3-2-1-64-15
|
Riigikohus |
26.11.2015 |
|
Kui mõlemad juhid rikkusid liiklusseaduses sätestatud ohutu liiklemise nõudeid ja nende osalus liiklusõnnetuses oli, arvestades nii nende käitumist kui ka nende sõidukitest lähtuvaid käitamisriske, enam-vähem võrdne, on kohtul alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat varalise kahju hüvitist eelduslikult 50%. (p 11)
Hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. (p 12)
Kui liiklusõnnetuse asjaolud, mis võivad anda alust kahjuhüvitist vähendada, on kohtu ette toodud, tuleb kohtul hinnata, kas esineb alus hageja kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega tuleb kohtul hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid tervikuna. (p 13)
Sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Seega peab kohus hindama, kas sõidukile iseloomulik ohutegur mõjutas konkreetsel juhul liiklusõnnetuse toimumist. (p 14)
Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, peab kohus ikkagi vähendama hageja nõutavat kahjuhüvitist, arvestades hageja osa kahju tekkimises üksnes poolte sõidukitest lähtunud käitamisriskide alusel. (p 15)
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 10)
|
| 3-2-1-61-15
|
Riigikohus |
10.06.2015 |
|
Kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Ka juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei õnnestu üksikasjalikult välja selgitada, on ilmne, et õnnetus ei saanud juhtuda selliselt, et kummalgi poolel ei olnud osa selles kahju tekkimises. Selleks, et lugeda õnnetuses osalenud juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdseks, ei tule tuvastada kummagi poole vastutuse täpset määra.
Juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Liiklusõnnetuse osalised ei saa tugineda sellele, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata näiteks juhul, kui LS § 169 nõudeid on rikutud. Seda eelkõige juhtumi puhul, kus liiklusõnnetuse pooled ei ole vastutuse jagunemise osas ühel meelel, kuid sellest hoolimata õnnetusest politseile ei teata. (p 13)
|
| 3-2-1-90-14
|
Riigikohus |
27.10.2014 |
|
Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).
Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).
Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (p 12).
Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud nt seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada (VÕS § 132 lg 4) (p 15).
VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. See lause ei hõlma aga üldjuhul isiku soovi kasutada kahjustatud asja oma harrastustega tegelemiseks. Selle sätte tähenduses peab kahjustatud asi olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel (p 14).
Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud nt seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada (VÕS § 132 lg 4) (p 15).
Sõiduki turuväärtuse hindamisel olukorras, kus selle kohalikku keskmist müügihinda ei ole võimalik teada saada, saab aluseks võtta sarnaste sõidukite väärtuse teistes riikides. TsÜS § 65 ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist Eesti piirest väljaspool, kui see on mõistlik (p 13).
|
| 3-2-1-29-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40 ja 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11.
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97)
Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib VÕS § 1057 järgi ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.
Kindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab vähendada VÕS § 139 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12).
Vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17.
TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama menetlusosalistel avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
|
| 3-2-1-161-10
|
Riigikohus |
02.03.2011 |
|
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11).
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.
Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat VÕS § 1057 järgi tuleb mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12).
Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5 ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest. VÕS § 1057 p 3 järgi ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja käitamisel tekkinud kahju eest mh juhul, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Viidatud sätte mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada, sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28).
Liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
LKindlS § 44 lg 3 p 3 reguleerib olukorda, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuht on mootorsõiduki käitamisega põhjustanud liikluskahju enda juhitava sõiduki omanikule või (kaudsele) valdajale. LKindlS § 44 lg 3 p 2 ega p 3 ei vabasta liikluskindlustusandjat kohustusest hüvitada kahju ka sellisele kannatanule, kes oli küll liiklusõnnetuses süüdi, kuid kellel on VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue kindlustatu vastu (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17).
|
| 3-2-1-76-09
|
Riigikohus |
28.09.2009 |
|
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.
Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
|
| 3-2-1-2-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
Asjaolud, mis viitavad kellegi isiku ütluste ärakuulamisele, ei saa olla paikvaatlusega kogutud tõendiks. TsMS § 290 mõtte kohaselt ei sisalda vaatlus endas vaadeldaval objektil olevate isikute ütluste ärakuulamist. Küll võivad vaatlusel osalevad menetlusosalised TsMS § 291 lg 4 järgi juhtida kohtu tähelepanu vaatluse täielikkuse ning menetletava asja seisukohast olulistele asjaoludele. TsMS § 291 lg 5 mõtte kohaselt tuleb vaatlusprotokolli märkida muu hulgas see, kas vaatlusel osalenud menetlusosalistel on märkusi või mitte.
Suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile.
