2-21-5449/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.03.2023 |
|
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo nr 2-18-17980/127, p 19 jt). (p 11)
Asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt RKTKo nr 2-20-12495/29, p 15). (p 14)
Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)
Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)
Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)
|
| 2-20-2032/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Teise isiku isikuandmete väljaselgitamine on eelduslikult selle isiku isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi. (p 12.1)
Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)
Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)
|
| 2-18-15284/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.11.2020 |
|
VÕS § 134 lg 3 kohaldamiseks vajalik esimene eeldus on, et põhjustatud on isiku surm, raske kehavigastus või tervisekahjustus.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada ja need on seaduses selgelt piiritletud. (p 11)
Seadusandja on mittevaralise kahju hüvitamise VÕS § 134 lg 4 alusel ette näinud vaid nendeks juhtudeks, kus asi, mille vastu isikul on eriline huvi, hävib või läheb kaotsi. Kuigi loomaomanikel võib tekkida lemmikloomadega emotsionaalne side ja lemmikloomade suhtes võib omanikel esineda eriline huvi, ei saa lemmikloomade tervise (ajutist) kahjustamist samastada asja hävimise või kaotsiminekuga. (p 12)
VÕS § 134 lg 2 tähenduses ei saa lähedase isiku tervisekahjustuseks lugeda ainuüksi väidetavat raske psüühilise seisundi tekkimist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15). Lähedasel isikul tuleb enda tervisekahjustuse tekkimist tõendada.
VÕS § 134 lg 2 näeb ette kahju hüvitise isiku tervise kahjustamise eest, kuid see säte ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist loomadele tekitatud tervisekahjustuse eest. (p 13)
Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). (p 14)
Põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-09, p 11). Igaühel on õigus tunda end kodus turvaliselt ning mürgi või muu ohtliku asja isiku koju panemine võib sõltumata teo tagajärjest vähendada isiku turvatunnet enda kodus viibides. Kodu ei ole üksnes isiku eluruum, vaid kodu osa on ka elumaja ümbritsev aed ja muud kinnisasja osad, mida saab üldlevinud arusaamade järgi pidada tema isiklikuks alaks, kuhu avalik võim või kolmandad isikud tema loata üldjuhul ei tohi tungida.
PS §-g 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine võib kujutada endast kahjustatud isiku isikliku õiguse rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes. (p 14)
PS §-g 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine võib kujutada endast kahjustatud isiku isikliku õiguse rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes.
Isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb kohtul VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi teha kaalutlusotsus. Teise isiku isiklikku õigust rikkunud isik vastutab deliktiõiguslikult juhul, kui ta on selles rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050). Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). (p 14)
|
| 2-14-56641/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)
Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)
Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)
Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)
Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)
Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)
Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).
Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)
Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).
Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
|
| 2-15-16007/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2017 |
|
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
|
| 3-2-1-159-14
|
Riigikohus |
18.02.2015 |
|
Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja nõudeid saab kvalifitseerida mitme õigusliku aluse järgi, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18). (p 12)
Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10)
VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11)
VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 31).
Isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis.
Andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes. Kui isikuandmed on seaduse alusel ilma andmesubjekti nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt), siis ei tähenda see, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt avalikustada. Selline võimalus oleks vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2–4).
Avalikkuse huvi võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 13). (p 13-15)
Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10)
VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11)
Vt Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22, 25–29).
|
| 3-2-1-73-13
|
Riigikohus |
20.06.2013 |
|
Üldise käibekohustuse sisuks on kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). See tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada.
Kuna üldine käibekohustus tähendab õigusteoorias üldtunnustatud seisukoha järgi hoolsuskohustust, hooletus on süü üheks vormiks ning kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd eeldatakse, siis lasub kostjal koormus tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. ( p 10)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13).
VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14). (p 13)
|
| 3-1-1-105-10
|
Riigikohus |
23.02.2011 |
|
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul: 1) on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta, s.t et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav; 2) kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, ei tohi olla vastuolus kannatanu tahtega; 3) süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, on menetleja poolt tagatud tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.
KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras on kriminaalasja arutav kohus pädev lahendama ka kannatanu sellise nõude, mille läbivaatamine on halduskohtu pädevuses.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.
Avaliku võimu kandjalt kui menetlusosaliselt saab vähemalt teatud juhtudel eeldada tavapärasest suuremaid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, samuti kõrgendatud hoolsuskohustust oma menetluslike õiguste kasutamisel.
RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mille kohaldamise eeldused ei kattu ja mida ei saa kohaldada samaaegselt ühtedel ja samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub riigivastutuse seadus (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu kandja vastutus VÕS § 1054 lg 1 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kahju põhjustati eraõiguslikus suhtes.
Kahju on tekitatud avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus (RVastS § 12 lg 2) mh siis, kui kahju tekkimisel realiseerub risk, mida võib pidada spetsiifiliselt konkreetse töötaja ametiülesannetega kaasnevaks.
