/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-49-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Ostja tõendamiskoormis ei saa professionaalse automüüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Ka puudusest teatamisel peab vaid oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 220 lg 2 järgi piisavalt täpselt kirjeldama. Järelikult ei saa ostjat kohustada VÕS § 218 lg 2 järgi tõendama lisaks turbolaaduri normaalsest kiiremale kasutuskõlbmatuks muutumisele ka selle põhjust sõiduki üleandmise ajal. (p 25) VÕS § 218 lg 3 kohaldamisalasse kuulub ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused, eeldusel, et müüja on kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Seega vastutab müüja lepingueseme puuduse eest nii juhul, kui see oli olemas asja üleandmisel, kui ka siis, kui see põhjustati garantiiremondi käigus või kui puudus jäeti garantiiremondi käigus kõrvaldamata, ehkki seda oleks saanud ja pidanud tegema. (p 25)
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb VÕS § 155 lg 2 p 2 järgi, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kui garantiitähtaeg on möödunud ja garantiitingimused ei näe garantiiremondi korral ette garantii pikenemist üldiselt ega ka garantii korras asendatud detailidele, ei saa kohaldada VÕS § 231 lg 2 p-i 2, kui müügilepingu esemeks ei ole sõiduki detail, vaid sõiduk, ja seda garantii korras ei asendatud. (p 18-19)
Müügilepingust tulenevad ostja kulutuste (VÕS § 222 lg 5) ja kahju hüvitamise (VÕS § 115 lg 1) nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi kolme aasta jooksul asja üleandmisest. VÕS § 227 kolmanda lause järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. See kehtib ka juhul, kui puudus kõrvaldatakse garantii korras. (p 27)
Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Kui ostja tugineb nõuet esitades sellele, et müüdud sõiduk on puudusega ehk müüja rikkus müügilepingut, siis oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et kuna ostja ei väitnud sõiduki rikke põhjendusena kohe õlitussüsteemi puudulikkust, peab ta sellele tuginedes esitama uue hagi. Turbolaaduri rikke põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale üksikule rikke põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. Uue hagi esitamine ei oleks mõistlik ega ka kooskõlas TsMS §-ga 2, sest uue hagi raames hakkaks kohus lahendama sisuliselt sama asja. Lisaks tuleb kohtul kaaluda võimalust, et ostja on hagi alust apellatsioonimenetluses täiendanud (vt TsMS § 652 lg 3 p 2). (p 24)
3-2-1-7-14 PDF Riigikohus 02.04.2014
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks. Põhjendamatu on seega jätta ehitise omaniku hagi ehitaja vastu menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et garantiinõude saab ehitaja vastu esitada üksnes tellija. (p 11)
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks. Vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-11, p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34. (p 11)
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks. Vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-11, p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34. (p 11)
3-2-1-49-12 PDF Riigikohus 16.05.2012
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13. Garandil on vastuväite esitamisel keelatud tugineda üksnes nõudegarantii lepingule juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse. Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad.
3-2-1-148-11 PDF Riigikohus 01.02.2012
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
3-2-1-89-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.
TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.
3-2-1-86-05 PDF Riigikohus 19.10.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-77-05.
Isikud võivad sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta teisiti, kui on seaduses sätestatud, kui ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega.
3-2-1-139-03 PDF Riigikohus 10.12.2003
TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 58 kohaselt tekkida ka õigustoimingutest, mis ei ole küll seaduses sätestatud, kuid ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ega mõttega. Tsiviilkoodeks ei sätestanud võlasuhete ammendavat loetelu.
Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt pädevus ümber hinnata alama astme kohtu tuvastatut.
TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. Garantiikirjaga võetud kohustus tuleb täita TsK § 173 lg-s 1 sätestatud korras.
3-2-1-9-03 PDF Riigikohus 11.02.2003
Arvestades kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 162 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, tuleb hageja ja kostja vaheliste õigussuhete määratlemisel kohaldada Eesti seadust, sõltumata sellest, kas pooltevahelisi suhteid tuleb hinnata garantiikindlustuslepingu või garantii kui kindlustuslepingust sõltumata võlaõigusliku suhte alusel.
Tehingu hindamisel võib toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Tsiviilõiguses ja tehingute puhul, eriti mõlemapoolsete majandustehingute puhul, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid, ei ole õiguse allikaks mitte ainult kirja pandud õigus, vaid ka tavad ja praktika.
Ainuüksi asjaolu, et hageja pole hagis viidanud konkreetsele TsK paragrahvile ja nimetanud nõutavat summat viiviseks, ei anna alust väita, et silmas peeti leppetrahvi TsK § 191 tähenduses. Kohtul tuleb lahendada hageja nõue viivise sissenõudmiseks, kohaldatav on TsK § 231.
Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja sõlminud jäätmevedajatega garantiikindlustuslepingu, mille alusel oli soodustatud isikuks hageja. Kostja on väljastanud hagejale ka hageja ning jäätmevedajate allkirjastatud garantiidokumendi. Garantiidokumendi näol on tegemist rahvusvahelises rahanduspraktikas rakendatava nõudegarantiiga (first demand guarantee, demand guarantee), mis on garantii andmise aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu maksekohustus. Selline abstraktse nõudegarantii olemasolu oli 1997. a kehtinud seaduste alusel tunnustatav ka eesti õiguses, sest seadus ei välistanud teistsugustes tagatistes kokkuleppimist kui on kehtestatud TsK §-des 214 ja 215. Seega võis garantiidokumedi allkirjastamisega hageja ja kostja vahel tekkida küll garantiikindlustuslepingule tuginev, kuid õiguslikult siiski abstraktne ja iseseisev leping, mille kehtivus ja täitmine ei sõltu kindlustuslepingu kehtivusest ning mille täitmiseks oli hageja õigustatud esitama hagi.
3-2-1-147-02 PDF Riigikohus 23.12.2002
Kohtud on tuvastanud, et mõlemad pooled asusid lepingut täitma ilma lepingus märgitud tingimuse saabumiseta, mistõttu võib TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt järeldada, et pooled ei pidanud seda tingimust kohustuslikuks eeltingimuseks lepingu sõlmimisele ning ei pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks.
Arvestades TsÜS § 81 lg-s 2 sätestatut võib edasilükkavaks tingimuseks olla ühe poole kohustus teha teatud toiming.
Seaduse ja lepinguga on kooskõlas kohtute järeldus, et hageja garanteeris ostja poolt müügihinna tasumise kohustust. Garantiiga saigi tagada vaid rahalist kohustust.
Isikul, kes maksis kohustuse täitmiseks, mis oli teise isiku poolt täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda saajalt saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 järgi. See, et nõuet on tunnustatud (kohtuotsusega), ei välista isiku alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires.
Tunnustamisele kuuluva nõude suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud juhinduma PankrS § 21 g-s 1 sätestatust, mille kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks. AS Eesti Maapank (pankrotis) taotleb kostjaga sõlmitud garantiikirja väljastamise lepingust tuleneva nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses. Kuna kolmanda isiku nõuet hageja vastu on tunnustatud ja ta on õigustatud saama hagejalt garanteeritud summa, on põhjendatud ka hageja kui garandi nõude tunnustamine samas summas.
3-2-1-66-01 PDF Riigikohus 30.05.2001
Munitsipaalettevõtte põhimääruse kinnitamise ajal mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte.
Täiendava vastutuse korral järgneb garandi kohustus kustutada teise isiku võlgnevus kohustise mittetäitmise või mittekohase täitmise korral (TsK § 214 lg 1). Vastavalt Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-le 7 on kohaliku omavalitsuse täitevorgan kohustatud täitma munitsipaalettevõtte eest kohustuse viimase maksevõimetuse korral.
Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 sätestab munitsipaalettevõtte vastutuse oma kohustuste täitmise eest ning paneb täiendava vastutuse munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral ettevõtte kõrgemalseisvale organile, kelleks on põhimääruse p 3 järgi kohaliku omavalitsuse täitevorgan.
3-2-1-27-01 PDF Riigikohus 28.02.2001
Tsiviilkoodeksi kehtestamisel ja samuti 1990. aastal munitsipaalettevõtte põhimääruse kinnitamise ajal mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte.
Tulenevalt TsK §-st 214 lg 1 on garant kohustatud kustutama teise isiku võlgnevuse täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Kostja garantiivastutus tuleneb Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-st 7, mille kohaselt vastutab munitsipaalettevõte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ.
Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 sätestab munitsipaalettevõtte vastutuse oma kohustuste täitmise eest ning paneb täiendava vastutuse munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral ettevõtte kõrgemalseisvale organile, kelleks on põhimääruse p 3 järgi kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamine iseenesest ei lõpeta seadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse täitevogani kohustust vastutada nende võlgade eest, mis tekkisid enne ümberkujundamist.
3-2-1-87-00 PDF Riigikohus 21.06.2000
Garantiikohustise tekkimine ei olene võlgniku nõusolekust. Garandi poolt võlgnevuse tasumine enne garantiivastutuse saabumist ei anna iseenesest alust tasutu tagasinõudmiseks TsK § 477 lg 1 alusel.
3-2-1-78-00 PDF Riigikohus 05.06.2000
Võlgniku lõppemine pärast garantiivastutuse tekkimist ei lõpeta garantiikohustist.
3-2-1-106-98 PDF Riigikohus 28.10.1998
Tulenevalt TsK § 214 lg-st 1 võib garant võtta endale ka võlgniku võla osalise kustutamise kohustuse. Samuti võib garant võtta endale kohustuse tasuda võlgniku võlgnevus vaid teatud tähtajal.
3-2-1-52-98 PDF Riigikohus 01.06.1998
Kui pooled on kokku leppinud garantii kehtivuse tähtaja, siis selle tähtaja jooksul tuleb garandi vastu esitada nõue samas vormis, milles peab olema sõlmitud garantiileping.
3-2-1-73-97 PDF Riigikohus 02.06.1997
Filiaali juhatajal ei olnud TsK § 33 kohaselt õigus filiaali nimel garantiid anda.
III-2/1-103/95 PDF Riigikohus 21.12.1995

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json