/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-56641/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2) Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3) Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4) Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17) Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32). Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1) Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51). Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1) Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2) Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4) Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
3-2-1-95-15 PDF Riigikohus 29.09.2015
Kui mõni kolmas isik (nt võlgniku abikaasa) väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (nt ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20) Kohtutäituril on piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kinnisasja puhul peaks selline võimalus sissenõudja nõusolekuta olema harv. (p 21) Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23) Aresti tühiseks lugemise aluseks ei ole asjaolud, et täitur ei sisenenud arestimisel elamusse, arestimisakt ei vasta formaalsetele nõuetele, võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja või võlgnik ei näinud manukaid. (p 27) Täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt enne täituritasu ja täitekulude tasumist. (p 28)
TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kinnisasja kuuluvuse kohta loob sarnase eelduse AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui ka täituri kohta. (p 18) Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)
Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kuna sissenõuet saab abikaasade ühisvarale pöörata TMS § 14 lg 1 järgi üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument, saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. (p 17)
3-2-1-46-15 PDF Riigikohus 25.05.2015
Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla kasu, mida kannatanu võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. (p 11)
Kahjuhüvitise vähendamist reguleeriv VÕS 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral võib kohus vähendada hüvitist VÕS § 140 järgi ilma kahju tekitaja taotluseta, kuid see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Samal ajal VÕS §-ga 140 võib rakendada ka VÕS § 139. (p 12)
Kahjuhüvitise vähendamist reguleeriv VÕS § 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab kohus hüvitist VÕS § 139 järgi ilma kahju tekitaja taotluseta, kuid see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Samal ajal VÕS §-ga 139 võib rakendada ka VÕS § 140. (p 12)
3-2-1-186-12 PDF Riigikohus 13.02.2013
Ringkonnakohus ei tohi keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.
Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 7. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15).
Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 7. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15). KOS § 11 alusel vaidlust lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav.
3-2-1-72-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi.
Kriminaalasjas menetlusosalise vande all antud seletus ja tunnistaja ütlus on tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. Samuti on dokumentaalseks tõendiks kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Ohvriabi seaduse (OAS) § 31 lg 1 järgi saab riik esitada regressinõude üksnes osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Nimetatud sätte eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega. Seejuures tuleb muu hulgas lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Eeltoodust tuleb riigi tagasinõudest maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud hüvitise tagasi nõuda.
3-2-1-53-12 PDF Riigikohus 23.05.2012
Kuigi TsÜS § 132 lg 1 ja VÕS § 1054 reguleerivad teise isiku vastutamist, ei välista need teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle solidaarselt hüvitama Enne 1. juulit 2009 kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise korral on töötajal tagasinõudeõigus tööandja vastu ulatuses, mille eest töötaja TööK §-de 127-1281 järgi ei vastuta. Pärast 1. juulit 2009 kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest vastutab töötaja TLS §-s 76 sätestatud tingimustel.
Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel . Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust.
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, st kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kui kostja tõendab, et osaliselt tekkis kahju hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, saab kohus kahjuhüvitist vähendada kostja taotlusel.
Kuigi TsÜS § 132 lg 1 ja VÕS § 1054 reguleerivad teise isiku vastutamist, ei välista need teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle solidaarselt hüvitama
Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel .
3-2-1-51-12 PDF Riigikohus 09.05.2012
Kui kohus määrab tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36) ning seejärel ei ületa hagihind summat, mis vastab 2000 eurole, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).
Vt Riigikohtu on 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10.
Apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused puudusid, tuleb lugeda TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4 (koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
3-2-1-19-11 PDF Riigikohus 20.04.2011
KonkS § 16 p-de 4 ja 6 rikkumise tõttu võib peale kostja lepingupartnerite tekkida kahju ka kolmandatele isikutele, kes on samuti turul tegutsevad ettevõtjad/turuosalised, kuid pole kostjaga lepingulistes suhetes. Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt ka nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15). Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole see põhimõte aga absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3). Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).
Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).
Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole see põhimõte aga absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3).
3-2-1-145-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08. Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal. Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.
Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.
Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Tuleb analüüsida, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme.
Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.
Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.
3-2-1-60-09 PDF Riigikohus 03.06.2009
Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Rendilepingu rendileandja ja rentniku vahel lõppemisel kaotas ruumide allkasutaja tulenevalt VÕS § 288 lg-st 6 õiguse eluruumi kasutada ning rendileandjal oli VÕS § 334 lg 5 järgi õigus nõuda allkasutajalt eluruumi tagastamist. Iseenesest võis allkasutajaga sõlmitud allkasutusleping pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui kostja ja rentnik ei leppinud kokku, et see lõppeb rendilepingu lõppedes. See asjaolu ei mõjuta aga VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud üürileandja õigust nõuda asja allkasutusest välja.
Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
3-2-1-51-09 PDF Riigikohus 21.05.2009
Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida isik võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-08.
VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
3-2-1-50-09 PDF Riigikohus 20.05.2009
Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste arvutamisel tuleb lähtuda asja kasutusväärtusest, millest asja omanik kolmanda isiku lubamatu tegevuse tõttu ilma jäi.
Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste arvutamisel tuleb lähtuda asja kasutusväärtusest, millest asja omanik kolmanda isiku lubamatu tegevuse tõttu ilma jäi.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-08. Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist.
VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Arvestada tuleb ka valduse rikkuja kasutuses olnud eluruumi eripäraga.
3-2-1-117-08 PDF Riigikohus 13.01.2009
TsK
TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab mh seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 442 lg-st 5 tuleneb kohtu kohustus lahendada poolte nõuded kohtuotsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt selliselt, et resolutsioon on arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Lisaks sellele, et kohtuotsuse resolutsioon peab selle sätte kohaselt olema täidetav, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik seda ka kontrollida. Kohtuotsuse põhjenduste peale ei saa ilma otsuse resolutsiooni vaidlustamata esitada apellatsioon- ega kassatsioonkaebust.
VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse (nt töölepinguseaduse §-d 48 ja 49) rikkumise tõttu.
Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest tööandjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. Lisaks kahjule ja tööandja tegevuse õigusvastasusele peab töötaja tõendama nende asjaolude vahelise põhjusliku seose. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Ajutine kord kehtib siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. Tegude suhtes, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei kehti. Ajutine kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspensioni ei tule kannatanule arvestatavast hüvitisest maha arvata. Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib kannatanu tõendada, et tema kahju on suurem, ning tööandja võib tõendada, et kannatanu kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav kannatanu kahju. Juhul kui pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, peab kahju hüvitamise eelduste esinemise korral kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda. Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada kuumaksetena. Kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks.
TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspensioni ei tule kannatanule arvestatavast hüvitisest maha arvata. Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib kannatanu tõendada, et tema kahju on suurem, ning tööandja võib tõendada, et kannatanu kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav kannatanu kahju. Juhul kui pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, peab kahju hüvitamise eelduste esinemise korral kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda.
3-2-1-69-06 PDF Riigikohus 06.09.2006
Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid. Seejuures, lahendades vaidlust KOS § 11 alusel, ei ole oluline kahju tekitaja süü.
Peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb maksegraafikut käsitada eraldi kui tingimuslikku kompromissilepingut VÕS § 578 järgi maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb lisaks võlatunnistuses sätestatule kontrollida ka vastutuse aluste olemasolu.
3-2-1-134-05 PDF Riigikohus 05.12.2005
Vastavalt TsMS §-le 228 ei ole hagiavalduse õigusliku põhjenduse muutmine kohtule siduv ning kohus rajab otsuse poolte esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-14-97 ja nr 3-2-1-43-98 ja nr 3-2-1-51-02 ja nr 3-2-1-33-03
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-05
TLS § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena käsitatav ka tööandja vara kahjustamine alkoholijoobes.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel.
3-2-1-123-05 PDF Riigikohus 30.11.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-75-03
Rendilepingust tulenevat väljanõudeõigust ei saa loovutada ja kaudset valdust seega AÕS § 37 kohaselt üle kanda lahus rendilepingu järgsetest rendileandja õigustest ja kohustustest, mis ei saa üle minna lahus omandist. Rendileandjal võimalik loovutada lepingujärgsed rendinõuded ja volitada teist isikut esitama enda nimel lepingust tulenevaid tahteavaldusi, kuid sellega ei kaasne lepingu üleminekut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-64-05
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda deliktilisel alusel, s.o õigusvastase kahju tekitamise sätete järgi. Üksnes siis, kui lepingut ei olnud või kohus leiab, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole VÕS § 1044 lg 2 järgi kaetud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, saab nõuda lepinguvälise kahju hüvitamist. Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-47-04. Rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused ei saa kinnisasja omandajale seaduse järgi üle minna enne kinnisomandi üleminekut, seetõttu ei ole omandajal õigust rendilepingut lõpetada. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-94-04
3-2-1-136-02 PDF Riigikohus 18.11.2002
TsK
Hagejale on hüvitatud tema kinnistult toimunud ebaseadusliku metsaraidega tekitatud kahju. Olukorras, kus mets polnud raieküps ning seetõttu puudus hagejal endal soov lähiajal metsa mahalõikamiseks, tuleb metsaomanikule hüvitada TsK § 448 lg 1 järgi ka kulutused metsa uuendamiseks. Antud asjaolude kohaselt ei saa metsaomanikku panna omal kulul kandma MetsaS § 11 lg-st 1 tulenevat metsa uuendustööde kohustust.
3-2-1-52-96 PDF Riigikohus 04.04.1996
Kui kahju tekkimine ei ole seotud lepinguga vaid seadusevastase käitumisega, ei oma lepingus sätestatud asja hind tähtsust. Lepinguvälise vastutuse puhul määratakse asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga.
III-2/1-56/94 PDF Riigikohus 13.12.1994

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json