Isiku puhul, kes ei ole vaimse puude tõttu ise võimeline õiguskaitsevahendeid kasutama ja kellele ei ole samas määratud ka eestkostjat, saab rääkida RVastS § 17 lg 3 mõttes kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest alles alates ajast, mil isikul tekkis reaalne võimalus esitada kahju hüvitamise nõue.
Lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu, tsiviilkostja ega kolmanda isiku nõusolekust.
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
Lühimenetluses ei ole võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, sh tõendeid kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta.
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
|
| 3-2-1-159-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.
Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.
Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.
Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).
Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.
Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.
Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.
|
| 3-2-1-152-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Põhiseaduse § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Samas ei ole see piiranguteta õigus. Piirangud tulenevad muu hulgas VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimese lause kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Siiski ei ole VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.
Isiku keeld ennast filmida hõlmab ka keeldu endast tehtud filmilõik (avalikult) esitada. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi. Isiku kujutise kasutamine ei olnud praegusel juhul politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi ei kaalunud üles isiku huvi. Avalikkuse huvi võinuks eelkõige jaatada juhul, kui isik oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Üldjuhul on keelatud kasutada isiku kujutist juhuslikus seoses kajastatava päevasündmusega. Isiku kujutamine ka neutraalses või positiivses toonis ei asenda isiku puuduvat nõusolekut. Kujutise kasutamine ilma nõusolekuta on lubatav vaid eespool nimetatud eelduste olemasolul.
Isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane ka siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada. Seejuures ei tohi isiku tuvastamist võimaldada ka kontekst. (Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. jaanuari 2003. a otsus asjas Peck vs. the United Kingdom, p 80).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-09.
Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.
Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.
Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on seda sellest hoolimata tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt üldjuhul kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole ka piisav õiguste kaitse vahend vabandamine. Samuti ei ole isiku kujutise õigustamatut kasutamist võimalik ümber lükata.
|
| 3-2-1-85-08
|
Riigikohus |
22.10.2008 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis sellisel juhul on isik saanud kehavigastusi koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel.
VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.
Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.
Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.
Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.
Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.
VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
|
| 3-2-1-43-08
|
Riigikohus |
28.05.2008 |
|
Ümbritsev müra võib vähendada asja väärtust ilma asja füüsiliselt kahjustamata juhul, kui müra segab asja kasutamist ning asja omanikul ei ole võimalik nõuda segamise lõpetamist. Juhul kui müra levitamine kujutab endast õigusrikkumist, on asja omanikul õigus nõuda müra tekitamise lõpetamist või müra tugevuse viimist kooskõlla seadusega VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel. VÕS § 1055 lg 2 järgi ei ole õigust nõuda § 1055 lõikes 1 nimetatud kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Sellisel juhul võib kannatanu esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude.
Korteriomandi väärtus võib väheneda VÕS § 132 lg 3 esimese lause mõttes üksnes siis, kui on selgunud korteriomandi kasutamist segava müra levitamise kui õigusvastase tegevuse lõpetamise või seadusega lubatud tasemele viimise võimatus VÕS § 1055 lg 2 järgi.
Seadus piirab lepinguväliselt tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise võimalusi, sätestades ammendavalt juhtumid, millal tuleb mittevaraline kahju hüvitada. Seadus ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist asja kahjustamise korral. VÕS § 130 lg 2 üheks võimalikuks lepinguvälise kohaldamise eelduseks on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava delikti süüline (VÕS § 1050) toimepanemine.
Teise isiku tervise õigusvastase ja süülise kahjustamise tagajärg - tervisekahjustus - ei pea selleks, et kannatanul oleks õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 130 lg 2 järgi, kestma hagi esitamiseni. Kannatanul on õigus nõuda rahalist hüvitist ka varasema tervisekahjustuse eest.
Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine isiku poolt ning tema teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt isiku süüd.
VÕS § 1054 lg 1 vastutuse kohaldamise eelduseks on oluline kahju tekitaja süü, mitte aga isiku süü, kellele kahju tekitanud isik osutas viimase majandus- või kutsetegevuses kestvalt teenust.
VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Õigusrikkuja tegevusest sõltumatu asja turuhinna tõus ei tee olematuks õigusrikkuja tegevuse tõttu juba toimunud asja väärtuse vähenemist.
Korteriomandi väärtus võib väheneda VÕS § 132 lg 3 esimese lause mõttes üksnes siis, kui on selgunud korteriomandi kasutamist segava müra levitamise kui õigusvastase tegevuse lõpetamise või seadusega lubatud tasemele viimise võimatus VÕS § 1055 lg 2 järgi.
|
| 3-2-1-6-99
|
Riigikohus |
13.01.1999 |
|
Liiklusõnnetus toimus 24.09.1992. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuulub hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Vastutuse suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest sätestab TsK § 458, mille kohaselt isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kui asjas ei ole tuvastatud kannatanule suurema ohu allikaga kahju tekitamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid, siis ka suurema ohu allikaga tekitatud moraalse kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata.
|
Facebook
X.com