-48-15
|
Riigikohus |
10.06.2015 |
|
Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada oma vastutust tahtlikult ja õigusvastaselt tekitatud kahju korral. Samuti ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20)
Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel tekkis tervisekahjustus või kehavigastus, tuleb kaitsenormi puudumise korral selgitada, kas kahjutekitajal lasus käibekohustus, s.o ohu loonud või ohtu kontrolliva isiku kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Langevarjuhüppe korraldaja käibekohustuseks on kõige üldisemas mõttes ohutu langevarjuhüpete korraldamine ja hüppe sooritajate piisav koolitamine ning instrueerimine enne hüpet. (p 24)
Langevarjuhüppe korraldaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et järgis oma kutsealal keskmise langevarjuhüppekorraldaja hoolsusstandardit (p 26)
Kui langevarjuhüppe korraldaja on rikkunud oma käibekohustust, ei anna langevarjuhüppe sooritaja süüline käitumine alust välistada korraldaja deliktilist vastutust, küll aga saab seda arvestada hüvitise suurust määrates. (p 27)
Kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamisekohustusest tulenevalt nõudealuse välja selgitama (3-2-1-21-13, p-d 16-17). (p 14)
Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada lepingu rikkumisest tulenevat vastutust ega seda ebamõistlikult piirata. Olukorras, kus teenust pakutakse tarbijale, ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20)
Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks, sh võib käsunduslepingust tuleneda kõrvalkohustusena käsundisaaja kohustus kaitsta käsundiandja vara, elu ja tervist. See kehtib ka siis, kui käsunduslepingu sisuks on langevarjuhüppe korraldamine tasu eest, st langevarjuhüppeteenust pakkuv isik peab tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning tagama, et hüpe sooritatakse ohutult. (p 17–18)
Kaitsekohustuse vm lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral saab käsundiandja nõuda käsundisaajalt mh kahju hüvitamist. Vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et täitis seadusest tulenevat hoolsuskohustust, mistõttu ei saa talle kahju tekitamist ette heita. (p 19)
|
| 3-1-1-57-10
|
Riigikohus |
27.10.2010 |
|
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.
Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus nr 3-2-1-1-01 ja 25. mai 2005. a otsus nr 3-2-1-51-05). Käesoleval juhul on kassaator esitanud 250 000 krooni suuruse kahjunõude. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori poolt varasemas menetluses avaldatud seisukohtadega, et nimetatud summa ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanutepoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena. (p 26)
Kriminaalkolleegium selgitab täiendavalt, et isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem, tekib VÕS § 130 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue. Et selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle nõude esitada ka surnu pärijad. (p 27)
Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.
Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.
Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.
Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.
VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.
VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.
Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.
Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.
Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.
KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.
Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.
KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.
Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.
Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.
Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.
Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.
|
| 3-2-1-148-09
|
Riigikohus |
06.01.2010 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
|
| 3-2-1-125-08
|
Riigikohus |
08.12.2008 |
|
VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud maksevahendi omaja kohustuste rikkumine on käsitatav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 tähenduses juhul, kui maksevahendi omaja jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata.
Ainuüksi järelmaksukaardi jätmine autosse ei ole üldjuhul käsitatav raske hooletusena VÕS § 741 lg 1 p 1 ja VÕS § 104 lg 4 koosmõjus. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas autol, kuhu maksevahend jäeti, on signalisatsioon või kas see oli sisse lülitatud. Maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Seega saab raskeks hooletuseks pidada nii VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste üheaegset esinemist kui ka sama paragrahvi sama lõike p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste samaaegset rikkumist. Samuti võib maksevahendi jätmine autosse olla käsitatav raske hooletusena juhul, kui auto jäetakse lukustamata asjaoludel, mille esinemisel rikkujaga sarnane isik autot lukustamata ei jätaks.
Tingimus, mille kohaselt kaardi valdaja peab PIN-koodi meelde jätma ning hävitama PIN-koodi ümbriku ja selle sisu, erineb VÕS § 741 lg-s 1 ettenähtud elektroonilise maksevahendi omaja kohustustest. VÕS § 746 kohaselt on elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.
VÕS § 741 lg 1 p 2 järgi tuleb teatamiskohustus täita maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule.
Maksevahendi väljaja vastutust piiravate asjaolude tõendamise kohustus lasub maksevahendi väljajal. PIN-koodi hoidmisel maksevahendi omaja raske hooletuse tõendamiseks peaks maksevahendi väljaja esmalt tõendama, et raha väljavõtmine koodi teadmata oli võimatu. Kui see on nii ja asjaolude järgi võib eeldada, et PIN-kood saadi koos maksevahendiga, peab maksevahendi omaja omakorda tõendama, et ta ei olnud koodi hoidmisel raskelt hooletu (jagatud tõendamiskoormis).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-56-08.
|
| 3-2-1-131-06
|
Riigikohus |
10.01.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
Kahju tuleb hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui lepingulisi kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lõigete 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele. TsK § 229 tuleb kohaldada ka siis, kui kostja otsesõnu ei taotle hüvitise vähendamist.
|
| 3-2-1-125-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Pangakaardi kasutaja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui ta pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju pangale. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-94-05.
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kostja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju hagejale, st kui ta pidi ette nägema võimalust, et kaardi vahendusel on võimalik võtta kontolt välja rohkem raha, kui seal tegelikult on, mh krediidina. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
|
| 3-2-1-94-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-2-75-03.
Kui ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, peab ta seda ka otsuses märkima. Esimese astme kohtu otsuse põhjenduste muutmine peab samuti otsusest selgelt nähtuma.
Kohus võib TsK § 229 alusel vähendada väljamõistetavat kahju hüvitist ka enda algatusel.
Kohustust rikkunud võlgnik vastutab üksnes süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, va seaduse või lepinguga ettenähtud juhud.
Kahjuks loetakse TsK § 222 järgi mh ka võlausaldaja tehtud kulutusi. Kahju hüvitamise eesmärk on võlausaldaja paigutamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus võlausaldaja oleks olnud, kui võlgnik ei oleks oma kohustust rikkunud.
Lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama kahju vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, va juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Kohus ei ole seotud hüvitise suuruse hindamisel halduskohtu otsusega hüvitise suuruse määramise osas.
|
| 3-2-1-63-04
|
Riigikohus |
13.05.2004 |
|
Pandipidaja süü kindlakstegemisel panditud asja säilitamise ja korras hoidmise kohustuse (AÕS § 287 lg 1 p 1) rikkumisel tuleb hinnata seda, kuidas pandiesemega samasuguse asja omanik oleks mõistlikult võttes taganud sellise asja säilimise.
Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab endale muretseda samasuguse asja.
|
| 3-2-1-73-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
Panga õigust keelduda ülekande tegemisest lepingu p 8 alusel tuleb tõlgendada lähtudes tarbijakaitseseaduse § 5 lg-tes 2 ja 3 ja TsÜS § 64 lg-s 2 sätestatut ning panga süüd hinnata panganduses mõistlikuks peetavast hoolsusastmest.
1. aprillil 1998. a kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 2 sätestas seaduse objektina ka pangandusteenused. Pangandusteenuse osutamiseks sõlmitud lepingu tõlgendamise tuleb arvestada TKS § 5 lg-tes 2 ja 3 sätestatut.
TsK § 227 sätestab süü presumptsiooni, kuna süü puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud. Samas võimaldab TsK § 229 võtta arvesse ka teise poole süüd.
|
| III-2/1-31/94
|
Riigikohus |
15.09.1994 |
|
|
Facebook
X.com