/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-13427/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2018

Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt (deliktiga) tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Selle nõude aluseks ei ole täiendavalt VÕS § 115 lg 1, § 1043 ega ka riskivastutuse alussäte VÕS § 1056 lg 1. (p 11)

Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutuse olemust lepinguliseks ega anna alust kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga saab aga muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust. (p 12) JahiS §-d 43 ja 44 annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamisel kohalduvad kahju hüvitamise üldsätted (eelkõige VÕS §-d 127, 128, 132, 139, 140), kuivõrd jahiseadusest ei tulene teisiti. (p 13) Kui kinnistu omaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei ole sõlmitud lepingut jahipidamise korraldamiseks kinnistul, saab kinnistu omaniku nõude alusena tulla kõne alla üksnes JahiS § 44 lg 1. (p 16)

JahiS § 44 lg 5 p 8 ja § 25 lg-t 2 saab võrdustada nii, et piiratud või tähistatud kinnisasi tuleks lugeda automaatselt selliseks, millel on jahipidamine takistatud JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes, ja seega sellisel kinnisasjal oleks ulukikahjustuste hüvitamine ka välistatud. Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Kinnisasja omanikul on õigus keelata kinnisasjal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Samas on kinnisasja omanikul ka õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada, seda ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, ja ka öisel ajal. Kui füüsiliselt on võimalik kinnisasjale saada ja seal loomade karjatamine jahipidamist ei takista, ei saa omaniku nõusoleku olemasolul rääkida jahipidamise takistamisest JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes. Seadusest ei tulene sellisele loale vorminõudeid, luba võib olla antud ka suuliselt. Seda, kas jahipiirkonna kasutaja sellisel kinnisasjal ka tegelikult jahti korraldab, ei ole tema vastutuse hindamisel ulukikahju eest tähendust. (p 19)

Kui kinnistu on piiramata ja tähistamata JahiS § 25 lg 2 ja KeÜS § 32 lg 2 mõttes, tuleks eeldada, et jahipidajal on õigus kinnistul viibida ja jahti pidada, arvestades JahiS § 25 lg 2 piirangut päikesetõusust päikeseloojanguni. Piiramata ja tähistamata maal öise jahipidamise piirang ei vabasta jahipiirkonna kasutajat vastutusest JahiS § 44 lg 5 p 8 järgi, kuna vastasel juhul ei olekski selliste kinnisasjade kahjustamise eest vastutust. (p 21)

Hüvitamisele kuuluva kahju suurust tuleb hinnata eeldusel, et tegu on JahiS § 44 lg-te 1 ja 2 ja keskkonnaministri 1. aprilli 2014. a määruse nr 9 mõttes põllumajanduskultuuridele kahju tekitamisega. Kui on kahtlus tekkinud kahju ulatuses või arvestuses, võib see anda alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 või 140 alusel või määrata kahju suurus hinnanguliselt, lähtudes VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja TsMS § 233 lg-st 1. (p-d 26, 29).


Vastutasuks jahipiirkonna ainukasutusõiguse eest peab jahipiirkonna kasutaja korraldama piirkonnas nii ulukite seiret (JahiS § 21) kui ka ulukikahju hüvitamist (JahiS §-d 43 ja 44). (p 11)

Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt (deliktiga) tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Selle nõude aluseks ei ole täiendavalt VÕS § 115 lg 1, § 1043 ega ka riskivastutuse alussäte VÕS § 1056 lg 1. (p 12)


Vastutasuks jahipiirkonna ainukasutusõiguse eest peab jahipiirkonna kasutaja korraldama piirkonnas nii ulukite seiret (JahiS § 21) kui ka ulukikahju hüvitamist (JahiS §-d 43 ja 44). (p 11)

Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt (deliktiga) tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Selle nõude aluseks ei ole täiendavalt VÕS § 115 lg 1, § 1043 ega ka riskivastutuse alussäte VÕS § 1056 lg 1. (p 12)

3-2-1-85-08 PDF Riigikohus 22.10.2008

Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.


VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis sellisel juhul on isik saanud kehavigastusi koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel.


Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.

Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.

Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".


Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.

Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.

Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".

VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.

Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.


Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.


VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.

Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.

3-2-1-75-07 PDF Riigikohus 24.09.2007

Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.


Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.


Asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist.

3-2-1-27-07 PDF Riigikohus 18.04.2007

Riskivastutuse eesmärgiks on eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel.


VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh VÕS §-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes. Seega ka looma poolt kahju põhjustamisel ei järgne alati loomapidaja vastutust VÕS § 1060 alusel.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json