2-20-3847/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)
VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Nt väide, et ametnik töötab ministrile vastu, ei riiva ametniku au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 11)
|
| 2-22-14182/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2024 |
|
Kui kostja tegevus kujutab endast kestvat õigusvastase kahju tekitamist, siis on hagejatel õigus nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel kahju tekitava käitumise lõpetamist. (p 26)
Kohtulahendi täidetavuse huvides on otstarbekas lahendi resolutsioonis täpsustada, millised sammud peab kostja hagejate õiguste rikkumise lõpetamiseks astuma. (p 26)
Vt RKTKm nr 2-19-10047/101, p 12. (p 27)
Ei ole õigustatud üldsõnaliselt keelata kostjal hagejate õigusi kahjustavate otsuste vastuvõtmine. Iga konkreetset väidetavalt kahjustavat otsust saab hinnata, lähtudes otsuse sisust. Täpsustamata kohtulahendi resolutsioonis, milline konkreetne tegevus on keeluga hõlmatud ja milline mitte, on tarbetu keelata kostjal hagejate õiguste rikkumine, sest samasisuline kohustus tuleneb kostjale juba seadusest. (p 27)
TsMS § 719 lg 1 esimese lause järgi peab vahekohtumenetluse kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult taasesitatavas vormis. Seetõttu ei piisa vahekohtukokkuleppe sõlmimiseks üksnes kaudsetest tahteavaldustest. (p 30)
Spordiorganisatsioonid võivad iseenesest sõlmida spordis tegutsejatega vahekohtukokkuleppeid. Selline kokkulepe võib sisalduda nt lepingus, millega spordialaliit väljastab sportlasele litsentsi. Samuti võib vahekohtukokkulepe sisalduda spordialaliidu põhikirjas, millest juhinduvad kõik alaliidu liikmed ja mis on liikmele enne alaliiduga liitumist teada. On oluline, et selline tingimus on sätestatud kas lepingus või põhikirjas selliselt, et isikul on võimalus selle sisuga vahetult tutvuda. Seega ei ole vahekohtukokkuleppe kehtivuseks piisav, kui nt võistluslitsentsi saamiseks sõlmitavas lepingus lepitakse kokku mh rahvusvahelise alaliidu reeglite kohaldamises. (p 31)
Igal juhul ei ole täidetud vorminõue vahekohtukokkuleppe kehtivuseks juhul, kui isik ei ole teinud ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldust selle kokkuleppe sõlmimiseks. Üksnes spordivõistluse korraldamine või sellel osalemine ei ole käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldusena. (p 32)
MTÜS §-s 24 sätestatu on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga sisesuhtes olevad isikud. Seetõttu piirab MTÜS § 24 lg 3 isikute ringi, kes saavad nõuda mittetulundusühingu üldkoosoleku (või MTÜS § 24 lg 7 alusel ka teise organi) otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 13)
MTÜS ei piira nende isikute ringi, kes saavad esitada mittetulundusühingu organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi. Küll aga tulenevad piirangud tuvastushagi esitamiseks TsÜS § 38 lg-st 2 ja TsMS § 368 lg-st 1. (p 14)
Õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamiseks on vähemalt samadel isikutel, kellel on õigus nõuda sellise otsuse kehtetuks tunnistamist. See isikute ring võib olla ka laiem, kuna õiguslik huvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu võib olemas olla ka isikutel, kellel puudub (MTÜS § 24 lg 3 järgi) õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 14)
Isikul võib olla õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ka juhul, kui see otsus tegelikult mõjutab tema õiguslikku positsiooni või toob talle kaasa õiguslikke tagajärgi. (p 15)
Spordialaliidu otsus või tegu võib osutuda põhimõtteliselt turgu valitsevat seisundit KonkS § 16 mõttes kuritarvitavaks. (p 18)
On võimalik, et spordialaliit kuritarvitab enda turgu valitsevat seisundit, kui ta piirab ettevõtjatel turule pääsu sellega, et seab teiste ettevõtjate majandus- või kutsetegevuse sõltuvusse enda kehtestatud reeglitest, mille üle ei tee järelevalvet keegi peale spordialaliidu enda. (p 20)
Vt RKTKo nr 2-15-505/180. (p 25)
VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)
VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)
Kui hagejad soovivad esitada kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude, siis sellise nõude eeldusena peavad hagejad esile tooma ja tõendama, milles seisneb neile tekitatud kahju. Samuti peavad hagejad tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest (RKTKo nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kostjal on sellisel juhul vastutusest vabanemiseks võimalik omakorda tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane. (p 28)
|
| 2-22-1081/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)
Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)
|
| 3-19-1565/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2023 |
|
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)
KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)
Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)
PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)
Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)
|
| 2-20-1836/55