TsK § 448 alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kahjutekitaja teo vahel ning kahjutekitaja teo õigusvastasuse, samuti et kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süüd eeldatakse.
|
| 3-2-1-118-06
|
Riigikohus |
14.11.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-111-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-11-00.
Tulenevalt PS §-st 25 peab suurema ohu allika valdaja TsK § 458 alusel hüvitama kogu tekitatud kahju - nii varalise kui ka mittevaralise kahju.
|
| 3-2-1-111-05
|
Riigikohus |
21.11.2005 |
|
Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Suurema ohu allika valitseja vastutuse võib välistada ka kannatanu tahtlus ennast kahjustada.
TsK §-st 458 tuleneva vastutuse kohaldamiseks peab kannatanu tõendama põhjusliku seose suurema ohu allika toime (sõiduki liikumise) ja kahju vahel. Seega pole vaja tõendada suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd.
Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Suurema ohu allika valitseja vastutuse võib välistada ka kannatanu tahtlus ennast kahjustada.
LKS § 33 lg-s 5 ette nähtud viivist saab nõuda üksnes varakahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Isikukahju hüvitamisega viivitamisel tuleb kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni kohaldada TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivist.
Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 34 lg 1 kohaselt oli liikluskindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu on ise vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Kannatanu on ise vastutav kahju tekitamise eest tulenevalt TsK §-st 458 üksnes juhul, kui kahju põhjuseks oli kannatanu tahtlus.
|
| 3-2-1-26-05
|
Riigikohus |
13.04.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-00.
|
| 3-2-1-142-04
|
Riigikohus |
14.12.2004 |
|
TsMS § 6 järgi tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada pooltele võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid.
Suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju peab suurema ohu allika valdaja hüvitama kannatanule valdaja süüst olenemata. Seejuures tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada õigustatud isiku enda käitumist ja kahju tekitanu varalist olukorda (TsK § 462) ning tekitatud mittevaralise kahju ulatust ja iseloomu ja kahju tekitanu süü astet (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 4).
|
| 3-2-1-81-04
|
Riigikohus |
10.09.2004 |
|
Kohus võib hüvitatava kahju suurust vähendada, kui kahjutekitanu oma varalise olukorra tõttu ei ole ilmselt võimeline hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses või kui kahju täies ulatuses hüvitamise korral kahjutekitanu ja tema perekonna liikmed satuvad raskesse majanduslikku olukorda. Hüvitise väljamõistmisel peab kohus hindama kahjutekitanu varalist olukorda iseloomustavaid tõendeid.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-00.
Kohus võib hüvitatava kahju suurust vähendada, kui kahjutekitanu oma varalise olukorra tõttu ei ole ilmselt võimeline hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses või kui kahju täies ulatuses hüvitamise korral kahjutekitanu ja tema perekonna liikmed satuvad raskesse majanduslikku olukorda.
|
| 3-2-1-49-00
|
Riigikohus |
11.04.2000 |
|
Suurema ohu allikaga kahju tekitamisel järgneb vastutus TsK § 458 järgi.
|
| 3-2-1-11-00
|
Riigikohus |
08.02.2000 |
|
Ringkonnakohus pole otsuses põhjendanud milliste asjaolude alusel ta vastavad järeldused tegi, rikkudes sellega TsMS § 330 lg-s 4 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatud nõudeid.
Mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise korral tuleb suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestada iga suurema ohu allika valdaja süü suurust.
|
| 3-2-1-6-99
|
Riigikohus |
13.01.1999 |
|
Liiklusõnnetus toimus 24.09.1992. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuulub hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Vastutuse suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest sätestab TsK § 458, mille kohaselt isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kui asjas ei ole tuvastatud kannatanule suurema ohu allikaga kahju tekitamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid, siis ka suurema ohu allikaga tekitatud moraalse kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata.
|
| 3-2-1-23-98
|
Riigikohus |
26.02.1998 |
|
Suurema ohu allika valdaja on kohustatud hüvitama suurema ohu allikaga õigusvastaselt tekitatud moraalse (mittevaralise) kahju.
|
| 3-2-1-17-97
|
Riigikohus |
10.02.1997 |
|
Kui kahju on tekitatud suurema ohu allika poolt, kannab suurema ohu allika valdaja tekitatud kahju eest kannatanu ees vastutust, olenemata tema süüst kahju tekitamises kannatanule.
|
| III-2/3-13/95
|
Riigikohus |
25.05.1995 |
|
|
| III-2/1-28/95
|
Riigikohus |
24.05.1995 |
|
|
| III-2/1-27/95
|
Riigikohus |
16.05.1995 |
|
|
Facebook
X.com