/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-103-13 PDF Riigikohus 16.10.2013
Hagiavalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei saa väita, et hagi tuleks igal juhul jätta õiguse kohaldamise tagajärjel rahuldamata. Kohtul on hagi ebaselguse korral võimalik hagi TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada. (p 11)
Isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 12). (p 9)
Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduse erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 10). Juhul, kui üks korteriomanik tekitab teisele kahju korteriomandi juurde kuuluvat mõttelist osa kasutades või hallates, on kahju hüvitamise üldsätteks VÕS § 115 lg 1. KOS § 11 lg 3, mis sätestab korteriomaniku vastutusest vabastamise eeldused, on sama sisuga mis VÕS § 115 lg 1 puhul kohaldamisele kuuluv VÕS § 103 lg 3. (p 10)
3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17) Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)
Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)
Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)
Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)
Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)
Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)
3-2-1-169-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
Pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Kui hageja nõuab lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist ja ei väljenda selgelt seda, et ta soovib kohtu hinnangut üksnes süül põhineva deliktilise vastutuse kohta (VÕS § 1043 jj), siis peab kohus juhul, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad, kaaluma nõude lahendamist ka riskivastutuse sätete (VÕS § 1056 jj) alusel. Seejuures peab kohus tulenevalt TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida kahel võimalikul alusel - süül põhineva deliktilise vastutuse ja riskivastutuse alusel - ning selgitama eelmenetluses välja hageja seisukoha eri vastutuse liikide kohaldamise kohta. Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12 ja 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14). Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta sellise nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui on võimalik kaaluda kahju hüvitamise nõude rahuldamist nii lepingu rikkumisest kui ka lepinguvälisest alusest tulenevalt (VÕS § 1044 lg 3).
Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Riigikohtul on TsMS § 693 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi õigus asja uueks lahendamiseks saatmisel alama astme kohtule lisaks õigusnormi tõlgendamise seisukohtadele ette kirjutada, et alama astme kohus teeks asja õigeks lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, sh selgitaks pooltele õiguslikku olukorda, asjaolude tõendamise koormust ning annaks pooltele võimaluse väljendada oma seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta ning esitada vajadusel uusi tõendeid.
VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10). Riskivastutuse kohaldamiseks peab, tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 11, 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11 ja 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Põhjusliku seose tõendamise koormus lasub riskivastutuse kohaldamise küsimuse otsustamise korral üldjuhul hagejal. Hea usu põhimõttest tulenevalt lasub suurema ohu allika valitsejal juhtudel, kus kannatanu ei oma ligipääsu suurema ohu allika valitseja tegevust kajastavatele andmetele ning kahjustust saab lugeda konkreetse suurema ohu allika toime tüüpiliseks tagajärjeks, kohustus tõendada, et kahju põhjus oli muu kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine. Süül põhineva deliktilise vastutuse korral võib tee remonti tellinud isik vastutada kas enda õigusvastase ja süülise teo eest või VÕS § 1054 järgi selle isiku õigusvastase ja süülise teo eest, keda ta kasutas kas oma majandus- või kutsetegevuses pidevalt või ühekordse lepingu alusel (vt VÕS § 1054 kohta nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei vabane isik, kelle huvides tehtav tegevus on käsitatav suurema ohu allikana, riskivastutusest üksnes selle tõttu, et vahetult tegutses ja valitses suurema ohu allikat teine isik. Sellisel juhul tuleb lugeda mõlemaid isikuid suurema ohu allika valitsejateks, mis riskivastutuse eelduste esinemise korral toob kaasa nende isikute solidaarvastutuse VÕS § 137 lg 1 järgi. Tee remontimisele iseloomulikuks kõrgendatud ohuks võib VÕS § 1056 lg 1 järgi olla see, et sellise tegevuse käigus muudetakse pinnase senist olukorda (nt pinnase osaline asendamine teistsuguse pinnasega, teekatte materjali muutmine) või muudetakse või kahjustatakse maapinnas või maapinnal olevaid ehitisi (nt torustike ja kaablikanalite kahjustamine, kanalisatsioonikaevude, sõidutee, kõnniteede jms asukoha ja/või kõrguse muutmine maapinna suhtes). Selliste mõjutuste tagajärjel võivad saada kahjustatud mh naabruses olevad hooned ja nendes asuvad asjad, sh selle tõttu, et sademe- või põhjavesi hakkab tee remondist põhjustatuna tungima kas pinnase pealt või olemasolevate torustike või pinnase kaudu hoonetesse. Seni kuni tee remontija ei ole tõendanud, et kõik tee remontimisega kaasnevad kahjulikud mõjutused olid teistele isikutele ette nähtavad ja hoolika tegutsemisega ära hoitavad, tuleb hea usu põhimõtte (TsÜS § 138, VÕS § 6) järgi lugeda tee remontimist kui tegevust suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 järgi.