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.04.2023 |
|
VÕS § 1054 lg 3 kohaselt juhul, kui isik teeb teise isiku ülesandel toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks ülesande täitmise tõttu ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanud isiku vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanud isiku käitumise üle. Kontrolli omamise kindlakstegemiseks VÕS § 1054 lg 3 tähenduses ei ole piisav, kui tellijal on võimalik vastavalt õigussuhtele töövõtjaga kontrollida töövõtja käitumist, sh anda töövõtjale juhiseid, vaid oluline on, et tellijal on ka tegelikult kontroll töövõtja üle. Tellija kontroll töövõtja üle saab eelkõige seisneda töövõtjale konkreetsete juhiste andmises töö tegemise viisi või tingimuste kohta, nt kohustuses kasutada töö tegemisel kindlaid materjale, töövõtteid või meetodeid. Asjaolu, et tellija on tellinud ja andnud töövõtjale üle ehitustööde tegemiseks nõutava ehitusprojekti, ei tähenda siiski, et tellijal on kontroll töövõtja käitumise üle VÕS § 1054 lg 3 tähenduses. Seda tingimust ei saa lugeda täidetuks ka juhul, kui tellija on kohustatud tagama ehitamise üle omanikujärelevalve ning on selle kohustuse nõuetekohaselt täitnud. Tellija kontroll töövõtja käitumise üle VÕS § 1054 lg 3 tähenduses eeldab, et tellija on andnud tegevuse kohta, millega tekitati kolmandale isikule õigusvastaselt kahju, konkreetsed juhised, eelkõige, millisel viisil tuli töid teha, ja töövõtja neid tellija juhiseid ka järgis. (p 13)
|
| 2-21-5449/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.03.2023 |
|
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo nr 2-18-17980/127, p 19 jt). (p 11)
Asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt RKTKo nr 2-20-12495/29, p 15). (p 14)
Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)
Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)
Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)
|
| 2-19-2709/212
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2022 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-18-17, p 17. (p-d 10 ja 12)
Vt RKTKo nr 2-16-8751/184, p 31. (p 11)
Hagi rahuldamise hinnangulist ulatust saab menetluskulude jaotamisel arvestada ka mittevaraliste nõuete puhul. Kuna TsMS § 163 kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses. (p 11)
Ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõuete rahuldamise puhul saab menetluskulude jaotamisel muu hulgas arvesse võtta nii väidete arvu kui ka nende sisust tulenevat tähendust hageja jaoks, samuti sellise hagi rahuldamise viisi. Kui hageja on nõudnud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist eri meediakanalites, kuid kohus kohustab kostjat lükkama kõik hageja nimetatud väited ümber osas neist meediakanalitest, on hageja üldjoontes siiski saavutanud oma peamise eesmärgi, milleks on tema kohta avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamine. (p 11)
Otsuse täitmise viisi (TsMS § 445) hageja soovist erinevalt kindlaksmääramine ei ole hagi rahuldamise ulatuse hindamisel määrava tähtsusega. (p 11)
TsMS § 163 lg 2 kohaldamine ei eelda seda, et kompromissiettepaneku on teinud kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud TsMS § 4 lg-t 4 järgides ka kohus ning üks pooltest on ettepanekuga nõustunud. Tähtis on eelkõige see, et menetluses on arutatud niisuguse kompromissi sõlmimist, millega sarnases ulatuses hagi rahuldamise võimalus pidi olema pooltele ettenähtav. Näiteks tuleb menetlusosalistel kohtu tehtud kompromissiettepanekut tõsiselt kaaluda juhul, kui kohus selgitab põhjalikult menetluse väljavaateid. Muu hulgas tuleb arvesse võtta ka seda, missuguses menetluse etapis kompromissiettepanek tehti. Nii ei tarvitse näiteks olla põhjendatud jätta kogu menetluse kulud ühe poole kanda juhul, kui kompromissiettepanek tehti alles apellatsioonimenetluses enne sisulise lõpplahendi tegemist. TsMS § 163 lg 2 eesmärk on mh suunata pooli lõpetama vaidlus kokkuleppel, kiiremini ja väiksemate menetluskuludega. Eesmärk ei ole aga kompromissiga mittenõustunud poolt karistada. (p 12)
Olukorras, kus hageja nõue valdavas osas rahuldatakse, saab ühe võimalusena jätta hageja menetluskulud osaliselt kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. Proportsioon, milles kostja sellise jaotuse korral hageja menetluskulud kannab, peaks lisaks nõude rahuldamise hinnangulisele ulatusele sõltuma ka menetluse asjaoludest. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-17-17140/47, p 11. (p 15)
|
| 2-19-8673/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.11.2022 |
|
Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)
Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)
Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)
VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)
Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)
Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)
|
| 2-19-10047/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.06.2022 |
|
VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel saab esitada nõude järgmistel juhtudel: 1) kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev (õigusrikkumise lõpetamise nõue); 2) kui kahju tekitamine on juba toimunud (esmakordne õigusrikkumine on toimunud), aga esineb oht, et rikkumine võib korduda (uue samasuguse õigusrikkumise toimepanemisest hoidumise nõue); 3) kui õigusrikkumist pole veel toimunud, kuid kahju õigusvastase tekitamisega (õigusvastase teo toimepanemisega) ähvardatakse (kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumise nõue) (vt selle kohta ka nt RKTKo nr 2-18-3445/46, p 29.2) (p 12)
Kui asjas esitatakse uute samasuguste õigusrikkumiste toimepanemisest hoidumise nõue, tuleb VÕS § 1055 lg 1 kohaldamisel arvestada sellega, et juba toimunud (esmakordse) õigusrikkumise korral esineb eelduslikult oht, et selline rikkumine võib korduda. Eelnimetatud nõude rahuldamise eelduseks ei ole see, et õigusrikkumine jätkuvalt kestaks (oleks kestev), vaid oluline on eelkõige see, kas esineb oht, et tuvastatud õigusrikkumist võidakse tulevikus korrata (vt selle kohta ka RKTKo nr 2-16-17491/80, p 20.2). (p 13)
Taotlus keelata kostjal VÕS § 1055 lg 1 alusel avaldada õigusvastaselt hageja kohta ebaõigeid andmeid (st keeld sellist õigusrikkumist tulevikus toime panna) ei eelda, et hageja peaks hagiavalduses näitama, kellele andmete avaldamisest peab kostja tulevikus hoiduma ning millised avaldamise viisid on keelatud. Samas võib hageja hagiavalduses oma nõuet eeltoodud osas piiritleda. Hageja võib nõuda, et kostjad ei avaldaks edaspidi tema kohta ebaõigeid andmeid kõrvalistele isikutele, kellele selliste andmete edastamine oleks andmete avaldamine VÕS § 1047 lg 2 mõttes. (p 16)
VÕS § 1055 lg 1 kohaldamist ei välista see, kui hageja ei ole enne või samal ajal nõudnud tema kohta avaldatud ebaõigete andmete parandamist või ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel ja/või talle ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 17)
|
| 2-20-9975/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2022 |
|
TMS § 221 lg 1 võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes kuni täitemenetluse lõpuni. Olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu ning kohus võib jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kui on enne hagi läbi vaatamata jätmist andnud hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks. (p-d 11 ja 12.2)
Täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt ei tohi sissenõudja esitada täitedokumenti täitmisele ja peab esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole või see lõpeb. (p 14.2)
TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel peab kohus enne hagi läbi vaatamata jätmist andma hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks, kui seda asjaolu on võimalik kõrvaldada. Kui kohtumenetluse käigus on asjaolud muutunud, mistõttu ei saa enam hagi eset nõuda, kuid selle asemel saaks hageja nõuda teist eset (TsMS § 376 lg 4 p 3), peab maakohus määrama hagejale tähtaja, mille jooksul hageja võib esialgu nõutud eseme asemel nõuda teist eset (TsMS § 3401 lg 1). (p 12.2)
Asjaolude muutumise tõttu esialgu nõutud eseme asemel teise eseme või muu hüve nõudmine ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses (TsMS § 376 lg 4 p 3). Lisaks on hagejal enne hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist õigus muuta hagi eset või alust ilma kostja või kohtu nõusolekuta (TsMS § 376 lg 1 esimene lause). (p 13)
Kui täitemenetlus lõpetatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal, ei ole võlgnikul üldjuhul alust muuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuvastushagiks. Õigustatud huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes ei ole tuvastada, kas lõpule viidud sundtäitmine oli lubatav, põhjusel, et see asjaolu võiks mõjutada menetluskulude jaotust. (p 17)
Kui võlgnik esitas sissenõudja vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude ja muutis menetluse kestel täitemenetluse lõpetamise tõttu hagi eseme rahaliseks nõudeks ning tema rahaline nõue rahuldatakse, ei ole välistatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude menetlemisest tulenevate menetluskulude jätmine sissenõudja kanda. (p 15)
Kui täitemenetlus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal lõpetatud, kuid võlgnik ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul muutnud hagi eset rahaliseks nõudeks ja kohus jätab hagi läbi vaatamata, on üldjuhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. (p 17)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel. (p 14.2)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel. Deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda mh nt sellest, kui võlgnik on oma rahalise nõude tasaarvestanud (TMS § 221 lg 1) ja seetõttu on täitemenetluse alus ära langenud, kuid sissenõudja ei ole esitanud täitemenetluse lõpetamise avaldust. (p 14.2)
|
| 2-20-12495/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.05.2022 |
|
Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)
Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)
Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)
Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)
Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)
|
| 2-20-2032/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Teise isiku isikuandmete väljaselgitamine on eelduslikult selle isiku isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi. (p 12.1)
Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)
Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)
|
| 2-19-3736/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2022 |
|
Õigustatud isikuks TsÜS § 150 lg 1 tähenduses on isik, kellele kahju tekitati ja kes võiks nõuda kahju hüvitamist. Kuna juriidilise isiku teadmiseks on tema juhtorgani liikmete teadmine, tuleb TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks teha esmalt kindlaks kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liikmed väidetava kahju tekitamise ajal ja see, kas ja kui jah, siis millal võlgniku juhatuse liige (kui võlgnikul oli üks juhatuse liige) või vähemalt üks võlgniku liige (kui võlgnikul oli mitu juhatuse liiget) sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. (p 11)
Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole arvestada aegumistähtaja kulgemist ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liige, kes osales kahju tekitamisel isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana (VÕS § 1045 lg 4). Kui juriidilisest isikust kannatanul oli mitu juhatuse liiget, algab aegumistähtaeg selle juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitamisel ei osalenud. Kui kannatanu kõik juhatuse liikmed osalesid kahju tekitamisel ning kohus on välja kuulutanud kannatanu pankroti ja nimetanud pankrotihalduri, saab aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda aja, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanu pankrotihaldur. (p 12)
Kui kannatanu tugineb kahju tekitaja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab ta tooma mh esile kahju tekitajat kohustava kaitsenormi olemasolu ning VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta hüvitist nõuab. Nende eelduste olemasolu korral saab kahju tekitaja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ei olnud kaitsenormi rikkumises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes peab kannatanu tõendama ka tahtliku heade kommete vastase teo. Lisaks peab kannatanu tõendama, et õigusvastane tegu põhjustas talle kahju. Hüvitatav kahju peab olema, tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgist (vt ka nt RKTKo nr 2 14 58411/148, p 17.1). (p 13)
|
| 2-21-6284/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.12.2021 |
|
Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused – hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud ehk väidet on põhjendatud selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. (p 11.1)
Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (RVastS § 17 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Juhul kui kostja tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ja 8, § 1047 lg-te 1 ja 2 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja. (p 11.3)
Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohase nõude avaliku võimu kandja vastu. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. (p 11.3)
|
| 2-15-18661/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.12.2021 |
|
VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõude puhul peab kohus hindama seda, kas vaatamata hageja nime puudumisele konkreetses väites võiksid need siiski käia hageja kohta. (p 11)
Kohtud peavad vaidlusaluseid väiteid hindama, võttes arvesse nende avaldamise konteksti ja tuvastades, kuidas mõistlik lugeja neist väidetest aru saab. (p 11)
Isiku tegevuse kohta valeandmete avaldamine hõlmab ka isiku majandustegevust ehk tema tegutsemist erinevate ühingute ja asutuste juhtimisorganites, samuti ainu- või suuromanikuna. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on õigus nõuda ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist ka juhul, kui need iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja on nendega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt nt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 13). Kui vaidlusaluste faktiväidetega põhjendatakse osaliselt hageja kohta esitatud väärtushinnanguid, on hagejal õigus nõuda nende ümberlükkamist sõltumata sellest, kas need sisaldavad otsesõnu tema enda või talle kuuluva äriühingu nime. (p 11)
|
| 2-19-3808/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.12.2021 |
|
Vt RKTKo nr 2-19-16650/41, p 13. (p 12)
Kui pooled olid sõlminud tšarterlepingu, siis saanuks kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded kõne alla tulla vaid väga piiratud juhtudel. VÕS § 1044 lg 2 sätestab üldreegli, mille järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Olukorras, mil hagi alusena on tuginetud pooltevahelisele kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Kahju hüvitamist saaks lepingurikkumise korral VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt erandina nõuda vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju (vt RKTKo nr 2-19-2439/36, p 13). Pankrotivõlgniku deliktiline vastutus eeldaks täiendavalt, et juhatuse liige on ärisaladust avalikustades kahjustanud deliktiõigusega kaitstud õigushüvesid (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1-5) või rikkunud käitumisnormi, eelkõige käitunud tahtlikult ja heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Seega on kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev nõue võimalik üksnes äärmiselt piiratud juhtudel. (p 13)
Ärisaladuse avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue võib laiemalt kõne alla tulla lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva VÕS § 14 lg-s 4 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisest tuleneva nõudena või lepingulise nõudena ning üksnes väga piiratud juhtudel kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena. Ärisaladuse avalikustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul ei ole VÕS § 100 ja § 101 lg 1 ega hea usu ja mõistlikkuse põhimõte VÕS §-de 6 ja 7 mõttes iseseisvad nõudealused. Nii lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva võlasuhte kui ka lepingurikkumise korral on kahju hüvitamise nõude aluseks VÕS § 115 ja § 127 jj. (p-d 14-15)
Kui hageja tugineb sellele, et pankrotivõlgnik rikkus ärisaladuse avalikustamisega pooltevahelisest lepingust tulenevat kohustust, peab ta tõendama, et lepingus oli sellises kohustuses kokku lepitud. Kui pooltevahelises lepingus selline kokkulepe puudus, võib kahju hüvitamiseks anda aluse lepinguliste kõrvalkohustuste rikkumine. Ärisaladuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole õiguste ja huvidega arvestamise kohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seda eeldusel, et tegemist oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega (EKTÄKS § 5 lg 2), ning hagejal oli õigustatud huvi, et seda ei avalikustata. (p 16)
|
| 2-18-3445/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.11.2021 |
|
vt. RKTKo nr 2-18-3445/46.
|
| 2-19-7379/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2021 |
|
Vt RKTKo 4.12.2019 nr 2-18-5278/51, p 11 ja RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 13. (p 16.2)
Maa all kinnisel meetodil horisontaalpuurimisega esineb kahju tekkimise oht üksnes juhul, kui sidetorustik ei asu ehitusprojektis ettenähtud kohas või kui pole teada, et nad üldse puurimise piirkonnas asuvad. Kui sidetorustiku toru puruneb ja selle sees olev valguskaabel saab kahjustada põhjusel, et sidetorustiku toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas ja seetõttu ei arvestata sellega puurimistööde tegemisel, ei ole tegemist sellise riski realiseerumisega, mida puurimistöö tegija poleks saanud hoolika käitumisega ära hoida. Kuna puurimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed (mis praegusel juhul ilmnesid põhjusel, et enne puurimistöö alustamist ei veendutud kaablite täpses asukohas) olid hoolika tegutsemisega (torustiku ja kaablite asukoha kindlakstegemine) ära hoitavad, siis ei saa praegusel juhul maa-alust horisontaalpuurimist kui kostja tegevust pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. (p 16.3)
VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla nt siis, kui kostja puuri küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud kahjustatud sidetorustiku toru ja hagejate kaableid või kui puur oleks töötamise käigus muutunud juhitamatuks põhjusel, mida kostja ei oleks ka kõige hoolikama käitumisega saanud ära hoida (vt selle kohta RKTKo 10.04.2013 nr 3-2-1-21-13, p 22). (p 16.3)
Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 13). (p 18)
Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.2). (p 18.1)
Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 24 ja RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 12). (p 18.2)
Juriidiline isik ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 26 ). (p 18.3)
Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 18.4)
Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 11). (p 18.5)
Kostjal oli juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi. (p 18.5)
VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. (p 19)
VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. (p 20)
Hageja võib kahju kõrvaldamiseks vajalike mõistlike kulude (VÕS § 132 lg 3) tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad (vt RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 22)
Juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamine. (p 22)
TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009 nr 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.02.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 20)
Poole seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja RKTKo 27.11.2019 nr 2-16-17491/52, p 12.5). (p 21)
Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. (p 21)
Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja RKTKo 31.03.2020 nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.4). (p 21)
Vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.9. (p 22)
Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. (p 22)
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)
|
| 1-20-2883/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.10.2021 |
|
Lähenemiskeeluna KarS § 3312 mõttes tuleb mõista kas kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses VÕS § 1055 alusel kohaldatud lähenemiskeeldu, samuti KrMS § 1411 alusel kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu. (p 19)
Kannatanu nõusolek välistab KarS § s 3312 sätestatud kuriteo puhul teo süüteokoosseisu-pärasuse, mitte selle õigusvastasuse. (p 25)
Õigustatud isiku nõusolek lähenemiskeelu tingimustest kõrvalekaldumiseks välistab lähenemiskeelu rikkumise üksnes a) juhul, kui õigustatud isik andis sellise nõusoleku teadlikult ja vabatahtlikult välise surveta, ning b) ulatuses, milles kohustatud isiku lähenemiskeeldu eirav käitumine jääb kannatanu nõusolekuga lubatu piiridesse. Lisaks peab õigustatud isiku nõusolek olema antud enne teo toimepanemist ja kehtima veel ka sellel ajal, kui lähenemiskeelu adressaat suhtleb õigustatud isikuga või läheneb talle kohtuotsusega keelatud viisil. Õigustatud isiku nõusolekuna ei saa käsitada lihtsalt lähenemiskeelu rikkumise aktsepteerimist või selle talumist hirmust teo toimepanija ees. (p 26)
Kui kriminaalasjas on tõsiselt võetav tõenduslik alus arvata, et kannatanu tegelikult lähenemiskeelu tingimuste rikkumiseks nõusolekut ei andnud või tegi ta seda kellegi survele alludes, on kõnesolev asjaolu võimalik tuvastada ka siis, kui kannatanu ise väidab ütlustes vastupidist. Aluse seada kannatanu väidetava nõusoleku olemasolu või selle vabatahtlikkus kahtluse alla võivad menetlejale anda ka kaudsed tõendid, mis ei käsitle konkreetset nõusolekut, vaid süüdistatava varasemat või hilisemat käitumist ja süüdistatava ning kannatanu omavaheliste suhete konteksti, kinnitades näiteks, et kannatanu on süüdistatava püsiva manipulatiivse mõju all. (p 27)
Kui lähenemiskeelu tingimusi rikkunu väidab, et tal oli selleks õigustatud isiku nõusolek, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida inimene peab üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väite kontrollimiseks. See on nii eriti olukorras, kus toimepanija varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et ta võib olla nõusoleku saamiseks kannatanut ühel või teisel moel survestanud. (p 28)
KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos. (p 32)
Pelgalt kellegi sõimamine ei ole üldjuhul käsitatav tema elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos). Sellisest ohustamisest saaks rääkida vaid juhul, kui tuvastatakse, et sõimul oli kannatanule selline mõju, et see põhjustas või võis arvestatava tõenäosusega põhjustada mõne terviserikke. Ka ähvardus kedagi tappa ei ole üldjuhul iseenesest käsitatav selle isiku elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 mõttes, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed andmed ähvarduse tegeliku või tõenäolise tervist või elu ohustava toime kohta. KarS § s 3312 ette nähtud süüteokoosseisu kontekstis ei ole piisav ähvarduse tõsiselt võetavus, vaid tarvis on tuvastada seegi, et ähvardus tekitas vähemalt reaalse tervisekahjustuse ohu. (p-d 32, 35 ja 36)
Vara kahjustamine hõlmab ka selle ohustamist KarS § 3312 mõttes. (p 37)
Õigustatud isik võib lähenemiskeelust tulenevaid õigusi käsutada, andes lähenemiskeelu adressaadile kui kohustatud isikule – enda määratud tingimustel ja ulatuses – loa endale läheneda ja endaga suhelda. Õigustatud isik saab seega nõuda lähenemiskeelu adressaadilt lähenemiskeelu tingimuste järgimist, kuid see ei kohusta õigustatud isikut seda tegema ega piira tema õigust soovi korral lähenemiskeelu adressaadiga suhelda. (p 22)
Kohtuistungi protokolli kantu pea täiemahuliseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. (p 40)
|
| 1-19-6307/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2021 |
|
Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)
KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)
Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)
Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)
Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)
KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)
KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)
KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)
ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)
ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)
Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)
Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)
VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)
VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)
Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)
Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)
Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)
|
Facebook
Twitter