Asja kordategemiseks vajalikke kulutusi saab nõuda seisuga, nagu hageja seda taotles (vt Riigikohtu 15. novembri 1994. a otsus tsiviilasjas nr III-2/1-45/94). See tähendab, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Kahjuhüvitise vähendamise alusena saab kohus vastutava isiku taotlusel kohaldada VÕS § 139 ja § 140.
3-2-1-161-10 PDF Riigikohus 02.03.2011
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11).
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat VÕS § 1057 järgi tuleb mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5 ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest. VÕS § 1057 p 3 järgi ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja käitamisel tekkinud kahju eest mh juhul, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Viidatud sätte mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada, sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28).
Liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). LKindlS § 44 lg 3 p 3 reguleerib olukorda, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuht on mootorsõiduki käitamisega põhjustanud liikluskahju enda juhitava sõiduki omanikule või (kaudsele) valdajale. LKindlS § 44 lg 3 p 2 ega p 3 ei vabasta liikluskindlustusandjat kohustusest hüvitada kahju ka sellisele kannatanule, kes oli küll liiklusõnnetuses süüdi, kuid kellel on VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue kindlustatu vastu (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17).
3-2-1-19-08 PDF Riigikohus 09.04.2008
Hagejale menetlusabi andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud.
Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Seda ei mõjuta iseenesest asjaolu, et isik (mh sõidukijuht) sai vigastada või hukkus mitme sõiduki kokkupõrkes, st mitme suurema ohu allika koostoimes. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). Kuid ühe isiku vastutus ei välista iseenesest teise isiku vastutust. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama.
Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist. VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad. VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis isikul tekkida sellest, et tema surmasaanud abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi isiku abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks.
3-2-1-2-08 PDF Riigikohus 12.03.2008
Kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutab kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega isikule kahju tekitamise eest üksnes siis, kui isik oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning isikule tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutada isikule kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel. Kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust.
Eeskiri võib olla tüüptingimuseks (VÕS § 35), mida isik kasutab lepingu sõlmimisel. VÕS § 36 lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kui eeskirja punkt ei ole imperatiivne, saab selle kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena saab igal konkreetsel juhul hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Samas ei andnud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.
VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus).
Kalatehast ei ole alust ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu lugeda suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Ka juhul, kui selleks oleks alust, oleks tuleks tõendada põhjusliku seose suurema ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse hoones.
VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel.
Kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes. Kahju tekitanud isiku vastutus kindlustusvõtja ees ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt esitada VÕS § 492 lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis tal on uue võlausaldaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutav isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut VÕS § 491 lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut.
3-2-1-75-07 PDF Riigikohus 24.09.2007
Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.
Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.
Asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist.
3-2-1-27-07 PDF Riigikohus 18.04.2007
Riskivastutuse eesmärgiks on eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel.
VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh VÕS §-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes. Seega ka looma poolt kahju põhjustamisel ei järgne alati loomapidaja vastutust VÕS § 1060 alusel.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json